ja § 424 järgi üldmenetluses Prokurör vanemprokurör Eve Soostar Süüdistatav I.D – isikukood XXX, kodakondsus Eesti Vabariik, emakeel vene keel, haridus: keskharidus, elukoht: XXX, töökoht B OÜ, tõkend - elukohast lahkumise keeld Kaitsja Varem kriminaalkorras karistatud väärteokorras karistamata kaitsja vandeadvokaat Urmas Simon 1-l korral, RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada I.D
Süüdi tunnistada I.D
järgi ja mõista karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.
lg 1 alusel suurendada üksikkaristusest raskemat, seega liitkaristuseks mõista 1 (üks) aasta vangistust. 1
lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg 03.08.2012 - 04.08.2012, s.o 2 (kaks) päeva kuulub karistusaja hulka, seega kandmisele kuulub vangistus 11 (üksteist) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva.
lg-te 1 ja 3 sätteid kohaldades jätta mõistetud karistus täitmisele pööramata, kui I.D ei pane 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ning täidab talle katseajaks
lg 1 alusel pandud kontrollnõudeid ja kohustusi.
lg 1 kohaselt on süüdimõistetu käitumiskontrolli ajal kohustatud järgima järgmisi kontrollnõudeid: - elama kohtu määratud alalises elukohas (XXX); ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui 15 (viieteistkümneks) päevaks; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. I.D allutada katseajaks Tallinna Vangla Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldusametniku järelevalve alla. Katseaja algust lugeda kohtuotsuse kuulutamise päevast.
lg 1 p 1 alusel võtta I.D-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 (kolmeks) kuuks. Liiklusseaduse § 127 alusel on I.D kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama juhiloa Maanteeametile. I.D suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada. KrMS § 310 lg 1 alusel rahuldada kannatanu KT hagi varalise kahju nõudes ja mõista I.D-lt KT kasuks välja 93.57 (üheksakümmend kolm eurot ja 57 senti). KrMS § 310 lg 1 alusel rahuldada kannatanu KT hagi moraalse kahju nõudes osaliselt ja mõista I.D-lt KTkasuks välja 500.00 (viissada) eurot. KrMS § 175, § 179 alusel välja mõista I.D-lt riigituludesse: - sundraha 1,5 palga alammäära – 480.00 eurot - tasu õigusabi osutamise eest – 348.00 eurot - toimiku koopia tegemise kulud – 0.45 eurot KrMS § 180 lg 3 alusel määrata, et väljamõistetud kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda 12 (kaheteist) kuu jooksul igakuiste maksetena võrdsetes osades käesoleva kohtuotsuse 2 jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank, 221023778606 Swedbank või 333416110002 Danske Bank. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitus „I.D, 1 – 13– 2799, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. KrMS § 180 lg 3 alusel jätta riigi kanda tasu õigusabi osutamise eest summas 300.00 eurot. Asitõendid CD plaat häirekeskuse kõnesalvestusega (asub kohtutoimikus), jätta kriminaalasja juurde peale kohtuotsuse jõustumist. CD plaat videosalvestusega (asub kohtutoimikus), jätta kriminaalasja juurde peale kohtuotsuse jõustumist. EDASIKAEBE KORD Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 05.juunist 2013.a. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 (kümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale. Süüdistuse sisu I.D süüdistatakse selles, et tema 01.01.2012 kella 04.00 paiku Tallinnas XXX tiris korteri ukse avanud KT uksest välja ühiskoridori ning lõi temale rusikaga vastu näo vasakut poolt, mille tagajärjel KT kukkus põrandale pikali ja lõi oma pea vastu seina ära, seejärel I.D lõi põrandal lebavale KT veel mitmel korral jalaga parema jala piirkonda ja näo piirkonda, põhjustades KT füüsilist valu ja tervisekahjustusi – pindmise peavigastuse, kannaja pöialuu murru. Oma tahtliku tegevusega I.D pani toime teise inimese kehalise väärkohtlemise, temale löömisega valu ja tervisekahjustuse tekitamise, s.o
Samuti tema juhtis 03.08.2012 kella 16.55 ajal Tallinnas Paavli 1 maja juures mootorsõidukit Audi 100, reg märgiga XXX, olles joobeseisundis (alkoholijoove 1,15 mg/l, laiendmääramatusega ± 0,10 mg/l; lõplik tulemus 1,05 mg/l), millega rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 /Juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund käesoleva seaduse tähenduses on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/ ja § 69 lg 4 p 1 /Alkoholijoobes olevaks 3 loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem/ nõudeid. Oma tahtliku tegevusega I.D pani toime mootorsõiduki joobeseisundis, s.o
juhtimise Süüdistatav I.D selgitas kohtulikul uurimisel, et ta on süüdistusest aru saanud, kuid end temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises
I.D tunnistab oma süüd
Kohtuistungil kuulati üle kannatanu KT, kes on esitanud tsiviilhagi I.D vastu varalise ja mittevaralise kahju nõudes ning kohtuistungil jäi ta esitatud hagi juurde vähendades vaid nõude suurust. Kohtuistungil kuulati üle tunnistajad M Š , OR, ESR, HR, EK ja EM. Kohtuistungil on uuritud ja hinnatud järgmisi kirjalikke tõendeid: AS Ida Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonna poolt 02.01.2012.a koostatud KT patsiendikaart nr XXX; PPA Põhja prefektuuri poolt 03.01.2012.a koostatud KT läbivaatuse protokoll koos fototabelitega; asitõend - CD-plaat, koos PPA Põhja prefektuuri juhtimiskeskuse numbrile 110 tehtud väljakutsete stenogrammiga; KT poolt 07.02.2012.a esitatud hagiavaldus varalise ja mittevaralise kahju nõudes; EBOÜ poolt 06.01.2012.a koostatud tõend KT töötasu kohta; KT Sampo Pank AS arveldusarve väljavõte ajavahemiku 01.02.-06.02.2012.a kohta; PPA Põhja prefektuuri kriminaalbüroo isikuvastaste kuritegude talituse Kesklinna teenistuse uurija Mihhail Vassiljevi poolt 19.01.2012.a koostatud tunnistaja M Š tunnistaja ülekuulamise protokollist avaldatud 1 lause, mis avaldati KrMS § 289 lg 1 alusel; PPA Põhja prefektuuri kriminaalbüroo isikuvastaste kuritegude talituse Kesklinna teenistuse uurija Mihhail Vassiljevi poolt 22.03.2012.a koostatud tunnistaja HR ülekuulamise protokollist avaldatud 3 lauset, mis avaldati KrMS § 289 lg 1 alusel; õiend politseis registreeritud juhtumite kohta Tallinnas XXX-24; PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo Kesklinna politseijaoskonna poolt 03.08.2012.a koostatud tõendusliku alkomeetri väljatrükk koos protokolliga; asitõend – videosalvestis, koos vaatlusprotokolliga; I.D 03.08.2012.a kahtlustatavana kinnipidamise protokoll; MTA teatis I.D keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta; õiend kriminaaltoimiku materjalidest kaitsjatele tehtud koopiate kulude kohta; 08.01.2013.a koostatud taotlus riigi õigusabi tasu määramise kohta; 19.02.2013.a koostatud taotlus riigi õigusabi tasu määramise kohta; 11.03.2013.a koostatud taotlus riigi õigusabi tasu määramise kohta; 15.05.2013.a koostatud taotlus riigi õigusabi tasu määramise kohta. Kohtu seisukoht -episood
järgi 4 Kohus, kuulanud ära süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlused ning uurinud kohtueelses menetluses kogutud ja kohtuistungil avaldatud kirjalikke tõendeid, hinnanud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leiab, et süüdistatava I.D süü temale
MS § 63 lg 1 sätestab, et tõend on kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus. KrMS § 60 lg 2 kohaselt on tõendatus kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad ja KrMS § 61 lg 1 ja 2 järgi ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Kohus tuvastas kohtulikul uurimisel, et süüdistatav I.D ja kannatanu KT elasid ühes majas, erinevatel korrustel ning nendevahelised suhted olid pingelised ja konfliktsed. Varasemalt on korduvalt I.D ja KT vahel olnud konflikte seoses sellega, et KT kuulab oma korteris muusikat liiga kõvasti ning sellega häirib oma naabreid, mistõttu on viimased abi saamiseks pöördunud ka politsei poole. Kohtule on esitatud ka seda kinnitav tõend: 11.07.2012.a PPA Põhja prefektuuri vanemkomissar Mihhail Vassiljevi poolt koostatud õiend, mille kohaselt on ajavahemikul 14.05.2005-12.11.2009 politsei lühinumbrile 110 OR teinud korduvalt väljakutseid seoses KT korterist kostuva muusika ja kisaga. Hindamaks seda, kas I.D on talle süüks arvatud kuriteo toime pannud, tuleb kohtul hinnata, kas süüdistuses toodud ajal ja kohas kohtus ta kannatanu KT ning kas nende vahel tekkis füüsiline konflikt, mille tagajärjel sai KT tervisekahjustuse. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et 01.01.2012.a toimus I.D ja KT vahel valju muusika kuulamisest tingituna kaks konflikti. Vaidlust ei ole samuti selles, et 02.01.2012.a, kui KT pöördus Ravi tn 18 asuvasse EMO-sse, olid tal nähtavad näovigastused ning tal tuvastati kanna- ja jalaluu (pöialuu) murd. Asja kohtulikul uurimisel ilmnesid olulised vastuolud ühelt poolt süüdistatava ja tunnistajate OR ja ESR ning teiselt poolt kannatanu ja tunnistajate M Š , EK, EM ja HR ütlustes. Kohtu hinnangul vastuolud kannatanu ja süüdistatava ütluste vahel 01.01.2012.a sündmuste osas algavad juba nende kohtumise esimesest hetkest. Süüdistatav I.D väidab, et esimesel korral kannatanu KT ei avanud ning toimus vaid sõnavahetus läbi ukse, kuid kannatanu KT sõnul just esimesel korral tõmbas I.D ta koridori ning lõi teda rusikaga ja jalaga. Süüdistatav I.D ennast KT kehalises väärkohtlemises süüdi ei tunnista, küll aga kinnitab ägeda sõnavahetuse toimumist KT 01.01.2012.a kella 04.00 paiku, samuti tunnistab I.D, et ta keeras KT korteri elektrikorgid välja, sest KT korterist kostuv muusika oli liiga vali. Süüdistatava I.D ütluste kohaselt mängis 01.01.2012.a KT korteris vali muusika ning tema läks ukse peale koputama, et KT muusika vaiksemaks paneks, kuid K ust ei avanud, vaid sõimas läbi ukse. Tema koputamist uksele nägi pealt tema elukaaslane OR, kes seisis samal ajal üleval trepi peal. Kuna ust ei avatud, läks I.D tagasi oma korterisse ning pöördus mõne aja pärast tagasi KT korteri ukse juurde ning tema elukaaslane OR koputas uuesti KT uksele, sest muusika oli endiselt liiga vali. Seejärel keeras I.D KT korteri elektrikorgid välja, et muusikat enam kuulata ei saaks. Kui elektrikorgid olid välja keeratud, tuli kannatanu koridori ning toimus tema ja KT vaheline 5 sõimamine, kuid füüsilist kontakti ei olnud. Selles vaidluses osales 7 inimest. Tema poeg vaidluses ei osalenud, ta lihtsalt seisis seal. Kui I.D nägi KT 02.01.2012., siis ta nähtavaid vigastusi viimasel ei tuvastanud. Kannatanu KT ütluste kohaselt koputas I.D 01.01.2012.a kella 04.00 paiku hommikul tema elukoha Tallinnas XXX asuva korteri välisuksele ning avanud ukse, tõmbas I.D ta korterist trepikotta ja sõnagi lausumata lõi talle rusikaga vastu näo vasakut poolt, mille tagajärjel ta kukkus ja lõi pea vastu seina. I.D jätkas tema peksmist näo piirkonda ning jalgadesse, samal ajal midagi vene keeles sõimates. Kui tema elukaaslane M Š tuli koridori, lõpetas I.D tema peksmise ning lahkus. Pärast I.D lahkumist tundus KT , et ta on jala välja väänanud, keha ja nägu valutasid ning ta lonkas. Hiljem tuli I.D tagasi nende korteri ukse taha ning koputas uuesti. Seejärel keeras I.D elektrikorgid välja, mistõttu puudus KT korteris mitu tundi elekter. K avas ukse ning toimus uus konflikt, kus osalesid ka M Š , EK, HR ning I.D elukaaslane OR. Valeri ei lasknud K l oma korteri ust sulgeda. Traumapunkti pöördus 02.01.2012.a., kuna keha ja nägu valutas ning jala peale ei saanud enam toetada. KT möönas kohtus antud ütlustes, et ta võis olla konflikti initsiaator, sest on kuulanud mõned korrad muusikat kõvasti. Kannatanu KT ütlused ühtivad ka tunnistaja M Š kohtus antud ütlustega, mille kohaselt 01.01.2012.a kella nelja paiku hommikul koputati nende kodu uksele ning tema elukaaslane KTläks vaatama, kes seal on. Mõne aja pärast kuulis ta hääli ja läks ise ka vaatama, mis seal toimub. Ta nägi koridori põrandal oma elukaaslast KT , kelle kõrval seisis nende naaber I.D, kes karjus kõva häälega midagi vene keeles ning lõi tema nähes paar korda jalaga KT jalgade piirkonda. I.D lahkus pärast tema tulekut ning siis märkas ta, et KT lonkab, kuid verd kuskilt näha ei olnud. Hiljem keeras I.D nende korteri elektrikorgid välja ning siis toimus uus kähmlus koridoris, milles osalesid ka nende külalised H ja E . Kui nad soovisid korteri ukse kinni panna, siis I.D ei lasknud. Hiljem oli KT alalõug turses. Traumapunkti pöörduti 02.01.2012.a. Tunnistaja HR ütluste kohaselt oli ta koos EK 01.01.2012.a öösel KT külas. K ukse taga käidi sel ööl 2 korda. Peale seda, kui K esimest korda korterist väljas käis, märkas, et K tagasi tulles lonkab ning K sõnul oli naaber teda peksnud. Enne korterist väljumist K ei longanud. Esimene kord käis ka KT elukaaslane uksel, teine kord käis kogu seltskond ukse peal. Ta nägi K ukse taga 3 inimest, kes tahtsid sisse tungida ning toimus vene keelne sõimlemine. Kohtus üle kuulatud tunnistaja EK andis ütlusi, mille järgi kuulis ta 01.01.2012.a öösel M Š ja KT külas olles koridoris toimuvat ägedat sõnavahetust ja karjumist naabritega. M ja K ütlesid, et naabrid käisid ukse taga. Hiljem, kui naabrid olid elektrikorgid välja keeranud ning nad M Š , HR ka koridori läksid, hakkas üks võõras naisterahvas teda juustest tirima, mille tõttu tundis ta valu. KT mingeid nähtavaid tervise kahjustusi või vigastusi tähele ei pannud ja ei küsinud ka. Kohtus tunnistajana üle kuulatud PPA Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna patrullpolitseinik EM avaldas kohtus, et ööl vastu 01.01.2012.a oli ta autopatrullis koos vanemkonstaabel Rasmus Ojametsaga ning kella 06.11 ajal said nad väljakutse XXX, kus teatajale KT oli tulnud kallale naaber. KT sõnul oli naaber teda rünnanud näo piirkonda, mille tagajärjel oli ta trepist alla kukkunud ja jala välja väänanud. Kohapeal oli visuaalselt näha, et KT oli näo vasakul poolel paistetus ja kõndimisel ta lonkas. Kohtu hinnangul on tunnistaja OR ja ESR kohtus antud ütlused vastuolus teiste tunnistajate ütlustega, kuna OR ütluste kohaselt läksid nad koos I.D ja ESR maja koridori ning I.D koputas KT uksele, kuid nemad jäid trepi peale ning nägid, kuidas I.D koputas. OR sõnade kohaselt KT ei avanud, vaid ropendas läbi ukse. Kui nad hiljem tagasi läksid ja veel korra koputasid, siis keerasid nad KT korteri elektrikorgid välja, et muusika 6 enam ei mängiks. Seejärel tuli alles KT koos M Š ja ühe meeste-ja naisterahvaga ukse peale ning neil tekkis sõnavahetus. Tunnistaja ESR kohtus anud ütluste kohaselt seisid nad aga emaga koridoris oma korteri ukse peal ja KT korteri ust nad sealt ei näinud, kuigi ta möönab, et ema võis oma koha pealt ust näha. I.D läks alla KT korteri ukse taha valju muusika pärast ning seejärel toimus KT korteri ukse juures konflikt, kuid ESR füüsilise jõu kasutamist ei näinud, kuna tema läks alla enda korterisse. Tema ema ja I.D käisid naabri ukse taga paar - kolm korda. Tema oli kogu see aeg teises koridori otsas. Ta kuulis kõike, kuid tema vaateväljas koridoris olnud isikud ei olnud. Hindamaks I.D-le esitatud süü tõendatust, tuleb kohtul hinnata, kelle ütlusi lugeda usaldusväärseteks. Vastuseks kaitsja väitele objektiivsete pealtnägijate puudumise kohta tõdeb kohus, et kuigi enamus vahejuhtumi tunnistajad olid tarvitanud alkoholi, samuti oli alkoholi tarvitanud kannatanu ja ka süüdistatav ning tegemist on isikutega, kelle vahel on juba aastaid olnud konflikte, on olemas dokumentaalsed tõendid (patsiendikaart, hädaabinumbrile helistamise helisalvestis), kannatanu ja tunnistajate ütlused, milliseid kõiki kogumis hinnates jõudis kohus veendumusele, et I.D on KT löönud. Jalaga löömist kinnitab ka tunnistaja M Š , kes seda sündmust vahetult pealt nägi. Tunnistaja HR ütlused tõendavad samuti, et KT tekkisid öö jooksul tervisekahjustused. Samuti nägi KT tekitatud vigastusi patrullpolitseinik EM, kes saabus sündmuskohale vahetult pärast toimunud peksmist. Asjaolu, et kannatanu KT ütles esialgselt politseile, et naaber lõi teda ja ta kukkus trepist alla ning hiljem muutis oma seisukohta, ei oma antud juhul tähtsust, sest mõlemal juhul on KT avaldanud, et on saanud tervisekahjustusi tänu I.D löömisele. Samuti arvestades KT vigastusi (turses alalõug, pindmine peavigastus ja pöialuu murd) ei ole kohtu hinnangul nende vigastuste tekitamine iseendale, kukkumine trepist või libastumine tänaval vanaaasta ärasaatmisel usutavad, nagu arvas kaitsja ning kohus on seisukohal, et sellised vigastused tekitas talle I.D nendevahelise rüseluse käigus. KT peksmist nägi vahetult pealt M Š . Kohtu veendumust I.D poolt KT löömises tugevdab ka asjaolu, et hädaabinumbrile helistades ütles KT korduvalt, et naaber tuli talle kallale, mida tõendab helisalvestis. Ei ole usutav, et ta nii kiiresti sellise versiooni välja mõtles ja telefoni lihtsalt valetas. Kõik 5 KT väljakutset on tehtud seoses naabri kallaletungiga. Situatsioonides, kus on n.ö sõna-sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud ning üldhinnangut andes neid kogumis hinnanud. Kannatanu KT olnud vigastusi kinnitab ka kohtueelses menetluses kogutud ja kohtulikul uurimisel avaldatud AS Ida Tallinna Keskhaigla poolt väljastatud KT patsiendikaart nr XXX, millest nähtub, et 02.01.2012.a kell 16.18 oli temal diagnoositud kanna- ja jalamurd, metatarsaalluu- (pöialuu)murd, pindmine peavigastus, pea muude osade pindmine vigastus ning jalg pandi kaheks nädalaks kipsi ja soovitati konsulteerida näo- ja lõualuu kirurgiga. Esinenud vigastusi tõendab samuti ka KT läbivaatuse protokoll fototabelitega, millest nähtub, et 03.01.2012.a kell 19.36 oli tema vasakpoolne alalõua piirkond paistes ja parema jala kanna piirkond kipsis. Seega kinnitavad kõik eeltoodud dokumentaalsed tõendid, kannatanu ja tunnistajate M Š , EM ja HR ütlused, et 02.01.2012 vahejuhtumi tagajärjel tekitati KT tervisekahjustused. Kannatanul olnud tervisekahjustused on ilmselgelt sellise iseloomuga, mis said tekkida üksnes löökide tagajärjel. Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud I.D poolt kannatanu KT löömine rusikaga näkku ning jalaga parema jala ja pea piirkonda. Kohus ei pea usaldusväärseteks Olga ja ESR ütlusi, kuna nemad viibisid koridoris väga lühikest aega ning piiratud nähtavusega kohas, seega ei ole usutav, et nad võisid täpselt aru 7 saada, mis alumisel korrusel toimus, kuna nad kuulsid vaid sõnavahetust. Nende ütlused ei riimu ka teiste asjas kogutud tõenditega ning naabrite vahel valitsenud pingeliste suhete tõttu on usutav, et alkoholi mõju all teevad inimesed tegusid, mida kaine peaga ei tehtaks ning pärast otsitakse võimalusi vastutusest vabanemiseks. Ka ei saa kohus mööda vaadata asjaolust, et tõendamist on leidnud ka fakt, et OR osales ise aktiivselt teises konfliktis, sikutades EKt juustes ning põhjustades sellega viimasele ka valu. Seega kõiki tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et tõendatud on, et I.D ja KT vahel 01.01.2012.a öösel toimunud konflikti käigus põhjustas süüdistatav KT tervisekahjustus – pindmise peavigastuse, kanna- ja pöialuu murru, millega kaasas ka valu. On ilmselge, et korduv rusika ja jalaga löömine, millega põhjustati KT tervisekahjustused, põhjustas talle ka füüsilist valu. Lüües kannatanut rusikaga näkku ja jalaga vastu paremat jalga ja pead, sai süüdistatav aru, et ta võib kahjustada sellega kannatanu tervist, kuid ta ei konkretiseerinud enda jaoks, millised võivad olla tema tegevuse tagajärjed, mööndes sellega igasuguse tagajärje saabumise võimalust ning tegutses seega kaudse tahtlusega.
sätestab vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. I.D tekitas KT peksmise käigus füüsilist valu ning põhjustas talle tervisekahjustusi. Seega täitis I.D kannatanut rusikaga ja jalaga lüües
süüteokoosseisu.
lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.
kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus kohtumenetluse käigus ei tuvastanud. Seega tuleb süüdistatava poolt karistusseadustiku tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks.
lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüdistatav I.D on täisealine ja teo toimepanemise ajal oli võimeline aru saama oma teo keelatusest. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et on täielikult tõendatud I.D poolt
Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad ning I.D tuleb süüdi mõista
-episood
järgi Kohus leiab, et süüdistatava I.D süü temale
8
Kohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et süüdistatav juhtis 03.08.2012.a kella 16.55 ajal Tallinnas Paavli 1 maja juures mootorsõidukit Audi 100, registreerimismärgiga XXX, olles joobeseisundis. Kohtuistungil tunnistas süüdistatav ennast nimetatud kuriteos täielikult süüdi. Samuti on I.D süü
järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisel tõendamist leidnud politseiautos oleva kaamera salvestisega, millelt on näha sõiduki Audi 100, registreerimismärgiga XXX, liikumine, kinnipidamine ja juhi väljumine sõidukist. Asjaolu, et süüdistatav I.D oli 03.08.2012.a kella 16.55 ajal sõidukit juhtides alkoholijoobe seisundis, kinnitab tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ja väljatrükk, millest nähtub, et 03.08.2012.a kell 17.24 mõõdeti I.D väljahingatavas õhus alkoholisisaldust tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST seerianumbriga ARAF0036 (taatlustunnistus TTRC-12-00030), mille lõplik lugem oli 1,15 mg/l, laiendmääramatus 0,10 mg/l, seega lõpptulemus 1,05 mg/l. I.D nõustus, et alkoholi sisaldumist kontrollitakse tal tõendusliku alkomeetriga ning kinnitas seda allkirjaga. LS § 69 lg 4 p 1 sätestab, et juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi. Seega kohus, kõiki tõendeid kogumis hinnates, loeb tuvastatuks asjaolu, et alkoholi hulk I.D poolt väljahingatavas õhus vastas LS § 69 lg 4 p-s 1 sätestatud määradele auto juhtimisel. Lisaks määratletakse LS § 69 lg 1 kohaselt joobeseisundit kui alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundit, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Eeltoodu on tõendamist leidnud asitõendi - videosalvestiga, millest nähtub, et 03.08.2012 süüdistatava poolt juhitud sõiduk peatus keset ristmikku ning patrullsõidukist väljunud politseiametniku jõudmisel I.D poolt juhitud auto Audi juurde, hakkab see uuesti liikuma, mistõttu on politseipatrull sunnitud uuesti sõites järgnema sõidukile Audi. Seega oli I.D käitumine ebaadekvaatne, tema olukorra tajumine oli häiritud, mistõttu võib järeldada, et isik ei olnud ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega s.t käesolevas kriminaalasjas on esitatud tõendid selle kohta, et I.D tervislik seisund 03.08.2012.a kella 16.55 ajal vastas LS § 69 lg 1 sätestatud joobeseisundi tunnustele. Tulenevalt eeltoodust on täidetud
I.D-le
järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivne koosseis näeb koosseisuelemendina ette tahtluse kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kohtu hinnangul on I.D käitumises tuvastatud kaudne tahtlus, sest tarbides alkoholi ja asudes juhtima sõidukit, lootis I.D, et ta seisund võimaldab mootorsõidukit juhtida, kuid selline arvamus ei tuginenud mitte millelegi, kuna oma seisundit ta ei kontrollinud. Süüdistatava ütluste kohaselt tarvitas ta sama päeva hommikul viskit, kogust ei oska öelda. Enne sõiduki juhtimisele asumist ta alkomeetriga oma võimalikku joovet ei kontrollinud. Kui I.D oli tarbinud eelnevalt kanget alkoholi – viskit, kuid ennast ei kontrollinud ja lootis seejärel, et on adekvaatne sõidukit juhtima, siis kohtu hinnangul on see naiivne ja teiste ühiskonnaliikmete suhtes hooletu arvamus. Kohus peab vajalikuks märkida, et arvestades joobe suurust, pidi ta aru saama, et võib juhtima asudes olla veel joobes, mis omakorda kinnitabki süüdistatava kaudset tahtlust süütegu toime panna. 9
lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.
kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus kohtumenetluse käigus ei tuvastanud. Seega tuleb süüdistatava poolt karistusseadustiku tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks.
lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüdistatav I.D on täisealine ja teo toimepanemise ajal oli võimeline aru saama oma teo keelatusest. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et on täielikult tõendatud I.D poolt
Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad ning I.D tuleb süüdi mõista
Karistus Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada.
näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. Süüdistatav I.D pani toime
järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.
Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, mis on otseselt seaduses välja toodud, samuti muid süü suurust mõjutavaid objektiivseid ja subjektiivseid teo toimepanemist iseloomustavaid asjaolusid. Kohus ei leidnud süüdistatava I.D käitumises karistust kergendavaid asjaolusid ega ka
§-s 58 loetletud karistust raskendavaid asjaolusid.
lg 1 teise lause järgi peab kohus karistuse mõistmisel arvestama ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Lisaks karistuse eripreventiivsele eesmärgile arvestab kohus ka üldpreventiivseid eesmärke. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). 10
lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Mõistetav karistus peab suutma panna süüdistatavat aru saama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest. Antud kvalifikatsiooni, s.o
puhul tuleb silmas pidada, kehalise väärkohtlemise korral on rünnatav õigushüve inimese tervis. I.D vägivaldne käitumine näitab tema ükskõikset suhtumist õiguskorda ning kaaskodanikesse. Kohtu hinnangul on tsiviliseeritud ühiskonnas võimalik erimeelsused isikute vahel rahumeelselt lahendada. Süüdistatava käitumisest võib järeldada lugupidamatut suhtumist kaaskodanikesse ning see on ühiskonnas väljakujunenud sotsiaalseid norme eirav. Karistuse mõistmisel võtab kohus arvesse, et kannatanu vigastused olid tõsised. EMO patsiendikaardilt nähtuvalt vajas ta arstiabi, tema jalg pandi kipsi. Süüdistatava käitumine näitab, et ta läks kannatanu ukse taha eesmärgiga vägivalda kasutada, kuna ta tõmbas kannatanu korterist lihtsalt välja ning hakkas koheselt rusikaga peksma. Selline käitumine ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav. Võttes arvesse ka süüdistatava eitavat suhtumist toimepandusse, ei pea kohus võimalikuks I.D karistamist kergemaliigilise karistusega ning õiguskorra kaitsmise huvid on tagatud lühiajalise, s.o 7 kuulise, vangistuse mõistmisega. Süüdistatavale inkrimineeritud
järgi kvalifitseeritud kuriteo s.o mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise toimepanemise eest näeb seadusandja karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Teades, et ta ei tohi sõidukit juhtida, võttis I.D teadlikult riski. Teatavasti on risk võimalik oht. Igapäevaelu sündmused toimuvad alati mingi ohu foonil ning seetõttu on alati ka võimalik, et see oht realiseerub. Alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine kujutab endast liikluses ohu loomist ja on seega objektiivselt ühiskonnas soovimatu. Isik, kes hindab oma seisundit niivõrd vääralt, et asub joobeseisundis sõidukit juhtima, on liikluses ohtlik nii iseendale kui ka teistele liiklejatele ja peab saama karistusega mõjutatud vältimaks edaspidiste õigusrikkumiste toimepanemist. Isik, teades, et ta on eelnevalt alkoholi tarvitanud ja asub siis sõidukit juhtima, näitab see selgelt isiku ohtlikku käitumist ja enesekriitika puudumist, kuivõrd ta ei ole suuteline oma seisundit ja käitumist objektiivselt hindama. Arvestades sõidukijuhtide hoolimatut suhtumist kaasliiklejatesse ning liikluskorda tervikuna ning vajadust kaitsta teiste liikluses osalejate õigusi ja vabadusi ning kuna joobes sõiduki juhtimine kujutab endast ohtu nii juhi enda elule ja tervisele, kui ka teistele kaaskodanikele, siis tuleb kohtul sellisesse rikkumisse suhtuda täie tõsidusega. Karistuse liigi valikul lähtub kohus asjaolust, et süüdistatava suhtes, kes omab ajutist töökohta, on rahalise karistuse kohaldamine välistatud ning tema suhtes tuleb kohaldada isiku vabadust piiravat karistust, kuna rahalise karistuse täitmine ei oleks tema puhul täidetav. Süüdistatavat süüdistatakse tahtlikult toimepandud kuriteos. Kohus märgib, et mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes, on üks raskemaid liiklusalaseid süütegusid ning tegemist on enamohtliku kuriteoga – selles seisundis seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Süüdistatava I.D puhul on tegemist inimesega, kes pani kuriteo toime täisealisena, st isikuna, kes peaks aru saama, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate sh tema enda huvides. Kohtuliku uurimisega ei ole tuvastatud ühtegi süüdistatava karistust raskendavat asjaolu. Kergendava asjaoluna arvestab kohus süüdistatava poolt kohtus avaldatud puhtsüdamlikku kahetsust. Eeltoodust lähtuvalt mõistab kohus I.D-le karistuseks 6 kuud vangistust.
lg 2 sätestab, et kui tegemist on mitme teoga, mis vastavad mitmele eri kuriteokoosseisule ja isikut ei ole nendest ühegi teo eest varem karistatud, mõistetakse eraldi karistus iga teo eest ning liitkaristus
Kehaline väärkohtlemine
121 järgi ja mootorsõiduki juhtimine
Seega suurendab kohus
lg 1 alusel üksikkaristusest raskemat ning mõistab I.D-le liitkaristuseks 1 aasta pikkuse vangistuse. Kohus leiab, et süüdistatava isikut arvestades on käesoleval juhul võimalik jätta karistus täitmisele pööramata, sest kohus on seisukohal, et I.D puhul on võimalik karistuse eesmärke saavutada ka ilma tema suhtes reaalset vangistust kohaldamata. Reaalse vangistuse kohaldamine kujutab endast süüdistatava õigusseisundi kõige tõsisemat riivet ning vangistus ei tohi tekitada isikule rohkem minetusi, kui see süü suurusest tulenevalt on vajalik. Antud põhimõtetest lähtuvalt on I.D suhtes otstarbekas ja võimalik kohaldada
Kohtu veendumuse kohaselt on karistuse mõistmise üld - ja eripreventiivne eesmärk saavutatud, kui süüdistatavale mõistetud 1 aasta pikkune vangistus jätta tingimisi kohaldamata, allutades süüdimõistetu kontrollnõuete ja kohustuste täitmisele kriminaalhooldaja järelevalve all. Kohus on veendunud, et kõige paremini saab süüdistatavat mõjutada kriminaalhooldaja järelvalve alla andmisega minimaalse katseaja pikkusega lootuses, et kõrvalise isiku järelevalve aitab süüdistatavat tagasi õiguskuulekusele. Kohus arvestab vangistusest tingimisi vabastamisel ka asjaoludega, et süüdistataval on ajutine töökoht ning käesolevast kriminaalasjast tulenevad süüdistataval samuti nii tekitatud kahju kui menetluskulude hüvitamise kohustused, mille täitmine vangistuses viibides muutuks oluliselt raskemaks või isegi võimatuks. Kohus peab veel vajalikuks mõjutusvahendiks lisakaristuse kohaldamist, milleks on tähtajaline juhtimisõiguse äravõtmine.
lg 1 p 1 näeb ette kuriteo toimepanemise korral mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni 3 aastaks. Mootorsõiduki juhtimine pole süüdistatava professionaalne tegevus elatise hankimiseks ega mootorsõiduki juhtimisõigus süüdistatavale vajalik liikumiseks kehalise puude tõttu. Tema puhul puuduvad igasugused erandlikud asjaolud, mis tingiksid lisakaristuse mittekohaldamise. Mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine koondab süüdistatava tähelepanu toimepandud kuriteo tähendusele ja mõjule tema edasisele elukorraldusele. I.D ei ole ühtegi kehtivat kriminaal- ega ka väärteokaristust liiklusalase rikkumise eest. Arvestades eelnevat peab kohus võimalikuks ja vajalikuks kohaldada I.D-le mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmeks kuuks. Tsiviilhagi Kannatanu KT on esitanud hagi varalise kahju nõudes summas 93.57 eurot (saamata jäänud töötasu seoses töövõimetuslehega). Süüdistatav vaidles tsiviilhagile täies ulatuses vastu. Kohtu arvates esinevad käesoleval juhul deliktilise üldvastutuse eeldused, sest samaaegselt on olemas: 1) õigusvastane tegu, 2) seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena kannatanul kahju tekkimine, 3) kahju tekkimise kausaalseos isiku õigusvastase teoga, 4) kahju tekkimise õigusvastasus, 5) kahju tekkimise süülisus. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju. VÕS § 130 lg 1 sätestab, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse 12 olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. KTpõhjendab oma saamata jäänud töötasu nõuet sellega, et kallaletungi tõttu pidi ta olema haiguslehel ajavahemikul 02.01.2012-16.01.2012. Hagi kohaselt oli tema netopalgaks kuus 510 eurot. Jaanuarikuu töötasu sai ta 334.21 eurot ja haigekassast töövõimatushüvitist 82.22 eurot. Kaebaja väiteid töötasu suuruse kohta tõendab ka EBOÜ poolt 06.01.2012.a koostatud tõend kannatanu brutopalga kohta ning kinnitus, et haiguslehel oleku tõttu maksti talle jaanuarikuu töötasu välja summas 334.21 eurot. Ravikindlustuse seaduse § 54 lg 1 p 1 kohaselt maksab haigekassa kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva eest ühe kalendripäeva keskmisest tulust 70 protsenti statsionaarse ja ambulatoorse tervishoiuteenuse osutamise ning terviseseisundile mittevastavast tööst keeldumise, ajutiselt teenistuskohustuste täitmisest vabastamise ja karantiini korral. Sampo Pank AS konto väljavõtte kohaselt maksis Eesti Haigekassa KT töövõimetushüvitisena välja 82.22 eurot. Kohus peab eeltoodule tuginedes põhjendatuks kannatanu KT tsiviilhagi varalise kahju nõudes seoses töölt puudutud aja tõttu saamata jäänud töötasuga summas 93.57 eurot ja leiab, et see kuulub süüdistatavalt I.D-lt välja mõistmisele. Kannatanu KT on esitanud ka hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot. Kohtuistungil vähendas KT mittevaralise kahju nõuet 1000 euro võrra, seega on mittevaralise kahju nõude suuruseks 1000 eurot. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p 2 on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. VÕS § 134 lg 2 kohaselt isikule kehavigastuse või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Mittevaralise kahju konkreetset suurust kannatanu tõendama ei pea. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. VÕS § 134 lg 2 kohaselt isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. KT põhjendab oma mittevaralise kahju nõuet sellega, et ta lonkas 1,5 kuud ja ei saanud tööl käia. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et 01.01.2012.a. vahejuhtumi käigus tekitas I.D KT tervisekahjustusi. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi vastutab kostja tekitatud kahju eest. Hagejal ei ole vaja endal mittevaralise kahju tekkimist eraldi tõendada, kui sellega kaasneb kehavigastus. 13 Kuna mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks puuduvad objektiivsed kriteeriumid, lähtub kohus kahju hüvitise suuruse määratlemisel nii käesoleva kuriteo asjaoludest, kannatanule tekitatud vigastustest kui ühiskonna üldisest heaolu tasemest. Võimalikuks vaidlusküsimuseks jääb ainult hüvitatava kahju ulatus ning konkreetse rahalise hüvitise suurus. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasneb. Mittevaralise kahju hüvitise määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb asjaoludest lähtudes. Ei ole võimalik kindlaks määrata täpseid tariife, mis mingi vigastuse eest järgneks. Kohtu ülesandeks on hinnata konkreetseid asjaolusid ning nendest tulenevalt määrata otsusega ka vastav rahasumma. Seega peab mittevaralise kahju hüvitis olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. On keeruline, kui mitte võimatu välja tuua mingit põhimõtet, mis näitaks, millisel juhul on rikkumine raske või kerge. Tegu on üksikjuhtumile antava hinnanguga. Samas peab mittevaralise kahju hüvitist välja mõistes olema kohus veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-1-01 andnud mittevaralise kahju suuruse määramiseks järgmisi juhiseid: „mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. /…/. Hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige TsÜS § 172 lg-s 4 märgitud kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet kui kahju tekitanu varalist olukorda. Samuti võib hüvitise vähendamise aluseks olla kahju tekitanu poolt kannatanule hüvitatud või hüvitamisele kuuluv varaline kahju ja selle suurus. Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust.” Otsuses nr 3-2-1-34-05 on Riigikohus väljendanud seisukohta, et moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. VÕS § 140 lg 1 järgi võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Arvestades KT tekitatud tervisekahjustuste iseloomu (ei ole püsiva iseloomuga, kuid kipsis jalg põhjustas mingiks ajaks elukvaliteedi langust) ja nendega tekitatud eeldatavat valu suurust, I.D süü suurust, rikkumise laadi ja raskust ning poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekitamises (kuulas valjult muusikat, mis tingis järgnenud peksmise), leiab kohus, et põhjendatud on I.D-lt välja mõista KT mittevaralise kahju hüvitisena 500 eurot. Kohtukulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. 14 Seadusest tulenevalt menetluskulude suuruse vähendamine ja osaline riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Kuna I.D on ajutine töökoht, on ilmselge, et menetluskulude täies mahus hüvitamine on talle ebamõistlikult koormav, arvestades, et süüdistatav maksab oma 530 euro suurusest töötasust veel riigimaksud ning peab üleval abikaasat ja poega. Käesoleval juhul on kohus mõistnud temalt välja ka tsiviilhagi kogusummas 593.57 eurot. Arvestades ka I.D resotsialiseerumisväljavaateid, peab kohus võimalikuks jätta tasu riigi õigusabi osutamise eest osaliselt, s.o summas 300 eurot, riigi kanda. Ülejäänud menetluskulud mõistab kohus seadusele tuginedes välja süüdistatavalt. Seega tuleb I.D-lt KrMS § 175 lg 1 p 9; § 179 lg 1 p 2 alusel riigituludesse välja mõista sundraha summas 480.00 eurot, KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel tasu riigi õigusabi osutamise eest summas 348.00 eurot ning KrMS § 175 lg 1 p 5 alusel toimiku koopia tegemise kulud summas 0.45 eurot. Kuigi I.D-lt käesoleval ajal töötab, on ilmne, et menetluskulude kohene täies mahus hüvitamine I.D poolt käib talle üle jõu, võttes arvesse töötasu suurust ning kohustust pere üalapidamisel. Seega peab kohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi 12 kuu jooksul otsuse jõustumisest. Asitõendid KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel asitõend - CD plaat häirekeskuse kõnesalvestusega (asub kohtutoimikus), jätta kriminaalasja juurde peale kohtuotsuse jõustumist. CD plaat videosalvestusega (asub kohtutoimikus), jätta kriminaalasja juurde peale kohtuotsuse jõustumist. Kohtunik 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.