4-13-6070 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9.detsember 2013.a. Kuressaare kohtumaja Väärteoasja number 4-13-6070 (kohtuvälise menetleja väärteoasja nr

§ 66

lg 2 alusel määrata, et mõistetud rahatrahv summas 400 eurot on võimalik tasuda ositi, s.o 10 kuu jooksul võrdsetes osades pärast kohtuotsuse jõustumist, s.o 40 eurot igas kuus 15 kuupäevaks. Rahatrahvi osamaksed tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvele 10220034796011 SEB Pangas või arvele 221023778606 Swedbankis. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220135207988 ja selgituseks maksja isik ning et makstakse rahatrahvi osamakset. 1 4-13-6070 Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Pärnu Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates. ASJAOLUD

1. Politsei- ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri Kuressaare politseijaoskonna 27.08.2013.a. otsusega väärteoasjas nr 2740 13 001451 karistati S.F LS § 227 lg 3 järgi rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses so 400 eurot. Otsusest nähtub, et S.F karistati väärteomenetluses selle eest, et ta 29.07.2013.a. kell 16.11 Saare maakonnas Pöide vallas Risti-Virtsu-Kuivastu- Kuressaare mnt 94 km-l juhtis mootorsõidukit asulavälisel teelõigul kiirusega 138 +/- 5 km/h. Lubatud suurim sõidukiirus antud teelõigul on 90 km/h. Seega oli kiiruseületamine mitte vähem kui 43 km/h. Kiirus on fikseeritud seadmega STALKER II MDR). Sellise tegevusega rikkus S.F liiklusseaduse § 15 lg 1 p 1 nõudeid, milline tegu on kvalifitseeritav väärteona LS § 227 lg 3 järgi.
2. 14.09.2013.a. esitas S.F eelnimetatud otsuse peale kaebuse maakohtule, taotledes karistuse kergendamist so hoiatuse tegemist või rahatrahvi vähendamist. Kaebuses S.F esmalt vabandab kaebuse esitajana selle esialgse tähtaja ületamise pärast ja palub ennistada kaebuse esitamiseks mõeldud tähtaeg. Kaebuse esitamise mõnetine hilinemine on tingitud tehnilistest põhjustest digitaalse allkirjastamisega, mille üle puudus kaebuse esitajal kontroll. Kaebuse esitaja ei püüa kuidagi vastutusest kõrvale hoida ega venitanud kaebuse esitamisega tahtlikult. Kaebuse esitamise motiivid tuginevad tõsiasjale, et otsuse tegemisel ei ole kohtuväline menetleja arvestatud mitme kergendava asjaoluga: 1) S.F puuduvad varasemad rikkumised ja väärteod, st tegemist on menetlusaluse isiku esimese väärteoga ja seda tuleks arvestada ka talle karistuse mõistmisel. Tuginedes mitmetele Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) esindajate lähinädalatel tehtud ütlustele, et liiklusjärelevalve eesmärk ei ole mitte karistamine, vaid liiklusohutus, siis tundub mõistetamatu varasemate rikkumisteta inimese karistamine sellises ulatuses. (Näide: PPA pressiesindaja Kaarel Kuusk: „Trahvi ei tehta mitte tulu teenimiseks vaid ikka selleks, et rikkuja oma käitumist muudaks. Vahel võib kõige mõjusamaks osutada hoopis suuline hoiatus. Siis ei teeni riik rahaliselt sentigi, aga turvalisuses võime võita väga palju.” (Delfi,
3. august 2013)). Kuna S.F ei ole varasemalt ei kirjalikult hoiatatud ega trahvitud, siis ei saa ka arvata, et ta oma rikkumise tõsidust ei tajuks ega end muuta kavatseks. Kohaldatud trahvimäär, 100 trahviühikut, on kaebuse esitaja arvates väga suur summa, mille määramine esimese trahvina tundub põhjendamatu. Samuti oleks selle tasumine raskendatud. 2) Oma ütlustes avaldas S.F siirast kahetsust, ometi tunnistades oma süüd kiiruseületamises. S.F kahtles küll protokolli kirja saanud 138 +/-5 km/h kiiruses, kuid ei hakanud politseiametnikega sel teemal vaidlema, usaldades kiirusemõõtmisseadme Stalker II MDR töövõimet ka kiirustel üle 100 km/h. Ka ei hakanud ta politseiametnikega kauplema, et karistust sel viisil kergendada, vaid tunnistas rikkumist. Kuuldavasti on üsna tavapärane praktika, et liikluspolitseid püütakse ümber veenda rikkumise suuruses, s.o fikseeritud kiiruse protokolli kirjutamises, paludes seda vähemasti mõnevõrra vähendada, et väärtegu kvalifitseeruks kergemaks tegelikust. Seega, rikkumiseks märgiti 43 km/h üle lubatu, mis on ainult 3 km/h rohkem kui LS § 227 lg 2 kirjas olev maksimum. Samas on viimati mainitud 2 4-13-6070 lõike puhul kohaldatav rahaline maksimumkaristus just seesama, mis praegusel juhul määrati. Niisiis tundub, et sisuliselt kohaldati antud menetluses rahalist maksimumkaristust, mis tundub selgelt ebaõiglane ega vasta PPA avalikult välja öeldud seisukohtadele (otsene rahaline tulu riigile). Riigikohtu lahend nr 3-1-1-76-12.38 viitab, et karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isikule mõistetava karistuse aluseks tema süü. Aga lisaks arvestatakse karistuse mõistmisel ka süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid ja õiguskorra huvisid. Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti

§-s 57 sätestatud karistust kergendavatest asjaoludest. 3) Nagu ülekuulamise protokollist lugeda võib, siis S.F oli lõpetamas möödasõitu teeparandusmasinatest. Kiirus kasvas kuni 133 km/h ja seejärel hakkas kiiresti langema. See viitab üsna selgelt sellele, et auto oli justnimelt lõpetamas möödasõitu, mistõttu ka kiirus radariga mõõtmise hetkel veel suurenes, kuid siis jälle langema hakkas. Politsei peatumismärguanne tuli oluliselt madalamal kiirusel, mis paraku ei ole fikseeritud, kuid mida lausus ka ülemkonstaabel Leino Rihkrand, tunnistades seda ühtlasi kergendavaks asjaoluks. Kiiruseületamise keelab LS, ka möödasõidul, kuid mitmed PPA tööga seotud inimesed on seda paratamatuks nimetanud ning seetõttu võib ka seda lugeda kergendavaks asjaoluks. (Näide: Liiklusjurist Indrek Sirk: „Et mööduda 75 km/h sõitvast autost lubatud kiirusega 90 km/h, peaks jääma möödasõidetava ja vastutuleva sõiduki vahele 1600 meetrit sirget, hea nähtavusega teed,” arvutas Sirk. Nii maanteeameti nõunik Villu Vane kui ka politseikomissar Riho Tänak olid Sirgiga nõus, et sellistele tingimustele vastavaid möödasõidukohti tekib liikluses harva. Ärileht,

1. november 2010). Ka antud juhul oli kiiruseületamine tingitud möödasõidust ja kiirusepiirangu ületamine oli selle tulemus. Kiiruse selline, menetlusalusele kuni peatumismärguande saamiseni märkamatu, kasv tuli soovist võimalikult ruttu aeglasemalt liikujatest mööduda, et vastassuunas sõitu minimeerida, aga tulenes see ka spidomeetrinäidu mittejälgimisest. Teadupärast kaob pikema aja vältel kindlal kiirusel sõitmisel adekvaatne kiirustaju ja ka uute autode sõidutingimused on piisavalt mugavad, et juht enam ei taju auto tegelikku kiirust. S.F pidi enne teeparandusmasinatest möödumist oma sõidukiirust oluliselt vähendama, kuna vastu tulid teised autod. Möödasõitu alustades ei jälginud ta auto spidomeetrinäitu korralikult, ületades seega kiirust tahtmatult, kuid tunnistades politseiametniku ütlustele tuginedes oma süüd kiiruseületamises, olles aga sügavalt ehmunud selle ulatusest (43 km/h). 4) Eelnevatest selgitustest johtuvalt taotleb S.F kohtult karistuse kergendamist, s.o hoiatuse tegemist või rahatrahvi vähendamist. S.F tõesti kahetseb tehtut ja lubab edaspidi taoliste rikkumiste tekkimist igakülgselt vältida ja teistele liiklejatele eeskujuks olla. Samas märgib kaebuse esitaja, et olles ka töötav inimene on ta eelkõige üliõpilane ja talle määratud karistus on liiga karm ega ole tasumiseks jõukohane.
2. Pärnu Maakohtu 23.09.2013.a. määrusega jäeti kaebuse esitamise tähtaeg ennistamata.
3. Tallinna Ringkonnakohtu 16.10.2013 määrusega maakohtu eelnimetatud määrus tühistati ja ennistati S.F-ile kaebuse esitamise tähtaeg ja saadeti arutamiseks maakohtule. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT
4. Kohtuväline menetleja leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohtuväline menetleja leiab oma kirjalikus seisukohas, et rahatrahvi määramisel antud asjas kasutas kohtuväline menetleja nn trepisüsteemi. Määrates rikkumise eest, kus vastutuse koosseisud on sätestatud mitmelõikelistena, karistust, alustades järgneva lõike rahatrahvi suuruse määramist eelmise lõike sanktsiooni ülemmäärast. Kuna LS § 227 lg 2 ülemmääraks olev 100 trahviühikut so 400 eurot, on LS § 227 lg 3 alammääraks. Selline karistamisesüsteem võib tunduda küll mehhaaniline, kuid lubatud sõidukiiruse ületamise 3 4-13-6070 juures on üheks oluliseks teguriks nn mõõtetulemus, mis on LS § 227 lg 2 puhul kuni 40 km/h ja LS § 227 lg 3 puhul algab 41 km/h ja lõpeb 60 km/h. Arvestades LS § 262 p 1 toodud analoogi saadakse lubatud sõidukiiruse eest määratav hoiatustrahvi suurus lubatud sõidukiirust ületanud kilomeetrite arvu korrutamisel arvuga 3 (1 km/h = 3 eurot), mis teeks hoiatustrahvi suuruseks 129 eurot. Samas saab selliste rikkumiste puhul, kus karistus määratakse mõõtetulemuse alusel, võita kaalutlemisel aluseks lugemi ja karistuse määramisel mõõtetulemuse ning tulenevalt mõõtetulemusest jagada sanktsioonis sätestatud trahvi ühikule arvu mõttelisteks osadeks (1 km/h - 20 eurot). Kirjeldatud arvutuste kohaselt oleks menetlusalusele isi k ule määratud rahatrahvi suuruseks 460 eurot. Siiski arvestati isikule karistuse määramisel eelkõige isiku süüd ja teo toimepanemisega seotud kergendavaid (

§ 57

lg 1) ja raskendavaid (

§ 58

lg 1) asjaolusid, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isi k ule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Kohtuväline menetleja mõõnab, et on jätnud väärteootsusele kergendava asjaoluna märkimata isiku puhtsüdamliku kahetsuse, mida ta menetlusaluse isik u ülekuulamise protokolli sisus väljendas. See ei tähenda aga seda, et kahetsus on jäänud arvestamata, kuna lisaks eeltoodule on menetlusalusele isikule määratud rahatrahv nö poolemäära suurune, kuna maksimummäär antud LS sätte kohaselt on 200 trahviühikut so 800 eurot. Lisaks näeb sanktsioon ette aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise võimaluse kuni kaheteistkümneks kuuks ja lisakaristusena, lähtudes LS § 227 lg 5 p 2, sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni. Seadusandja on liiklusnorme kehtestades näinud ette piirkiiruse, mis ei tähenda, et see peab olema nö normaalkiirus. Piirkiiruse mõiste on oma sisult kiirus, mida mitte mingil juhul ei tohiks ületada. Vabandada oma tegevust möödasõidu, reisiväsimuse, vms, on ilmselgelt kitsarinnaline ja hoolimatu suhtumine. Iga kiiruseületamise puhul saab ütelda, et see on tahtlikult toime pandud seaduserikkumine ja kõik hilisemad kahetsused kannavad karistusest vabanemise eesmärki, kuna on tingitud tegelikult sellest, et politsei rikkumise tuvastas. Antud rikkumise puhul ei esinenud lahendit tehes küll ühtegi sellist asjaolu, mida ka tegelikult oleks saanud käsitleda kergendava asjaoluna. Antud juhul lähtuti karistamisel karistusseadustiku § 56 lg 1, mille kohaselt on karistuse määramisel, peale kergendavate ja raskendavate asjaolude, oluline arvestada võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Mootorsõidukiga lubatud sõidukiiruse ületamine on üks tõsisemaid põhjusi liiklusõnnetuste toimumiseks ja politsei liiklusjärelevalve teostajana on kohustatud negatiivse statistika parandamiseks võtma kasutusele seadusest tulenevad meetmed. KOHTU SEISUKOHT

1. Kohus olles läbi vaadanud esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning väärteoasja materjalid leiab, et kaebuse saab vastavalt VTMS §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses. Esitatud kaebuses ei eita kaebuse esitaja toimepandud väärtegu vaid leiab, et temale määratud rahatrahv on põhjendamatult suur ja selle tasumine oleks samuti raskendatud. Lisaks leiab menetlusalune isik, et tema karistamisel ei ole arvestatud kergendavate asjaoludena puhtsüdamlikku kahetsust ja varasemate liiklusrikkumist puudumist. Kohus leiab, et kaebus selles toodud põhjendustel ei kuulu rahuldamisele, kuid annab süüdlasele võimaluse tasuda trahvisumma osade kaupa. 4 4-13-6070 Liiklusseaduse (LS) § 50 lg 1 sätestab, et juht peab järgima LS §-s 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust. LS § 15 lg 1 p 1 järgi on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. Liiklusseaduse § 227 lg 3 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Asja materjalide kohaselt ületas S.F lubatud sõidukiirust 43 km/h. Seega on õige tema karistamine enamohtliku süüteo ees. Rahatrahvi määramisel antud asjas on kohtuväline menetleja kasutanud nn trepisüsteemi - määrates karistust rikkumise eest kus vastutuse koosseisud on sätestatud mitmelõikelistena, alustades järgneva lõike rahatrahvi suuruse määramist eelmise lõike sanktsiooni ülemmäärast. St kui LS § 227 lg 2 ülemmääraks on 100 trahviühikut so 400 eurot, on see LS § 227 lg 3 alammääraks. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et selline karistamisesüsteem võib tunduda küll mehhaaniline, kuid lubatud sõidukiiruse ületamise juures on üheks oluliseks teguriks nn mõõtetulemus, mis on LS § 227 lg 2 puhul kuni 40 km/h ja LS § 227 lg 3 puhul algab see 41 km/h ja lõpeb 60 km/h. Arvestades LS § 262 p 1 toodud analoogiat saadakse lubatud sõidukiiruse eest määratav hoiatustrahvi suurus lubatud sõidukiirust ületanud kilomeetrite arvu korrutamisel arvuga 3 (1 km/h = 3 eurot), mis teeks hoiatustrahvi suuruseks 129 eurot. Samas saab selliste rikkumiste puhul, kus karistus määratakse mõõtetulemuse alusel, võita kaalutlemisel aluseks lugemi ja karistuse määramisel mõõtetulemuse ning tulenevalt mõõtetulemusest jagada sanktsioonis sätestatud trahvi ühikule arvu mõttelisteks osadeks (1 km/h - 20 eurot). Kirjeldatud arvutuste kohaselt oleks menetlusalusele i si k ule määratud rahatrahvi suuruseks 460 eurot (115 trahviühikut). Kohus asub seisukohale, et antud väärteo menetlemisel ei ole kohtuvälise menetleja poolt rikutud väärteomenetlusõigust ning karistuse määramine menetlusalusele isikule on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Karistamise alused sätestab karistusseadustiku §
2. Nimetatud sätte 1.lõike kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toime pannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda, kuid karistus ei tohi olla ülalnimetatud eesmärkide saavutamiseks ilmselgelt ülemäärane. Karistuse määramisel tuleb arvesse võtta kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, nende puudumisel tuleb aga lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast. Kuigi kohtuväline menetleja on jätnud karistuse määramisel antud juhul otsuses arvestamata kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku kahetsust, on karistus kohtu hinnangul siiski määratud nö poolemäära suurune, kuna maksimummäär antud LS sätte (LS§ 227 lg 3 ) järgi on 200 trahviühikut so 800 € ja samas on LS § 227 lg 2 sätestatud sanktsiooni maksimumäär 100 trahviühikut. Lisaks näeb sanktsioon ette aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise võimaluse kuni kaheteistkümneks kuuks ja lisakaristusena lähtudes LS § 227 lg 5 p 2, sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni. Kohtuvälise menetleja määratud karistus ei ole seega ülemäära raske. Kohus leiab, et määratud karistus on rikkujale piisavaks motivatsiooniks oma hoiakute muutmiseks ja liiklusseaduses toodu kordamiseks, tuletamaks mh meelde liiklusreeglitest kinnipidamise kohustust ning seda, et reeglite rikkumise korral võib järgneda tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. 5 4-13-6070 Õige on kohtuvälise menetleja seisukoht, et seadusandja on liiklusnorme kehtestades näinud ette piirkiiruse, mis ei tähenda, et see peab olema nö normaalkiirus. Piirkiiruse mõiste on oma sisult kiirus, mida mitte mingil juhul ei tohiks ületada. Vabandada oma tegevust möödasõidu, reisiväsimuse, vms, on ilmselgelt kitsarinnaline ja hoolimatu suhtumine. Iga kiiruseületamise puhul saab väita, et see on tahtlikult toime pandud seaduserikkumine ja kõik hilisemad kahetsused kannavad enamjaolt karistusest vabanemise eesmärki. Mootorsõidukiga lubatud sõidukiiruse ületamine on üks enamlevinud liiklussüütegusid ning liiklusõnnetuste põhjustaja ja politsei liiklusjärelevalve teostajana on kohustatud negatiivse statistika parandamiseks võtma kasutusele seadusest tulenevad meetmed. Siiski leiab kohus, et antud juhul on mõistlik kohalda

§ 66

lg-s 2 sätestatut ja anda S.F-ile võimalus tasuda mõistetud rahatrahv summas 400 eurot 10 kuu jooksul, tasudes igas kuus vähemalt 40 eurot, kuna 400 euro korraga tasumine ei pruugi olla menetlusalusele isikule jõukohane. Kohus mainib siinjuures, et rahatrahvi maksmine 10 kuu jooksul on kaebaja õigus, mitte kohustus. Kaebajal on alati võimalus trahv enne otsusega mõistetud tähtaega ära maksta. Mida varem kaebaja trahvi tasub, seda kiiremini kustutatakse tema karistusandmed karistusregistrist. Arutatava liiklussüüteo karistusandmete kehtivus kätkeb endas mitmeid ebameeldivaid kõrvalmõjusid. Näiteks ei saa isik sel ajal taotleda auto juhtimisõigust (LS § 106 lg 1 p 3), samuti arvestatakse uue liiklussüüteo toimepanemisel süüdlase varasema rikkumisega. Seega on võimalusel rahatrahvi kiirem tasumine kaebaja enda huvides. Reena Undrest kohtunik 6