4-13-3869/10

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus (Liivalaia kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja 31.10.2013 Tallinnas koht Väärteoasja number 4-13-3869 (2302,13,005993) Kohtukoosseis Kohtunik Janika Kallin Kohtuistungi sekretär Elina Huobolainen Väärteoasi J.R kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 22.05.2013 otsuse väärteoasjas nr 2302,13,005993 tühistamises. Kaebaja J.R isikukood: XXX; EV kodanik; emakeel: eesti keel; elukoht: XXX Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskus; asukoht: Rahumäe 6, Tallinn; kohtuistungil osales volitatud esindaja Hannes Küünarpuu. RESOLUTSIOON Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku (VtMS) § 132 p 1, § 133-135 kohus o t s u s t a s: 1.) Jätta J.R kaebus rahuldamata. 2.) Jätta muutmata Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 22.05.2013 otsus väärteoasjas nr 2302,13,

1. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale saab kaevata. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist peab teatama kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja väärteokantseleile 7 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on pooltele kätte antud 31.10.2013, otsus on samuti koos väärteoasja toimikuga tutvumiseks kättesaadav Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja väärteokantseleis 31.10.2013 hiljemalt kella 15:
2. Kirjalik kassatsioonkaebus tuleb Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja väärteokantseleile esitada 30 päeva jooksul, alates päevast, mil motiveeritud kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Kohtu selgitused: Selgitada, et VtMS § 155 lg 2 järgi on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Asjaolud: 01.05.2013 väärteoprotokolli nr AB1322573 kohaselt J.R (isikukood: XXX) juhtis 01.05.2013 kella 13.15 paiku Harjumaal Saku vallas Tallinn-Saku-Laagri tee
3. kilomeetril liikudes Tallinn-Pärnu-Ikla tee suunas mootorsõidukit Opel Calibra r/n XXXkiirusega 94 km/h +/3 km/h, suurim lubatud kiirus teel 70 km/h, ületas mitte vähem, kui 21 km/h. Mõõdetud seadmega AS
4. J.R rikkus LS § 50 lg 5 p 3 ja pani toime LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 22.05.2013 otsuse alusel väärteoasjas nr 2302,13,005993 karistati J.R LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, so 240,00 EUR. Menetleja hinnangul oli J.R väärtegu tõendatud, isiku karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud menetleja hinnangul puudusid. Kaebaja seisukoht ja taotlus: J.R esitas kohtule kaebuse. Kaebuse kohaselt ei nõustu J.R kohtuvälise menetleja otsusega alljärgnevatel põhjustel: 1) ei ole võimalik, et tema kiirus oli mõõtmise hetkel 94 km/h. Ta liikleb sellel teelõigul tihti ja teab, et seal on sageli politseipatrull kiirust mõõtmas. Tol korral andsid vastutulijad tuledega märku, et ees on politsei, ta kontrollis koheselt oma kiirust ning on seetõttu veendunud, et ta kiirust ei ületanud. Ta pidurdas peale märguandeid ja see oli üle 1 km enne, kui ta jõudis patrullautoni. Kaebaja kahtleb, kas mõõteseadmega on võimalik mõõta üle 1 km kauguselt; 2) patrullautos nägi ta kahte mõõteseadet, mõlema seadme ekraanil oli fikseeritud kiirus 94 km/h. Kahe seadmega tema kiirust ei mõõdetud, sest politseinik näitas, kumma seadmega mõõdeti tema kiirus. Peale peatumismärguande andmist tuli politseinik tema auto juurde, mõõteriista ametnikul kaasas ei olnud. Ta soovis näitu näha, kuid talle väideti, et politsei ei pea midagi tõestama. Samuti öeldi talle, et seadme näidul ei ole kuupäeva ja kellaaega. Seetõttu jääb ta oma seisukoha juurde, et ta kiirust ei ületanud, kindlasti ei olnud tema sõiduki kiirus 94 km/h; 3) teda on varem kiiruse ületamise eest kinni peetud, alati on talle radarilt näidatud, et tegemist on tema juhitud sõiduki kiirusega. Vaidlusaluse juhtumi korral valis ta teadlikult sõidukiiruse ja kahtles politseiniku väidetes. Patrullautos tema kahtlused süvenesid, sest ametnik oli üleolev ning ei pidanud vajalikuks midagi näidata ega tõestada. Kaebaja esitas taotluse kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ja asjas väärteomenetluse lõpetamiseks. Kohtuvälise menetleja seisukoht ja taotlus: Kohtuvälise menetleja hinnangul ei ole kaebus põhjendatud, menetleja palus jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata. Kohtuväline menetleja leidis, et J.R-ile süüksarvatav väärtegu on asjas kogutud tõenditega tõendatud. Mõõtetulemus on jälgitav: kiiruse mõõtmisel kasutatud seade oli tehniliselt korras, kaebaja kiirust mõõtis selleks pädev ametnik. Kaebaja sõiduki kiiruse mõõtmisel järgiti õigusaktidest tulenevaid nõudeid. Tõendid: Kohtuistungil andis ütlusi kaebaja, menetleja M. Männik, tunnistaja P. Saar, kohtuistungil uuriti järgmisi väärteoasjas kogutud materjale: - 01.05.2013 väärteoprotokoll; - 22.05.2013 otsus; - 01.05.2013 kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll; - Mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTRSS-13/00079; - P. Saarele 29.11.2005 väljastatud pädeva mõõtja tunnistus; - 01.05.2013 patrullileht; - väärteoprotokollid nr AB 1322574, nr 10220912739336, nr AB 1322575; - Stalker II MDR kasutusjuhend; - J.R karistusregistri õiend. Kohtu seisukoht: VtMS § 123 lg 2 järgi arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid; VtMS § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Väärteoasjas on vaidlus selles, kas kaebaja sõitis 01.05.2013 kella 13.15 Tallinn-Saku-Laagri tee
5. teelõigul, kus lubatud sõidukiirus oli 70 km/h, kiirusega 94 km/h (+/-3 km/h) või mitte. 01.05.2013 liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt on politseiametnik P. Saar 01.05.2013 kella 13.15 Harjumaal Saku vallas Tallinn-Saku-Laagri tee 16.kilomeetril mõõtnud J.R poolt juhitud mootorsõiduki Opel Calibra r/n XXX liikumiskiirust kiirusmõõteseadmega Stalker MDR nr AS
6. MõõtS § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. MõõtS § 5 lg 2 p 2 järgi peab mõõtetulemuste jälgitavus olema mh tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel määratakse karistus väärteoasjas. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga, menetleja M. Männiku, tunnistaja P. Saare ja kaebaja ütlustega on tõendatud, et 01.05.2013 mõõtis kaebaja poolt juhitud sõiduki liikumiskiirust tunnistaja P. Saar. Kohtule esitati tunnistus, mille kohaselt on P. Saarele väljastatud 29.11.2005 tunnistus selle kohta, et ta on läbinud pädeva mõõtja koolituse. 01.05.2013 patrullilehelt nähtub, et 01.05.2013 patrullitoimkonna, mille koosseisus olid P. Saar ja M. Männik, töövahendiks oli mh kiiruse mõõtmisseade nr as
7. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt kasutas P. Saar kaebaja poolt juhitud sõiduki liikumiskiiruse mõõtmisel mõõteseadet Stalker MDR nr AS
8. Protokolli kohaselt oli seade taadeldud 08.03.2013, kohtuväline menetleja esitas kohtule AS Metrosert poolt väljastatud taatlustunnistuse nr TTRSS-13/00079, mille kohaselt taadeldi mõõtur Stalker II MDR nr AS004021 08.03.
9. Kehtiva taatlustunnistuse olemasolu korral ning olukorras, kus mõõteseadme taatlemine on teostatud veidi vähem, kui 2 kuud tagasi, ei ole kohtul alust hakata analüüsima kaebaja istungil esitatud väiteid selle kohta, et tegemist oli üle 10.a vanuse seadmega, mille kohta on seadme hooldaja väidetavalt öelnud, et sellel kipuvad teatud osad amortiseeruma. Kaebaja osundas istungil korduvalt asjaolule, et talle ei tutvustatud koheselt peale peatamist mõõteseadme näitu ning seda tehti alles patrullsõidukis, kusjuures politseiauto armatuurlaual oli 2 erinevat mõõteseadet, mõlemal oli fikseeritud näit „94“. Samuti selgitas kaebaja, et politsei keeldus vastamast, kus asus mõõtmise hetkel tema auto. Menetleja M. Männik kinnitas samuti, et politseisõiduki armatuurlaual oli kaks mõõteseadet – Stalker ja UltraLyte ning mõlemal oli fikseeritud näit „94“. M. Männik selgitas, et P. Saar mõõtis seadmega Stalker, tema seadmega UltraLyte. Sel ajal, kui P. Saar tegeles kaebajaga, mõõtis tema kiirust edasi. Kohtule esitati kõik patrulltoimkonna poolt vaidlusaluses kohas koostatud väärteoprotokollid ning kiirmenetluse otsusest nr 10220912739336 nähtub, et 13.22 on TallinnSaku-Laagri tee 16.kilomeetril T.A juhtinud mootorsõidukit kiirusega 94 +/- 3 km/h, kiirus mõõdeti seadmega UX
10. Kiirmenetluse otsuse kohaselt on asjas menetlejaks olnud P. Saar, seega on mõistlik eeldada, et T.A kiiruse mõõtis M. Männik. Ülejäänud väärteoprotokollidest ei nähtu, et vaidlusaluses kohas oleks kiiruse ületamise eest kinni peetud rohkem isikuid, kelle liikumiskiiruseks mõõdeti samuti 94 km/h. Kohtu hinnangul kummutavad M. Männiku ütlused ja kohtule esitatud väärteoprotokollid täielikult kaebaja istungil püstitatud kahtluse, et patrulltoimkond fikseeris 01.05.2013 alusetult rikkumisi. Kaebaja ja T.A poolt juhitud sõidukite liikumiskiirused mõõdeti erinevate seadmetega ning erinevate ametnike poolt. Tunnistaja P. Saar andis ütlusi selle kohta, et tutvustas kaebajale mõõteseadme näitu politseisõidukis. Kaebaja möönis samuti, et näitu talle lõpuks patrullsõidukis näidati, kuid ta pidi sellele korduvalt tähelepanu juhtima. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis on kaebaja märkinud, et talle tutvustati näitu. Kohus märgib, et kaebaja on kinnitanud, et talle näitu näidati ning seega puudub vaidlus selles, kas kaebaja näitu nägi või mitte. Kohtu hinnangul on oluline, et kaebajale näitu tutvustataks, samas ei ole oluline, millisel hetkel menetleja seda teeb. Kohus möönab, et viisakas on seda teha sõiduki peatamise hetkel, kuid ametnikule oleks etteheidetav vaid fakt, kui näit on jäetud näitamata. Samuti märgib kohus, et VtMS § 76 järgi on menetlusosalisel õigus kuni asjas kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseni esitada kohtuvälise menetleja juhile kaebus kohtuvälise menetleja tegevuse peale. Kohtule teadaolevalt ei ole kaebaja seda teinud. Tunnistaja P. Saar selgitas, et kaebaja peatamise ajendiks oli viimase poolt ületatud sõidukiirus. Tunnistaja selgitused seadmel kasutatud mõõterežiimi kohta riimuvad kiirusmõõteseadme protokollis kajastatuga. Tunnistaja selgitas, et mõõtis kaebaja sõiduki liikumiskiirust hetkel, kui kaebaja sõiduk oli ca 400m kaugusel. Eeltoodu alusel on kohtu arvates asjas kogutud tõenditega tõendatud, et J.R ületas 01.05.2013 lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h võrra; kaebaja tegu on seega kohtuvälise menetleja poolt õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi. LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on ette nähtud karistus – rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni. KarS § 56 järgi tuleb karistuse mõistmisel arvestada puudutatud isiku süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid. J.R ei ole oma süüd tunnistanud ning tegu kahetsenud. Seega on menetleja põhjendatult märkinud, et kaebaja karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohtuväline menetleja on J.R-ile määranud karistuse, mis jääb sanktsiooni keskmisest ülespoole. Arvestades J.R eelnevaid rikkumisi, kergendavate asjaolude puudumist ning kiiruse ületamise massilist levikut Eesti Vabariigi teedel, ei pea kohus võimalikuks revideerida kaebajale määratud karistust. Kohtunik: