4-13-7142/4

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. novembril 2013.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-13-7142 Kohtukoosseis Kohtunik Leili Raedla Kohtuistungi sekretär Jane Põldoja Kohtuasi A.H - isikukood XXX, elukoht XXX väärteoasi liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi. Vaidlustatud lahend PPA Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 01.10.2013.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2316,13,
2. Kohtuväline menetleja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalitus, Rahumäe tee 6/1, Tallinn Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 47, § 57 lg 1 p 3, V™S § 120 lg 1; § 132 p 2; § 133; § 134; § 135, kohus otsustas: A.H kaebus rahuldada osaliselt. PPA Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 01.10.2013.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2316,13,008071 tühistada ning teha uus otsus. Mõista A.H süüdi Liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi ,vähendada põhikaristust selle suuruse osas ning mõista A.H-le rahatrahv summas 125 trahviühikut s.o 500 eurot (viissada eurot), mis kuulub tasumisele KarS § 66 alusel ositi 10 (kümne) kuu jooksul 1 üldmenetluse otsuses väärteoasjas nr. 2316,13,008071 märgitud Rahandusministeeriumi arvele 10220034796011 SEB Pangas või arvele 221023778606 Swedbank pangas koos kohustusliku viitenumbri 10220135238313 äranäitamisega. Lisakaristuse osas jätta kaebus rahuldamata. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna patrullpolitseinik Erlika Malberg koostas 14.09.2013.a väärteoprotokolli AB1353664 selle kohta, et 14.09.2013.a kella 09.20 ajal Harjumaal, Tallinna linnas Tartu mnt. ja Liivalaia tänava vahel, liikudes Tartu maantee/Lastekodu tänava suunas juhtis A.H mootorsõidukit MB C 200 registreerimismärgiga XXXseisundis kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,35 +/- 0,05 mg/l. Alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mõõdetud seadmega Alcotest 7110 ARAF-0036, taatlemistunnistuse nr TTRC-13-
3. Kirjeldatud tegevusega rikkus A.H liiklusseadust § 69 lg 5 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 01.10.2013.a otsuse alusel väärteoasjas 2316,13,008071 määrati A.H-le karistuseks liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja liiklusseaduse § 224 lg 3 p 1 alusel kohaldati A.H suhtes lisakaristust ja isikult võeti ära mootorsõiduki juhtimisõigus 3(kolmeks) kuuks. Kaebuse sisu Kaebaja taotles kohtult asja lahendamist kirjalikus menetluses. A.H ei sea esitatud kaebusega kahtluse alla väidetava rikkumise tehiolusid, on rikkumisest ja selle lubamatusest aru saanud, tunnistab rikkumist ja kahetseb seda puhtsüdamlikult. Küll aga on kaebuse objektiks mõistetud karistuse raskus. Väärteootsusega mõistetud karistus ei ole kooskõlas rikkumise raskusega. Menetlusalune isik ise on seda meelt, et temale mõistetud karistus on liialt karm, palub teha võimalikud muudatused karistuses. Isik väidab, et edaspidi elus toime tulla ,on vaja kindlasti juhilube. Samuti ei ole tal võimalik antud momendil sellist suurt rahatrahvi tasuda, sest saab miinimumtöötasu. Palub juhtimisõiguse säilimist ja võimalust rahatrahvi asendamiseks üldkasuliku tööga või võimalikult väikese rahatrahviga. 2 Kaebuse esitaja märgib, et 3 aasta vältel, mil tal on juhtimisõigus olnud, on olnud ainult 3 rikkumist, need rahatrahvid on tasutud. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha. Kohtuväline menetleja, on seisukohal, et A.H süüline käitumine LS § 69 lg 5 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. Menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärtegu on õigusvastane ja KarS § 30 ja § 27 alusel õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kohtuväline menetleja ei nõustu väärteoasjas kohtuvälise menetleja poolt 01.10.2013.a. tehtud otsuse tühistamise ega karistuse kergendamisega. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi dokumenti, mis kinnitaksid tema väikest sissetulekut ning mootorsõiduki juhtimisõiguse vajalikkust valitud tööülesannete täitmisel, seega on need väited paljasõnalised. Teadmine väikesest sissetulekust ning mootorsõiduki juhtimisõiguse vajalikkusest ei takistanud kaebajat käitumast viisil, mis on ohtlik nii temale enesele kui ka teistele liiklejatele ning juhtimisõiguse saanud isikuna pidanuks ta teadma, et sellise käitumise tulemusena võidakse tema suhtes kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist kas põhi- või lisakaristusena. Pärast teadlikult alkohoolsete jookide tarvitamist on juhil kohustus enne mootorsõidukit juhtima asumist veenduda, et ta ei oleks sellises seisundis, mis keelaks mootorsõiduki juhtimise. Sellele vaatamata pidas A.H piisavaks ise enese seisundile tervisliku hinnangu andmist, ega astunud samme õigusrikkumise ärahoidmiseks. Seega pidas menetlusalune isik täiesti tähtsusetuks iseenda ja teiste liiklejate elu ja tervist. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud KarS § 56 sätestatud karistamise alustega. Karistuse valikul tuleb lähtuda ka põhimõttest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest, s.o käituma õiguskuulekalt. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et „ Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. oktoobri
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-1 /. p 11 ja
6. mai
7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-152-
8. p 19)." Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust, karistust kergendava asjaoluna isiku kahetsust, õiguskorrakaitsmise huvisid, asjaolu, et kaebajal on viis kehtivat väärteokaristust, menetlusalusele isikule määratud karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke on igati põhjendatud A.H karistamine antud rikkumiste eest rahatrahviga s.o 200 trahviühiku 800 euro ulatuses ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega 3 kuuks. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina on politsei kohustatud kõigile liiklejatele näitama, et liikluseeskirja nõuete eiramine ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karistatud. Eripreventiivselt aitab selline karistus menetlusalusel isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõista, et lubatud liikumiskiiruse ületamine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul temale ebameeldiv tagajärg. Rahatrahvi ja lisakaristuse tähtaja vähendamist ja kohtuväline menetleja põhjendatuks ei pea, kuivõrd sellisel juhul kaotaks karistus kohtuvälise menetleja hinnangul vajaliku üld- ja eripreventiivse toime. 3 Arvestades eelpool toodut on kohtuväline menetleja seisukohal et vaidlustatud kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub alus ning palub jätta kaebus rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ning tühistamata. Kohtuotsuse põhjendused Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et A.H kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Liiklusseaduse § 69 lõige 5 sätete kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Vastavalt liiklusseaduse § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, s.o kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 punkt 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlust ei ole selles, et A.H juhtis 14.09.2013.a kella 09.20 ajal Harjumaal, Tallinna linnas Tartu mnt. ja Liivalaia tänava vahel, liikudes Tartu maantee/Lastekodu tänava suunas mootorsõidukit MB C 200 registreerimismärgiga XXXseisundis kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,35 +/- 0,05 mg/l. Väärteo toimepanek on mh tõendatud: 14.09.2013.a koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, millest nähtub, et PPA Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna patrullpolitseinik Erlika Malberg otsustas 14.09.2013.a kõrvaldada A.H (ik XXX) sõiduki MB registreerimismärgiga XXX juhtimiselt liiklusseaduse § 91 lg 2 punkti 2 alusel, kuna on alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. A.H on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kätte saanud samal päeval, s.o 14.09.2013.a ning kinnitanud seda enda allkirjaga; 14.09.2013.a indikaatorvahendi kasutamise protokolliga, millest nähtuvalt on kontrollile allutatud isikuks A.H. Kasutades 14.09.2013.a kell 09:20 indikaatorvahendit AlcoQuant 6020, indikaatorvahendi näit oli 0,38 mg/l, seega kontrolli 4 tulemus näitas alkoholijoovet; 14.09.2013.a tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga koos väljatrükiga, millest nähtuvalt mõõdeti 14.09.2013.a kell 09:45-09:50 A.H alkoholisisaldust väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 seeria nr ARAF-0036, tunnistus nr TTRC-13-00052 mille lõplik lugem oli 0,35 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, mõõtetulemus 0,30 mg/l; 14.09.2013.a tunnistaja ülekuulamise protokolliga, mille kohaselt tunnistaja Nils Vaikla olles 14.09.2013.a politseipatrullis koos patrullpolitseinik Erlika Malbergiga märkas kell 09:19 Pronksi ja Gonsiori tänava ristmikul suunaga Liivalaia tänavale liikumas aeglaselt sõitvat musta sõiduautot Merzedes-Benz registreerimisnumbriga XXX. Sõitsid autole mööda Liivalaia tänavat järgi ning pärast seda kui auto keeras Liivalaia tänavalt Tartu maanteele suunaga linnast välja andsid sõidukile kell 09:20 peatumismärguande aadressil Tartu mnt
9. Sõidukit kontrollides selgus, et autot juhtis A.H (isikukood XXX). Juht puhus alkomeetrisse, mille järel selgus, et juhil oli alkoholijoove 0,38 mg/l. Isik toimetati edasiseks kontrolliks Kesklinna politseijaoskonda. Menetlusaluse isiku A.H-ni avaldusega, mille kohaselt tunnistab ennast süüdi toimepandud väärteorikkumises ning kahetseb väga juhtunut. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni alammääras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,35 +/- 0,05 mg, laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,30 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on sätestatud rikkumise alammäära lähedane. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on alla keskmise määra. See aga omakorda tingiks karistuse määramise alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul on tuvastatud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse, karistust raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvalt on teda varem karistatud väärteokorras rahatrahvidega, rahatrahvid on tasutud. Kohtuväline menetleja oma kirjalikus seisukohas on õigesti viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et „ Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. oktoobri
11. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-1 /. p 11 ja
12. mai
13. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-
14. p 19)." Kohtule jääb arusaamatuks miks kohtuväline menetleja ei ole arvestanud enda poolt viidatud Riigikohtu lahendiga, vaid on määranud menetlusalusele isikule karistuse üle sätestatud keskmise määra ehkki on tuvastanud süüd kergendava asjaolu esinemise ning tuvastatud alkoholisisalduse – 0,30 mg väljahingatava õhu liitri kohta – on sätestatud rikkumise alammäära lähedane. 5 Eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et määratud põhikaristust tuleb vähendada alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, s.o 125 trahviühikuni. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutaks mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kohtule esitatud kaebuses märgiti, et A.H igapäevaseks tööülesandeks on B kategooria mikrobussi juhtimine ning, et edasi elus toime tulla on vaja kindlasti juhilube. Nimetatud asjaolu oli kaebuse esitajale teada enne väärteo toimepanemist ning ei tekkinud ootamatult. Kohus leiab, et kaebaja peab ise oma elu korraldama viisil, mis ei tingi tema suhtes piirangute kehtestamist ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks senini väljakujunenud elulaad. Juhtimisõiguse saanud isikuna on menetlusalune isik teadlik liikluseeskirja nõuetest ja liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Seega pidi menetlusalune isik vähemalt möönma seda, et pärast inkrimineeritava teo toimepanemist võetakse temalt ära sõiduki juhtimisõigus. Sellele vaatamata ei jätnud ta inkrimineeritud tegu toime panemata. Samuti koondab mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine menetlusaluse isiku tähelepanu toimepandud teo tähendusele ja mõjule tema edasisele elukorraldusele. Eeltoodut arvestades asub kohus seisukohale, et A.H on võimalik mõjutada uute väärtegude toimepanemisest kohaldades lisakaristust miinimummääras s.o juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks. Täiendavalt peab kohus vajalikuks selgitada, et liiklusseaduse § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamise, äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Leili Raedla Kohtunik 6