Obsah (5)

§ 199§ 65§ 25§ 68§ 69

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 17. august 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-5650 Kohtukoosseis Paavo Randma, Ivi Kesküla, Meelika Aava Apelleeritud kohtuo

§ 199

lg 2 p-de 4,8 järgi vangistusega 3 kuud,

§ 65

lg 2 alusel moodustati liitkaristuseks vangistus 1 a 7 k 19 p., mis asendati üldkasuliku tööga 1184 tundi tähtajaga 1 aasta. Resolutsioon Jätta M.G apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 9. juuni 2010 otsusega tunnistati M.G süüdi

§ 25lg 2 - § 199 lg 2 p-de 8, 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta 2 kuud vangistust, mida vähendati Kr

MS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o pikkuseni 9 kuud 10 päeva vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise, s.o 21.08.2009 Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (1 aasta 2 kuud 13 päeva vangistust) ning mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks 1 aasta 11 kuud 23 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel loeti sellest kantuks eelvangistuses viibitud aeg, s.o viis päeva.

Karistuse kandmise alguseks määras kohus

1. jaanuari
2. 1 Käesolevas kriminaalasjas tunnistati M.G süüdi seitsme varavastase kuriteo episoodis, mis pandi toime ajavahemikus 12.09.2009 – 3.01.
3. Neist viis episoodi jäid katse staadiumisse.
4. Maakohtu otsuse peale esitas M.G apellatsiooni, milles ta palub tühistada maakohtu otsus talle mõistetud karistuse osas. Apellant palub võimaluse korral asendada talle mõistetud reaalne vangistus tingimisi vangistusega võimalusega jätkata ÜKT-tundide tegemist. Süüdistatav palub anda talle veel viimane võimalus pöörduda tagasi ausa ja korraliku elu juurde. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (vt RKKKo 3-1-1-120-09).
6. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus, täpsemalt selle individualiseerimine. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
7. Apellatsioonis esitatud taotlus on ilmselges vastuolus seaduse regulatsiooniga, s.o taotletud tulemust ei ole võimalik saavutada. Nimelt pani M.G talle inkrimineeritud kuriteod toime kohtu poolt määratud katseajal (vangistus oli asendatud

§ 69alusel üldkasuliku tööga).

Seejuures ei ole süüdistatav vaidlustanud talle vaatluse all olevate kuritegude eest mõistetud karistusliiki, milleks on vangistus, ega ka mitte selle kestust; seejuures nõustub ringkonnakohus täielikult maakohtu seisukohaga, et absoluutselt välistatud on sanktsiooniliigina rahalise karistuse mõistmine. Süüdistatav on varasemalt karistatud seitse korda, samuti pani ta kuriteod toime ajal, kui talle mõistetud vangistus oli juba asendatud üldkasuliku tööga (teisisõnu – kuriteod pandi toime kohtu poolt määratud katseajal, kusjuures esimene neist napilt peale mõistetud karistuse asendamist üldkasuliku tööga maakohtu poolt). Seega on süüdistatavale mõistetud karistus ja selle liik väljaspool igasugust vaidlust ning selle muutumiseks puuduvad absoluutselt igasugused võimalused. 6. Sellises olukorras on seaduse regulatsioon aga ühene.

§ 69

lg 7 sätestab selgelt ning alternatiive välistavalt, et kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa vangistusega. Edasiselt tuleb mõista isikule liitkaristus

§ 65lg 2 alusel.

Selliselt on maakohus ka toiminud. Nagu öeldud, on seadus selles osas alternatiive välistav ning tegemist oli ainuvõimaliku toimimisviisiga. Seega on apellatsioonis taotletud tulemuse saavutamine seaduse kohaselt täielikult välistatud ning realiseerimatu. 2

1. Eeltoodud argumentidel leiab kriminaalkolleegium, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium, et apellatsiooni läbivaatamine istungimenetluses tooks apellatsiooni vältimatu rahuldamata jätmise korral kaasa täiendavad kulud kaitsetasude näol, suuruses ca 1000.- krooni, mis tuleks välja mõista M.G-lt kui apellatsiooni esitajalt. Kriminaalkolleegium ei usu, et see vastaks apellandi huvidele.
2. Seetõttu asub kriminaalkolleegium üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Ivi Kesküla Meelika Aava 3