1-09-17588/15

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. august 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-17588 Kohtukoosseis Paavo Randma, Ivi Kesküla, Meelika Aava Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. mai 2010 otsus Apellatsiooni esitaja H.D, ik: XXX; elukoht: XXXXX XX-X XXXXXXX; XXXXXX XXXXXXXXX XXXXXXX; emakeel: vene keel; XXXXXXXXXXXXXX; töökoht: puudub; varem kriminaalkorras karistatud 7 korral Resolutsioon Jätta H.D apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. mai 2010 otsusega tunnistati H.D süüdi KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks kuus kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusest kantuks seitse päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus
5. märtsi
6. H.D tunnistati süüdi selles, et tema varem süstemaatiliselt vargusi toimepannud isikuna pani ajavahemikul 18.10.2009 – 6.03.2010 toime kuus võõra vallasasja ebaseadusliku äravõtmise katset selle omastamise eesmärgil.
7. Maakohtu otsuse peale esitas H.D apellatsiooni, milles ta palub tühistada maakohtu otsus talle mõistetud karistuse osas. Apellant palub asendada talle mõistetud karistus üldkasuliku 1 tööga, kuna vangla teda ei paranda, küll aga omab positiivset mõju üldkasulik töö ja sellega kaasnev riiklik kontroll. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).
9. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
10. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
11. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral. Tuvastamist leidis, et H.D on kuritegude toimepanemise eest varasemalt karistatud korduvalt, seejuures vabadusekaotuslike karistustega. See on ühtlasi asjaoluks, mis tingib isikule vabadusekaotusliku karistuse mõistmise ning ka selle reaalse ärakandmise. Eelnevalt mõistetud karistused ei ole H.D jaoks tähendanud sisuliselt mitte midagi; peatselt pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud vabadusekaotusliku karistuse ärakandmist pani süüdistatav toime uued varavastased kuriteod, käesolevas kriminaalasjas kuus episoodi. Arvestades seda, et H.D pani toime teod, mille eest on võimalik mõista karistus kuni viis aastat vangistust, ei näe 2 kriminaalkolleegium süüdistatavale proportsionaalsuspõhimõtte vastu. mõistetud karistuses vähimatki eksimist nn
12. Samuti leiab kriminaalkolleegium, et võimatu on tulla vastu apellandi taotlusele asendada talle mõistetud karistus üldkasuliku tööga. Maakohus on viidanud, et käesolevas kriminaalasjas kuulutati H.D
13. märtsil
14. a tagaotsitavaks ja kohaldati tema suhtes tõkendina vahistamist, kuna mitmel korral ei õnnestunud H.D-le kutset kätte toimetada, kuigi talle oli kohaldatud elukohast lahkumise keeldu. Seega ei nähtu H.D käitumisest, et ta oleks asunud end parandama ning ühtlasi on sisuliselt välistatud kriminaalhooldaja järelevalve kohaldamine karistuse alternatiivina. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et käesolevaks hetkeks on apellatsioon ka enda olemuselt muutunud realiseerimatuks, s.t puudub vaidlusese. Nimelt on H.D talle maakohtu poolt mõistetud karistuse ära kandnud, s.o puudub võimalus asendada talle mõistetud vangistus üldkasuliku tööga. Apellatsioonimenetluse läbiviimine on sellistel asjaoludel ilmselgelt ainetu.
15. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Ivi Kesküla Meelika Aava 3