Obsah (10)

§ 224§ 239§ 242§ 127§ 69§ 88§ 33§ 200§ 14§ 30

4-13-4725 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. detsember 2013, Tallinn Väärteoasja number 4-13-4725 (2317,13,004525) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungis

§ 224

lg-s 1,

§ 239

lg 1 p-s 1 ja

§ 242lg-s 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel ja

§ 224lg 1 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.

Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor Menetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: A.F, ik XXX, elukoht: XXX. RESOLUTSIOON 1. Rahuldada A.F-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 18.06.2013 otsusele nr 2317,13,004525 A.F-i karistamises

§ 224

lg-s 1,

§ 239

lg 1 p-s 1 ja

§ 242lg-s 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel ja

§ 224lg 1 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks osaliselt.

2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 18.06.2013 otsus nr 2317,13,004525 A.F-i karistamises

§ 224

lg-s 1,

§ 239

lg 1 p-s 1 ja

§ 242lg-s 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel ja

§ 224

lg 1 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks määratud karistuse määra osas. 3. Teha uus otsus ja mõista A.F-ile

§ 224

lg-s 1,

§ 239

lg 1 p-s 1 ja

§ 242lg-s 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel ja

§ 224lg 1 järgi karistuseks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 4 (neli) kuuks.

1. Mõistetud karistuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 4 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 4 kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt

§ 127

sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 17.12.

1. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 25.12.
2. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 16.01.
3. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 17.01.
4. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 18.06.2013 otsusega nr 2317,13,004525 karistati A.F

§ 224

lg-s 1,

§ 239

lg 1 p-s 1 ja

§ 242lg-s 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel ja

§ 224

lg 1 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 28.05.2013 kell 14.50 Tallinnas, Mustamäe teel suunaga Kirsi tänava poole juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,18 mg, millega rikkus

§ 69

lg 5 nõudeid ja pani toime

§ 224lg-s 1 ettenähtud väärteo.

Samuti on A.F-ile ette heidetavaks, et tal puudus kontrollijale esitamiseks mootorsõiduki registreerimistunnistus ja isikut tõendav dokument, millega rikkus

§ 88

lg 1 nõudeid ja pani toime

§ 242lg-s 1 ettenähtud väärteo.

Täiendavalt inkrimineeritakse A.F-ile seda, et ta polnud sõidu ajal kinnitatud nõuetekohaselt turvavööga, rikkudes selliselt

§ 33

lg-s 3 ettenähtud nõudeid ja pani toime

§ 239lg 1 p-s 1 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles kirjeldab üksikasjalikult toimunud sündmuse käiku (nn kaebuse taotluse sisu, seletuskiri Harju Maakohtule) ja taotleb väärteootsuse tühistamist, kuna kaebaja arusaama kohaselt ja hinnangul on vanemkonstaabel XXX ja Lõuna Politseijaoskonna ametnikud toime pannud erinevaid kaebuse esitaja seaduslike õiguste rikkumisi. Kaebuse esitaja osutab, et tema kasutuses oleva sõiduki peatamine ei toimunud vastavalt politsei- ja piirivalve seaduse (edaspidi nimetatud ka PPVS) § 732 lg-tele 1, 2, 3 ja 4 ning

§ 200lg 1 p-dele 1, 2, 3 ja 4.

Nimelt ei selgitanud politseipatrull R. Kriisa talle PPVS § 724 lg 2 p-des 1, 2, 3, 4 ja 5 sätestatud õigusi, rikkudes sellega PS § 19. Kaebuse esitaja hinnangul rikkus R. Kriisa ka

§ 14

lg-d 2 ja 7, § 15 lg-t 2, § 16 lg-t 1, § 45 lg-t 3, § 50 lg-t 1, § 52 lgd 1 ja 3 ja § 195 lg-t 1 seoses sellega, et tekitas kaebuse esitajale põhjendamatut stressi ja negatiivseid emotsioone, mida näitab ka tõenduslikku alkomeetrisse puhutud oluliselt kõrgem näit võrreldes indikaatorivahendiga mõõdetud tulemusest. Selliselt rikkus vanemkonstaabel R. Kriisa PPVS § 75 ja PS §

1. Riigiametnikust politseiametniku käitumise mittevastavus seisneb ka PS §-s 10 nimetatud inimväärikuse ja sotsiaalse- ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetega vastuolus olemises. Kaebuse esitaja viitab, et vanemkonstaabel R. Kriisa ei selgitanud talle ka enne tõendusliku alkomeetriga joobe tuvastamist PPVS § 724 lg 3 p-des 1, 2, 3 ja 4 ning § 724 lg-s 6 ettenähtud õigusi, rikkudes sellega PS §-s 19 märgitut. Lisaks osutatud rikkumistele mõjutas R. Kriisa teda korduvalt mitte teostama vereprooviuuringut. Peale koju jõudmist ja olles veidi rahunenud hakkas kaebuse esitaja kahetsema, et ei olnud lasknud alkoholisisalduse määra tuvastada vereproovi uuringuga. Ta on veendunud, et vereprooviuuring oleks näidanud alkoholi suhtes negatiivset tulemit, kuna oli 0,5 liitrit 2,9% alkoholi (õlut) tarbinud tund enne sõidu alustamist. Seda asjaolu tunnistas kaebuse esitaja koheselt ka vanemkonstaabel R. Kriisale peale patrullautos indikaatorvahendiga mõõdetud tulemuse ilmnemist. Neist asjaoludest järeldab kaebuse esitaja, et eesmärgiga võimalikult kiiresti fikseerida tõendusliku 2 alkomeetri näit, eiras vanemkonstaabel R. Kriisa liikluseeskirju. Ilmselt teadis R. Kriisa ka seda, et tema poolt antav vereproov oleks osutunud negatiivseks. Täiendavalt heidab kaebaja maakohtule adresseeritud kaebuses menetlejale ette seda, et talle ei võimaldatud enne menetlusotsuse vastuvõtmist kohtuda vastava otsuse vastuvõtnud ametnikuga ja talle ei avaldatud ka vastava ametniku nime ega kontaktandmeid. Kaebaja hinnangul tuleneb talle eelosutatud kokkusaamis- ja teadasaamisõigus PS §-st 44, HMS § 37 lg-test 1 ja 3 ja § 40 lg-st 3 ning V™S § 19 lg 1 p-dest 4 ja
2. Vastuseks politseiasutusest saadud vastusele, mille kohaselt on väärteomenetlusotsused nö konveierotsused, märgib kaebaja, et konveierotsuste olemust ilmestab ka väärteolt tabatud ja tõendusliku alkomeetri testi tegemise ajaline vahe. Väärteo toimepanemiselt tabati ta kell 14.50 ja tõendusliku alkomeetriga toimus mõõtmine kell 15.04 ehk ajavahe on vaid 14 minutit. Seejuures näitas indikaatorvahend tulemust 0,22 mg väljahingatavast õhust. PPVS § 722 lg 5 kohaselt alkoholijoovet eeldatakse, kui kontrollitava isiku ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 milligrammi või rohkem või ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 milligrammi või rohkem. Seega polnud tema poolt indikaatorvahendiga mõõdetud tulem 0,22 mg/l kohta alkoholijoove vaid selle piirmäär. Kaebaja hinnangul ilmneb siin vastuolu. Nimelt PPVS § 76 lg 1 kohaselt annab politsei isiku soovil selgitusi tema poolt isiku suhtes meetme kohaldamise põhjuse, meetme olemuse ning HMS §-s 36 nimetatud asjaolude kohta. Sama sätte teisest lõikest aga tuleneb, et politsei võib samas sättes esimeses lõikes nimetatud kohustuse täitmise edasi lükata, kui see on vältimatult vajalik vahetu ohu tõrjumiseks. PPVS § 724 lg-d 2 ja 3 näevad aga ette, et enne alkoholijoobe kontrollimist indikaatorvahendiga selgitatakse isikule tema õigusi. Ka enne alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga selgitatakse isikule tema õigusi. R. Kriisa talle aga õigusi ei selgitanud ja seejuures puuduvad põhjendused õiguste mittetutvustamiseks. Kuna alkoholipiirmäär pole PPVS § 722 lg 4 tähenduses alkoholijoove, siis polnud kaebuse esitaja näol tegemist ka vahetu ohuga. Kaebuses loetakse üliemotsionaalseks väärteomenetluse otsus osas, milles viidatakse, et alkoholipiirmäära ületamine on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning et tegemist on enamohtliku väärteoga, millises seisundis juht seab reaalsesse ohtu nii iseenda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Kaebuse esitaja arusaama kohaselt on liiklusseaduses nimetatud alkoholipiirmäära ületamine, mis ei tähenda joobeseisundit, kuid millele on rahva poolt antud nimetus „roolijoodik“, põhiseadusvastane, kuna see õhutab otsest vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel. Samuti pole see kooskõlas inimväärikuse ja sotsiaalse ning demokraatliku õigusriigi põhimõtetega. Täiendavalt teotab see otseselt au ja head nime ning toob kaasa ühiskonnas väärikust alandava kohtlemise. Kaebaja ei nõustu sellega, et tema tegevus turvavööta sõitmisel 1 kuni 2 meetrit kvalifitseeriti väärteona. Politseiametnik oleks võinud piirduda suulise hoiatusega, mis oleks näidanud, et politseiametnikul pole mitte alati eesmärgiks trahvi tegemine, vaid ta oskab teha kodanikule märkuse, juhtides viimase tähelepanu võimalikule rikkumisele. Kaebaja märgib, et ei soovi õigustada turvavööta sõiduki juhtimist, sõiduki juhtimist ületatud alkoholipiirmääraga ega ka isikut tõendava dokumendi koju unustamist. Selline rikkumine on kahetsustvääriv, sellest kirjutas ta ka politseiametnik Sigrid Munakile, kuid selle jättis väärteomenetleja Kairi Palits otsuse tegemisel tähelepanuta. Samuti jäeti kaebuse esitaja hinnangul tähelepanuta kõik tema õigused väärteotoimingute tegemise ajal. Väärteootsuses osutab kohtuväline menetleja kaebuse esitaja kehtivatele väärteokaristustele. Sellesisulise viitega seonduvalt märgib kaebuse esitaja, et sai rahatrahvide asendamise taotlustest teadlikuks käesoleva väärteoasja materjalidest. Samas leiab ta, et tegemist on aegunud väärtegudega. Seonduvalt tasumata rahatrahvidega märgib ta, et osutatud väärteod pani ta toime oma elu kõige raskemal ajal, kus tundis ohtu kodu kaotuseks. Ta ei soovi kritiseerida väärtegudega kaasnenud otsust juhtimisõiguse peatamiseks 7ks kuuks, kuid ometi oli see pikk aeg, mis piiras oluliselt tema liikumisvabadust töö tegemisel ning omas olulist mõju sissetuleku vähenemisele, millega kaasnes suutmatus tasuda eluaseme(kodu)laenu. Sellele järgnes kodu kaotus. Seega polnud rahatrahvide tasumata jätmine pahatahtlik ja teadlik rahatrahvide tasumisest kõrvalehoidumine. 3 Kokkuvõtvalt leiab kaebuse esitaja, et kui tegemist pole kriminaalasjaga, võiksid väärteo toimepanemisega kaasnevad karistused olla sedavõrd leebemad, et nad ei takistaks isiku liikumisvabadust ning ei tooks kaasa liikumispiirangu mõjul kaasa olulist elukvaliteedi langust. Õigusaktid peaksid võimaldama isikutel väärtegudega kaasnevaid rahatrahve täita elukvaliteeti oluliselt mõjutamata. Selline suhtumine oleks demokraatlikule õigusriigile omane ning sellega ei kaasneks peredele sotsiaalset katastroofi. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja täielikult kaebuse juurde selgitades, et kohtu poole ajendas teda pöörduma asjaolu, et politsei pani ise toime mitmeid väärteorikkumisi - st politseiametnikud ei tutvustanud ennast ja ei tutvustanud talle kui menetlusalusele isikule tema õigusi. Samuti rikkusid politseiametnikud liiklusseadust, kui sõideti Kolde puiesteele. Kohtuistungil osutas kaebaja sellelegi, et Kesklinna politseijaoskonnas Kolde pst mõjutati teda loobuma vereproovi uuringu tegemisest. Ta on vahepeal konsulteerinud anonüümsust soovinud meedikutega, on teinud vastava testi ja tõepoolest ei näidanudki vereanalüüs midagi. Kaebuse esitaja jaoks pole alkomeetrisse puhumine igapäevane. Kogu protseduur kuni alkomeetrisse puhumiseni oli 14 minutit. Kaebajat häiris, et teades oma seaduslikke õigusi, osutus tal keeruliseks menetlejaga kohtumine. Talle vastati, et selline õigus on tal olemas. Kohale minnes selgus, et seda õigust realiseerida ei ole võimalik, kuna väärtegusid on palju ning menetlejal pole kohtumiseks aega. Talle anti paberilehel üldine e-posti aadress. Peale R. Kriisaga kokkusaamist ja XXXtelefonivestlust edastas ta täiendava seletuse. Peale väärteootsuse saamist oli selle sisu kaebuse esitaja jaoks vastuoluline – mis on alkoholijoove, mis pole, tema aga alkoholijoobes polnud. Lisaks osutati kõnealuses väärteotsuses eelnevatele väärteokaristustele, mis olid aegunud. Seejuures ei arvestatud ka taotlusega jätta talle juhtimisõigus alles. Eelnevast tulenevalt taotleb kaebuse esitajast menetlusalune isik vaidlustatava väärteootsuse tühistamist või alternatiivselt kergema karistuse kohaldamist. Samuti osutab ta, et väärteootsuse kohaselt kohustub ta 5 tööpäeva jooksul loovutama oma juhiload maanteeametile. Kuna juhiluba on ka isikut tõendav dokument, siis jääb kaebajale arusaamatuks, miks peaks selline dokument asuma maanteeametis. Teiseks pole ta süüdi Lätis, Leedus ega ka paljudes teistes Euroopa riikides. Vastuseks kohtuvälise menetleja küsimustele selgitas kaebaja, et keelatud seisundis istus ta rooli põhjusel, et oli kindel, et joobeseisund oli mööda läinud. Oli eelneval ööl vähe maganud ja vahetult enne alkoholi ei tarvitanud, kanget alkoholi ei tarvita üldse. Kuna tarvitamisest oli mõistlik aeg möödas, oletas ta, et võib juhtida. Käesolevaks ajaks on ta soetanud alkomeetri. Samalaadse vääteo toimepanemise eest on teda ka eelnevalt, so 2009 karistatud. Kaebaja jäi jätkuvalt selle juurde, et tal oli seaduslik alus nõuda menetlejaga kohtumist. Kohtuistungil kinnitas kaebaja, et alkomeetri kasutamise protokollil olev allkiri kuulub temale, ent kõnealuse allkirja andis 45 minutit või tund aega hiljem. Samas peaks need õigused olema selgitatud enne 45 minuti möödumist. Kohtu esitatud küsimuse vastuseks täpsustas kaebaja, et mõlemad allkirjad on antud peale indikaatorivahendisse ja tõenduslikku alkomeetrisse puhumist. Kohapeal kirjutas ta alla üksnes kviitungile. Kokkuvõtvalt asus kaebuse esitajast menetlusalune isik seisukohale, et ta ei ole nõus, et teda peetakse nii ohtlikuks, et see tingiks tema juhtimisest kõrvaldamise. Nii ohtlik element ta pole. Samuti pole ta nõus näiduga. Ta ei nõudnud vereproovi uuringu teostamist, kuna teda mõjutati seda mitte nõudma. Ka leiab ta, et tunnistajate ütlused on vastuolulised, kuna üks ütles, et nad olid samas ruumis, teine aga eitas seda. Tunnistaja XXX seletas, et ta on kaebajaga kokku puutunud väärteomenetluses menetlustoimingute teostamise kaudu, mis võisid toimuda 28.05.2013 kell 14.
3. Menetlusalusele isikule toimus tema õiguste ja kohustuste selgitamine Kolde tn politseiosakonnas. Seal oli olemas eraldi leht kuidas puhuda alkomeetrisse. Samuti oli olemas tõendusliku alkomeetri leht, kus on allkiri V™S §-s 19 sätestatud õiguste tutvustamise kohta. Õiguste tutvustamine toimus selliselt, et isikule anti eraldi leht, kuhu võetakse allkiri. Vastavate õigustega tutvub isik ise, õigusi ja kohustusi ette ei loeta. Peale seda puhus ta tõenduslikku alkomeetrisse. Mis puudutab menetlusaluse isiku poolt vereproovi tegemise taotlust, siis menetlusalune isik vereproovi teostamist alkoholi tuvastamiseks ei taotlenud. Ta tunnistas ise puhtsüdamlikult teo toimepanemist, selgitades, et tegemist on esmakordse 4 juhtumiga. Isik oli ise šokis, et nii juhtus ja ta tavaliselt enda sõnade kohaselt nii ei sõida. Isik oli koostööaldis. Seega enne tõendusliku alkomeetrisse puhumist vereproovi tegemisest juttu ei olnud. Tema tegi ettepaneku tõenduslikku alkomeetrisse puhumiseks. Vereproovi tegemisest juttu ei olnud ja kui isik oleks keeldunud tõenduslikku alkomeetrisse puhumast, oleks mindud vereproovi tegema. Protokoll koostati Rahumäe teel. Menetlustoimingute tegemise juures teisi tunnistajaid ei viibinud, need teostati kabinetis. Tunnistaja märkis sedagi, et on menetlusaluse isikuga kohtunud ka väärteoprotokolli koostamise järgselt. Kõnealuse kokkusaamise näol oli tegemist kummalise seigaga. Nimelt peale telefoninumbri saamist helistas ta korrapidajale. Kuna temal on ka Rauli-nimeline sõber ja arvas, et tegemist on sõbraga, andis ta oma mobiiltelefoni numbri või oli see ka vastupidi, et talle anti sõbraga kokkusaamiseks telefoninumber. Tegelikult kohtus ta aga isikuga, kellega oli läbi viinud menetlustoiminguid. Kokkusaamine toimus menetlusvälisel ajal. Vastuseks kohtu küsimustele selgitas tunnistaja, et andis menetlusalusele isikule menetleja telefoninumbri. See ei ole keelatud. Kellega konkreetselt tegu oli, seda tunnistaja meenutada ei suuda, kuid ta ütles kellegi nime kes liiklusega tegeleb. Samas ei saanud ta hiljem teada, kes konkreetselt kõnealuse menetlusega edasi tegeles. Rauliga oli ta aga kokku leppinud, et Raul võtab temaga uuesti ühendust, kui vastavat isikut kätte ei saa. Kuna ta (Raul) rohkem ei helistanud, siis ta arvas, et ju siis sai Raul suheldud. Tunnistaja selgitas ka, et ta ei tea, kas peale vastulause esitamist täiendavat suhtlust menetlusaluse isikuga toimus. Tema on esimese toimingu tegija, siis läheb asi edasi menetlusgruppi. Kuna ta menetlusgruppi ei kuulu, siis ta ei tea, kas isikuga edasiselt ühendust võetakse või mitte. Vastulause esitatakse kirjalikult. Tunnistaja XXXselgitas, et kaebuse esitajast menetlusalust isikut teab ta tööalaselt. Ta on viibinud samas ruumis, kui kaebajal paluti puhuda alkomeetrisse. Tema oli küll sealsamas ruumis, kuid ta ei tea, millest konkreetselt menetleja ja isik, kelle suhtes menetlustoiminguid teostati, rääkisid, sh selgitab isikule tema õigused ja kohustused menetlustoimingu teostaja. Küsimusele, kas tunnistajale jäi kõrvu teema vereproovi andmise kohta, vastas tunnistaja, et antud isik oli kohe nõus puhuma tõenduslikku alkomeetrisse ja temale teadaolevalt menetlusalune isik vereproovi kohta küsimusi ei esitanud. Samuti oli ta nõus tõendusliku alkomeetri näiduga. Vastuseks menetlusaluse isiku küsimustele selgitas tunnistaja, et ta ei tea, millest menetlusalune isik ja menetleja omavahel rääkisid. Küll oli pärast indikaatorvahendisse puhumist joobe kahtlus, mistõttu viidi ta tõendusliku alkomeetri juurde. Tunnistaja väljendas arusaama, et enne indikaatorvahendisse puhumist ei ole vaja isikule tema õigusi ja kohustusi selgitada, teada on vaja vaid see, kas väljahingatavas õhus on alkoholi. Samas puudub temal teadmine, kas menetlusalusele isikule tõenduslikku alkomeetrisse puhul selgitati tema õigusi ja kohustusi või mitte. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebuse rahuldamata ja otsuse muutmata, asudes seisukohale, et nõustuda pole võimalik menetlusaluse isiku väidetega, et rikutud on menetlusnorme. Menetlusalusele isikule selgitati tema õigusi ja kohustusi nagu ette nähtud ja seda kinnitas ka menetleja. Alust kahelda menetleja ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuses puudub. Isik on toime pannud temale inkrimineeritud väärteod. Isiku elu ja tervist ohtu ei pandud. Mis puudutab asendamist rahatrahviga, siis sellega ei saa nõustuda. Nimelt eelmisel kohtuistungil esitati tema poolt tsiviilasja lahendid, milledest nähtuvalt on isikul suured maksevõlad, mida ta tänaseni tasuma pole asunud. Ilmselgelt raskendab juhtimisõiguse äravõtmise asendamine rahatrahviga isiku olukorda veelgi ning maksekohustust ei suudeta ka täita. Arvestades seda, et menetlusalune isik juhtis sõidukit keelatud seisundis, mis on üks raskemaid väärtegusid ning arvestades õiguskorra kaitsmise huvisid, kuuleme meedia vahendusel suurtest arvudest tabatud juhtidest, kes juhtinud mootorsõidukit keelatud seisundis, on politsei kohustatud tegema ka eeltööd. Selline menetlusaluse isiku käitumine ei ole õigustatud. Kuna varasem praktika tulemusi ei ole näidanud, siis tuleb kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist. Seega, kuna isikul puudub sissetulek ja tal pole ka töökohta, siis on õigustatud temalt põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine. 5 Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, tunnistajate ütlused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, samuti tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Enne kaebuse sisulistele argumentidele hinnangu andmist märgub kohus seoses kaebaja etteheidetega kohtuvälise menetleja tegevusele (so sõidukiiruse ületamine, väidetav vastassuunas sõitmine jne) seda, et jätab need väited täielikult tähelepanuta. Seda põhjusel, et käesoleval juhul on menetluse esemeks kaebajast menetlusalusele isikule inkrimineeritavad väärteod. Teiseks on seadusandja kohtuvälise menetleja tegevuse vaidlustamiseks sätestanud teistsuguse menetluskorra ja -tähtaja, mis on reguleeritud väärteomenetluse seadustiku
4. peatüki
5. jao
6. jaotises. Sellest tulenevalt puudub kohtul antud ajamomendi pädevus menetleja tegevusele õigusliku hinnangu andmiseks. Pealegi süüdistab kaebuse esitaja politseiametnikke erinevate liiklusalaste väärtegude toimepanemises teel menetlustoimingute läbiviimisele. Politseiametnike liiklusalased väärteod ja nende toimepanemise tõendamine ei ole käesolevas väärteomenetluses tõendamisesemeks. Väärteoasja materjalide kohaselt inkrimineeritakse A.F-ile kolme väärteo toimepanemist, so turvavöö kinnitamata jätmist (

239 lg 1 p 1), seaduses nõutavate dokumentide puudumist (

§ 242

lg 1) ja mootorsõiduki juhtimist keelatud seisundis (

§ 224lg 1).

Hinnates kaebuse väiteid ja menetlusaluse isiku kohtuistungil antud selgitusi turvavööta sõitmisesse ja nõutava dokumentatsiooni puudumisse, siis tuleb nentida, et kaebuse esitaja põhimõtteliselt tunnistab turvavööta ja nõutavate dokumentideta sõitmist, kuid leiab, et nende rikkumiste osas oleks piisanud ka politseipoolsest rikkumistele tähelepanu juhtimisest. Vastuseks märgitule selgitab kohus, et tõepoolest on politseiametnikul võimalik piirduda väiksemate rikkumiste korral rikkumistele tähelepanu juhtimise või hoiatamisega, ent käesoleval juhul tuleb teo tehioludest, et kaebuse esitajale on lisaks turvavöö kinnitamata jätmisele ja nõutava dokumentatsiooni puudumisele ette heidetud ka keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimist. Neist asjaoludest tulenevalt leiab kohus, et teo tehiolud ja väärtegude kogum välistavad juba iseenesest selle, et politseiametnik oleks pidanud või võinud piirduda üksnes õigusrikkumisele tähelepanu juhtimisega. Liiklusseaduse II. peatüki 5. jaos on sätestatud juhi liiklusreeglid, kus § 33 lg 2 p-s 5 tuleneb mootorsõiduki juhile üldkohustusena, et enne sõidu alustamist peab juht veenduma, et tal on kaasas sõiduki juhtimiseks nõutavad dokumendid. Nõutavateks juhtimisel kaasas olevateks dokumentideks

§ 88

lg 1 tähenduses on juhiluba või muu juhtimisõigust tõendav dokument, mootorsõiduki registreerimistunnistus ja selle haagise registreerimistunnistus või haagise registreerimistunnistuse koopia, mille on tõendanud selle väljastanud asutus, ja muud dokumendid, mida nõuab seadus. Seejuures sätestab

§ 88

lg 2, et kui juhil on kaasas isikut tõendav dokument, ei ole Eesti piires Eestis väljastatud juhiloa kaasaskandmine kohustuslik. Käesoleval juhul tuleneb nii tunnistajate ütlustest, menetlusaluse isiku ülekuulamisprotokollist, tema kaebusest kui ka väärteoprotokollist, et dokumente A.F tema kinnipidamisel politseiametnikule esitada ei olnud ja tema isikusamasus tuvastati isikusamasuse tuvastamise protokolli kohaselt läbi politsei andmekogu. Seejuures on kaebuse esitajast menetlusalune isik selgitanud kohtule adresseeritud kaebuses, et unustas dokumendid oma ajutisest elukohast, mis asub kauplusest umbes 200 m kaugusel, kaasa võtmata. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli kohaselt jäid auto dokumendid ja isiku enda dokumendid koju, kuna asus ca 200m kaugusel. Hinnates esitatud selgituste sisu, märgib kohus, et vaatamata sellele, et kaebuse esitajast menetlusalune isik viibis oma elukohast vaid ca 200m kaugusel, ei tulene vastavatest õigusnormidest, et kodukohast teatavas läheduses viibimisele ja mootorsõiduki juhtimisele kohalduksid teistsugused õigusnormid, kui seda on sätestatud

§ 33lg 2 p-s 5.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kohtuväline menetleja on õigesti ja väärteomaterjalidega kooskõlas olevalt sedastanud A.F-i poolse

§ 88

lg 1 nõuete rikkumise, millega ta realiseeris

§ 242lg-s 1 nimetatud väärteo.

6

§ 33

lg 3 kohustab sõidukis, millel on turvavööd, juhti olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud ning sama § 33 lg 2 p 6 kohaselt peab juht enne sõidu alustamist veenduma, et tema ja sõitjad kasutavad nõuetekohaselt turvavahendeid. Osutatud õigusnormi valguses tõusetub esmalt küsimus selle kohta, kas sõiduk, milles A.F viibis, sõitis. Vaatamata sellele, et kohtule adresseeritud kaebuse asjaolude kirjelduses on kaebaja kirjeldanud justkui seda, et politseisõiduk peatus tema kõrval samaaegselt tema poolt sõiduki peatumise ja sellest väljumisega ehk sisuliselt võib kaebaja kirjeldatust välja lugeda, et ajal, mil politseisõiduk tema juurde jõudis, oli tema juba sõidukist väljunud ja seega ei saanud ka sõidukit juhtida, siis leiab kohus asjaolusid kogumis hinnates, et need tõendavad, et A.F polnud mitte sõidukist väljunud, vaid sõiduki peatas ta peale politseilt vastava peatumismärguande saamist. Sellise seisukoha kujunemisel osutab kohus tunnistaja XXX ütlustele, millest lähtuvalt märkas ta 28.05.2013 kell 14.50 liikumas mööda Mustamäe teed suunaga Kirsi tn poole sõiduautot BMW 318is registrinumbriga XXX, mille peatas kontrollimiseks. Seega annab tunnistaja üheselt mõistetavaid ütlusi selle kohta, et tegemist oli liikuva sõidukiga. Sedasama on A.F kinnitanud ka menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis, kust tuleneb, et 28.05.2013 sõitis ta auoga BMW reg nr-ga XXX Mustamäe teel Säästumarketi juures. Eelnevast tuleneb järeldus, et A.F juhtis sõidukit, st mootorsõiduk oli liikumises. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et A.F-i juhitud mootorsõidukil turvavöö puudus või esineksid

§ 30

lg-s 2 nimetatud asjaolud, millega oleks vabandatav turvavöö kasutamata jätmine, selle nõuetekohane kinnitamata jätmine. Hinnates väärteomenetluse käigus kogutud tõendeid, tuleb tõdeda nii menetlusse kaasatud isikuliste tõendiallikate kui ka kaebuse esitaja enda selgituste pinnalt, et A.F-i juhitud sõiduk oli liikumises, see sõitis, ent turvavöö oli nõuetekohaselt kinnitamata. Selliselt rikkus A.F

§ 33

lg-s 3 sätestatud kohustust ja pani toime

§ 239lg 1 p-s 1 ettenähtud väärteo.

Seega on kohtuväline menetleja A.F-i käitumisele andnud õige hinnangu. Osutatud normide kontekstis loeb kohus asjakohatuks kaebuse esitaja õigustused ja selgitused selle kohta, et elukoha läheduse tõttu ei võtnud ta kaasa nõutavat dokumentatsiooni ja et tal on halb komme kinnitada turvavöö sõidu alguses. Kohtu arusaama kohaselt tuleneb osutatud õigusnormidest üheselt ja selgesti mõistetavalt, et mootorsõiduki juhil lasub kohustus veenduda osutatud normide täitmises juba enne sõidu alustamist ja kui juba juhitakse mootorsõidukit, peab turvavöö, kui sõidukil on turvavöö, olema nõuetekohaselt kinnitatud. Täiendavalt on kaebajale inkrimineeritud

§ 69

lg-s 5 sätestatud keelu rikkumist.

§ 69

lg 5 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul tuleneb tunnistaja XXX ütlustest, et peale sõiduki kontrollimiseks peatamist selgus, et sõidukit juhtis A.F, kelle suust oli tunda tugevat alkoholilõhna. Järgnevalt nähtub, et A.F on võimaliku joobe olemasolu kontrollitud indikaatorvahendiga. Indikaatorvahendi protokolliga tutvumise järgselt tuleb nentida, et indikaatorvahendi kasutamise protokollil puudub menetlusaluse isiku allkiri selle kohta, et talle oleks tutvustatud tema õigusi (vt indikaatorvahendi kasutamise protokolli esimene leht). Toodu kontekstis on kohtu hinnangul asjakohane ja õige kaebuse esitaja nii kohtule adresseeritud kaebuses kui ka kohtus korratud seisukoht, et indikaatorivahendi kasutamisel tuleb isikule PPVS § 724 lg 2 kohaselt tutvustada enne indikaatorvahendi kasutamist isiku õigusi ja kohustusi. Kuna antud juhul puudub indikaatorvahendi kasutamise protokollil kaebuse esitaja allkiri selle kohta, et talle oleks PPVS § 724 lg-s 2 sätestatud õigusi ja kohustusi tutvustatud ning kohtuistungil on tunnistaja S. Igašev põhimõtteliselt asunud seisukohale, et seda kohustust ei tulekski nagu täita, kuna võimalik joove tuvastatakse tõendusliku alkomeetriga, siis leiab kohus, et indikaatorvahendi kasutamise protokoll on koostatud minetustega ja selle kui tõendiga ei ole võimalik arvestada. Seejuures on taunitav tunnistaja XXX seisukoht, mille kohaselt ei tulegi politseil indikaatorvahendiga joobeseisundi kontrollimisel lähtuda PPVS § 724 lg-s 2 sätestatud nõuetest. 7 Eelmärgitule vaatamata leiab kohus, et indikaatorvahendi kasutamise protokolli tõendikogumist väljajätmine ei tingi kohtuvälise menetleja otsuse muutmist või tühistamist. Sellist seisukohta põhjendab kohus asjaoluga, et indikaatorvahendi näidu alusel ei saa tõendada ega tõendata alkoholikontsentratsiooni isiku väljahingatavas õhus ja seda isegi juhul, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul. Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab juhul, kui mõõtetulemusest sõltub isiku karistamine, olema tõendatud mõõtetulemuse jälgitavus. Kuna tõenduslike alkomeetrite nõuetekohaseks kontrolliks on nende regulaarne taatlemine, siis saab alkoholikontsentratsiooni isiku väljahingatavas õhus tõendada väärteomenetluses ainult taadeldud alkomeetri abil. Indikaatorvahendiks nimetatakse aga just selliseid alkomeetreid, mis ei ole taadeldud ja mille näidu alusel väljahingatava õhu alkoholikontsentratsiooni tõendada ei või. Sellest arusaamast johtuvalt on A.F väärteomaterjalide kohaselt toimetatud 28.05.2013 Kesklinna politseijaoskonda Kolde puiesteele, kus A.F-i võimalik alkoholijoove või mootorsõiduki juhtimiseks keelatud seisundis olemine on kindlaks tehtud tõendusliku alkomeetriga. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt teostati kaebaja seisundi kindlakstegemine 28.05.2013 kella 15.04st kuni 15.08ni tõenduslikku alkomeetrit kasutades, mis oli taadeldud. Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,23 mg ja 0,24 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,18 mg alkoholi. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Siinkohal viitab kohus ka A.F-i enda väärteomenetluse raames antud ütlustele, et ta tõepoolest sõitis väärteoprotokollis näidatud ajal ja kohas mootorsõidukiga BMW reg nr-ga XXX ning seejuures oli ta umbes tund aega enne rooli istumist tarvitanud alkohoolset jooki õlut A Le Coq. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega aga ka isikuliste tõendiallikate ütlustega on väärteokoosseisu olemasolu kaebuse esitaja käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on kaebuse esitaja käitumine õigesti kvalifitseeritud

§ 224lg-s 1 ettenähtud väärteona.

Kohtule adresseeritud kaebuses ja ka kohtus on kaebaja olnud kestvalt seisukohal, et tema menetlustoimingutele allutamisel ei järgitud vastavates õigusaktides sätestatud norme. Rikkumised seisnesid õiguste ja kohustuste tutvustamata jätmises ja selles, et teda keelitati vereproovi uuringu teostamisest loobuma. Samuti selles, et talle ei võimaldatud kokkusaamist menetlusotsust vastuvõtnud ametnikuga. Väärteomaterjalidega tutvumise järgselt asub kohus seisukohale, et kaebuse esitaja etteheidetega ei ole võimalik nõustuda. Väärteoasja materjalide kohaselt on menetlustoiminguid A.F-iga läbi viinud XXX, kes on kohtuistungil ka üle kuulatud. R. Kriisa ütluste kohaselt tutvustati A.F-ile tema õigusi ja kohustusi Kesklinna politseijaoskonnas Kolde puiesteel ning isik, so A.F nõustus tõendusliku alkomeetri kasutamisega. Kohtuistungil avaldas R. Kriisa, et A.F ei soovinud vereproovi uuringut ja kui ta seda oleks soovinud, siis oleks talle seda võimaldatud. Vastavate õiguste ja kohustuste tutvustamine nähtub ka tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist – nimelt asetseb seal A.F-i allkiri talle õiguste ja kohustuste tutvustamise kohta. Seejuures tuleneb õiguste ja kohustuste tutvustamisest, et talle on selgitatud õigust keelduda alkoholijoobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga ning õigust tuvastada alkoholijoobe olemasolu vereproovi uuringuga. Kohus osutab ka sellele, et sel samal dokumendil on ka A.Feine allkiri ning isiku selgituste ja märkuste lahtris igasugused kanded puuduvad. Teisisõnu tähendab see, et A.F on allkirjastanud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli märkusteta, st et tal pole olnud pretensioone mõõtmise käigu või selle tulemuste või muude tähtsust omavate asjaolude kohta. Täiendavalt osutab kohus, et A.F-ile on väärteomenetluse raames olnud tagatud ka õigus selgituste andmiseks. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli kohaselt on A.F üle kuulatud 28.05.2013 kella 16.20st kuni 16.35ni. Seega mõningasel määral hiljem, kui tal mõõdeti tõendusliku alkomeetriga alkoholikontsentratsiooni olemasolu ja suurust tema väljahingatavas õhus. Samas ei nähtu ka sellest dokumendist, et A.F oleks viidanud tema suhtes toimepandud rikkumistele, sh 8 sellele, et talle ei võimaldatud vereproovi uuringu teostamist. Ka politseiametnik Sigrid Munakile adresseeritud avaldusest, mis kannab kuupäeva 11.06.2013 ei nähtu, et A.F oleks viidanud menetlusnormide rikkumisele ja sellele, et vaatamata tema soovile ei tagatud talle vereproovi uuringu teostamist. A.F märgib kõnealuses avalduses vaid seda, et „Ta ei oska analüüsida, kui palju oleks olnud tema alkoholisisaldus testi sooritamise ajal veres, kuid ta kaldub arvama, et oluliselt madalam näidust, mida näitas test väljahingatavast õhust“. Seejuures ei osuta A.F ka XXX adresseeritud vastulauses kordagi sellele, et talle tutvustati õigusi ja kohustusi alles peale menetlustoimingute teostamist ning et talle ei võimaldatud vereproovi uuringu teostamist. Kohus jääb kaebajast eriarvamusele ka selles, et õigusaktidest tuleneb menetlusalusele isikule õigus saada kokku menetlusotsustust vastuvõtva ametnikuga. Tõstatatuga seonduvalt osutab kohus V™S § 69 lg-le 6, mis annab väärteoprotokolli koostamise järgselt menetlusalusele isikule ja tema kaitsjale õiguse esitada kohtuvälisele menetlejale väärteoasjas vastulause ja tõendid ning õiguse tutvuda kohtuvälise väärteotoimikuga 15 päeva jooksul, alates väärteoprotokolli koopia kättesaamisest. Kõnealuse õiguse olemasolu on A.F-ile tutvustatud ka väärteoprotokollis (vt väärteoprotokollis pöördel). Seega nähtub V™S § 69 lg 6 sõnastusest, et seadusandja on pidanud kohaseks ja piisavaks meetmeks isikute õiguste kaitsel vastulause esitamise võimaldamist, mitte aga menetlejaga kokkusaamist, nagu seda on märkinud kaebaja. Arvestades, et A.F on XXX adresseeritud avaldusena pealkirjastatud dokumendi, mis on oma sisult hinnatav vastulausena ja mida on käsitletud ka menetlusotsuse vastuvõtmisel, siis saab järeldada vaid seda, et A.F-ile on tema suhtes läbiviidud väärteomenetluse raames olnud kõik õigused tagatud. Eelnevat analüüsides asub kohus seisukohale, et A.F-i väited menetlejapoolsetele rikkumistele on paljasõnalised ja viited rikkumistele on avaldunud alles peale tema suhtes tehtud väärteootsuse kättesaamist, millega teda karistati juhtimisõiguse äravõtmisega kuueks kuuks. Märgitu tähendab, et A.F-i väidetega ei ole võimalik arvestada ja need väited ei ole ega saa olla kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise aluseks. Kohus peab vajalikuks kaebajale selgitada sedagi, et ta on ekslikult mõistnud, et talle inkrimineeritakse alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimist (vt kaebuse viited nn roolijoodikust). Alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimisega kaasneb kriminaalmenetluse läbiviimine vastavalt kriminaalmenetluse seadustikule ja võimalik vastutus vastavalt KarS §-le 424. Kuna tõendusliku alkomeetriga leidis tõendamist, et A.F-i väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,18 mg, siis ei ole selles suuruses näidu näol tegemist alkoholijoobega

§ 69lg 4 tähenduses ning seetõttu puudub ka alus rääkida alkoholijoobe olemasolust.

Küll on A.F-i väljahingatavast õhust fikseeritud alkoholisisalduse näol tegemist määraga, mis annab aluse rääkida mootorsõiduki juhtimisest lubatud alkoholi piirmäära ületavas määras, millega kaasneb vastutus vastavalt

§-le 224. Vastavalt

§ 224

lg 1 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20 – 0,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10 – 0,24 milligrammi rahatrahviga kuni 100 trahviühikut, so kuni 400 eurot või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni ning lõike 3 p 1 kohaselt lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuust kuni 9 kuuni kui isikut ei ole varem

§ 224sätestatud süüteo eest karistatud.

Vastavalt

§ 239

lg 1 p-le 1 karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut ja 242 lg 1 kohaselt karistatakse samuti kuni rahatrahviga kuni 50ne trahviühiku ulatuses. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut

§ 224lg-s 1, § 239 lg 1 p-s 1 ja § 242 lg-s 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel ja

§ 224

lg 9 1 järgi kui raskeimat karistust ettenägeva sätte järgi põhikaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud

§ 224lg 1 sanktsiooni maksimaalmääras.

Väärteoasja materjalide nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,23 +/-0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel loetud alkoholisisaldus 0,18 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on aga

§ 224

lg 1 sätestatud määra keskmist määra mõnevõrra ületav, mis võiks tähendada karistuse määramist/mõistmist vastavalt sanktsiooni keskmisele määrale, seda mõnevõrra ületavana. Samas on tegemist olukorraga, kus kaebuse esitanud isik pani ühe teoga toime kolm väärtegu, mis kohtu arvates muudab isiku süü väärtegude kogumis suuremaks. Arvestades kohtuvälise menetleja põhjendusi sanktsiooni maksimaalmääras kohaldamisel, siis asub kohus seisukohale, et menetleja põhjendustega ei ole võimalik õiguslikult nõustuda. Nimelt on kohtuväline menetleja osutanud, et A.F omab kehtivaid karistusi samalaadsete õigusrikkumiste toimepanemise eest; teda on 26.08.2009 karistatud liiklusseaduse § 7419 lg 2 (alates 01.07.2011 jõustunud liiklusseaduse § 224 lg 2) järgi väärteoasjades nr-d 2230,09,002658 ja 2230,09,002659. Karistusregistri andmete kohaselt on määratud karistused kehtivad, kuna määratud rahatrahvid on jäetud seaduses ettenähtud tähtaja jooksul tasumata ja 07.11.2012 on eelnimetatud väärteoasjades Harju Maakohtule esitatud taotlused määratud rahatrahvide asendamiseks arestiga, kuid asjad on jäänud senini kohtus arutamata, kuna A.F ei ilmunud määratud ajaks kohtusse. Õige on menetleja seisukoht, et karistuse asendamise taotlused on maakohtule edastatud, kuid Harju Maakohtu 10.06.2013 määrusest asjas nr 4-12-5679 nähtub, et maakohus on esitatud taotlused jätnud rahuldamata, põhjuseks otsuste täitmise aegumised. Kuna eelnevalt osutatud väärteootsused olid aegunud juba vaatluse all oleva väärteootsuse tegemise ajaks ehk 18.06.2013, siis puudus kohtuvälisel menetlejal väärteootsuse tegemisel õiguslik alus viidata kehtivate samaliigiliste väärteokaristuste olemasolule A.F-ile karistuse määramisel. Seega põhineb kohtuvälise menetleja lahend karistuse liigi ja määra küsimuse kaalumisel vääral alusel, mis omakorda tähendab, et kohtuvälise menetleja otsus on ebaõige ning see tingib kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise. Kohus osutas eelnevalt, et

§ 224

lg 1 näeb karistusliikidena ette kas rahatrahvi, juhtimisõiguse äravõtmise või põhikaristusena rahatrahvi koos lisakaristusega, mis seisneb juhtimisõiguse äravõtmises. Hinnates käesoleval juhul rahatrahvi kohaldamise võimalikkust, siis tuleb osutada, et kohtuväline menetleja esitas kohtule 20.11.2013 toimunud kohtuistungil 3 kohtuotsust tsiviilasjades, kohtumääruse asjas nr 2-13-42603 ja kohtumääruse asjas nr 2-12-17224, avaldades, et esitatud kohtulahendid tõendavad A.F-i keerulist majandusliku seisu, mitmete rahaliste kohustuste olemasolu erinevate võlausaldajate ees, mis annavad alust järeldusele, et võimaliku rahatrahvi mõistmise korral ei ole A.F kõnealust täiendavat rahalist kohustust võimeline täitma. Tutvudes kohtule esitatud eelosutatud kohtulahenditega, leiab ka kohus kohtuvälise menetlejaga nõustuvalt, et esitatud erinevad lahendid tõendavad kaebaja suuri rahalisi kohustusi erinevate võlausaldajate ees ning nagu A.F-i kohtuistungi antud ütlustest nähtub, möönab ka ta ise enda keerulist majanduslikku olukorda. Neid asjaolusid kogumis hinnates leiab kohus, et täiendava rahalise kohustuse mõistmine A.F-ile on otstarbetu ja ebamõistlik, välistades selliselt karistusena rahatrahvi kohaldamise. Samuti vajab märkimist, et ei kohtule adresseeritud kaebuses ega ka kohtuistungil pole A.F taotlenud rahatrahvi mõistmist, vaid on taotlenud mõistetud karistuse tühistamist või alternatiivselt selle asendamist kergema karistusega (vt 14.10.2013 kohtuistungi protokolli). Mis puudutab põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamist, siis eelnevalt osutas kohus sellele, et arvestades tuvastatud rikkumise määra, mis on mõnevõrra keskmist määra ületav, siis on põhjendatud võtta karistuse mõistmisel aluseks sanktsiooni keskmine määr. 10 Kuna A.F-ile heidetakse ette mitte ühe vaid kolme liiklusalase väärteo üheaegset toimepanemist, siis tuleb ka karistuse mõistmisel seda aspekti arvestada. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja pole karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid sedastanud, märkides, et isiku kahetsus tuleb õiguskorra huvidest lähtuvalt jätta tähelepanuta. Sellega seonduvalt märgib kohus, et õigusteooria kohaselt on karistust kergendav asjaolu süüdlase selline käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud ning püüab tagajärge reaalselt leevendada. Sellest johtuvalt jääb kohtule mõistmatuks kohtuvälise menetleja põhjendus, et kahetsust pole võimalik arvestada lähtuvalt õiguskorra kaitsmise huvidest. Hinnates A.F-i selgitusi kestvalt läbi menetluse, sh arvestades, et kahetsust on ta avaldanud nii menetlusaluse isiku ülekuulamisel kui ka kirjalikus vastuses S. Munakile, siis leiab kohus erinevalt kohtuvälisest menetlejast, et A.F-i poolt väljendatud kahetsusega on võimalik arvestada ja tegemist on karistust kergendava asjaoluga KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel/mõistmisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist ja kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, sh tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Sellises seisundis juhtimisele aga lisandus samaaegselt turvavöö kasutamata jätmine ning dokumentide olemasolu nõude eiramine. Arvestades seda, et kaebuse esitajat on arhiveeritud karistusandmete kohaselt liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud alates 2002 aastast ja Maanteeameti liiklusregistri väljavõtte kohaselt on kaebuse esitajale viimane kord juhtimisõigus pärast selle äravõtmist uuesti omistatud 25.06.2010, siis peaksid temale kõik liiklusnõuded olema väga hästi teada. Seega oli tegemist tahtlikult toime pandud tegudega. Kohus leiab, et sellisel viisil liiklusnõudeid eirav isik on teistele liiklejatele ja iseendale ohtlik. Kaebuse esitaja juhtis sõidukit turvavööd kasutamata keelatud seisundis, millega seadis kaebaja kohtu arvates ohtu nii iseenda ja kui ka teiste kaasliiklejate elu, tervise ja võõra vara, kuna kasutas sõidukit, mille omanik ta ise ei ole. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra, turvavöö kasutamata jätmist ning nõutavate dokumentide puudumist, samuti õiguskorra kaitsmise huvisid, siis leiab kohus, et A.F tuleb karistada juhtimisõiguse äravõtmisega 4-ks kuuks. Seejuures peab kohus vajalikuks selgitada, et isegi juhul, kui A.F oleks A.F rahaliste vahendite olemasolu korral võimalik karistada põhikaristusena rahatrahviga, siis senist karistuspraktikat arvestades tulnuks talle igal juhul mõista ka lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol. Lisakaristuse kohaldamata jätmine oleks vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Märt Toming kohtunik 11