lg 2,
lg 1 ja
S § 63 lg 1 ja
lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja
Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus Menetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: M.D, ik XXX, elukoht: XXX. Kirjalik menetlus V™S § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta M.D kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 29.09.2015 otsusele nr 2316,15,011428 M.D karistamises
lg 2,
lg 1 ja
S § 63 lg 1 ja
lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja
2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 29.09.2015 otsus nr 2316,15,011428 M.D karistamises
lg 2,
lg 1 ja
S § 63 lg 1 ja
lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.
sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.
lg 2,
lg 1 ja
S § 63 lg 1 ja
lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, selles, et menetlusalune isik 07.09.2015 kell 00:34 Aia tn suunaga Viru tn poole Tallinnas, juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,61 mg, ei täitnud liiklusmärgi 331 "Sissesõidu keeld“ nõudeid; vedas suuremat arvu sõitjaid, kui sõidukis on valmistaja poolt ettenähtud kohti mootorsõidukis viibis sõidu ajal koos juhiga 6 inimest, valmistaja poolt sõidukis ettenähtud 5 kohta; sõitjad ei olnud sõidu ajal nõuetekohaselt kinnitatud turvavööga. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik
lg 3, § 16 lg 2, § 33 lg 11 p 4 ja § 34 lg 2 nõudeid ja keeldusid ning pani toime
Menetlusaluse isiku kaebus Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et määratud lisakaristus on liiga range. Tunneb sügavat kahetsust tehtud väärteo pärast ja soovib, et juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks vaadatakse üle. On aru saanud teo tõsidusest ja selle tagajärgedest ning leiab, et juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks on liiga suur karistus. Nõustub rahatrahvi tasumisega 900 euro ulatuses. Palub lisakaristuse mittemääramist või selle võimatusel lisakaristuse lühendamist. Kohtuistungist osa võtta ei soovi. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja on kohtule saadetud kirjalikus seisukohas märkinud, et ta nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses. 07.09.2015.a. koostas Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna patrullpolitseinik Mario Lindau väärteoprotokolli AB 1471013 selle kohta, et M.D juhtis 07.09.2015.a. kella 00:34 ajal mootorsõidukit Honda CR-V registreerimismärgiga XXX Tallinna linnas Aia tänaval isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,61 milligrammi. M.D, juhtides mootorsõidukit, sõidutas sõitjaid, kes ei olnud sõidu ajal kinnitatud nõuetekohaselt turvavööga ning vedas suuremat arvu sõitjaid, kui sõidukis on valmistaja poolt ettenähtud kohti. Mootorsõidukis viibis sõidu ajal koos juhiga 6 inimest, kuid sõiduki valmistaja poolt on sõidukis kokku ette nähtud 5 kohta. Juhtides 2 mootorsõidukit, ei täitnud menetlusalune isik liiklusmärgi nr. 331 „Sissesõidu keeld" nõudeid (Majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.02.2011 määrus nr. 12 § 9 lg 1 p 17). M.D poolt toime pandud väärteod on tõendatud tunnistaja XXX ütluste, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli, alkomeetri andmete väljatrüki ja videosalvestisega. M.D palub oma kaebuses Harju Maakohtule tühistada või vähendada korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnandi Kairi Palitsi otsuses väärteoasjas nr 2316,15,011428 määratud lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmine 6 (kuueks) kuuks. Taotlust põhjendab menetlusalune isik asjaoluga, et tunneb sügavat kahetsust, on aru saanud oma teo tõsidusest ja selle tagajärgedest ning leiab, et juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks on liiga suur karistus. Käesoleval juhul pani menetlusalune isik toime enamohtliku väärteo. Väärteoasjas koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt tuvastati kaebaja organismis lubatud alkoholipiirmäära ületamine. Isikul tuvastati alkoholi sisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,66 milligrammi, millest arvati maha laiendmääramatus 0,05 milligrammi liitri kohta ja tulemuseks saadi 0,61 milligrammi liitri kohta. Karistamise alused on sätestatud KarS § 56 lg-s 1, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud karistust kergendava asjaoluna isiku kahetsusega. Riigikohtu üldkogu on lahendis nr 3-4-1-2-05 asunud seisukohale, et karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toimepannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendi nr 3-1-1-122-13 punktis 11 asunud seisukohale, et Iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Käesolevas väärteoasjas on tuvastamist leidnud, et alkoholi kogus isiku poolt väljahingatavas õhus ületas olulisel määral lubatut ning isik pani sellises keelatud seisundis toime mitu liiklusnõuete rikkumist. Kohtuväline menetleja asub seisukohale, et olukord, kus isiku ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus niivõrd suur, pidi täiskasvanud isik olema enda sellisest seisundist kahtlemata teadlik või pidi seda vähemalt möönma. Kaebaja ohtlik käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset suhtumist võimalikku saabuvasse tagajärge, sh karistusse. Samuti näitab isiku käitumine ilmselgelt tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja enda ning kaasliiklejate elu, tervise ja vara suhtes. Kaebaja käitumisest saab järeldada vaid seda, et alkoholi tarvitamine ja seejärel mootorsõiduki rooli istumine ning liiklusalase väärteo toimepanemine olid tema jaoks olulisemad, kui võimalus säilitada mootorsõiduki juhtimisõigus. Arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud alkoholi sisaldust väljahingatavas õhus ja inkrimineeritud väärteo ohtlikkust, asub kohtuväline menetleja seisukohale, et menetlusaluse isiku karistamine rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses ning lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 (kuueks) kuuks on põhjendatud ja proportsionaalne isiku süü suurusega ning alused karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas: 3 Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile, kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt
lg 2, § 242 lg 1 ja § 238 ettenähtud süütegude toimepanemist.
lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragarahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 07.09.2015 kell 00.55 - 01.13 M.D seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 (taatlemistunnistuse nr TTRC-15/00070). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,68 mg ja 0,66 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,61 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat.
lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta 0,61 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta
Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset 4 leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes ka ise on temale süüks arvatud teo toimepanemist tunnistanud (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,61 mg/l, siis on tegemist väärteoga
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühikut ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Vastavalt
lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Menetlusalusele isikule määratud karistus on ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületav. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,61 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on
lg 2 sätestatud rikkumise keskmist määra ületav, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 8). Väärteo protokolli kohaselt sõidutas M.D sõitjaid, kes ei olnud sõidu ajal kinnitatud nõuetekohaselt turvavööga ning vedas suuremat arvu sõitjaid, kui sõidukis on valmistaja poolt ettenähtud kohti, samuti eiras menetlusalune isik liiklusmärgi nr. 331 „Sissesõidu keeld" nõudeid (Majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.02.2011 määrus nr. 12 § 9 lg 1 p 17).
242 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub käesoleva seaduse §-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221– 224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis ning sellise süüteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 20 trahviühikut.
lg 11 p 4 kohaselt on juhil keelatud sõidutada sõitjat, kes ei ole käesoleva seaduse § 30 lõike 1 kohaselt turvavööga kinnitatud või ei kasuta § 30 lõike 4 või § 36 lõike 6 kohast turvavarustust, kui tegemist ei ole hädaseisundiga.
sätestab, et sõidukis, millel on turvavööd, peab sõitja olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. Tunnistaja Margus Nigoli ütluste kohaselt kõik 4 tagapingil istuvat isikut turvavöödega kinnitatud ei olnud. See on nähtav ka väärteomaterjalide juurde lisatud videosalvestuselt. Seega menetlusalune isik rikkus
lg 11 p 4 norme, millega pani toime
lg 1 ettenähtud väärteo.
lg 2 kohaselt peab liikleja juhinduma reguleerija märguandest ning täitma reguleerija ja riiklikku järelevalvet teostava ametiisiku muud liiklusalast korraldust, liikluskorraldusvahendi nõuet ning kinni pidama sõidukile ettenähtud tunnusmärkide kasutamise korrast. Väärteomaterjalidest nähtuvalt eiras menetlusalune isik eelnimetatud nõuet, s.o ei täitnud liiklusmärgi 331 „Sissesõidu keeld“ nõudeid ja sõitis tunnistaja Margus Nigoli ütluste kohaselt Viru ja Aia tänava ristil Pärnu mnt suunas, seega ühesuunalisel tänaval vastassuunas. See on nähtav ka väärteomaterjalide juurde lisatud videosalvestuselt. Seega menetlusalune isik rikkus
lg 2 norme, millega pani toime
lg 1 ettenähtud väärteo.
sätestab vastutuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt sõitjate- või veoseveo nõuete rikkumise eest ning karistuseks on ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut.
lg 2 kohaselt tohib sõitjaid vedada ainult valmistaja poolt sõidukis ettenähtud kohtadel ja 5 viisil. Mootorsõidukis viibis sõidu ajal koos juhiga 6 inimest, kuid sõiduki valmistaja poolt on sõidukis kokku ette nähtud 5 kohta. Tunnistaja Margus Nigoli ütluste kohaselt istus juhi kõrval XXX ja taga pingil 4 inimest: XXX, XXX, XXX ja XXX, kes istusid kõik üksteise kõrval, keegi ei istunud kellegi süles ja keegi ei olnud turvavöödega kinnitatud. See on nähtav ka väärteomaterjalide juurde lisatud videosalvestuselt. Seega menetlusalune isik rikkus
lg 2 norme, millega pani toime
Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud
lg 1 ja § 238 järgi kvalifitseeritavad teod on aset leidnud (§ 133 p 2) ning need on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Menetlusalusele isikule inkrimineeritavate väärtegude toimepanemist ei vaidlusta ka menetlusalune isik ise. Kuna menetlusalune isik rikkus
lg 2, § 33 lg 11 p 4 ja § 34 lg 2 nõudeid ning tegemist on
lg 1 ja § 238 ettenähtud väärtegudega, on need väärteod õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Ülevalpool on juba kohus asunud seisukohale, et väärteomenetluses on järgitud V™S § 133 p 1-8 sätteid. Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (133 p 10). Kuriteo asjaoludest ja menetlusaluse isiku ütlustest lähtuvalt leiab kohus, et tegemist oli kavatsetult toime pandud väärteoga. Süüdistatava ütluste kohaselt oli ta teadlik sellest, et ta on alkoholi tarbinud ning see ei saanud talle kuidagi märkamatuks jääda ka tuvastatud alkoholi sisalduse suure määra tõttu. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus oma käitumisega
lg 3, § 16 lg 2, § 33 lg 11 p 4 ja § 34 lg 2 nõudeid ja keeldusid ning pani toime
S § 63 lg 1 kohaselt on eelnimetatud väärteod toime pandud ühe teoga, siis määratakse karistus
Karistuse määramine Ülalpool on väärtegude koosseisusid ja nende eest määratavaid karistusi kohus juba märkinud, mistõttu ei pea vajalikuks neid siinkohal uuesti välja tuua. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Märkida tuleb ka seda, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Antud juhul on menetlusalune isik ühe teoga toime pannud neli erinevat väärtegu ning kuivõrd kõik väärteod on toime pandud ühe teoga, siis on kohtuväline menetleja kohaldanud KarS § 63 lg 1 sätteid, määrates karistuse süüteo eest, milline näeb ette raskeima karistuse. Kohus leiab, et KarS § 63 lg 1 sätete kohaldamine on karistuspraktikast ja seaduse mõttest tulenevalt olnud õige ja põhjendatud nagu ka karistuse määramine KarS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni alusel. Hinnates M.D süü suurust talle
lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,61 mg/l. Seejuures oli esimeseks lugemiks 0,68 mg/l kohta ja teiseks 6 lugemiks 0,66 mg/l kohta, kuivõrd aga menetlusaluse isiku organismis alkoholisisaldust tuleb mõõtemetoodika kohaselt kontrollida kaks korda, siis võetakse aluseks väiksem näit, millest lahutatakse laiendmääramatus ning lõplikuks tulemuseks oli 0,61 mg/l. Arvestades sellist näitu võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on üle keskmise. Lisaks sellele pani menetlusalune isik toime ka
lg 2 ja § 33 lg 11 p 4 ning § 34 lg 2 sätestatud liiklusnõuete rikkumised, so
Kuivõrd nimetatud väärtegude puhul ei ole süüteo kvalifikatsioon seotud numbrilise näiduga, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on nende kolme väärteo puhul keskmine. Puutuvalt subjektiivsesse külge peab kohus vajalikuks märkida, et menetlusalune isik oli sõidukit juhtima asudes teadlik sellest, et ta on eelnevalt alkoholi tarvitanud ning arvestades alkoholi kontsentratsiooni menetlusaluse isiku organismis, oli ta ka üheselt teadlik oma juhile keelatud seisundist. Puutuvalt teistesse väärtegudesse, s.o menetlusalune isik sõidutas sõitjaid, kes ei olnud sõidu ajal kinnitatud nõuetekohaselt turvavööga ning vedas suuremat arvu sõitjaid, kui sõidukis on valmistaja poolt ettenähtud kohti ning eirates liiklusmärgi nr. 331 „Sissesõidu keeld" nõudeid, saab tulla samuti järeldusele, et need väärteod on toime pandud tahtlikult. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt tahtis ta kõik sõbrad korraga mahutada autosse ja viia McDonalds`i sööma. Seega oli ta teadlik sellest, et sõpru on rohkem, kui autos ettenähtud kohti, mistõttu ei saa sõitjad ennast ka nõuetekohaselt turvavööga kinnitada, kuid sellest hoolimata soovis ta kõik sõbrad korraga sööma viia. Ometigi on juhi elementaarseks kohustuseks veenduda, et kõik sõitjad kasutavad nõuetekohaselt turvavarustust ning juhul, kui sõitja ei kasuta turvavarustust, ei tohi ta sellist sõitjat sõidutada, so sõitu alustadagi. Kuivõrd menetlusalune isik paigutas sõiduki tagaistme kolmele kohale neli sõitjat, siis on üheselt arusaadav, et menetlusalune isik rikkus juhi kohustusi teadlikult. Samuti on menetlusalune andnud selgitusi, et kuna oli pime, siis ta ei näinud sissesõidukeelu märki. Samas juhtimisõigust omav isik peab liikluses olema tähelepanelik ning jälgima liikluskorraldusvahendeid hoolikalt, kõrgendatud tähelepanu on vajalik eriti siis kui on pime aeg. Samuti arvestades üldtuntud asjaolu, et vanalinnas on mootorsõidukitele sõiduks lubatud sõiduala väga piiratud, on mootorsõiduki juhil vajalik üles näidata erilist hoolsust ja tähelepanelikkust liikluspiirangute suhtes. Seega ei ole usutav menetlusaluse isiku väide, et ta ei näinud keelumärki ja kohus leiab, et menetlusalune isik pidi vähemalt võimalikuks pidama, et ta sõidab vastassuunas, kuid tal oli sellest ükskõik, sest ta tahtis sõbrad ruttu McDonalds`i sööma viia kõige otsemat teed pidi. Sellistest andmetest järeldab kohus, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud süüteod on toime pandud tahtlikult. Arvestades, et nagu juba eelpool tuvastamist on leidnud, siis
lg 2 ettenähtud väärteo puhul on tegemist menetlusaluse isiku suure süüga, siis kuivõrd ühele väärteole lisandusid veel kolm väärtegu, on tegemist veelgi suurema süüga, mis peaks tingima karistuse määramise raskeimat karistust ette nägeva sanktsiooni maksimummäära lähedasena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Menetlusalune isik on nii ülekuulamise protokollis kui esitatud kaebuses avaldanud kahetsust ning kohus peab võimalikuks sellega arvestada. Samas on kohtuväline menetleja juba sellega arvestanud ning kohus ei saa ühe ja sama süüteo raames järgmises menetlusstaadiumis asuda kahetsust arvestama teist korda. Seejuures ei ole kergendava asjaolu esinemine, arvestades toimepandud väärtegude rohkust, niivõrd mõjusaks asjaoluks, et tingiks karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukite juhid, kes ei täida õigusnormides sätestatud liiklusnõudeid korrektselt. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, s.h tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Lisaks sõidutas menetlusalune isik samaaegselt sõitjaid, kes ei olnud sõidu ajal kinnitatud nõuetekohaselt turvavööga ning vedas suuremat arvu sõitjaid, kui 7 sõidukis on valmistaja poolt ettenähtud kohti ning eiras liiklusmärgi nr 331 „Sissesõidu keeld" nõudeid. Arvestades seda, et kaebuse esitaja on mootorsõidukijuht, siis peaksid temale kõik liiklusnõuded ja keelud olema väga hästi teada. Seega, arvestades menetlusaluse isiku süü suurust, mis on üle keskmise, samuti tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra, lisaks 3 toimepandud liiklusnõuete rikkumist ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud põhikaristus ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras täielikult põhjendatud. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst ja kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemisest, mida kohus on juba eelpool analüüsinud. Kohtupraktika on asunud seisukohale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,61 mg/l, mis on
Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et tegemist oli
lg 2 sätestatud piirmäära ületamisega, kuid juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba
Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et kuigi menetlusalust isikut ei ole varem karistatud liiklusalase rikkumise eest, siis antud juhul on tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, nii täiendavate liiklusnõuete rikkumine kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita ning kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja teadis ka seda, et nii sõiduki juhtimisele keelatud seisundis kui ka liiklusnõudeid rikkudes mootorsõiduki juhtimisele võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest 8 tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärtegude toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuses toodud põhjendused, et karistus on liiga karm. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Liikumispuude olemasolu kohta ei ole kaebuse esitaja aga tõendeid esitanud. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel. Menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras, s.o jääb kohaldatud lisakaristuse määr ettenähtud sanktsiooni piiridesse. Seega nõustub kohus kohtuvälise menetleja valitud lisakaristuse määraga. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.