← Eesti

1-13-1648/21

Obsah (4)§ 238§ 179§ 199§ 337

1-13-1648 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. juulil 2013. a Tallinn Kriminaalasja number 1-13-1648 Kohtukoosseis Kriminaalasi Eesistuja Pave

§ 238

lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust 1/3 võrra, mõistes K.L-ile lõplikuks karistuseks 2 (kaks) kuud ja 20 (kakskümmend) päeva vangistust. KarS § 73 alusel jätta mõistetud karistus tingimisi täielikult kohaldamata, kui K.L ei pane 3-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 179lg 1 p 2 alusel mõista K.L-ilt välja sundraha 480.- eurot riigi tuludesse.

Sundraha tasuda ühe kuu jooksul peale kohtuotsuse jõustumist Rahandusministeeriumi arveldusarvele: SEB a/a nr 10220034796011, Swedbank a/a nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal a/a

  1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „K.L, 1-13-1648, sundraha“. Prokuröri apellatsioon rahuldada. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  2. juulil
  3. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Harju Maakohtu 09.04.2013 otsusega mõisteti K.L õigeks KarS § 320 lg.1 järgi.
  5. K.L anti kohtu alla ja süüdistati KarS § 320 lg 1 järgi selles, et tema andis 11.11.2012.a ajavahemikul 21:27 kuni 22:14 toimunud kannatanuna ülekuulamise raames ütlusi selle kohta, et 11.11.2012.a kella 16:00 ajal lõi üks noormees teda Tallinnas Kivila tänava juures asuvas pargis selja tagant kuklasse ning K.L-i ees olnud noormees lõi teda vasaku jala põlvepiirkonda. Kannatanu kaotas tasakaalu ja kukkus, misjärel hakati teda jalgade ja rusikatega peaja kehapiirkonda peksma. Löökide tagajärjel kaotas ta teadvuse ning meelemärkusele tulles ja koju jõudes avastas K.L, et tal on kaelast võetud kuldse risti ja teemantidega kuldkett. Kannatanuna ülekuulamisel oli K.L hoiatatud teadvalt vale ütluste andmise eest, mida K.L kinnitas oma allkirjaga. 15.11.2012.a kannatanuna ülekuulamisel tunnistas K.L, et ta andis 11.11.2012.a toimunud kannatanuna ülekuulamisel teadvalt vale ütlusi ning avaldas, et tegelikult teda ei pekstud ega varastatud tema kuldketti. Seega süüdistatakse K.L KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o kannatanu poolt kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmises. Maakohus nõustus prokuröri seisukohaga, et ühed K.L-i poolt antud ütlused peavad olema valed. Samas maakohus asus seisukohale, et K.L-ile esitatud süüdistus ei anna kohtule võimalust analüüsida, kummad ütlused on valed, vaid otsustada tuleb, kas 11.11.2012.a antud ütlused olid valeütlused. Kohus asus seisukohale, et 11.11.2012 antud ütlused on tõesed ja K.L-i tõepoolest rünnati. Maakohus heitis prokuratuurile ette, et 15.11.2012 kahtlustatavana ülekuulamisel kaitsjat K.L-ile ei tagatud. Eeluurimine pole välja selgitanud, miks K.L 15.11.2012.a. ütles, et 11.11.2012.a. antud ütlused on valed. Tema küsitlemist selles osas pole toimunud. Käesoleval juhul ei piisa kohtu hinnangul ainult ühest tõendist, s.o. 15.11.2012a. ülekuulamise protokollist, tõendamaks, et K.L andis 11.11.2012.a. teadvalt valeütlusi. Kohtu hinnangul on 11.11.2012.a. antud ütlused loogilised ja elulised, KarS § 320 lg1 objektiivne koosseis ei ole seega täidetud ning seetõttu tuleb K.L talle esitatud süüdistuses KarS§ 320 lg1 järgi õigeks mõista. ESITATUD APELLATSIOON
  6. Prokuratuur oma apellatsioonis vaidlustab maakohtu otsuse tervikuna K.L-i õigeksmõistmises ning palun Harju Maakohtu otsus tühistada ning tunnistada K.L süüdi kuriteo toimepanemises KarS § 320 lg 1 järgi. Süüdistusaktis esitatud süüdistuse sõnastuse pinnalt ei 2

(6)nõustu apellant kohtu väitega, et K.L-ile esitatud süüdistus ei võimalda kohtul analüüsida, kummad ütlused on valed. Süüdistusaktis esitatud süüdistus kajastab fakti, et K.L on kriminaalasja nr 12230115992 kohtueelse menetluse käigus kahel korral kannatanuna üle kuulatud. 11.11.2012.a andis ta ütlusi väidetavalt tema suhtes toimepandud röövimise kohta ning 15.11.2012.a avaldas K.L, et tegelikult teda ei pekstud ega varastatud tema kuldketti. Mõlemal ülekuulamisel oli K.L hoiatatud valeütluste andmise eest ettenähtud kriminaalvastutusest. Seega süüdistusest nähtuvalt süüdistatakse K.L selles, et ta on kohtueelse menetluse käigus kannatanuna andnud kahel korral ütlusi, mis sisuliselt üksteist välistavad. See tähendab, et K.L-i antud ütlused on oma sisult sellised, et ütlustes kirjeldatud sündmused ei saa mingilgi moel samaaegselt esineda. Süüdistus ei kirjuta kohtule ette, et kohus peaks seisukoha võtma just 11.11.2012.a ütluste õigsuse osas ega saaks analüüsida, kummad eeltoodud ütlustest on valed. Sellest tulenevalt on kohus otsuses rikkunud menetlusnorme, arvates, et isikut süüdi mõistes väljub ta süüdistuse piiridest ning seaduse raamest. Täiendavalt on prokurör seisukohal, et KarS § 320 lg-s 1 sätestatud kuriteo koosseis ei eelda kohtult süvaanalüüsi selle kohta, kas K.L tuvastatud vigastused on tekkinud pähe saadud löökide tagajärjel või kukkumise tõttu. KarS § 320 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohtulikul arutamisel tuleb tuvastada, kas ütlusi andnud kannatanu või tunnistaja oli menetlustoimingule allutatud, kas teda oli hoiatatud valeütluste andmise eest ettenähtud vastutusest ja tema poolt antud ütlused käisid tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta. K.L-i vigastuste paiknemise, tekkemehhanismi ja tagajärgede tõendamine kuulus kriminaalasja nr 12230115992, milles alustati menetlust K.L-i suhtes toimepandud võimaliku röövimise osas, tõendamiseseme asjaolude hulka. Nimetatud kriminaalasi on 15.11.2012.a kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega

§ 199lg 1 p 1 ja § 200 alusel lõpetatud ning lõpetamist ei ole vaidlustatud.

Käesoleva kriminaalasja tõendamisesemeks ja ühtlasi KarS § 320 lg 1 sätestatud koosseisu täitmiseks on vaja analüüsida tõendeid, mis näitavad, et kannatanu või tunnistaja on andnud ülekuulamisel valeütlusi. Seega ei ole tõendamiseseme asjaoluks mitte see, millised tõendid kinnitavad röövimise toimepanemist, vaid tõendada tuleb seda, kas võrreldavad ütlused on oma sisult sellised, et nendes kirjeldatud sündmused said mõlemad toimuda või mitte. Järelikult on kahe kriminaalasja tõendamisesemed erinevad. Tõendamiseseme erinevust silmas pidades on oluline see, et tõendamiseseme seisukohalt tähtsad asjaolud tuvastatakse erinevate kriminaalmenetluste raames. Käesolevas kriminaalasjas on tõendamisesemeks valeütluste andmise fakt. Apellant on seisukohal, et kuna K.L on andnud vastuolulisi ütlusi, siis esineb alus rääkida valeütluste andmisest, sõltumata sellest, millisel korral ta valeütlusi andis. Vastuoluliste ütluste andmine on tõendatud K.L-i kannatanuna antud ütlustega. Kohus on kriminaalasjas otsust tehes aga lähtunud kriminaalasja nr 12230115992 tõendamisesemest ehk röövimise tõendamisesemest. Harju Maakohus on kohtuotsuses pikalt analüüsinud, miks kohtu hinnangul on K.L-i 11.11.2012.a ütlused eluliselt usutavad ning hinnanud kriminaalasja nr 12230115992 raames kogutud tõendeid kogumis, jõudes järeldusele, et K.L-i suhtes on tõenäoliselt toimepandud röövimine. Selliselt hindas kohus otsuses G. Kamaljev’i 11.11.2012.a antud ütlusi tõesteks, mis omakorda viitab asjaolule, et kohus on sedastanud 15.11.2012.a antud ütluste tõele mittevastavuse. Sisuliselt on kohus kohtuotsuses leidnud, et 15.11.2012.a kannatanuna ülekuulamisel antud ütlused on valed, kuid vaatamata sellele on kohus K.L-i valeütluse andmises õigeks mõistnud. Eelnimetatu valguses on prokuratuur seisukohal, et kohtuotsuse resolutsioon ei vasta kohtuotsuses sedastatud asjaoludele ning süüdistus ei piiranud kohtu otsustamisvabadust ega hinnangu andmist mõlemate ütluste usaldusväärsusele. Taolise analüüsiga on kohus väljunud kriminaalmenetluse esemest, mis on käsitletav menetlusõiguse rikkumisena. Kohus on otsuses seadnud küsimuse alla ka K.L-i tahtluse anda valeütlusi ning heitnud ette, et ei ole tuvastatud valeütluste andmise motiiv. Kohus tõi välja K.L-i ütlused, mille kohaselt 3

(6)K.L mõistis 15.11.2012.a ülekuulamisel uurija küsimusi selliselt, et tema suhtes toimepandud kuriteos ei ole võimalik süüdlasi välja selgitada ning seejärel tekkis K.L soov uurimine lõpetada. Samuti väitis K.L, et uurija etteütlemisel andis ta 15.11.2012.a ütlusi selle kohta, et tegelikult ta oli ise kukkunud ning esmalt röövimise kohta antud ütlused on valed. Ta aga ei mõistnud, et selliselt protokolli allkirjastades toob see kaasa vastutuse teadvalt vale ütluste andmise eest. Seega on kohus põhjendanud tahtluse puudumist asjaoluga, et K.L ei saanud aru oma ütluste sisust ning tegelikkusest on tegemist uurija ütluste kajastamisega protokollis. Taolise seisukohaga prokuratuur ei nõustu. K.L on mõlemal ülekuulamisel oma allkirjaga kinnitanud, et talle on tutvustatud õigusi ja kohustusi ning hoiatatud valeütluste andmise eest. Allkirja olemasolu ülekuulamise protokollis viitab sellele, et isik mõistis oma õigusi ja kohustusi ning sai aru ka hoiatusest. Ei ole eluliselt usutav, et K.L ei saanud aru, et ta annab valeütlusi. Tervest mõistusest ja K.L-i elukogemusest lähtudes pidi ta mõistma, et kui ta esmalt ülekuulamisel kirjeldab tema suhtes toimepandud kuritegu ning järgmisel ülekuulamisel seda eitab, siis ühed tema ütlustest on valed. Tegemist ei ole keerulise juriidilise kontseptsiooniga või paragrahvi sisustamisega, vaid loogilise järeldusega ütluste vastukäivuse kontekstis. K.L on täiskasvanud inimene, kelle puhul ei nähtu materjalidest, et tema arusaamisvõime oleks mingil põhjusel piiratud olnud. Seega pidi K.L mõistma, et annab tahtlikult valeütlusi. Puutuvalt asjaolusse, et ei ole tuvastatud valeütluste andmise motiivi, märgib prokuratuur, et KarS § 320 lg 1 ei näe koosseisuelemendina ette motiivi, mistõttu selle tuvastamine ei ole menetluse seisukohalt vajalik. Prokuratuur palub tühistada Harju Maakohtu 09.04.2013.a otsus täies ulatuses ning teha uus otsus, millega mõista K.L süüdi KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ning mõista talle karistuseks 4 kuud vangistust, mida vähendada

§ 238lg 2 alusel 1/3 võrra, mõistes karistuseks 2 kuud ja 20 päeva vangistust. Vastavalt Kar

S § 74 lg-tele 1 ja 3 jätta vangistus tingimisi täitmisele pööramata, kui K.L ei pane 18 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lg-s 1 loetletud kontrollnõudeid. SÜÜDISTATAVA VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE

  1. Süüdistatav leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning prokuröri apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Süüdistatav märgib, et tõepoolest teda 11.11.2012 oli rünnatud tundmatute isikute poolt, kes röövisid temalt kuldse risti ja teemantidega kuldketti. Kohale saabus politsei, kes saatis teda haiglasse, kus olid fikseeritud temale tekitatud kehavigastused. Tema andis eeluurimisele kannatanuna tõeseid ütlusi. Tema korduval ülekuulamisel kannatanuna anti talle mõista, et süüdlasi leida on ebatõenäoline ning ta otsustas loobuda oma varem antud ütlustest, kusjuures keegi pole teda hoiatanud võimalikust vastutusest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, apellatsiooni väidetega ning süüdistatava vastusega apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohtu hinnangul on asjas kogutud ja kohtuistungil hinnatud tõenditega kogumis leidnud tõendamist süüdistatava poolt talle inkrimineeritud süüteo toimepanemine KarS § 320 lg 1 järgi, põhistades seda järgmiselt.
  3. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et K.L-ile esitatud süüdistus ei võimalda kohtul analüüsida kummad ütlused on valed, vaid otsustada tuleb, kas 11.11.2012.a antud ütlused olid valeütlused. Kohtukolleegium märgib, et valeütlus seisneb tõendamisel tähtsate 4

(6)asjaolude moonutamises. K.L-i avaldusel alustatud kriminaalmenetluse raames uuriti väidetavat röövimise fakti K.L-i suhtes. Lisaks teistele tõendamiseseme asjaoludele KarS § 62 p 1 järgi on tõendamiseseme asjaoludeks on ka kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud kuriteo tehiolud. 11.11.2012 K.L kannatanuna ülekuulamisel andis eeluurimisele ütlusi selle kohta, et 11.11.2012 ründasid teda kaks noormeest, kes röövisid temalt kuldketti ehk teatas eeluurimisele tõendamiseseme asjaolusid vastavalt KarS § 62 p
  1. Kannatanuna ülekuulamisel 15.11.2012 andis K.L eeluurimisele ütlusi, et tegelikult teda ei pekstud ega varastatud tema kuldketti. Selliste ütlustega teatas K.L eeluurimisele samuti tõendamiseseme tähtsaid asjaolusid – et uuritava kuriteo toimepanemise aeg, koht, viis ja tehiolud ei ole sellised nagu kannatanu on varem teatanud. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et K.L andis üksteist välistavaid ütlusi tõendamiseseme tähtsate asjaolude kohta. Kohtukolleegium märgib, et ka maakohus otsuses sisuliselt nõustub, et ühed K.L-i poolt antud ütlused peavad olema valed. Kohtukolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et süüdistus ei kirjuta kohtule ette, et kohus peaks seisukoha võtma just 11.11.2012.a ütluste õigsuse osas ega saaks analüüsida, kummad eeluurimisel antud ütlustest on valed. Süüdistuses ei asuta seisukohale, et 11.11.2012 andis K.L valeütlusi, vaid viidatakse, et ülekuulamisel 15.11.2012 tunnistas K.L, et ta andis 11.11.2012.a toimunud kannatanuna ülekuulamisel teadvalt vale ütlusi ning avaldas, et tegelikult teda ei pekstud ega varastatud tema kuldketti. Sellest tulenevalt maakohus asus valele seisukohale, et asja lahendamiseks tähtsust omab, kas 11.11.2012.a antud ütlused olid valeütlused. Kohtukolleegium leiab, et K.L-ile esitatud süüdistuses on selgelt välja toodud, milliste tõendamiseseme tähtsate asjaolude kohta andis K.L kannatanuna erinevaid ütlusi ning seega on ka välja toodud süüteokooseisu objektiivne külg. Kohtukolleegium märgib samuti, et maakohus ei pidanud analüüsima K.L-i suhtes väidetava kuriteo toimepanemise fakti tõesust, kuna sellega tegelikult asus hindama tõendamiseseme asjaolusid teises kriminaalmenetluses, jättes seejuures piisaval määral analüüsimata tõendamiseseme asjaolusid käesolevas kriminaalasjas ning jõudes lõppkokkuvõtteks ebaõigele materiaalõiguslikule järeldusele. Kriminaalasjas on tõenditena maakohtu poolt uuritud kaks K.L-i kannatanuna ülekuulamise protokolli, mis sisaldavad üksteist välistavaid andmeid kuriteo tõendamiseseme asjaolude kohta, seega on tõendatud kuriteo objektiivne külg KarS § 320 lg 1 järgi.
  2. Subjektiivsest küljest KarS § 320 lg 1 koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt otsese tahtlusega, st isik teab, et ta annab valeütluse. Maakohtu poolt tõendina uuritud 15.11.2012 K.L-i kannatanuna ülekuulamise protokollist tuleneb otseselt, et K.L tunnistab, et andis valeütlusi ning teatab uut informatsiooni varem avaldatud tõendamiseseme asjaolude kohta. (T lk 26).
  3. Kohtukolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et puudub alus kahelda ka K.L-i süüvõimes ning sellele seisukohale asus ka maakohus märkides, et tegemist on täiskasvanud inimesega, kes on andnud eluliselt loogilisi selgitusi juhtunu kohta. K.L on mõlemal ülekuulamisel oma allkirjaga kinnitanud, et talle on tutvustatud õigusi ja kohustusi ning hoiatatud valeütluste andmise eest. Allkirja olemasolu ülekuulamise protokollis näitab, et isik mõistis oma õigusi ja kohustusi ning sai aru ka hoiatusest. Kohtukolleegium märgib, et K.L tegelikult ka seletab 15.11.2012 ülekuulamise protokollis oma käitumist alkoholijoobes viibimisega, lisades samas, et ei soovi seletada miks ta andis 11.11.2012 valeütlusi (T lk 26), seega on arusaamatu maakohtu etteheide, et pole tuvastatud ega uuritud K.L-i poolt valeütluste andmise motiivi. Kohtukolleegium märgib samuti, et erinevalt enne 01.01.2006 kehtinud säte redaktsioonist ei ole süüteokoosseisu tunnuseks enam eelnev hoiatamine karistusest valeütluste andmise eest. 5
(6)
  1. Eeltoodust tulenevalt tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu 09.04.2013 kohtuotsust Gennadi K.L-i õigeksmõistmises KarS § 320 lg 1 järgi.
  2. Karistuse mõistmisel arvestab kohtukolleegium kuriteo toimepannud süüdistatava isikut, tema karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. K.L-i karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Tema isiku osas on tuvastatav, et ta on varem kohtulikult karistamata, kindla elukohaga isik. Samas puudub K.L ametlik sissetulek, tema on töötu, seega ei pea kohus võimalikuks karistada teda rahalise karistusega. Arvestades kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, K.L-i süü suurust, leiab kohtukolleegium, et prokuröri poolt taotletud karistus – 4 kuud vangistust – on põhjendatud. Kuivõrd K.L ei ole varem seadust rikkunud, siis on põhjendatud ka tema karistusest tingimisi vabastamine, kuid kohtukolleegium leiab K.L-i isikut arvestades, ei ole KarS § 74 kohaldamine tema puhul otstarbekas ega vajalik, K.L-ile mõistetava karistuse võib jätta tingimisi kohaldamata KarS § 73 alusel.
  3. Et kohtukolleegium tühistab õigeksmõistva otsuse ja mõistab süüdistatava talle esitatud süüdistuse järgi süüdi, tuleb süüdistatavalt teise astme kuriteo toimepanemise eest välja mõista sundraha.

§ 179

lg 1 p 2 näeb teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistmise korral sundraha suuruseks 1,5 kuupalga alammäära, milleks on 480 eurot. 12. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 4 p-st 2, tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse K.L-i õigeksmõistmises, teeb selles osas uue otsuse, millega tunnista ta uue otsusega KarS § 320 lg 1 järgi süüdi ja mõistab karistuse. Prokuröri apellatsioon kuulub rahuldamisele. Pavel Gontšarov Ivi Kesküla Urmas Reinola 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.