4-10-1857 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24 august 2010. a Tallinn Väärteoasja number 4-10-1857 (2302,10,004637) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi se

§ 7422lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.

Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Istungil osalenud isikud Menetlusalune isik: H.M, IK: xxx, elukoht: xxx. RESOLUTSIOON 1. Rahuldada osaliselt H.M-i kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja komissar Aivar Hirsi 26.05.2010 otsusele 22 nr 2302,10,004637 H.

§ 74lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.

2. Tühistada Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja komissar Aivar Hirsi 26.05.2010 otsus nr 2302,10,004637 22 H.

§ 74

lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, osaliselt, so määratud karistuse määra osas.

1. Teha uus otsus, kergendades menetlusaluse isiku olukorda ja määrata H.M-ile LS § 74 22 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistuseks sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 3 (kolm) kuuks.
2. Karistuse 3 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest, so 30 päevase edasikaebe tähtaja möödumisest, so alates 24.09.
3. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 24.08.
4. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 23.09.
5. Kui kohtuotsusele kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 24.09.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja komissar 22 Aivar Hirsi 26.05.2010 otsusega nr 2302,10,004637 karistati H.M-i LS § 74 lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 29.04.2010 kell 01.07 Tallinnas, Nõmme linnaosas Vabaduse pst ja Raba tänava ristmikul juhtis mootorsõidukit kiirusega 78 +/- 6 km/h teel, kus lubatud suurim sõidukiirus on 50 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h, millega pani toime LE § 124 p 1 nõuete rikkumise ja LS § 7422 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas H.M kaebuse, milles taotles vaidlustatud otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millisega määrataks talle karistuseks rahatrahv. Kaebust põhjendatakse sellega, et kaebuse esitaja töötab autojuhina ja tema keskmine kuupalk on 4500 krooni. Oma töökohustuste täitmiseks vajab kaebuse esitaja juhtimisõigust ning kui temalt võetakse ära juhtimisõigus, kaotab ta töö ja ta ei saa tasuda eelnevaid rahatrahve. Seetõttu palutakse võimalusel määrata juhtimisõiguse äravõtmise asemel rahatrahv. Kohtuistungil jäi kaebuse esitanud isik kaebuse juurde ja seletas, et viimase aasta jooksul ei ole olnud ühtegi samalaadset rikkumist. Kui juhtimisõigus ära võetakse ei saa üüri maksta. Autota ei saa midagi teha. Ei vaidle vastu, et ületas kiirust, 2-3 autot sõitis temast eespool, temal oli reisija peal, kuid peeti kinni teda. Jääb väärteoprotokollis antud seletuse juurde. Ametlikult ei tööta, naisel on autorent, rent koos juhiga ja teenib sellega kui palju on võimalik teenida. Selle aasta algusest määratud rahatrahvid on tasumata. Palub anda võimalus karistada rahatrahviga, maksab jõudumööda eelmisi trahve. Kui juhtimisõigust ei ole, siis ei ole rahalisi vahendeid, et tasuda. Kohtuväline menetleja leidis, et on tehtud õige otsus ja selle tühistamiseks alus puudub ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, kontrollinud väärteotoimiku materjale, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Väärteoprotokollist ja otsusest nähtuvalt on menetlusalune isik asulasisesel teel mootorsõidukit juhtides juhtinud sõidukit kiirusega 78 +/-6 km/h, ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. Väärteoprotokolli koostamisel antud selgituses, mille juurde jäi kaebuse esitanud isik ka kohtuistungil, on menetlusalune isik põhjendanud tähelepanematusega seoses suhtlemisega kaasreisijaga. Kohtu arvates viitab selline põhjendus ilmselgelt sellele, et menetlusalune isik ei ole teel tähelepanelik ning ta tegeles toimingutega, mis segasid juhtimist ja liikluskeskkonna, seejuures ka juhitava sõiduki sõidukiiruse tajumist, millega menetlusalusest isikust juht selgelt rikkus liikluseeskirjas sätestatud juhi üldkohustusi. Selline juht on aga liikluses ohtlik, kuivõrd ta ei pea oluliseks liiklusohutust. Kaebuses on algselt taotletud ühe põhikaristuse asendamist teiseliigilise põhikaristusega, mis kehtiva seadusandluse tingimustes ei ole võimalik. Samas on taotletud ka kaebuses seda, et 2 vaidlustatud otsus tühistataks ning kohus teeks uue otsuse, määrates karistuseks rahatrahvi. Taolise taotluse esitamist on põhjendatud sellega, et menetlusalune isik kaotab vastasel juhul töö ning ta ei saa tasuda eelnevaid trahve. Kohtule on taoline väide töö kohta arusaamatu, kuivõrd väärteoprotokolli koostamisel on menetlusalune isik väitnud, et ta ei tööta. Seega ei saa ta ka töökohta kaotada. Kohtuistungil esitas menetlusalune isik väite, et ta töötab mitteametlikult autojuhina. Kohus asub seisukohale, et sellist väidet ei ole võimalik kontrollida, kuivõrd väidetavalt saadav tulu ei ole deklareeritud ja tegemist on sel juhul tulu varjamisega. Sissetuleku olemasolu tõendamisel aga tõendaks isik maksualase süüteo toimepanemist, so uue süüteo toimepanemist. Mis puudutab viidet varasemate trahvide kohta, siis selle viite tõttu on kohus sunnitud pöörduma karistusregistri andmete poole, millised leiduvad väärteoasja materjalides ning nendest andmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut viimase aasta jooksul karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest viiel korral rahatrahvidega, sealhulgas ka samalaadse väärteo toimepanemise eest. Enne seda on teda samuti korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, seejuures ka samalaadsete väärtegude toimepanemise eest nii rahatrahvide kui ka eriõiguse äravõtmisega. Sellele vaatamata on menetlusalune isik järjekindlalt jätkanud liiklusalaste väärtegude toimepanemist. Seejuures on suurem osa eelnevatest rahatrahvidest jäetud tasumata, millest saab järeldada, et kõik need karistused on kustumata. Seega ei avalda seni määratud rahatrahvid menetlusalusele isikule soovitud mõju, so ei tekita menetlusaluses isikus soovi hoiduda liiklusalaste väärtegude toimepanemisest. Sellest tulenevalt saab teha ühese järelduse selle kohta, et menetlusaluse isiku rahalisel mõjutamisel puudub alus, sest isikul puuduvad rahalised vahendid sellise karistuse tasumiseks ning menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada teisi seaduses ettenähtud mõjutusvahendeid ning kohtu arvates on kohtuväline menetleja õigesti ja põhjendatult kohaldanud sanktsioonis ettenähtud teiseliigilist põhikaristust, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Vastavalt LS § 7422 lg 2 sätetele mootorsõiduki juhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Vastavalt LS § 7422 lg 4 sätetele võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 7422 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Käesoleval juhul on menetlusalusele isikule põhikaristusena määratud karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine ettenähtud sanktsiooni ülemmääras. Kaebuses on leitud, et juhtimisõiguse äravõtmine tingib töö kaotuse ja eelnevate trahvide tasumise võimaluse. Samas on karistusandmetest näha, et eelnevad trahvid on senini suuremas osas tasumata ning menetlusalusel isikul on sellest tulenevalt suured rahalised kohustused, kuid sellegipoolest taotletakse juhtimisõiguse äravõtmise asendamist rahatrahviga, kuivõrd kaebuse esitanud isikul on väidetavalt töökoht, mille olemasolu ei ole võimalik kontrollida ja milline eeldab juhtimisõiguse olemasolu. Kohus asub seisukohale, et esitatud taotlus ühe põhikaristuse asendamiseks teisega ei tulene seadusest, kuivõrd ei väärteomenetluse seadustik ega karistusseadustik näe ette võimalust asendada mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist rahatrahvi või rahalise karistusega, seda ka mitte kaebemenetluses. Juba seetõttu ei saaks kohus esitatud kaebust rahuldada ega vaidlustatud otsust seadusevastaselt tühistada. Kaebuses on ka asutud seisukohale, et vaidlustatav otsus tuleks tühistada ja kohus peaks tegema uue otsuse, määrates karistuseks rahatrahvi. V™S § 132 p 2 võimaldab kohtul tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Taolisest sõnastusest oleks kaebuses esitatud taotluse lahendamine isegi võimalik, so kohus saaks tühistada määratud karistuse ja uue otsusega kohaldada teiseliigilist karistust, kuid see oleks võimalik vaid juhul, kui selline lahend ei raskendaks menetlusaluse isiku olukorda. 3 Käesoleval juhul oleks selline lahend ilmselgelt menetlusaluse isiku olukorda raskendav, kuivõrd uue rahatrahviga suurendataks veelgi menetlusaluse isiku seni tasumata rahatrahvidest tulenevaid juba isegi suuri rahalisi kohustusi ning kohtu arvates selline lahend oleks menetlusaluse isiku olukorda oluliselt raskendav. Taolise lahendi tegemine on aga V™S § 132 p 2 sätte mõttega vastuolus ja sellest tulenevalt väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine. Kohus peab vajalikuks märkida ka seda, et kaebuse esitanud isiku selgitustest väärteo toimepanemise asjaolude kohta ja tema karistusandmetest võib teha järelduse, et kaebuse esitanud isik on liikluses jätkuvalt ohtlik ja selline liikleja tuleb liiklusest kõrvaldada. Arvestades kaebuse esitanud isiku karistusandmeid liiklusalaste väärtegude toimepanemise kohta võib järeldada, et kaebuse esitanud isik on juba aastaid väga hästi teadlik sellest, et liikluseeskirja sätetega vastuollu minek toob kaasa karistuse, mis halvendab rikkuja majanduslikku olukorda ja võib piirata juhtimisõigust, so osalemist liikluses sõiduki juhina. Kohus leiab, et vältimaks sellise olukorra tekkimist peab iga vähegi kohusetundlik ja oma heaolu tähtsaks pidav isik, sealhulgas ka kaebuse esitanud isik, käituma viisil, mis välistaks tema karistamise väärteo toimepanemise eest ning põhiliseks karistuse vältimise viisiks liikluses on liikluseeskirja nõuete täitmine. Kaebuse esitanud isiku käitumine liikluses seda aga ei näita ja menetlusaluse isiku käitumine näitab pigem seda, et ta suhtub võimalikku järjekordsesse väärteokaristusse ja sellega kaasnevatesse kitsendustesse ükskõikselt. Seetõttu leiab kohus, et kohtuvälises menetluses on kohtuväline menetleja kohaldanud õigesti sanktsioonis ettenähtud põhikaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Samas on aga karistus määratud maksimummääras ja vaidlustatud otsusest nähtuvalt on karistuse määra valikul lähtutud põhiliselt menetlusaluse isiku isikust, tema karistusandmetest ja tasumata rahalistest kohustustest. Kohus leiab, et vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks eelkõige süü ning karistuse määramisel arvestatakse ka karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt ületas menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiirust 22 km/h võrra, so LS § 7422 lg 2 märgitud rikkumise alammääras. Kohus leiab, et üldjuhul määratakse karistus sanktsiooni keskmises määras ning juhul kui isiku süü on suur, antud juhul kui suurima lubatud sõidukiiruse ületamine ulatunuks 30-40 km/h, olnuks ka karistuse määramine ettenähtud sanktsiooni ülemmääras põhjendatud. Seejuures tuleb karistuse määramisel arvestada ka karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, millest tingitult siis kas määratakse karistus alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või siis vastavalt keskmist määra ületavana. Menetletavas väärteoasjas karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Seega tõusetub küsimus sellest, kas määratav karistus mõjutab süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohus leiab, et kuivõrd karistusandmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut korduvalt karistatud ka sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega, millele järgnevalt on teda taas karistatud rahatrahvidega ning teda on karistatud ka mootorsõiduki juhtimise eest isikuna, kellelt on juhtimise õigus karistusena ära võetud, siis menetlusaluse isiku liikluses osalemise aktiivsust ja karistuste rohkust arvestades võib eeldada, et võimalus süüdlast mõjutada edaspidi hoiduma liiklusalaste süütegude toimepanemisest on ilmselgelt küllaltki väike. Seetõttu tuleb lähtuda õiguskorra kaitsmise huvidest, sellest, et oleks võimalik tagada liikluskord ja teiste liiklejate ohutus ning välistada menetlusaluse isiku käitumisest tulenev liiklusoht. Kohus asub seisukohale, et süü suurust ja tasumata trahve arvestades tulnuks menetlusalust isikut karistada küll sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega, kuid seda oluliselt kergemas määras ja alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Samas, arvestades menetlusaluse isiku käitumist liikluses ja sellest tulenevat pidevat ohtu, leiab kohus, et süü suuruse kõrval on oluliseks karistuse määra mõjuteguriks käesoleval juhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mis tingivad koosmõjus süü suurusega küll vaidlustatud otsuses määratud karistuse kergendamise, kuid käesoleva otsusega karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. 4 Eeltoodud motiividel leiab kohus, et esitatud kaebus kuulub osaliselt rahuldamisele ja vaidlustatud otsus osaliselt tühistamisele ning kohus teeb uue otsuse, raskendamata menetlusaluse isiku olukorda. Märt Toming kohtunik 5