lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Kuiv Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: B.D, ik: XXX; elukoht: XXX RESOLUTSIOON
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 01.09.2015 otsus väärteoasjas nr 2302,15,012510 B.D karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks tühistamata. Kohaldatud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 6-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6-kuulise tähtaja möödumisel. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Muuta vaidlustatud otsuses märgitud otsuse täitmise korda ning määrata, et vaidlustatud 1
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et B.D juhtis 10.08.2015 kella 16.31 paiku Saue vallas, Tallinn – Pärnu - Ikla mnt 22 km suunaga Pärnu poole esmase juhtimisõigusega mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 158+/- 5 km/h, millega ületas esmase juhtimisõigusega juhile lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 63 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles kokkuvõtvalt on märgitud, et ta ei ole nõus juhtimisõiguse äravõtmisega pooleks aastaks kahel põhjusel. Esiteks sõltub pere sissetulek temast ja auto olemasolust ühes lubadega. Ja teiseks on ta naine rase ja vaja on arsti juurde sõita. Ei taha, et naine tema pärast kannataks. Palub tühistada lisakaristus, kuna see on esmakordne rikkumine. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ning selgitas, et ületas sõidukiirust, kuna jäi Corvette´d vaatama. Load on olnud alla aasta. Töökoht on sama olnud 3 aastat, enne käis tööl bussiga või viis naabrimees. Load on vajalikud tööle sõitmiseks ja raseda naise haiglasse viimiseks. Abikaasal lubasid ei ole ja tema tööl ei käi. Kahetseb tehtut. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja ostus muutmata. Jääb väärteootsuses toodud seisukohtade juurde. Antud juhul on toime pandud enamohtlik väärtegu. Statistika näitab, et enamus eesti teedel juhtunud õnnetustest juhtuvad sellepärast, et valitud on vale sõidukiirus. Antud juhul ületas menetlusalune isik väga suures määras piirmäära ja see ei saanud menetlusalusele isikule jääda märkamatuks. Ka on ta andnud segaseid ütlusi, mis ajendas teda seda tegema. On seisukohal, et põhjust, mis sellist 2 tegu õigustaks, ei ole. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud isiku kahetsust ja kohaldanud seetõttu rahatrahvi 800 euro ulatuses, samuti arvestades isiku süü suurust ja õigusrikkumise toimepanemise tehiolusid, siis kohtuväline menetleja on seisukohal, et lisakaristuse kohaldamata jätmine oleks olnud ilmselgelt põhjendamatu. Politsei kohustus on tagada ohutu liiklemine kõigile eesti teedel. Peab lähtuma sellest, et ühiskonnal on õiguspärased ootused, et ohtlikud juhid liiklusest kõrvaldada vähemalt seniks kuni kannavad karistust. Seaduseandja on LS § 227 jaganud mitmeks lõikeks, neist kõige karmim lg 4 ütleb, et kui mootorsõiduki juht ületab kiirust 60 km/h või rohkem, siis karistatakse teda 300 trahviühiku ulatuses, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuni 12 kuuks. Kohtuväline menetleja on kaebaja suhtes kohaldanud lisakaristust miinimummääras. Arvestades eri- ja üldpreventiivseid eesmärke on kohtuvälise menetleja esindaja seisukohal, et kohaldatud karistus on proportsionaalne isiku süü suurusega. Palub jätta kaebus rahuldamata, kuid ei ole vastu rahatrahvi osade kaupa tasumisele. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Liiklusjärelevalve käigus koostatud kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja B.D juhitud sõiduki BMW 530D reg märgiga XXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 10.08.2015 kella 16.31 paiku kiirusmõõturit Stalker DSR 2X, milline oli taadeldud. Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 158 km/h asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli menetlusaluse isiku, kui esmast juhiluba omava sõidukijuhi jaoks 90 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 153 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 63 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas esmase juhtimisõigusega juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem 3 kui 63 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 4 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. LS § 227 lg 4 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 km/h rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus, s.o 200 trahviühikut, on määratud LS § 227 lg 4 järgi ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras ja määratud lisakaristus, s.o 6 kuuline mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, on LS lg 5 p 3 ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Kohtuväline menetleja on leidnud, et menetlusaluse isiku puhul on tegemist ohtliku ja jämeda liikluseeskirja nõuete rikkumisega, mille puhul lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine on põhjendatud. B.D näol on tegemist esmast juhtimisõigust omava isikuga, kes omab mootorsõiduki juhina liikluses veel vähest sõidukogemust, ta ei ole aru saanud, et osalemine liikluses tähendab ka endale vastutuse võtmist. Ületades tahtlikult sõidukiirust pidi ta olema teadlik, et teda võidakse väärteo toimepanemise eest ka vastavalt rikkumise ulatusele karistada. Asulavälisel teel nii suures ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust ületades pani isik toime enamohtliku väärteo seades ohtu nii iseenda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest tuleb tema suhtes kohaldada lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 63 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et ta oli teadlik sõidukiiruse ületamisest, leiab kohus, et antud süütegu pandi toime kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas esmase juhtimisõigusega juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 63 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine 4 Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuseks on LS § 227 lg 4 sätestatud väärteo toimepanemise eest ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 24 kuuks. LS § 227 lg 5 p 3 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 227 sätestatud väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus ja karistuse raskus isiku lubatud piirmäära ületavast sõidukiiruse ületamise määrast, s.o numbrilisest näidust, ehk mida rohkem lubatud suurimat sõidukiirust ületatakse, seda suurem on ta süü ja seda suurem peab olema ka määratud karistus. See on tuletatav juba seadusest endast, kus LS § 227 lõigetes 1-4 on sätestatud karistuse määrad diferentseeritult vastavalt lubatud piirmäära ületamisele. Arvestades LS § 50 lg 2 sätestatut, et esmase juhtimisõigusega juhiloa omaja ei tohi asulavälisel teel sõita kiiremini kui 90 km/h ja menetlusaluse isiku lubatud piirmäära ületamist 63 km/h võrra, siis on menetlusalune isik piirmäära ületanud väga suures määras, seega on ka menetlusaluse isiku süü väga suur. Suurem süü vastab aga suuremale karistuse määrale. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt on kergendavaks asjaoluks märgitud puhtsüdamlik kahetsus. Kahetsust avaldas menetlusalune isik ka kohtuistungil ning kohus peab võimalikuks sellega arvestada. Samas leiab kohus, et arvestades süüteo asjaolusid, siis kergendava asjaolu esinemine ei ole niivõrd mõjus, et tingiks karistuse määramise ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras. Kuivõrd põhikaristus ei ole määratud maksimaalses määras nagu ka lisakaristuski, siis ilmselgelt on kohtuväline menetleja vaatamata süü suurusele kergendava asjaoluga arvestanud ning kohus ei saa kaebemenetluses seda enam teist korda karistuse kergendamise alusena arvestada. Seega leiab kohus, et põhikaristus on määratud süüle vastavalt ja on proportsionaalne toimepandud väärteoga. Lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Kohus peab vajalikuks viidata kohtupraktikale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt ületas menetlusalune isik lubatud sõidukiirust märkimisväärses ulatuses, s.o 63 km/h ja sellisel määral kiirust ületada saab vaid 5 teadlikult ja tahtlikult. Kohtu arvates ei ole mõeldav, et isik, kes iganädalaselt liigub sama teed pidi, ei pane tähele, et ta ületab lubatud sõidukiirust ligi kahekordselt. Selline käitumine näitab teadlikult nii enese kui ka teiste liiklejate ohtu seadmist. Kiirusel 158 km/h ei ole mootorsõiduki juht võimeline ootamatult teele ilmuva takistuse ees ei peatuma ega ka sellest takistusest ohutult ümber põikama. Selline käitumine näitab kohtu arvates isiku hoolimatut suhtumist oma teosse ja võimalikesse tagajärgedesse. Karistuse valikul tuleb lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kuigi väärteoasjas leiduva karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt menetlusalusel isikul kehtivaid liiklusalaseid väärteokaristusi ei ole, tuleb karistuse valikul lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus veel kord vajalikuks viidata ülalmärgitud riigikohtu lahendile, milles on leitud, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et antud juhul on tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Hilisem kahetsuse avaldamine ei vähenda kohtu arvates ei süü suurust ega muuda olematuks süüdlase suhtumist oma teosse selle teo toimepanemise ajal. Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras, seega ei saa ei kohus ega kohtuväline menetleja määrata enam väiksemat lisakaristust. Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega võimaliku tehtava töö iseloomu ja perekonna tarvis, märgib kohus, et see on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid ei ole aluseks juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et menetlusalune isik oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik nii töö tegemiseks kui isiklikuks eluks. Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja ka seda, et liiklusalast väärtegu toime pannes, s.h ka suurimat lubatud sõidukiirust ületades võib tagajärjeks olla nii rahatrahv või ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja tema pere olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuses esitatud põhjused. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse 6 äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-2610). Liikumispuude olemasolu kohta ei ole kaebuse esitaja aga tõendeid esitanud. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld - ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks. Kohus juhib veelkord tähelepanu sellele, et arvestades süüteo asjaolusid, s.h väga suurt lubatud piirmäära ületamist ja sellest tulenevat menetlusaluse isiku süüd, siis määratud põhikaristus ja lisakaristus on proportsionaalsed toimepandud süüteoga ja määratud karistuse määrad jäävad ettenähtud sanktsiooni piiridesse. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Esitatud kaebuses on taotletud määratud rahatrahvi tasumise määramist ositi 6 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja vaid mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Seega peab isik menetlejale esitama ka põhjused, mis peavad olema mõjuvad, et nende pinnalt otsustada ositi tasumise põhjendatus. Käesoleval juhul ei ole menetlusalune isik kohtule esitanud tema sisstulekut puudutavaid dokumente, samuti tema perekonna majanduslikku olukorda kajastavaid dokumente, millest saaks teha järeldusi menetlusaluse isiku tulude ja kulude kohta. Sellest tulenevalt tuleks asuda seisukohale, et puuduvad igasugused alused rahatrahvi ositi tasumisele määramiseks. Samas nähtub menetlusaluse isiku ütlustest, et aasta algul läks laps kooli ja sellega kaasnesid suured väljaminekud, samuti et abikaasa hetkel tööga hõivatud ei ole. Lisaks sellele esitas kaebuse esitaja kohtule tõendi abikaasa lapseootel oleku kohta, millest võib samuti teha järeldusi selle kohta, et abikaasa ei ole ka tulevikus pikemat aega tööga hõivatud. Sellest võib järeldada, et kuna menetlusalune isik on ainuke sissetulekut saav pereliige, siis trahvi tasumine terves ulatuses ühekordse maksena võib põhjustada perekonnale majanduslikke raskusi. Samuti on menetluskulude ositi tasumisega nõus kohtuvälise menetleja esindaja. Seega leiab kohus, et antud juhul on võimalik KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel rahatrahvi tasumine määrata ositi kuue kuu jooksul. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.