Obsah (7)

§ 199§ 200§ 64§ 65§ 68§ 74§ 69

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 2. märts 2010. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-16538 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Julia

§ 199

lg 2 p-de 4, 7, 8 ja § 200 lg 1 järgi, lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu

1. detsembri
2. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja advokaat Anti Aasmaa Prokurör Merike Lugna Z.U, ik: xxx, elukoht xxxxx xx xx-x xxxxxxx, töötab xxxxxxxxxx, varem kriminaalkorras karistatud:16.04.2008 Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja otsusega

§ 199

lg 2 p 7 järgi vangistusega 3 kuud 28 päeva tingimisi katseajaga 18 kuud, karistatus kustumata Advokaat Anti Aasmaa Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu
2. detsembri
3. a otsus Z.U süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
4. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu 1 otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Pärnu Maakohtu
6. detsembri
7. a otsusega tunnistati Z.U süüdi

§ 199

lg 2 p-de 4,7,8 järgi ja mõisteti talle karistuseks viis kuud vangistust;

§ 200

lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks kaks aastat vangistust.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale kuritegude kogumi eest 2 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, s.o pikkuseni 1 aasta 4 kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistus 16.04.2008.a Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 3 kuud ja 28 päeva – võrra, s.o pikkuseni 1 aasta 7 kuud ja 28 päeva vangistust. Karistuse hulka arvestati

§ 68lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg kestusega 4 päeva.

Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt: „Karistuse mõistmisel peab kohus arvestama karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Raskendavad asjaolud puuduvad. Z.U on karistatud tingimisi vangistusega, mis tuleb täitmisele pöörata, sest tegemist on katseajal toime pandud uute kuritegudega. Varasem karistus ei ole mõju avaldanud ega pannud hoiduma uutest kuritegudest. Ta ei piirdunud ainult uue teise astme kuriteoga. Viimane tuvastatud kuritegu - röövimine - on raskem võrreldes vargusega. Röövimine on esimese astme kuritegu, kus maksimumkaristus lihtkoosseisu puhul on kuni 10 aastat vangistust. Karistus määratakse vastavalt kuriteo asjaoludele, mitte mingi muu aluse või põhjuse ajendil. Põhjendatud ei ole karistuse asendamine, nagu kaitsja on ettepaneku teinud. Küll aga leiab kohus, et karistuse saab jätta miinimumilähedaseks, sest röövimine on lihtkoosseisuga ja mitte raske vägivallaga, tegemist on noore inimesega, kelle pikaajaline vanglas hoidmine teeks edaspidises elus veelgi raskemini toimetulevaks. Arvestatav on raskendavate asjaolude puudumine. Arvestatav on puhtsüdamlik kahetsus kergendava asjaoluna. Asjas ei esine erandlikke asjaolusid. Kuriteod on toime pandud enda tahtel. Karistust saab kohus vähendada ainult lühimenetluse kaudu, sest sellega on nõustutud ja kohus samuti nõustunud. Nii on karistusseadustikus ettenähtud ja kohtule antud võimalus. Märkida tasub, kui isik ei muuda enda käitumist, ei soovi asuda seaduskuulekat elu elama, siis ei ole kohtul usku. Kui soov oleks muuta eluviisi ja tahta oma elu ümber korraldada, siis tuleb selleks ka vastavalt käituda, et kohtul oleks midagi hinnata või uskuda“.

1. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja, kes palub tühistada maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas ning asendada see üldkasuliku tööga. Enda taotlust motiveerib kaitsja järgmiselt. 2.1 Kaitsja on seisukohal, et arvestades toimepandud kuritegu ja süüdimõistetu isikut peaks kohus asendama Z.U-le mõistetud vangistuse üldkasuliku tööga. Z.U näol on tegemist noore inimesega, kes varem pole kandnud reaalset vangistust. Sellest tulenevalt on kaitsja seisukohal, et karistuse eesmärke on käesoleval juhul võimalik saavutada ka vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga. Kaitsja on veendumusel, et vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga on võimalik Z.U puhul saavutada tõhusamalt karistuse eripreventiivset eesmärki, et ta tulevikus enam kuritegusid toime ei paneks. On üldteadaolev, et isikute, kes on varem vangistuses 2 viibinud uute kuritegude toimepanemise risk on suurem kui isikutel, kes pole veel vangistuses viibinud. Seejuures viitab kaitsja ka RKKK otsusele nr 3-1-1-84-
3. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatava kaitsja esitatud apellatsiooni juurde, paludes tühistada maakohtu otsus mõistetud karistuse osas ning asendada vangistus üldkasuliku tööga. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
4. Esmalt märgib kriminaalkolleegium, et kaitsja viide RKKK otsusele nr 3-1-1-84-03 on osaliselt sobimatu. Nimelt märgib apellant osundatud lahendit tsiteerides, et „Vangistuse üldkasuliku tööga asendamise võimalused pole piiramatud. Üheks selliseks piiranguks on vangistusest tingimisi vabastatud isiku poolt katseajal uue tahtliku kuriteo toimepanemine“. Seega on apellant ise esitanud argumendi, mis justkui juba eos välistaks tema poolt taotletava lahendi tegemise – nimelt pani Z.U talle etteheidetavad kuriteod toime kohtu poolt määratud katseajal. Nimetatud Riigikohtu lahend on aga tehtud
5. juunil
6. a, mil kehtis

§ 74vana redaktsioon.

Alates

1. jaanuarist
2. a kehtib

§ 74uues redaktsioonis.

Selle paragrahvi 5. lõige näeb sarnaselt varemkehtinuga tahtliku kuriteo eest vangistuse kohaldamisel ette liitkaristuse moodustamise

§ 65

lg 2 järgi ja vangistuse täitmisele pööramise – nagu käesoleval juhtumil on ka tehtud. Kuid erinevalt varasemast võimaldab seadus nüüd vangistuse täitmisele pööramisel asendada see üldkasuliku tööga

§-s 69 sätestatud tingimustel ja korras. Seega on kaitsja taotluse rahuldamine vaatamata asjasse mittepuutuvale kohtupraktikale viitamisele siiski võimalik.

1. Kriminaalkolleegium leiab siiski, et puudub alus Z.U-le mõistetud karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga. 5.1 Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus lisaks obligatoorsetele eeldustele selgitama välja, kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv. Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist (RKKKo 3-1-1-87-08). Arvestada tuleb aga ka järgmist. 5.2 Käesoleval juhul pani Z.U toime uued kuriteod katseajal, mis oli tingimuslikult jäetud täitmisele pööramata. Eesti sanktsioonisüsteem on seejuures üles ehitatud põhimõttel, et juhtumil, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, tuleb see reeglina pöörata ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt RKKKo 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04). 3 Sisuliselt tähendab see isiku suhtes teatud prognoosotsuse tegemist – kohus usub, et isik ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi, mis võimaldabki jätta mõistetud karistuse täitmisele pööramata. 5.3 Selleks, et säilitada sanktsioonisüsteemi sisemine loogika, peavad nimetatud asjaolud täiel määral eksisteerima seega ka olukorras, kus taotletakse katseajal toimepandud kuriteo eest mõistetud (lõpliku) karistuse asendamist üldkasuliku tööga. Selleks, et hakata üldse vaagima, kas kohaldada isiku suhtes üldkasulikku tööd kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust (RKKKo 3-1-1-9906, p. 19), peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on juba rikkunud katseaja nõudeid (pannes toime uue kuriteo), toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu. Teiseks peavad esinema isikut ja/või tegu iseloomustavad erandlikud asjaolud, mis võimaldavad kohtul mööda vaadata eelmise kohtuotsusega tehtud karistusähvardusest – sest eelmine kohtuotsus jäeti reaalset täitmisele pööramata just ennekõike tingimusel, et isik ei pane toime uusi õigusrikkumisi; ning seda lubadust ei ole suutnud ta pidada. Vaid nende asjaolude esinemisel on kriminaalkolleegiumi hinnangul võimalik asuda vaagima, kas isik, vaatamata katseajal toimepandud uuele kuriteole, väärib uut võimalust reaalse vangistuse vältimiseks; ilma nimetatud kriteeriumite arvestamiseta muutuks riiklik karistusähvardus, mis tehti eelmise kohtuotsusega, põhimõtteliselt sisutühjaks ning tähendusetuks. 5.4 Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole tuvastatav üks ega teine nimetatud tingimustest. Z.U sooritas uued kuriteod teadmises, et tema suhtes on kohaldatud katseaega ning uute kuritegude toimepanemisel pööratakse tingimuslikult täitmisele pööramata jäetud karistus reaalselt täitmisele. Õige on maakohtu osundus, et seejuures on märgatav ka Z.U kuritegeliku aktiivsuse kasv ja seda ka raskemas suunas – lisaks varavastase süüteo toimepanemisele, mis seisnes võõra vallasasja varguses grupi poolt ja sissetungimisega, pani Z.U toime juba esimese astme kuriteo, kasutades kannatanu suhtes ka vägivalda. Tegemist oli võõra omandi kahjustamisele suunatud süütegudega, mida ei iseloomusta mitte mingi märkimisväärne eripära, mis on kriminaalkolleegiumi hinnangul aga vältimatult vajalik, et asendada mõistetud karistus üldkasuliku tööga, kui uus kuritegu pandi toime katseajal. Oluline on just silmas pidada, et süüdistatav on hakanud kasutama ka isikuvastast vägivalda, pannes toime röövimise. Seega ei ole katseajalt oodatav distsiplineeriv toime Z.U suhtes sugugi toiminud – vastupidi, süüdistatav on otsustanud hoopis raskemaliigiliste kuritegude toimepanemise kasuks. Seetõttu on võimatu rääkida usaldusest süüdistatava suhtes, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi ning täidab talle asetatud nõudeid. Z.U näitas katseajal uute kuritegude toimepanemisega väga üheselt ning selgelt, et katseajalt oodatav distsiplineeriv toime tema suhtes eripreventiivselt ei realiseeru; tema poolt sooritatud kuritegusid ei iseloomusta ka mingi märkimisväärne eripära. Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub seetõttu alus igasuguseks ootuseks ning uskumiseks, et Z.U hoiduks uute kuritegude toimepanemisest üldkasuliku töö tegemise ajal, mistõttu jätab kriminaalkolleegium kaitsja taotluse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. 5.5 Kriminaalkolleegium märgib veel, et iseenesest võib olla õige kaitsja osundus, et varem vangistuses viibinud isikute poolt uute kuritegude toimepanemise risk on suurem kui isikutel, kes pole veel vangistuses viibinud. Kuid see loogika kehtib argumendina vaid juhul, kui isik on kohtu all kuriteo sooritamise eest esimest korda. Nagu näha, ei muutnud Z.U kuritegelikus aktiivsuses absoluutselt midagi aga asjaolu, et tema suhtes jäeti vangistus tingimuslikult kohaldamata – ta ei olnud eelnevalt vangistuses viibinud, kuid vaatamata sellele ei toetanud see asjaolu teda positiivselt ning ta jätkas kuritegude sooritamist. Seega on ainetu arutleda teemal, et Z.U võiks kuritegelikud käitumisharjumused omandada edasisel viibimisel 4 kinnipidamiskohas – nagu näitavad tema poolt sooritatud kuriteod (s.h katseajal), on ta need omandanud ilma kinnipidamiskohaga kaasnevate negatiivsete mõjuriteta. Teisalt ei ole välistatud – ning kriminaalkolleegium seda just loodab -, et just vangistuselt oodatav positiivne eripreventiivne toime Z.U puhul toimib ning ta loobub edasiselt kuritegude sooritamisest.
2. Ekskursi korras viitab ringkonnakohus veel järgnevale. Silmas tuleb nimelt pidada, et

§ 200

lg 1, mille järgi Z.U on süüdi tunnistatud, näeb minimaalse karistusena ette vabadusekaotuse kuni kaks aastat. Selline karistus on süüdistatavale ka mõistetud, mida KrMS § 238 lg 2 alusel edasiselt vähendati. Sisuliselt näitab

§ 69

lg 1 sõnastus, et üldkasuliku töö kohaldamiseks on alust juhul, kui isikule etteheidetav teosüü ning kahjustatav õigushüve on väike, mille üheks väljenduseks on ka mõistetava sanktsiooni kestus mitte üle kahe aasta. Teisisõnu –

§ 69

sõnastus on suunatud esmajoones

-i alusel mõistetavale karistusele, mitte aga kandmisele kuuluvale karistusele, mille vähendamine lühimenetluses toimub KrMS § 238 lg 2 alusel. Põhimõtteliselt on kriminaalkolleegium seisukohal, et juhul, kui isikule mõistetakse karistuseks kolm aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatakse kestuseni kaks aastat vangistust, puudub seaduse mõtte kohaselt võimalus isikule mõistetud karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga

§ 69alusel.

Vastaselt korral oleks tulemuseks, et kui isikud panevad toime kuriteo ühiselt ning kooskõlastatult, kuid nende kriminaalasju lahendatakse eraldi menetlustes – ühel üld-, teisel aga lühimenetluses, ning mõlemale mõistetakse karistuseks kolm aastat vangistust, siis oleks vaatamata sarnasele teosüüle ning osalusastmele võimalik

§ 69sätete rakendamine neist vaid ühe suhtes.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb seda võimalust eitada aga mõlema süüdistatava suhtes. Teisisõnu tahab kriminaalkolleegium öelda, et täiendavalt tuleb silmas pidada, et Z.U-le mõistetud karistuse all tuleb samaaegselt arvestada olukorda, kus talle mõistetud karistusele – kaks aastat vangistust – kuuluks liitmisele eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa. Ka see argument näitab kriminaalkolleegiumi hinnangul p-des 5.

1. - 5.5 väljendatud seisukohtade väliselt ning täiendavalt, et puudub võimalus Z.U-le mõistetud karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Julia Katškovskaja Malle Preimer 5