lg 1 alusel välja mõista P.J-ilt menetluskulud –
lg 1 p 5 alusel kriminaaltoimiku materjalidest P.J kaitsjale Rünno Roosmaale kohtueelses menetluses koopiate tegemise kulud kogusummas (4.55) neli eurot ja 55 senti. Välja mõista
lg 3 kohaselt on tunnistaja ütlusi andes kohustatud rääkima tõtt, mida kohus ka selgitas tunnistajale ülekuulamise alguses
S § 320 lg 1 järgi tunnistajana kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmises. Kohtumenetluse poolte seisukohad kohtus Kriminaalasja kohtulikul uurimisel süüdistatav P.J end kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Süüdistatava ütluste kohaselt andis ta eeltoodud sündmuse kohta ütlusi nii kohtueelses menetluses, kui ka kohtus. Süüdistatav kinnitas, et kuigi tema kohtueelses menetluses antud ütlused kajastuvad tunnistajana ülekuulamise protokollis teisiti kohtulikus menetluses antud ütlustest, siis tegelikkuses andis ta kohtueelses menetluses sarnaseid ütlusi kohtus antud ütlustega. Süüdistatava väitel ei tutvunud ta kohtueelses menetluses tema kui tunnistajana ülekuulamise protokolliga ning allkirjastas selle protokolli sisuga tutvumata. Lisaks sellele viibis samas ruumis ülekuulamise juures lisaks menetleja A. L. veel teine politseitöötaja J . B., kes häiris oma juuresviibimisega. Süüdistatav kinnitas veel seda, et teda ei teavitatud õigusest keelduda ütluste andmisest tema kutse või muus tegevuses teatavaks saanud asjaolude kohta (
Prokurör leidis, et kriminaalasja kohtuliku uurimisega on leidnud täielikku tõendamist see, et süüdistatav P.J kohtus ütlusi andes avaldas teadlikult tegelikkusele mittevastavaid asjaolusid. Prokurör taotles P.J süüdi tunnistamist talle esitatud süüdistuses KarS § 320 lg 1 järgi ning tema karistamist rahalise karistusega summas 100 päevamäära. Kaitsja taotles enda kaitsealuse õigeks mõistmist, kuna ei ole leidnud tõendamist süüdistatava käitumises kuriteokoosseisu esinemist. Kohtu seisukoht Kohus leidis, et kriminaalasja kohtuliku uurimisega on süüdistatava P.J süü kuriteo toimepanemises KarS § 320 lg 1 järgi leidnud täielikku tõendamist. 2 1-13-1191 KarS § 320 objektiivne koosseis seisneb ülekuulatava tunnistaja poolt teadvalt valede ütluste andmises. Valeütlus seisneb tõendamisel tähtsate asjaolude moonutamises, mille all mõistetakse ütluste andmisel tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamist. Seega, hindamaks antud juhul P.J süü tõendatuse küsimust, tuleb kohtul hinnata, kas P.J 17.04.2012 a. toimunud Pärnu Maakohtu istungil kriminaalasjas nr. 1-11-2627 tunnistajana ütlusi andes moonutas tõendamisele tähtsaid asjaolusid ning avaldas tegelikkusele mittevastavaid asjaolusid. Kriminaalasja kohtulikul arutamisel tegi kohus kindlaks, et süüdistatav P.J oli kriminaalasjas nr. 1-11-2627 (J. P. süüdistus KarS § 296 lg 2 p 1, § 294 lg 1, § 157, § 418 lg 1, R . K. ja K. M. süüdistus KarS § 294 lg 1, K. S., A. K. ja L. A. süüdistus KarS § 298 lg 1 järgi) kohtusse kutsutud tunnistajana. 17.04.2012 a. toimunud kohtuistungil andis ta nimetatud kriminaalasjas tunnistajana ütlusi. P.J andis kohtus ütlusi selle kohta, et viibis 10.08.2010 a. politseinikuna tööülesannete täitmisel, kontrollides koos politseiniku K. M. liikluseeskirjadest kinnipidamist Tallinn-Pärnu-Ikla ning Pärnu-Uulu maanteel. Liiklusjärelevalve käigus peeti kinni mootorratast juhtinud A . K., kes ületas lubatud suurimat sõidukiirust rohkem kui 20 km/h. P.J kinnitas, et mootorratturi pidas kinni, kontrollis juhi dokumente tema, samuti vestles mootorratturiga üksnes tema, s.o. P.J. Samuti otsustas P.J, et tema mootorratturile trahvi ei tee, vaatamata sellele, et viimane ületas lubatud sõidukiirust. P.J kinnitusel K.M. otsustusprotsessis ei osalenud, kuid väljendas nn. mühatusega ka omapoolset nõusolekut, kui P.J talle teatas, et ta antud juhul juhti ei trahviks. P.J kohtus antud ütlusest nähtub, et liikluseeskirju rikkunud liiklejaga (A. K.) tegeles üksnes tema, samuti võttis tema vastu otsuse väärteokaristust mitte määrata. K.M. otsustusprotsessis ei osalenud, kuid ei näidanud üles ka vastuseisu P.J otsusele karistust mitte määrata (kohtuistungi protokoll t.l. 23-27). P.J eeltoodud, kohtulikul uurimisel tunnistajana antud ütlused erinevad tema poolt kriminaalasjas 1-11-2627 kohtueelses menetluses antud ütlustest (t.l. 11-13). 20.09.2010 a. tunnistaja ülekuulamise protokolli kohaselt kirjeldas P.J eeltoodud juhtumit järgmiselt – Valga – Uulu maanteel, teelõigul, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 70 km/h pidas tema koos paarimehe K. M. kinni mootorratturi, kelle sõidukiirus oli 98 või 100 km/h. P.J kontrollis sõiduki juhi dokumente, samuti kontrollis ta KAIRI infosüsteemi kaudu isiku andmeid eelnevate rikkumiste kohta. Pärast seda vestles ta juhiga. Samal ajal vastas K. M. talle tulnud telefonikõnele ning pärast kõne lõppemist viitas K.M. kinnipeetud juhile ning teatas P.J-ile „las ta läheb“ lubades seega liikluseeskirju rikkunud sõidukijuhil karistamatult lahkuda. P.J rõhutas oma ütlustes ka seda, et kuna K.M. oli patrulltoimkonna vanemaks, siis ta käitus vastavalt K.M . korraldusele (otsusele) ning lubas mootorratturil lahkuda. Samuti teatas K.M. P.J-ile, et samal ajal toimunud telefonikõnes oli helistajaks kolleeg J . P.. Paar nädalat hiljem andis J. P. P.J-ile kasti 24 purgi õllega. Võrreldes P.J poolt kohtus ning kohtueelses menetluses tunnistajana antud ütlusi ilmneb, et need on oma sisult vastuolus. Nii on P.J kohtueelses menetluses kinnitanud, et otsuse liikluseeskirju rikkunud, olulisel määral lubatud sõidukiirust ületanud mootorrattur ilma karistamata sündmuskohalt ära lubada võttis vastu tema nn. paarimees, patrulltoimkonna vanemaks olnud K. M. vahetult pärast telefonivestlust politseinikust kolleegi J . P.. Samas on P.J aga kriminaalasja kohtulikul uurimisel kinnitanud, et otsuse sõidukijuhi trahvimata jätmise ning sündmuskohalt lahkuda lubamise kohta võttis vastu tema, mitte K. M.. Seega on tegemist sisult erinevate ning vastuoluliste ütlustega ning kuna nad kajastavad tunnistaja P.J poolt isiklikult kogetud asjaolusid, siis ei saa mõlemad ütlused olla tõesed. Kriminaalasja kohtulikul uurimisel osundas süüdistatava kaitsja protsessuaalsetele vigadele, mida olevat tehtud menetleja poolt kohtueelses menetluses läbiviidud tunnistaja P.J ülekuulamise käigus. Kaitsja hinnangul rikuti tunnistaja õigusi sellega, et ülekuulamise juures viibis kõrvalise isikuna politseitöötaja J. B., keda aga ei ole ülekuulamisel osalejana
Samuti ei selgitatud tunnistajale
lg 1 p 4 ettenähtud õigust 3 1-13-1191 keelduda kutse- või muus tegevuses teatavaks saanud asjaolude kohta ütluste andmisest, kui isikule on seadusega pandud ameti- või kutsesaladuse hoidmise kohustus. Lisaks sellele avaldas ka süüdistatav, et talle kui tunnistajale ei tutvustatud tema õigusi ja kohustusi
-73 kohaselt ning ta allkirjastas tunnistaja ülekuulamise protokolli ilma selle sisuga tutvumata. P.J avaldas, et ülekuulamise protokolli sisu ei vasta tema poolt tegelikult antud ütlustele. Kohus eeltoodud etteheidetega ei nõustu. Kriminaalasja kohtulikul uurimisel ütlusi andnud tunnistaja, P.J menetlejana kriminaalasjas üle kuulanud A . L. ütluste kohaselt andis P.J ütlusi sündmuse kohta vabalt ning ladusalt, kirjeldades asjaolusid nii nagu need olid. A.L. eitas, et P.J oleks ütluste andmisel mingilgi moel mõjutatud või survestatud. Samuti allkirjastas ta vabatahtlikult protokolli selle kohta, et ta on oma õiguste ja kohustustega tutvunud. Pärast ülekuulamise lõppu koostati koheselt ülekuulamise protokoll, tunnistaja luges selle läbi ning pärast protokolliga tutvumist allkirjastas selle. Samuti kinnitas A.L., et ülekuulamise ajal viibis samas ruumis ka politseitöötaja J . B., kuid tema ülekuulamises ei osalenud, tunnistajale küsimusi ei esitanud, samuti ei mõjutanud ta mingilgi viisil ütlusi andnud tunnistajat. -J. B. tunnistas 20.09.2010 a. P.J ülekuulamise ajal samas ruumis viibimist. Sarnaselt A.L. kinnitas ka tema, et P.J andis ütlusi talle teadaolevate asjaolude kohta ladusalt ning vabalt, ilma igasuguse välise surveta. Pärast ülekuulamise lõppu tutvustati P.J ülekuulamise protokolliga ning võeti selle kohta temalt allkiri. Enne ülekuulamise algust aga selgitati tunnistajale tema õigusi ja kohustusi ning võeti temalt ka selle kohta allkiri. J.B. kinnitas veel seda, et tema ülekuulamises ei osalenud, vaid üksnes viibis samas ruumis. Tunnistajate A. L. ja J. B. ütlused tõendavad esmalt seda, et tunnistaja andis ütlusi vabalt ning ilma välise surveta vabalt talle teadaolevaid asjaolusid kirjeldades. Asjaolu, et lisaks menetlejale ja ülekuulatavale viibis samal ajal samas ruumis kolmanda isikuna ka politseitöötaja J. B., ei anna alust pidada menetlustoimingut ebaseaduslikuks. Kriminaalasja kohtulikul uurimisel kinnitasid nii tunnistajad A.L. ja J.B., aga ka süüdistatav P.J, et J.B. menetlustoimingusse kogu ülekuulamise ajal kordagi ei sekkunud. Ta ei esitanud küsimusi, ei sekkunud vestlusesse ega mõjutanud mingil muul viisil menetlustoimingu läbiviimist piirdudes üksnes samal ajal samas ruumis viibimisega.
ei reguleeri ega keela kolmandate isikute läheduses viibimist ülekuulamise ajal. Isikute tunnistajatena ülekuulamise praktikas tuleb sageli ette olukordi, kus ülekuulamine ei toimu mitte ametiruumides, nt. politseijaoskonnas või prokuratuuris, vaid ka mujal - kodudes, tunnistajate töökohtades, raviasutustes ja mujal, kus ei ole välistatud ka teiste samas viibivate või töötavate isikute olek läheduses ning samades ruumides. Oluline on antud juhtudel see, et ütluste andmine tunnistaja poolt toimuks vabatahtlikult ilma välise surveta. Kohus ei tuvastanud antud juhul tunnistaja survestamist või mõjutamist. Asjaolu, et J.B. oma juuresolekuga häiris P.J ütluste andmisel (P.J hinnang J.B. juuresviibimise kohta) ei anna alust arvata, et see tõi kaasa P.J poolt tegelikkusele mittevastavate ütluste andmise ning sündmuse kirjeldamise tegelikkuses mittetoimunud viisil. Kohtu hinnangul puudub alus etteheiteks ka selles osas, et J. B. osalemist ei ole tunnistaja ülekuulamise protokollis kajastatud (t.l. 11-13).
lg 2 p 6 kohaselt märgitakse protokolli sissejuhatuses uurimus- või muus menetlustoimingus osalenud muu isiku menetlusseisund, nimi, elu- või asukoht ja aadress. Samas puudutab nimetatud nõue menetlustoimingus osalenud isikut, keda ülekuulamise juurde kutsutakse - pedagooge, psühholooge, sotsiaaltöötajaid jne. Seega on vajalik, et isik, kes
muu menetlustoimingus osalenud isikuna protokolli kantakse menetlustoimingus ka osaleks. Kuna käesoleval juhul on kindlaks tehtud, et J. B. menetlustoimingus, s.o. tunnistaja ülekuulamises ei osalenud, siis puudub ka alus tema märkimiseks ülekuulamise protokolli.
lg 4 kohaselt võetakse menetlusosaliselt protokolli sissejuhatusse allkiri talle õiguste ja kohustuste selgitamise kohta. Asja kohtulikul uurimisel kinnitasid tunnistajad A.L. ja J.B., et tunnistajale selgitati tema õigusi ja kohustusi ning võeti temalt selle kohta ka allkiri. Tunnistaja ülekuulamise protokollist 20.09.2010 a. nähtub, et P.J on oma allkirjaga kinnitanud talle 4 1-13-1191 tema õiguste ja kohustuste tutvustamist (t.l. 11). Kuna kohtuliku uurimisega ei ole tuvastatud, et tunnistaja oleks eelnimetatud allkirja andnud surve või pettuse tagajärjel, kinnitab temapoolne allkiri seda, et ta oli oma õigustest ja kohustustest teadlik ning tema õiguste rikkumist selles osas toimunud ei ole. Tunnistajad J.B. ja A.L. kinnitasid ka seda, et tunnistajana üle kuulatud P.J tutvus pärast ütluste andmist koheselt koostatud tema ülekuulamise protokolliga ning andis pärast seda allkirja. Tunnistajate ütlusi kinnitavad 20.09.2010 a. tunnistaja ülekuulamise protokolli p. 8 ja 9. Punktis 8 on P.J omakäeliselt lisanud – „Protokoll on läbi loetud ja vastab tõele. Protokoll on koostatud minu sõnade järgi“ (t.l. 12). Sellele on lisatud P.J allkiri. Samuti on tunnistaja protokolli lõpliku kinnitusena selle allkirjastanud (punkt 9, t.l. 13). Asja kohtulikul uurimisel seletas P.J, et ta ei tutvunud protokolli sisuga, samuti põhjendas ta allkirjade andmist sellega, et ta kiirustas. Lisaks sellele põhjendas P.J allkirjade andmist vähese juriidilise teadlikkusega ehk sellega, et ta ei olnud teadlik allkirjade andmise tagajärgedest. Kohus peab süüdistatava taolisi põhjendusi alusetuks. P.J, kui politseiametniku teenistuslehe koopiast (t.l. 146-147) nähtub, et P.J on 2007 a. lõpetanud Sisekaitseakadeemia politseikooli, omades seega politseialast keskeriharidust. Lääne Politseiprefektuuris alustas ta tööd korrakaitseosakonnas alates 01.08.2007 a. ning liikluspolitseinikuna alates 01.01.2010 a. (t.l. 147) , millest järeldub, et P.J oli piisavalt nii erialast haridust kui ka töökogemusi. Omandanud erialase, politseitööks vajaliku erihariduse, oli P.J saanud ka vajaliku väljaõppe, viimaks läbi menetlustoiminguid ning mõistmaks nende olemust. Töötades nn. patrullipolitseinikuna ning hiljem liikluspolitseinikuna on tal tulnud kokku puutuda erinevate õigusrikkumistega ning neid ka menetleda, millest samuti järeldub, et tal on piisavalt teadmisi mõistmaks menetlustoimingute, sealhulgas ka protokollide allkirjastamise olemust ja tähendust.
lg 1 p 4 kohaselt on tunnistajal õigus keelduda kutse või muus tegevuses teatavaks saanud asjaolude kohta ütluste andmisest, kui talle on seadusega pandud ameti- või kutsesaladuse hoidmise kohustus. Asja kohtulikul uurimisel avaldas süüdistatav, et ülekuulamisel talle nimetatud õigust ei tutvustatud. P.J üle kuulanud menetleja A.L. ei osanud kohtus kinnitada (ei mäletanud), kas ta antud õigust tunnistajale tutvustas. Kohtu seisukohalt ei ole antud asjaolu käesoleval juhul olulise tähtsusega. P.J tunnistajana ülekuulamise protokollist nähtub, et ta andis ütlusi tavalist tööülesannete, s.o. liiklusjärelvalve täitmise käigus toimunud asjaolude kohta, millised ilmselt ei kuulu nende asjaolude hulka, mille osas kehtib ameti– või kutsesaladuse hoidmise kohustus. Samuti ei ole tuvastatud, kas ning mille osas oli P.J-ile pandud ameti- või kutsesaladuse hoidmise kohustus. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus kaitsjapoolseid etteheiteid protsessuaalsete normide rikkumisest P.J tunnistajana ülekuulamisel põhjendatuks. -P.J-ile esitatud süüdistusest nähtub, et see puudutab 17.04.2012 a. kohtumenetluses antud ütlusi. Süüdistust kohtueelses menetluses antud ütluste osas talle esitatud ei ole. Seega tuleb kohtul antud juhul hinnata, kuivõrd haakuvad P.J kohtus antud ütlused antud kriminaalasjas tuvastatud faktiliste asjaoludega. -Pärnu Maakohtu 08.05.2012 a. otsusega, milline on jõustunud (kriminaalasi nr. 1-11-2627) tunnistati süüdi K. M. KarS § 294 lg 1 järgi ametiisikuna vara vastuvõtmise nõustumises vastutasuks selle eest, et ta jättis ebaseaduslikult teo toime panemata. Kriminaalasja kohtuliku uurimisega tehti antud juhul kindlaks, et K. M., liiklusjärelvalvet teostanud politseiametnikuna ehk ametiisikuna, jättis politseiametniku J. P. palvel vormistamata ja menetlemata väärteomaterjalid liikluseeskirju, Liiklusseaduse § 7422 lg 2 alusel suurimat lubatud sõidukiirust vähemalt 22 km/h ületanud mootorratast Harley-Davidson juhtinud A. K. suhtes, saades selle eest vastutasuna J. P. vahendusel A. K. poolt saadetuna alkoholi, 24 purki õlut. Süüdimõistvast kohtuotsusest nähtub, et kohus on kriminaalasja kohtuliku uurimisega tuvastanud, et otsustuse jätta väärteomaterjalid vormistamata ning lubada A. K. lahkuda võttis vastu mitte Raivo 5 1-13-1191 P.J, vaid K. M. pärast seda, kui taolise palve oli talle telefoni teel esitanud politseiametnik J . P., kellele omakorda palve helistada teda kinni pidanud patrullpolitseinikele esitas kiirust ületanud ning politseinike poolt kinni peetud A. K. ning seda kohe, vahetult pärast tema kinni pidamist. Sama kohtuotsusega on A. K. süüdi tunnistatud KarS § 298 lg 1 järgi ametiisikule vara andmise lubamises vastutasuks selle eest, et ametiisik jätab oma ametiseisundit kasutades ebaseaduslikult teo toime panemata, milleks antud juhul oli väärteomaterjalide vormistamata jätmine ning ametiisikule lubatud ning hiljem edastatud varaks õlu. Pärnu Maakohtu 17.04.2012 a. kohtuistungi protokollist nähtub, et kohtus andis tunnistajana ütlusi P.J, kellele kohus enne ütluste andmist selgitas
S § 318 ja § 320 kohaselt ütluste andmisest alusetu keeldumise või teadvalt valeütluste andmise eest (t.l. 23). Tunnistaja väitis kohtus, et ainult tema vestles mootorratta juhiga, tema võttis vastu otsuse juhile dokumendid tagastada ning trahvi mitte teha (t.l. 24). K.P.J kinnitas, et K.M. nõustus sellega, et juhil lubatakse lahkuda ja karistust talle ei määrata, kuid sellekohase otsuse võttis vastu K.P.J. Kuna kriminaalasjas kohtus tunnistajana ütlusi andnud P.J ütlused erinesid olulisel määral tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest ning ta ei suutnud kohtule usutavalt selgitada ütluste vastuolulisuse põhjuseid , siis jättis kohus tema ütlused tervikuna tõendikogumist välja lähtudes otsuse tegemisel muudest kriminaalasjas kogutud tõenditest. Nende põhjal jõudis kohus järeldusele, et vastava otsustuse, lubada liikluseeskirjade rikkujal karistuseta lahkuda, võttis vastu mitte P.J, vaid K. M.. Kohtu järeldus läheb kokku P.J poolt kohtueelses menetluses antud ütlustega, kuid on vastuolus tema poolt kohtus antud ütlustega, milles P.J on ilmselgelt püüdnud hoiduda oma kolleegi ning paarimehe suhtes viimast süüstavate ütluste andmisest. -Kriminaalasjas nr. 1-11-2627 uuritud ning tõendina kasutatud 18.10.2010 a. PPA jälitusprotokolli stenogrammist nähtub, et 10.08.2010 a. kella 13.26 ajal on A. K. helistanud J. P. ning teatanud talle enda kinnipidamisest liikluspolitsei poolt. Kohe vahetult pärast seda, kell 13.27 on J . P. helistanud K.M. ning küsinud viimaselt kas „X“ (s.o. A. K.) jäi neile vahele, kas talle on liiklusrikkumise eest materjalid juba vormistatud ning saanud K. M. selle kohta eitava vastuse, tegi J. P. ettepaneku rikkuja karistuseta minema lubada (n.ö. „jehat panna“), millega K . M. on nõustunud vastates J . P. „ikka saab“ (t.l. 115-116). Kuna kohe, vahetult pärast J . P. ja K. M. vahelise telefonikõne lõppemist lubati A. K. lahkuda, leidis kohus, et selle otsustajaks oli telefonikõnes tehtud ettepaneku põhjal K. M.. Kohus on süüdimõistva kohtuotsusega (t.l. 38-67) tuvastanud, et kuigi J. P., A. K. ja K. M. vaheliste vestluste käigus ei toimunud konkreetsae ettepaneku tegemist altkäemaksu lubamiseks või vahendamiseks, kinnitavad sellele järgnevalt toimunud sündmused seda, et see toimus konkludentselt ehk väljendus tegudes, millest võis järeldada tahet kaasa tuua õiguslik tagajärg ning tegemist oli tasustatud vastuteenega. Kohus leidis, et omavaheline vestlus ei toimunud konkreetselt formuleeritud ettepanekutena altkäemaksu lubamiseks või andmiseks. Piisab, kui ebaseaduslikku ametialast tegu, kui selle eest lubatakse hüve, küsitakse abi saamise vormis, kuid arvestades asjaolusid, on arusaadav, millistel tingimustel ja mille eest ametnikult abi saada soovitakse, Riigikohtu lahend 3-1-1-10-09 (t.l. 65). Kohus on asunud seisukohale, et esines nn. ekvivalentsussuhe, kus ametiisik oli andjaga ühel meelel ja lepiti kokku tasus vastuteenena tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest. Tuvastanud eeltoodud tunnuste esinemise, mõistis kohus süüdi K. M. KarS § 294 lg 1 järgi altkäemaksu võtmises ning A. K. KarS § 298 lg 1 järgi altkäemaksu andmises. Kohtuotsusega tuvastatu lükkab ümber P.J po olt kohtus avaldatu, kuna politseiametnikust K. M. süüdi tunnistamisel luges kohus tõendatuks, et otsustajaks lubada liiklusrikkujal karistamatult sündmuskohalt lahkuda ei olnud mitte P.J (P.J ütlused kohtus), vaid K. M.. Seega on P.J, kohtuotsusest lähtuvalt, andnud kohtus valeütlusi. -Kriminaalasja kohtutoimikusse lisatud ning kriminaalasja kohtulikul uurimisel uuritud patrullilehe koopiast nähtub, et 10.08.2010 a. ajavahemikus kella 7.00 kuni 18.00 olid liiklusjärelevalve 6 1-13-1191 patrullitoimkonnas K. M. ja P.J, kusjuures K. M. oli patrullitoimkonna vanemaks (t.l. 68). Nimetatud asjaolu läheb kokku P.J poolt kohtueelses menetluses avaldatuga, kus ta on kinnitanud, et kuna K. M. patrullitoimkonna vanemana lubas kinnipeetud juhil lahkuda, siis täitis P.J n.ö. ülemuse korraldust ning lubas juhil lahkuda (t.l. 12). Samas on P.J kriminaalasja kohtulikul uurimisel väitnud vastupidist (tema lubas). Kuna patrullilehe kohaselt olid patrulltoimkonna vanema kohustused pandud K. M., on loogiline ja tõepärane, et otsustusi rikkuja karistamata jätmise kohta ei saanud vastu võtta ilma tema korralduse ja nõusolekuta. Nimetatud asjaolu on aga vastuolus P.J poolt asja kohtulikul arutamisel avaldatuga. Samuti on kriminaalasja kohtuliku uurimisega tehtud kindlaks, et samal ajal, kui K.M. vestles telefoni teel J.P., tutvus P.J politsei andmebaasi kaudu kinnipeetud juhi, A. K. varasemate õigusrikkumistega. Kriminaalasja kohtutoimikusse lisatud karistusregistri väljavõtte õiendist (t.l. 6971) nähtub, et A. K. oli 10.08.2010 a. neli kehtivat liiklusalast väärteokaristust, kusjuures viimati oli teda karistatud 26.07.2010 a. LS § 7422 lg 2 alusel rahatrahviga summas 6000 krooni (t.l. 70), millest järeldub, et A. K. puhul oli tegemist korduva liikluseeskirjade rikkujaga. Kohus pidas sellest tulenevalt P.J kohtus antud ütlusi selle kohta, et tema otsustas karistust kohaldamata jätta ebaloogilisteks ning ebaõigeteks, kuivõrd ei ole tõenäoline, et P.J, liiklusjärelevalvet teostanud politseiametnikuna, tuvastanud tõsise ja ka ohtliku liikluseeskirjade rikkumise, lubatust vähemalt 22 km/h võrra kiiruse ületamise ning tutvunud seejärel politsei õigusrikkumiste andmebaasiga, milles oli näha A.K . varasemad liikluseeskirjade rikkumised, leidis seejärel ning otsustas iseseisvalt, et A.K. poolt toime pandud oluline liikluseeskirjade nõuete rikkumine, ei väärigi karistamist. Kohus on veendunud ja peab usutavaks, et A.P.J mõjutati taolist, õiguslikult ebaõiget otsustust vastu võtma teise isiku, patrullitoimkonna vanemaks olnud K.M. poolt, kes vestles samal ajal, kui P.J tutvus A.K. karistatuse andmebaasiga telefoni teel J.P. ning saades viimaselt palve õigusrikkujale karistust mitte määrata lõpetas telefonikõne ja andis P.J-ile vastava korralduse. -Riigikohtu lahendi 3-1-1-118-06 p. 18 kohaselt tuleb
alusel lähtuda kuriteo tunnuste ilmnemisel kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest. VTMS § 2 kohaselt tuleb menetluse kohustuslikkuse põhimõttest lähtuda ka väärteomenetluses, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole otseselt sätestatud teisiti. Nimetatud nõudest võimaldab kõrvale kalduda Liiklusjärelevalve teostamise korra § 36 lg 2, mille kohaselt võib liiklusjärelevalve teostaja väheohtliku liiklusalase õigusrikkumise korral piirduda kohapeal sellele tähelepanu juhtimisega või suulise märkusega. Kohtu hinnangul on liiklusjärelevalve teostajal, s.o. liikluspolitseinikul õigus igal konkreetsel juhtumil konkreetsetest asjaoludest lähtuvalt otsustada, kas tegemist on väheohtliku liiklusalase õigusrikkumisega või mitte. Samas, arvestades liiklusjärelevalve praktikat ning selle üldisi suundumusi, ei ole niivõrd olulise kiiruse ületamise puhul, mille pani toime varasemalt korduvalt liiklusalaste õigusrikkumiste eest karistatud A. K., mitte mingil juhul tegemist väheolulise liiklusalase õigusrikkumisega, mille puhul oleks saanud piirduda sellele tähelepanu juhtimise või suulise märkusega. Seega oli väärteomenetluse algatamata jätmine antud juhul ebaseaduslik. Kuna mõlemad politseiametnikud, nii K . M. kui ka P.J olid kogemustega ja ka vastava instrueerimise läbinud (10.08.2010 a. patrullilehe p. 5 kohaselt oli neile pandud kohustuseks kontrollida tavapärasest rohkem jalgrattureid, mopeedijuhte ja mootorrattureid), siis on nende järgnev käitumine, lubada õigusrikkujal sündmuskohalt lahkuda eeltooduga vastuolus. Eeltoodust tulenevalt luges kohus P.J 17.0 4.2012 a. kohtus antud ütlusi, nagu oleks ta iseseisvalt taolise otsustuse vastu võtnud pärast kõikide asjaolude, nagu teeolud, liiklustihedus jm. kaalumist, ebausutavaks ning ebaõigeks. -Kriminaalasja kohtutoimikusse lisatud väärteomaterjalide koopiatest nähtub, et 10.08.2010 a., s.o. samal päeval, kui politseiametnikud P.J ja K.M . pidasid liiklusjärelevalve käigus kinni A.K., on kinni peetud veel teisigi liikluseeskirjade rikkujaid. Nii on K. M. 10.08.2010 a. kiirmenetluse otsusega kohaldanud 15 trahviühikut ehk 900 krooni rahatrahvi Liiklusseaduse § 7422 lg 2 alusel E. O. kiiruse ületamise eest Valga-Uulu maanteel selle eest, et ta ületas suurimat lubatud sõidukiirust 7 1-13-1191 vähemalt 23 km/h võrra (t.l. 155). P.J poolt on 10.08.2010 a. kiirmenetluse otsusega kohaldatud Liiklusseaduse § 7422 lg 2 alusel rahatrahv summas 10 trahviühikut ehk 600 krooni E. P. Valga-Uulu maanteel lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest vähemalt 22 km/h võrra (t.l. 158). K. M. poolt on 10.08.2010 a. veel koostatud väärteoprotokoll LS § 74 22 lg 2 alusel M.M. selle eest, et tema nimetatud kuupäeval ületas suurimat lubatud sõidukiirust 50 km/h vähemalt 34 km/h võrra Pärnu linnas Mai tänaval (t.l. 161). Hilisema, Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo menetleja 07.09.2010 a. otsusega on M. M. nimetatud rikkumise eest LS § 7422 lg 2 alusel määratud rahatrahv summas 55 trahviühikut ehk 1500 krooni ühes mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks (t.l. 164). Eeltoodud väärteomenetluse materjalidest nähtub, et 10.08.2010 a. liiklusjärelevalvet läbi viinud politseiametnikud P.J ja K. M. on teistele sarnastele liiklusalastele õigusrikkumistele reageerinud ning alustanud nende suhtes väärteomenetlust. Seega ei olnud liiklusrikkumiselt tabatud A. K. suhtes väärteomenetluse algatamata jätmine õiguspärane ning kooskõlas patrulltoimkonna tavapärase praktikaga, millest järeldub, et otsustus jätta A. K. liiklusrikkumisele reageerimata tulenes välisest, teise isiku politseiametniku J . P. mõjutusest. Antud asjaolu on aga vastuolus P.J kohtus antud ütlusega, kes eitas välist mõjutamist ning kinnitas, et väärteomenetluse algatamata ja karistuse kohaldamata jätmine oli tema otsustus. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et kriminaalasja kohtuliku uurimisega on leidnud täielikku tõendamist KarS § 320 lg 1 ettenähtud objektiivse koosseisu tunnusena see, et tunnistajana kriminaalasjas 1-11-2627 kohtus ütlusi andnud P.J moonutas teadlikult tõendamisel tähtsat asjaolu, s.o. eitas ja varjas seda, et tema politseiametnikust kolleegi K . M. mõjutati liiklusjärelevalve käigus J. P. poolt toime panema ebaseaduslikku tegu, mis seisnes õigusrikkuja suhtes väärteomenetluse algatamata jätmises. Jõustunud kohtuotsusega on K. M. sellele vaatamata tunnistatud süüdi altkäemaksu võtmises KarS § 294 lg 1 järgi, kuivõrd vastuteenena väärteoasja menetlemata jätmise eest sai K . M. 24 purki õlut. Tõendamisel tähtsa asjaolu moonutamisega andis P.J kohtus valeütlusi. Subjektiivsest küljest on P.J tegevus kohtus valeütluste andmisega hinnatav kuriteo toimepanemisena KarS § 16 lg 2 kohaselt kavatsetult, kuna P.J kohtus ütlusi andes seadis teadlikult eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise, s.o. anda enda poolt kogetud sündmuse kohta tegelikkusele mittevastavaid ütlusi, teades, et see saabub, olles samas ka kohtu poolt hoiatatud valeütluste andmise suhtes. Põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel seisnes selles, et P.J tunnistajana andis kohtus teadvalt valeütlusi (tegu), moonutades sellega teadvalt tõendamisel tähtsaid asjaolusid (tagajärg), kusjuures tähtsust ei oma antud juhul see, kas ja milline oli hilisem kohtuotsus ning kas tunnistaja poolt antud ütlused loeti kohtu poolt tõenditeks, kuivõrd KarS § 320 lg 1 puhul ei ole tegemist nn. tagajärjedeliktiga. Valeütluste andmisega pandi kuritegu toime ja viidi ka lõpule tunnistaja poolt tõe moonutamisega. Lähtudes eeltoodust, asus kohus seisukohale, et on leidnud täielikku tõendamist P.J poolt kuriteo toimepanek KarS § 320 lg 1 järgi. Karistuse kohaldamisest: KarS § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise aluseks tema süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus ei tuvastanud kriminaalasja kohtuliku uurimisega süüdistatava P.J puhul karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 ega kergendavaid asjaolusid KarS § 57 mõttes. Samuti ei tuvastanud kohus P.J puhul teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Hindamaks P.J poolt toimepandud kuriteo puhul tema süü suurust, tuleb kohtul objektiivse asjaoluna hinnata tema teo olemust ja sellega tekitatud tagajärge ning subjektiivsete asjaoludena tema teo motiivi ja eesmärki. Hinnates P.J poolt toimepandud kuriteo olemust, siis see seisnes ühel korral, kohtuistungil valeütluste andmises kuriteo toimepanemises süüdistatavat 8 1-13-1191 töökaaslast K. M. puudutavate asjaolude kohta. Valeütluste andmine ei toonud tagajärjena kaasa süüdistatava vastutusest vabanemist. Kohtu hinnangul ei olnud P.J poolt ebaõigete ütluste andmine ajendatud omakasust, vaid ta soovis aidata töökaaslasest K. M., et viimane vabaneks talle esitatud süüdistusest. P.J kui politseiametnikku ei ole varem kriminaalkorras karistatud, samuti ei ole tal kehtivaid väärteokaristusi. P.J töötab ka praegu politseiametnikuna. KarS § 320 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette nii rahalist karistust, kui ka vangistust. Arvestades eeltoodut, asus kohus seisukohale, et P.J on võimalik karistada kergemaliigilise karistuse, s.o. rahalise karistusega. Samuti ei pidanud kohus vajalikuks tema suhtes lisakaristuse kohaldamist. Käesolevas kriminaalasjas tsiviilhagi esitatud ei ole, samuti ei ole kriminaalasja juures asitõendeid. Menetluskuluks on kriminaalasjas
lg 1 p 5 ettenähtud menetluskulu, P.J kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise kulu summas 4.55 eurot.
lg 1 kohaselt kuulub menetluskulu väljamõistmisele riigi tuludesse süüdimõistetult.
lg 1 p 2 kohaselt kuulub süüdistatavalt P.J-ilt riigi tuludesse väljamõistmisele sundraha summas 480 eurot seoses tema poolt teise astme kuriteo toimepanemisega. Teet Olvik Kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.