KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 14. jaanuaril 2013. a Tartu kohtumajas Kriminaalasja number 1-12-4796 Kohtunik Peet Teidearu Kohtuistungi sekretär Heli Nurmoja Tõlk Anna

§ 139lg 3 p 1 alusel 3aastase vabadusekaotusega; 3.

Lääne-Viru Maakohtu 11. novembri 1997.

§ 140

lg 2 p 1, 2, 3 ja § 203 lg 1 alusel 1-aastase vabadusekaotusega, mis liideti eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osale ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 6 kuud vangistust, millest kohtuotsuse kuulutamise seisuga jäi kanda veel 2 aastat 5 kuud 19 päeva vabadusekaotust, millest ta 03. septembril 1999. a tingimisi ennetähtaegselt vabastati; 4. Tartu Maakohtu 03. oktoobri 2001.

§ 204

lg 3 alusel 4-kuulise vabadusekaotusega, mis jäeti tingimisi 2-aastase katseajaga täitmisele pööramata ja lisakaristusena mõisteti mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 2 aastaks; 5. Tartu Maakohtu 22. märtsi 2002.

§ 204

lg 3 ja § 1762 alusel 5-kuulise vabadusekaotusega ja lisakaristusena kohaldati mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 aastaks; 6. Tartu Maakohtu 21. oktoobri 2002.

§ 204

lg 3 ja § 1762 alusel 1aastase vangistusega ja lisakaristusena kohaldati mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 aastaks; 7. Jõgeva Maakohtu 17. detsembri 2002.

§ 204lg 3 ja § 1762 alusel 5kuulise vangistusega, millega liideti Kar

S § 65 lg 1 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 2 kuud vangistust, lisakaristusena kohaldati mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 aastaks;

1. Jõgeva Maakohtu
2. juuli
3. a otsusega KarS § 263 p 1, 2, 3 alusel 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega, millest KarS § 74 alusel pöörati kohesele täitmisele 6 kuud vangistust ja 1 aasta vangistust jäeti tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata;
4. Tartu Maakohtu
5. septembri
6. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4 alusel 4-kuulise vangistusega, mida suurendati eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 4 kuud vangistust;
7. Tartu Maakohtu
8. septembri
9. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 1, 2 alusel 3-kuulise vangistusega;
10. Tartu Maakohtu
11. aprilli
12. a otsusega KarS § 118 p 1 alusel 4 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega, mida vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 1/3 võrra, mõistes karistuseks 3 aastat vangistust. T.G on karistatud ka väärteokorras. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on T.G mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 58% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 32%. Vangla ei toeta süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist. 2 Kriminaalhooldaja arvamusest nähtuvalt on süüdimõistetu vanemad surnud ja õega, kes elab Peterburis, suhtleb ta harva. Viimasel ajal on teda sageli külastanud elukaaslane, kes on valmis talle ka elukohta ja esmast toimetulekut pakkuma, kuigi ise ta ei tööta ja elatub sotsiaaltoetustest. Süüdistatava elukaaslane on olnud tema kuriteos kannatanu ning samas ka ise karistatud süüdistatava kehalise väärkohtlemise eest. Oluliseks kuritegelikku käitumist mõjutavaks teguriks tuleb kriminaalhooldaja arvamuse kohaselt pidada alkoholi tarvitamist, millega võib kaasneda agressiivne käitumine. Samuti puudub süüdimõistetu mõtlemises paindlikkus ja empaatiavõime ning ta võib olla teiste isikutega manipuleeriv. Kohtumenetluse poolte seisukohad T.G soovib vabaneda tingimisi ennetähtaegselt, et lahendada oma probleeme seoses ema surma ja tütre kasvatamisega. Süüdimõistetu leiab, et karistuse edasi kandmine ei muuda teda enam ei halvemaks ega paremaks, vaid ta ongi selline nagu on. Elama soovib ta vabaduses asuda emale kuulunud korterisse. Prokurör kohtule esitatud kirjalikus arvamuses T.G tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist ei toeta, arvestades nii süüdimõistetu isikut kui ka toimepandud kuritegude asjaolusid. Kohtu seisukoht ja põhjendid KarS § 76 lg 2 p 2 alusel võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Käesolevaks ajaks on T.G kandnud ära enam kui 2/3 temale mõistetud karistusajast, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. T.G puhul on positiivne vangistuses majandustöödel osalemine ja rahaliste nõuete tasumine. Samuti on ta läbinud riigikeele kursuse ja joovastisõltlastele mõeldud sotsiaalabiprogrammi „Usk ja teadmine“ ning osaleb igakuiselt vestlustel seoses kuriteoriskidega. Samas aga tuleb kohtul arvestada, et süüdimõistetut on korduvalt kriminaalkorras karistatud ning ka reaalset vangistust kannab ta juba mitmendat korda. Temale mõistetud vangistust on varasemalt jäetud tingimisi katseajaga täitmisele pööramata ning teda on vangistuse kandmiselt ka tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, kuid sellest hoolimata on ta oma kuritegelikku käitumist pidevalt jätkanud ja ole suutnud täita ka kriminaalhoolduse nõudeid. Seega tuleb järeldada, et varasemad karistused ja nende kandmiseks antud kergemad võimalused ei ole süüdimõistetule piisavat mõju avaldanud. Arvestades seda, et ka käesoleva vangistuse ajal ei ole süüdimõistetu suutnud alluda tema üle vangistuses kehtestatud reeglitele ning tal on 8 kehtivat distsiplinaarkaristust, leiab kohus, et ka käesolevalt ei ole piisavat alust arvata, et karistus oleks süüdimõistetu puhul oma eesmärgi täitnud ning ta omaks piisavat motivatsiooni vabaduses seadusekuulekalt elamiseks. Materjalide põhjal ja süüdimõistetu poolt toimepandud kuritegusid arvestades võib tema peamisteks kuritegelikku käitumist mõjutavateks teguriteks pidada majanduslikku ebastabiilsust ja alkoholi tarvitamist. Süüdimõistetul puuduvad varasemast ajast ametlikud 3 töökogemused ja sissetulekut teenis ta vaid mitteametlikult juhutöid tehes. Ta on pannud toime mitu varavastast kuritegu, mistõttu on alust arvata, et nende eesmärgiks on olnud just majandusliku kasu ja elatusvahendite teenimine. Kuna ka käesoleva vabanemise puhul süüdimõistetul kindel töökoht puudub, siis leiab kohus, et süüdimõistetu majanduslikku olukorda tuleb jätkuvalt riskiteguriks lugeda ning seda ei aita vajalikul määral maandada ka asjaolu, et enda sõnul hakkab ta vabanemisel saama töövõimetuspensioni. Samuti tuleb arvestada sellega, et süüdimõistetu suhtes on täitmisel ka küllaltki suures summas tasumata rahalisi nõudeid, mis võivad toimetulekut veelgi raskendada. Kohus leiab, et ka alkoholi tarvitamisest tulenev riskitegur ei ole süüdimõistetu puhul piisavalt maandatud. Vangistuses osaleb ta küll joovastisõltlastele mõeldud sotsiaalabiprogrammis ja vestlustel kuriteoriskide teemal, kuid nimetatud asjaolud ei anna kohtule siiski piisavat veendumust, et ta vabanedes alkoholi tarvitamist ei jätka, eriti arvestades seda, et vangla iseloomustusest nähtuvalt võib ta ka alkoholi tarvitamise osakaalu oma igapäevaelus varjata või selle rolli vähendada. Samuti võib süüdimõistetul esineda probleeme oma käitumise põhjuste ja tagajärgede adekvaatsel mõtestamisel ning probleemide äratundmisel, mis võib raskendada ka eluviisi teadlikku muutmist. Kuna alkoholi tarvitamisega seoses võib süüdimõistetu kalduda ka impulsiivsele ja agressiivsele käitumisele, millega seondub muuhulgas käesoleva liitkaristuse aluseks olev raske isikuvastane kuritegu, siis tuleb kohtul ennetähtaegse vabastamise põhjendatust ja riskitegurite maandatust eriti põhjalikult kaaluda. Kohus leiab, et süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist ei toeta täielikult ka tema vabastamisjärgsed elutingimused. Kuigi enda sõnul on tal võimalik asuda vabanemisel elama oma emale kuulunud korterisse, siis puuduvad kohtul igasugused andmed selle kohta, kas tal ka tegelikult sinna elama asumiseks seaduslik alus või luba olemas on. Kuigi lisaks nimetatud elukohale on süüdimõistetule elupinda ja toetust valmis pakkuma ka tema elukaaslane, siis leiab kohus, et nimetatud asjaolu võiks süüdimõistetule pigem kahjulik olla ja tema kuriteoriske suurendada, arvestades seda, et elukaaslane on olnud nii süüdimõistetu kuriteos kannatanuks kui ka ise süüdimõistetu suhtes kuriteo toime pannud. Samuti on alust kahelda, et elukaaslane suudaks süüdimõistetut majanduslikult toetada, arvestades seda, et ka ta ise elatub sotsiaaltoetustest. Lisaks leiab kohus, et süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist ei toeta ka positiivset mõju avaldavate ja toetavate lähisuhete puudumine. Tema tutvusringkonnas on lisaks elukaaslasele ka mitmeid teisi kriminaalse taustaga isikuid, kes võivad talle negatiivset mõju avaldada ja raskendada tal eluviisi muutmist. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et T.G katseajaga tingimisi enne tähtaega vabastamine ei ole käesoleval ajal põhjendatud ja oleks liigselt ennatlik. Kohtul ei ole tekkinud veendumust, et karistuse eesmärgid oleksid süüdimõistetu suhtes praeguseks täidetud ning ta omaks piisavat motivatsiooni ja toetavaid tingimusi vabaduses, et edukalt taasühiskonnastuda ja jätkata oma elu seadusekuulekalt. Kohus leiab, et süüdimõistetul tuleks vangistuses pöörata enam tähelepanu oma käitumise ja seda mõjutavate tegurite analüüsimisele ning näidata, et ta on motiveeritud oma suhtumist muutma ja temale kehtestatud reeglitele alluma. Samuti tuleks süüdimõistetul võimalusel oma vabastamisjärgseid elutingimusi korraldada, et kindlustada omale vabanemiseks kindel elu- ja töökoht. Kohtunik 4