1-09-2841/20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2010.a Tallinn Kriminaalasja number 1-09- 2841 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Paavo Randma ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Tõlk Kea Lemming Marina Lepiksoo Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. aprill 2010.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi R.F-i süüdistus KarS § 199 lg 2 p 4, 8 järgi ning J.E süüdistus KarS § 199 lg 2 p 4; 22 lg 3 – 199 lg 2 p 4, 8, 25 lg 2 – 199 lg 2 p 9 ja 199 lg 2 p 7, 9 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. veebruari
4. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav R.F Prokurör Katrin Tron Süüdistatav R.F sünd 06.01.1981.a, XXXXXX XXXXXXX, elukoht XXXXX X-X XXXXXXX, varem kaheksal korral kohtu poolt karistatud, viimati Harju Maakohtu poolt 24.05.2007.a KarS § 199 lg 2 p 4, 8 järgi 6 kuulise vangistusega. Kaitsja Adv Riine Lumiste RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
5. veebruari 2010.a otsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK R.F tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja karistati 1 aasta ja 3 kuulise vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 10 kuud vangistust. Karistusaja alguseks loeti tema kinnipidamise päev, s.o 13.01.2010.a. Esitatud tsiviilhagide katteks mõistis kohus R.F-ilt ja J.E-lt solidaarselt välja 31 750 krooni D. V. kasuks, R.F-ilt A. P. kasuks 4000 krooni, K. K. kasuks 2700 krooni, OÜ A. kasuks 4100 krooni A. P. kasuks 7500 krooni. R.F tunnistati süüdi seitsmes varguses 09.08.2008.a sisenes lahtise akna kaudu Tallinnas XXXX X-XX D. V. korterisse ja varastas kokku 31 750 krooni väärtuses kannatanu vara; 09.08.2008.a varastas Tallinnas XXX XX/ XXXXXXXX X asuva OÜ N. I. maja katuselt 17 m2 katuseplekki ja lõhkus katust, tekitades kahju 48 700 krooni; 28.07.2008.a varastas XXXXXXXXX X keldrist H. T. jalgratta 11 000 krooni väärtuses ja A. P. jalgratta 4000 krooni väärtuses, 15.07.2008.a Tallinnas XXXX XX keldrist K. K. jalgratta 2700 krooni väärtuses; 12.05.2008.a XXXXX X maja eest OÜ A. sõiduautost pagasiruumi klaasi lõhkumise teel kaks akudrelli, tekitades kahju 4 100 krooni ning 15.02.2008.a Tallinnas XXX XX ette pargitud A. P. sõiduautost aknaklaasi lõhkumise teel automaki esipaneeli ja DVD-mängija ning teleri kokku 6 500 krooni väärtuses ja lõhkumisega tekitas kahju 1000 krooni. APELLATSIOON R.F vaidlustab kohtuotsuse osaliselt ning leiab, et kohus on ebaõigetel alustel rahuldanud kannatanute tsiviilhagid. Kohtuotsusest ei tulene, millistele tõenditele tuginedes on kohus lugenud tõendatuks tsiviilhagide tegelikud suurused. Samuti ei ole kohus arvestanud süüd kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Arusaamatu on, millest lähtudes saab otsustada, et D. V. HP sülearvuti tegelik väärtus oli 18 000 krooni ja DVD mängija väärtus 8000 krooni. Apellandi arvates esitas kannatanu tegelikest tunduvalt suuremad summad. Siinjuures tuleb arvestada, et D. V. väitis, nagu oleks temalt 10 000 dollarit samuti varastatud. See aga ei vastanud tõele. Eelnev viitab aga sellele, et kannatanu üritab lihtsalt teenida. 2 Samuti ei ole tuvastatud A. P. ja K. K. jalgrataste väärtusi, tuvastamata on A. P. vara ja akutrellide tegelik väärtus. Peale selle ei ole kohus arvestanud tema puhtsüdamlikku kahetsust nii kohtueelsel uurimisel kui kohtus. Kohus rõhutas, et tema puhul on tegemist isikuga, kes pärast varavastaste kuritegude eest saadud karistuse ärakandmist on asunud koheselt uuesti varastama. Apellant juhib tähelepanu, et viimane kuritegu leidis aset 09.08.2008.a. Pärast seda ei ole teda karistatud, ta on tööd teinud ja sellest elatunud, küll mitteametlikult. Tööturuametis on ta arvel, aga ametlikku tööd pole õnnestunud leida. Eelnevat arvestades taotleb apellant tühistada tema suhtes rahuldatud tsiviilhagid, võtta arvesse puhtsüdamlikku kahetsust ning arvestada, et viimased 17 kuud ei elatanud ta ennast kriminaalsel teel. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Süüdistatav täpsustas apellatsiooni ja taotles puhtsüdamliku kahetsuse arvestamist kergendava asjaoluna ning enda tingimisi vabastamist mõistetud karistusest või üldkasuliku töö kohaldamist. RINGKONAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks apellatsioon alust ei anna. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus põhjalikult selgitanud kõiki neid asjaolusid, mis tingisid süüdistatavale vabaduskaotusliku karistuse mõistmise ning ka selle reaalsele täitmisele pööramise. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjenduste ja seisukohtadega, kuid peab vajalikuks rõhutada järgmist. Kui kohus on karistuse mõistmisel otsustanud vangistuse kasuks, on Eesti karistusõigussüsteemis võetud aluseks, et see pööratakse ka täitmisele. Üksnes erandlikud asjaolud võivad viia selleni, et karistus jäetakse tingimisi täitmisele pööramata. R.F-i puhul erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid teda karistusest vabastada, ei ole tuvastatud. Selleks, et hakata üldse vaagima, kas kohaldada isiku suhtes üldkasulikku tööd kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06, p 19), peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu. KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ning apellatsiooniga tutvumist väita, et R.F-i puhul esineksid asjaolud, mis oleksid käesoleval hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. Kuigi süüdlase puhul esinevad üldkasuliku kohaldamise formaalsed eeldused (talle on maakohtu poolt mõistetud vangistus alla kahe aasta), puuduvad aga üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused, mida tuleb alati arvestada. Varem 3 korduvalt varavastaseid kuritegusid toime pannud R.F-i suhtes ei saa kujuneda kuidagi veendumust, et ta suudab edaspidi õiguskuulekalt elada. Seega välistavad üldkasuliku töö kohaldamise käesolevas süüdistusasjas R.F-i isikuandmed. Mis puudutab puhtsüdamlikku kahetsust kui kergendavat asjaolu, siis maakohus on oma otsuses esitanud veenvad põhjendused, miks ei saa R.F-i poolt avaldatud kahetsust tõsiseltvõetavaks pidada. Selliseid argumente, mis võimaldaksid maakohtu järeldust kummutada või ümber hinnata, ringkonnakohtule esitatud ei ole. Apellant on vaidlustanud ka tsiviilhagide suuruse. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et kannatanute poolt on käesoleva kriminaalasja raames esitatud arusaadavad ja selged tsiviilnõuded süüdistatava vastu. Seega oli R.F-ile tagatud võimalus esitada soovi korral kannatanute nõuetele oma vastuväiteid ja tõendeid, kriminaaltoimiku materjalides oli piisav teave selle kohta, milliste asjaolude alusel ning milline tsiviilnõue tema vastu on esitatud. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole süüdistatav esimese astme kohtus tsiviilhagi vastu vaielnud. Kannatanute poolt esitatud tsiviilhagide rahuldamise põhjendused on maakohus oma otsuses esitanud. Eelnevale lisaks osundab kohtukolleegium Riigikohtu otsuses nr 3-1-179-09 väljendatud seisukohale, mille kohaselt juhul, kui süüdistatav ega tema kaitsja tsiviilhagi vastu ei vaidle ning süüdistatav hagi tunnistab, on see käsitatav tsiviilhagi õigeksvõtuna. TsMS § 440 lg 1 sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi, hagi õigeksvõtt on kohtule siduv. Seega on maakohus põhjendatult ja seadusega vastavuses kannatanute hagid rahuldanud ja tekitatud kahjud R.F-ilt välja mõistnud. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 08.02.2010.a otsuse muutmata ja R.F-i apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Paavo Randmaa 4 Urmas Reinola