Kriminaalasi nr 1-12-3991 Karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise MÄÄRUS 11.oktoobril 2012.a Tartu kohtumajas Tartu Maakohtu kohtunik Anneli Tanum sekretär Kristi Martin juuresolekul prokurör J

§ 203

lg 1 ja § 197 lg 2 p 2 alusel 8-kuulise vabadusekaotusega tingimisi 2-aastase katseajaga;

1. Tartu Linnakohtu 13.veebruari 1998.a otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 alusel rahatrahviga 3000 eesti krooni;
2. Põlva Maakohtu 27.oktoobri 1999.a otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 alusel 7-kuulise vabadusekaotusega;
3. Põlva Maakohtu 19.veebruari 2001.a otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3, § 195 lg 2, § 185 lg 2, § 143 lg 2 p 2 ja § 107 lg 1 alusel 2 aasta 6 kuu pikkuse vabadusekaotusega;
4. Tartu Maakohtu 20.detsembri 2001.a otsusega KrK § 139 lg 2 p 2,3 alusel 1 aasta 5 kuu pikkuse vabadusekaotusega, mis liideti eelmise kohtuotsusega mõistetud karistusele ja liitkaristuseks mõisteti 2 aastat vangistust;
5. Tartu Maakohtu 21.oktoobri 2005.

§ 199lg 2 p 4, 7, 8 alusel 1-aastase vangistusega, millest Kar

S § 74 alusel pöörati kohesele täitmisele 2 kuud vangistust ja 10 kuud vangistust jäeti tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata; 7. Tartu Maakohtu 08.septembri 2006.

§ 344lg 1 ja § 349 alusel 3-kuulise vangistusega, millele liideti Kar

S § 65 lg 2 alusel varasema kohtuotsusega mõistetud karistus ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 1 kuu vangistust, mille kandmiselt ta tingimisi ennetähtaegselt 16.jaanuaril 2007.a vabastati, kuid mis pöörati Tartu Maakohtu 17.oktoobri 2007.a määrusega uuesti täitmisele; 8. Tartu Maakohtu 15.veebruari 2008.

§ 349

alusel 3-kuulise vangistusega, mida vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 2-kuuliseks vangistuseks ja millele liideti KarS § 65 lg 2 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistus, mõistes liitkaristuseks 3 kuud 29 päeva vangistust; 9. Tartu Maakohtu 20.jaanuari 2009.

§ 184

lg 2 p 1, 2 alusel 3-aastase vangistusega, mille hulka arvati eelvangistus ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust, mille kandmiselt ta tingimisi ennetähtaegselt 16.novembril 2010.a vabastati, kuid mis pöörati Tartu maakohtu 19.oktoobri 2011.a määrusega uuesti täitmisele; 10. Tartu Maakohtu 26.jaanuari 2012.

§ 199

lg 2 p 4, 7 ja § 266 lg 2 p 1 alusel 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega, mille hulka arvati eelvangistus ja kandmisele kuuluvas karistuseks mõisteti 1 aasta 3 kuud 26 päeva vangistust, millele liideti KarS § 65 lg 1 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus, mõistes liitkaristuseks 2 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust ja arvates sellest maha eelmise kohtuotsusega ärakantud karistuse, lugedes kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 1 kuu 5 päeva vangistust. R.I-st on korduvalt karistatud ka väärteokorras. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on R.I uue mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 47% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 16%. Vangla toetab tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist elektroonilise valve kohaldamisega. Kriminaalhooldaja arvamuse kohaselt on R.I vabanemisel võimalik asuda elama oma ema juurde ning täidetud on vajalikud tingimused ja olemas nõusolekud elektroonilise valve kohaldamiseks. Vabanemisel on süüdimõistetul olemas ka garanteeritud töökoht, kuigi potentsiaalne tööandja on korduvalt kriminaalkorras karistatud isik. Samuti on süüdimõistetu suhtes täitmisel väga suures summas tasumata rahalisi nõudeid. Kuigi varasemalt on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamisega kaasneva elektroonilise valve tingimusi täitnud on ta siiski ka kriminaalhoolduse muid nõudeid rikkunud. Olulisteks käitumist mõjutavateks asjaoludeks on süüdimõistetul kriminaalse tutvusringkonna olemasolu ja võimalik sõltuvusainete tarvitamisega jätkamine. R.I kinnitas kohtuistungil, et soovib tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valve kohaldamisega vabaneda ning on teadlik sellega kaasnevatest nõuetest. Ta asuks elama oma ema juurde, läheks tööle oma tuttava juurde ning hoiduks varasemast tutvusringkonnast ja sõltuvusainetest. KarS § 76 lg 2 p 1 alusel võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast ning isik nõustub karistusseadustiku § 75 lg 2 p-s 9 sätestatud elektroonilise valve kohaldamisega. Käesolevaks ajaks on R.I ära kandnud enam kui poole temale mõistetud liitkaristusest ning ta nõustub elektroonilise valve kohaldamisega. Seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks elektroonilise valve kohaldamisega olemas. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Kohus arvestab positiivsena, et vabaduses on R.I olemas kindel elukoht ema juures, mis vastab ka elektroonilise valve seadme paigaldamise tingimustele ning olemas on vajalikud nõusolekud. Samuti on positiivne, et vangistusest puuduvad tal distsiplinaarkaristused, ta on töötanud majandustöödel, temaga on vesteldud alkoholi kuritarvitamisest ja selle tagajärgedest ning ta mõistab oma kuritegeliku käitumise riskitegureid ja enda rolli oma käitumise kujundamises. Vähemalt sõnades on tal olemas ka motivatsioon oma eluviisi muutmiseks ja alkoholist, narkootikumidest ning hasartmängudest hoidumiseks. Samas aga peab kohus arvestama, et R.I-st on kriminaalkorras karistatud juba 11 korral ning reaalset vangistust kannab ta 7 korda. Tema suhtes mõistetud karistust on jäetud varasemalt tingimisi katseajaga täitmisele pööramata ning teda on vangistuse kandmiselt 2 korral ka tingimisi ennetähtaegselt vabastatud. Sellest hoolimata on ta oma kuritegelikku käitumist jätkanud ja rikkunud ka kriminaalhoolduse nõudeid. Seega ei ole varasemad kuriteod, nende eest mõistetud karistused ja antud võimalused oma karistuse vabaduses ärakandmiseks süüdimõistetule piisavat mõju avaldanud. Kohtule esitatud materjalide põhjal võib järeldada, et peamiselt on süüdimõistetu pannud kuritegusid toime majandusliku kasu teenimise eesmärgil, mida on mõjutanud ka tema poolne sõltuvusainete tarvitamine ja hasartmängusõltuvus. Samuti tuleb õigusvastase käitumise mõjuteguriks lugeda kriminaalse tutvusringkonnaga lävimist, millele viitab kuritegude toimepanemine grupis. Kuigi käesoleva ennetähtaegse vabastamise puhul on süüdimõistetul väidetavalt olemas kindel töökoht, siis nähtub materjalidest, et ka tema potentsiaalne tööandja on korduvalt kriminaalkorras karistatud isik, mistõttu ei ole välistatud, et nimetatud töökohale asumisega kaasneks süüdimõistetule hoopis negatiivne mõjutus, mitte ei aitaks see tema kuriteoriske maandada. Samuti tuleb jätkuvaks riskifaktoriks lugeda süüdimõistetu poolt võimalikku sõltuvusainete tarvitamise ja hasartmängude mängimisega jätkamist. Kuigi enda sõnul on süüdimõistetu motiveeritud neist nüüdseks hoiduma, siis tuleb arvestada, et ka varasemalt on see tal korduvalt ebaõnnestunud. Seega leiab kohus, et pikemaaegsem vangistus ja seega ka sõltuvusainetest ja hasartmängudest hoidumine tagaks süüdimõistetule paremad võimalused vabaduses hakkamasaamiseks ja sõltuvusprobleemidest hoidumiseks, kui käesoleval ajal vabanemine. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et R.I katseajaga tingimisi ennetähtaegne vabastamine elektroonilise valve kohaldamisega ole käesoleval ajal põhjendatud ja oleks liigselt ennatlik. Kohtul ei ole tekkinud piisavat veendumust, et isik ei jätkaks vabanedes kuritegude toimepanemist ning suudaks edaspidiselt seadusekuulekalt elada. Samuti on kohtul alust kahelda, kas süüdimõistetu suudaks käesoleva ennetähtaegse vabastamisega kaasneva katseaja kestel nõuetekohaselt täita elektroonilise valve ja kriminaalhoolduse tingimusi. Kohus peab vajalikuks märkida, et ennetähtaegset vabastamist elektroonilise valve kohaldamisega saab siiski kohaldada vaid nende isikute suhtes, kes on riigi poolse usalduse ära teeninud ega ole seda varasemalt korduvalt kuritarvitanud. Riik ei saa anda korduvalt positiivseid võimalusi süüdimõistetule, keda on mitmel korral varasemalt usaldatud ja tema suhtes on kohaldatud kergemaid karistuse kandmise viise, kuid vaatamata riigipoolsele suhtumisele on süüdimõistetu jätkuvalt olnud ohtlik ühiskonnale vabaduses olles. Seega ei ole põhjust teda järjekordselt usaldada. Kui isik ei ole juba varasemalt korduvalt hakkama saanud ennetähtaegse vabastamise ja kriminaalhoolduse tingimustega, siis ei ole põhjust uskuda, et ka peale käesolevat lühiajalist vangistust oleks asjaolud oluliselt muutunud. Arvestades R.I-le varasemalt korduvalt antud võimalusi, kuid sellest hoolimata tema õigusvastase käitumise korduvust, on ilmne, et tema puhul sellise isikuga tegemist ei ole. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras: Jätta vabastamata R.I (IK xxx) temale Tartu Maakohtu 27.aprilli 2012.a otsusega mõistetud karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega. KrMS § 180 alusel välja mõista R.I-lt riigituludesse menetluskuluna kaitsjatasu üheksakümmend kuus