← Eesti

4-13-3126/8

4-13-3126 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. juuni 2013, Tallinn Väärteoasja number 4-13-3126 (2373,13,004312) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekre

§ 227

lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Kaebuse esitaja: N.U, ik XXX, elukoht XXX Kaitsja: Hannes Olli, AB Laus & Partnerid, Rävala pst 4, 10149, Tallinn RESOLUTSIOON 1. Jätta N.U kaitsja kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi (Hirs) 18.04.2013 otsusele nr 2302,13,004312 N.

§ 227

lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi (Hirs) 18.04.2013 otsus nr 2302,13,004312 N.

§ 227

lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

  1. Mõistetud põhikaristuse, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6 kuulise tähtaja möödumisel.
  2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 18.06.
  3. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 26.06.
  4. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev 18.07.
  5. Kui kohtuotsusele kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 19.07.
  6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi 18.04.2013 otsusega nr 2302,13,004312 karistati N.U LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 29.03.2013 kell 10.10 Rae vallas Harju maakonnas Tallinn-Tartu-VõruLuhamaa tee
  7. kilomeetril juhtis mootorsõidukit kiirusega 122 +/- 4 km/h, ületades lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 28 km/h, millega pani toime LS § l5 lg 1 p 2 nõude rikkumise ja LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, milles taotletakse 18.04.2013 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, milles arvestataks süüd kergendavate ajaoludega ning juhtimisõiguse äravõtmise asendamist rahatrahviga. Alternatiivselt taotletakse uue otsuse tegemist, milles arvestataks süüd kergendavate asjaoludega ning vähendataks 6 kuu pikkust juhtimisõiguse äravõtmist juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks. Kaebuse sisulised argumendid on järgmised. Kaebuses selgitatakse, et N.U vaidlustab talle määratud väärteokaristuse ja väärteootsuse põhjusel, et määratud karistus ja selle põhjendus ei ole õiglane ega õiguspärane ega lange kokku kõikide asjaoludega. Samuti karistati N.U ebaproportsionaalselt karmilt. LS § 227 lg 2 kohaselt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis, karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni. Seega määrati N.U-le maksimumkaristus. Karistuse põhjendus, mille kohaselt seadis N.U kõnealuse kiiruseületamisega ohtu nii ise enda kui teiste liiklejate elu ja tervise on tõele mittevastav. Samuti loetakse tõele mittevastavaks see, et puuduvad karistust kergendavad asjaolud. Esiteks näitab N.U poolt tema juhitud sõiduki peatamisel kohe süü tunnistamine juba siirast kahetsust. Süü tunnistamine on KarS § 57 lg 1 p 3 järgi ka iseseisvalt karistust kergendav asjaolu ilma kahetsusetagi. N.U ei vaielnud vastu politseinikele ega otsinud mingeid õigustusi. Täiendavalt sellele väljendas N.U oma kahetsust menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis ning seejärel veelkord politseile saadetud kirjalikus selgituses. Selle kirja selgitustest nähtub, et N.U küll ületas lubatud sõidukiirust, kuid ei teinud seda ohtlikul viisil ja hooletult, vaid arvestas liiklustiheduse ja teeoludega, ilmaoludega, nähtavusega. Ohutuskaalutlustele vaatamata nõustus N.U politseinikega, et ta oleks pidanud olema tähelepanelikum ning saab aru, et liikluseeskirjad on kehtestatud siiski ja just sellisena kõigi ohutuse eesmärgil. Toimikus olevast liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub samuti, et teo ohtlikkuse hindamisel tuleb lugeda tegu kõiki asjaolusid arvestades väheohtlikuks, so kiiruse ületamine toimus asulavälisel teel; nähtavus oli hea; väljas oli valge; sademeteta ilm; kuiv teekate; sõiduridasid oli 2; sõidusuunad olid eraldusribaga eraldatud. Siia lisandub ka asjaolu, et sellel teelõigul on ühena vähestest Eesti teelõikudest Maanteeameti määratud ajaperioodil suurimaks lubatud sõidukiiruseks 110 km/h. See tähendab, et sellel teelõigul on loodud olud sõitmiseks oluliselt kiiremini kui 90 km/h. Tähelepanu juhitakse sellele, et väärteootsuse koostanud politseinik A. Hirs ei ole kunagi N.U-ga kohtunud ega temaga rääkinud. St objektiivselt seda, et isiku kahetsuse ebasiiraks lugemine oli meelevaldne. Kahetsuse hindamisel oli menetlejal mõttes hoopis isiku varasemad karistused. Varasem karistatus aga ei tähenda, et isik ei või ega saa siiralt kahetseda konkreetset menetletavat tegu. 2 Samuti märgitakse, et N.U kahetsuse siiruse usutavuses kahtlemine varasemate tegude tõttu on ebaõige ka lisaks seetõttu, et varasema karistatuse statistiline arvestamine võib olla isiku profileerimisel eksitav. Esiteks on N.U puhul tegemist isikuga, kelle tööks on autojuhiks olemine ehk läbitud kilomeetrite arvust lähtudes on ta keskmisest inimesest kordades rohkem liikluses ja erinevates olukordades täitmas liikluseeskirja. Seda, et varasemate väärtegude toimepanemine ei välista kahetsust ja kergendavate ajaoludega arvestamist, on selgitanud ka Riigikohus lahendis 3-1-1-33-07 märkides, et süüteomenetluses karistuse määramisel peab kohus ja kohtuväline menetleja muude KarS § 56 lg-s 1 nimetatud asjaolude kõrval võtma arvesse kõiki KarS § 57 lg-s 1 märgitud kergendavaid asjaolusid. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtul õigus lugeda kergendavaks asjaoluks ka esimeses lõikes loetlemata asjaolusid, mis kohtu hinnangul vähendab menetlusaluse isiku süüd ja võimaldab sanktsioonis ettenähtud karistust kergendada. Kuid asjaolud, mis kohtu arvates vähendavad isiku süüd ja kergendavad karistust, peavad olema kontrollitavad ja tulenema kriminaaltoimiku materjalidest. Kui kohus loeb tuvastatuks isiku puhtsüdamliku kahetsuse karistust kergendava asjaoluna ilma, et selline järeldus tuleneks kuidagi väärteoasja materjalidest, on kohus oluliselt rikkunud väärteomenetluse õigust V™S § 150 lg 1 p 8 tähenduses. Isiku puhul, kes on toime pannud juba mitmenda samalaadse rikkumise, on võimalik rääkida puhtsüdamlikust kahetsusest. Varem korduvalt samalaadseid väärtegusid toimepannud isik võib oma järjekordset väärtegu siiralt kahetseda ja kahtlemata tuleb menetlejail iga sellise kahetsusavalduse siirust hinnata. Kaebuse kohaselt on väärteootsuses rõhutatud õiguskorra kaitsmise huvid paremini järgitud siis, kui karistatakse õiglaselt ega saadeta inimestele signaali, et tee, mis tahad ja vabanda palju tahad, „täie rauaga saad ikka“. Liikluskultuuri parandab see, kui politsei ja isiku vahel säilib dialoog ning isik saab hoopis sellise signaali, et isegi rikkumise toime panemise ajal ohutusega arvestamine ning teo toime panemisega vahele jäämise järel oma tegevuse analüüsimine, kahetsemine ja vabandamine on õige ja kasulik tegu. Seonduvalt karistuse liigi ja määraga osutatakse sellele, et N.U näol on tegemist ASis FAautojuhina töötava isikuga. Temalt 6-ks kuuks juhtimisõiguse äravõtmine tähendaks tõenäolist töökoha kaotust, kuna ilma juhilubadeta ei ole võimalik autojuhina töötada. Seetõttu on N.U palve tema karistamisel talle vastu tulla ja mitte karistada juhilubade äravõtmisega. Juhul, kui kohus siiski leiab, et tuleks kohaldada ka juhilubade äravõtmist, siis palub N.U seda mitte teha pikemaajaliselt kui 1 kuu ja mõista kombineeritud karistus. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja esitatud kaebuse juurde ja selgitas, et liikus Tallinna poole, teelõigul oli remont ja siis algas kiirtee. Ees liikusid mõned sõidukid, tegi möödasõidu, peeti kinni. Töötab autojuhina, 29.03.2013 sõitis tagasi töökohta, et veel üks sõit teha. Politseiga rääkides tunnistas süüd, kahetses. Palub karistuse kergendamist, juhtimisõigusest sõltub tema elus palju. Tunnistaja Peeter Saar selgitas, et mõõtis märtsikuus liiklusjärelevalve korras kiirust TallinnTartu-Luhamaa maanteel kahe sõidusuuna vahel. Kiirusemõõtealasse jõudis kaks sõidukit, esimesel rajal oli mikrobuss või kaubik, teisel rajal, mis oli temale lähemal, liikus sõiduauto silmnähtavalt kiiremini. Kiiruseks mõõtis 122 km/h. Sõidukit juhtis saalis viibiv isik. Kiirusemõõteseade näitas lähenevat sõidukit, mille kohta on ekraanil nool allapoole ning signaal oli ühtlane, mis tähendab, et mõõtmist häirivaid faktoreid ei olnud. Kaitsja leidis, et vastavalt Riigikohtu praktikale peab karistuse määramisel KarS § 56 märgitud asjaolude kõrval arvestama ka kõiki KarS § 57 asjaolusid. Väärteootsus on vastupidine, on tuvastatud asjaolud, kuid ei arvestata nendega, ei arvestata Riigikohtu juhistega. N.U ei ole asunud ennast õigustama, politseile vastu vaidlema. Tõepoolest võis see tegu juhtuda, on korduvalt väljendanud kahetsust ning kaitsja leiab, et kahetsus on siiras. 6 kuuks juhtimisõiguse äravõtmine on liiga karm, tahab töökoha säilitada. Seetõttu palub kohtul kaaluda alternatiivset karistust või kergendada karistust. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et KarS § 56 sätteid on õigesti kohaldatud ja määratud on õige karistus. Faktilistest asjaoludest ilmneb, et tegu on toime pandud tahtlikult. Sõidukiirus 122 km/h ei saa jääda märkamatuks nii suure kogemusega juhile, kes igapäevaselt on roolis ja läbib 200 kuni 400 km päevas. Selline juht tunnetab kiirust. Menetlusalune isik ei olnud teelõigul üksi, möödus sõidukist, mille liikumiskiirus oli 83 km/h. Menetlusalune isik on ka ise 3 märkinud, et tal oli kiire, pidi täitma veel ühe tööülesande. Kahetsus ei ole siiras, kahetsuse väljendus on tingitud sellest, et ei võetaks ära juhtimisõigust. Kaebus on üles ehitatud selliselt, et arvestataks kahetsust ja muudetaks kohaldatud karistuse liiki. Mis puudutab KarS § 56 viimast poolt, siis eesmärgiks on õiguskorra kaitsmise huvid ja mõjutada isikut seaduskuulekalt käituma. Võimalused mõjutamiseks on rahatrahv ja juhtimisõiguse äravõtmine. Rahatrahvidega on püütud menetlusalust isikut mõjutada 35 korda, kuid isik jätkab väärtegude toimepanemist. Mis on alternatiivne võimalus, selleks on juhtimisõiguse äravõtmine. Mis puudutab õiguskorra kaitsmise huvisid, siis liiklusreeglid on kehtestatud isikute ohutuse tagamiseks. Kui neid reegleid süstemaatiliselt rikutakse, siis luuakse pidevalt oht ning ohu loojad tuleb liiklusest kõrvaldada. Lähtudes teost, mis on ohtlik ja tahtlik, siis preventiivsed eesmärgid lausa nõuavad isiku liiklusest kõrvaldamist. Maksimaalne karistus on proportsionaalne ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, tunnistaja ütlused, kaitsja ja kohtuvälise menetleja arvamused, tutvunud kaebuse esitaja esitatud kaebuse, kohtule esitatud dokumentide ja väärteoasja materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piidest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, asub kohus seisukohale, et väärteomenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemine. Nii tuleneb 29.03.2013 koostatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist, et liikluspolitseinik Peeter Saar teostas 29.03.2013 kell 10.10 riikliku järelevalve korras N.U poolt juhitud mootorsõiduki Škoda Octavia reg nr-ga 224 BHJ liikluskiiruse mõõtmist Harju Maakonnas, Rae vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa tee
  8. kilomeetril suunaga Tallinna poole ning seadme lugem fikseeris sõiduki kiiruseks 122 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli aga 90 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatuseks on +/- 4 km/h, mis tähendab, et sõidukiirust ületati mõõdetaval teelõigul mitte vähem kui 28 km/h. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvad ka üksikasjalikud andmed kiirusmõõteseadme, selle kehtiva taatluse, kasutamise käigu ja tulemuste kohta ning mõõtmise tehiolude kirjelduse kohta. Kiiruse mõõtmise asjaolude kohta andis selgitusi ka mõõtmist teostanud Peeter Saar ise ning kohtuväline menetleja esitas kohtule Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni väljastatud mõõtevahendi siseriikliku tüübikinnitustunnistuse ja Metroserti väljastatud mõõtevahendi taatlustunnistuse nr TTRSS-13/
  9. Seega on eelmärgitud protokolli, ülekuulatud tunnistaja ütlustega ja väärteoprotokollis kirjeldatu pinnalt tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle inkrimineeritava rikkumise toimepanemine. Süüteo toimepanemist ei vaidlusta ka kaebuse esitaja, tunnistades oma süüd. Kohus leiab, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli ning kohtuistungil kohtule esitatud tüübikinnitustunnistuse ja taatlustunnistuse alusel võib asuda seisukohale, et mõõtetulemuse jälgitavus on Mõõteseaduse § 5 lg 1 ja 2 mõttes tõendatud ning puudub igasugune alus kahelda mõõtetulemuse õigsuses. Hinnates kohtule adresseeritud ja istungil korratud kaebuse argumente, mille kohaselt on karistus põhjendamatult range ning selles ei ole arvestatud süü tunnistamise ning kahetsusega, märgib kohus, et kaebuse etteheidetega pole väärteomenetluse otsusega ning väärteomenetluse käigus kogutud tõenditega tutvumise järgselt võimalik nõustuda. Kohus selgitab, et vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vastavalt LS § 227 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega kuni kuue kuuni ning lõike 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati kaebuse esitajat LS 227 lg 2 järgi põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni maksimaalmääras. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on keskmine, kuivõrd rikkumise määr on LS § 227 4 lg-2 sätestatud rikkumise keskmise määra lähedane, jäädes pisut alla keskmise. See aga omakorda peaks tingima karistuse ranguse, so karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Hinnates kergendavate asjaolude esinemist, mille arvestamata jätmist on kohtuvälisele menetlejale ette heidetud, leiab kohus, et etteheited kohtuvälisele menetlejale on põhjendamatud. On õige ning kohtupraktikaga kooskõlas, et ka varem korduvalt samalaadseid väärtegusid toimepannud isik võib oma järjekordset väärtegu siiralt kahetseda, ent seejuures tuleb menetlejal iga sellise kahetsusavalduse siirust hinnata. Väärteootsuse kohaselt on ka käesoleval juhul menetlusaluse isiku kahetsuse siirust hinnatud ning on leitud, et kahetsus on paljasõnaline ning siirana mittekäsitletav, kuna menetlusalune isik on varem järjepidevalt samalaadseid väärtegusid toime pannud. Seega on kohtuväline menetleja kahetsust hinnanud, kuid leidnud, et see pole tõsiseltvõetav ning jätnud kahetsusega arvestamata. Analüüsides menetlusaluse isiku karistusregistri väljavõttest nähtuvat, leiab kohus kohtuvälise menetlejaga nõustuvalt, et antud juhul ei ole võimalik menetlusaluse isiku kahetsust käsitleda siirana. Võttes aluseks ainuüksi 2012 menetlusaluse isiku karistusandmed ning seejuures üksnes kiiruseületamised, nähtub neist, et menetlusalust isikut on karistatud 22.02.2012 otsuse alusel LS § 227 lg 1 rikkumise toimepanemise eest 80 euro suuruse rahatrahviga. 28.05.2012 on menetlusalust isikut karistatud LS § 227 lg 2 järgi 92 euro suuruse rahatrahviga, edasiselt on teda karistatud 01.07.2012 otsuse alusel LS § 227 lg 2 õigusrikkumise toimepanemise eest 92 euro suuruse rahatrahviga ja 25.10.2012 otsuse alusel LS § 227 lg 2 rikkumise toimepanemise tõttu 240 euro suuruse rahatrahviga. Sealt edasi on menetlusalune isik õigusrikkumisi sõidukiiruse ületamise näol toime pannud selliselt, et teda on 19.03.2013 otsuse alusel LS § 227 lg 1 järgi kvalifitseeritava rikkumise järgi karistatud 120 euro suuruse rahatrahviga ning taas süüdistatakse menetlusalust isikut LS § 227 lg-s 2 ettenähtud liiklusrikkumise toimepanemises, mille ta pani toime 29.03.2013, so 10 päeva pärast eelmist otsust. Arvestades eelnevalt toime pandud rikkumiste hulka ning käesoleval juhul inkrimineeritavat süütegu, asub kohus seisukohale, et isikuandmed, mis viitavad üheselt sellele, et menetlusalune isik jätkab vaatamata eelnevatele karistustele süstemaatiliselt liiklusalaste õigusrikkumiste toimepanemist, ei väljenda isiku kahetsust, vaid süü tunnistamine ning kahetsus on kantud soovist vältida ja/või minimaliseerida mõistetavat karistust ja seda ka võimaliku juhtimisõiguse äravõtmise kontekstis. Seega, menetlusalune isik, olles arusaadavalt teadlik eelnevatest karistamistest ja pidades ka ise võimalikuks, et järjekordse õigusrikkumise tagajärjel on ilmselt põhjendatud tema suhtes rahatrahvist erineva karistusliigi määramine, leiab kohus, et kahetsus on antud juhul suunatud karistuse/karistuse liigi kergendamisele aga mitte õigusrikkumisele endale. Seega on kohtuväline menetleja põhjendatult jätnud kahetsuse kui KarS § 57 lg 1 p-s 3 nimetatud karistust kergendava asjaolu arvestamata. Mis puudutab kaebuse väidet, et ka süü tunnistamine on karistust kergendavaks asjaoluks, peab kohus vajalikuks märkida, et KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt on kergendavaks asjaoluks siiski süü ülestunnistamisele ilmumine, st süüteo toime pannud isik tuleb õiguskaitseasutusse või võimuesindaja juurde teatama toimepandud süüteost, mille toimepanemise kohta menetlejal andmed puuduvad või mille toimepanijat ei ole seni tuvastatud. Antud juhul fikseeriti süüteo toimepanemine liiklusjärelevalve käigus mõõtevahendiga, mille näit ei sõltu süü tunnistamisest, mistõttu ei pea kohus võimalikuks kaebuses väidetud süü tunnistamist karistust kergendava asjaoluna arvestada. Kohtuistungil väitis menetlusalune isik, et ületas lubatud kiirust tähelepanematusest, kuivõrd tee ja nähtavus olid head. Kohtuväline menetleja leidis, et tegu oli tahtlik, sest kogemusega juht peab sõidukiirust tajuma. Kohus, nõustudes kohtuvälise menetlejaga tahtluse osas, peab vajalikuks märkida, et ka kaebuses eneses on süüteo tahtlus üheselt lahti kirjutatud kui on leitud, et „Kiirust ei ületatud ohtlikul viisil ja hooletult, vaid arvestas liiklustiheduse ja teeoludega, ilmaoludega, nähtavusega. Ohutuskaalutlustele vaatamata nõustus N.U politseinikega, et ta oleks pidanud olema tähelepanelikum ning saab aru, et liikluseeskirjad on kehtestatud siiski ja just sellisena kõigi ohutuse eesmärgil“, „..et teo ohtlikkuse hindamisel tuleb lugeda tegu kõiki asjaolusid arvestades väheohtlikuks, so kiiruse ületamine toimus asulavälisel teel; nähtavus oli hea; väljas oli valge; sademeteta ilm; kuiv teekate; sõiduridasid oli 2; sõidusuunad olid eraldusribaga eraldatud. Siia lisandub ka asjaolu, et sellel teelõigul on ühena vähestest Eesti teelõikudest Maanteeameti määratud ajaperioodil suurimaks lubatud sõidukiiruseks 110 km/h. See tähendab, et sellel teelõigul on loodud olud sõitmiseks oluliselt kiiremini kui 90 km/h.“ Sellistest väidetest saab järeldada, et süütegu on toime pandud tahtlikult ning kaalutletult ja kõiki asjaolusid 5 arvestades ning viidetega asulavälisele teele ja teeoludele on asutud süüteo toimepanemist õigustama, seejuures ka sellega, et käesoleval ajal on sellel teelõigul lubatud suurimaks sõidukiiruseks 110 km/h. Kohus leiab, et isegi juhul, kui sellel teelõigul oleks ka väärteo toimepanemise ajal olnud lubatud sõidukiiruseks 110 km/h, siis oleks menetlusalune isik ikkagi toime pannud LS § 227 lg 1 ettenähtud väärteo selle väärteo rikkumise keskmist määra ületavas määras. Õigusnormides kehtestatud nõuded kehtivad kõikidele adressaatidele ühtemoodi ning kaebuse esitaja subjektiivne hinnang tee ja ilmastikuoludele ning teiste ning iseenda ohtu mitteseadmise kohta pole rikkumist õigustavaks või teo õigusvastasust välistavaks asjaoluks. Kohus on jätkuvalt seisukohal, et sõidukiiruse valik ei saa sõltuda juhi suvast, vaid juht peab jälgima liikluskorraldusvahenditel edastatavat informatsiooni ja järgima liiklusnõudeid, sõltumata tema elukutsest. Arvestades eelmärgitut peab kohus kohtuvälise menetleja otsuses märgitud seisukohaga avaldatud kahetsuse siiruse puudumise kohta nõustuma. Kui isik ei ole suuteline liiklusnõudeid järgima või ei soovi seda teha, nagu nähtub menetlusaluse isiku objektiivsest käitumisest ka karistusandmetest, siis tuleb selline isik liiklusest kõrvaldada. KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Eelnevas alapunktis osutas kohus menetlusaluse isiku eelnevatele liikluskiiruse ületamisega seonduvatele liiklusrikkumistele, mille eest menetlusalust isikut karistati rahatrahvidega. Osutatud andmed annavad kohtu hinnangul aluse järeldusele, et menetlusaluse isiku karistamine rahatrahviga soovitud tulemust, so isiku õiguskuulekat käitumist liikluses ei ole taganud, mistõttu ei pea kohus võimalikuks kohaldada karistust rahatrahvi näol nii nagu seda on taotletud kohtule adresseeritud kaebuses ning mida korrati ka kohtuistungil. Seega tuleb karistuse liigi valikul lähtuda seadusandja poolt ettenähtud alternatiivsest karistusliigist, so juhtimisõiguse äravõtmisest. Lisaks nõustumisele kohtuvälise menetlejaga karistusliigi valikul, on kohtu hinnangu põhjendatud ka karistusmäära valik sanktsiooni maksimaalmääras. Lisaks liiklusalastele õigusrikkumistele liikluskiiruse ületamise näol 2013 ja 2012 aastal, on õigusrikkumisi, sh ka liiklusalaseid toime pandud ka eelnevatel aastatel ning nende rikkumiste eest määratud karistused pole saanud ka uute väärtegude toimepanemise tõttu kustuda. Kohtu hinnangul on selliste andmete esinemisel võimalik karistust mõista vaid sanktsiooni maksimaalmääras või selle lähedasena. Seega arvestades isiku süü suurust, rikkumise toime pannud isiku eelnevaid isikuandmeid, võimalust edasiselt sundida kaebuse esitajat hoiduma liiklusalaste süütegude toimepanemisest, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ning kaaludes ka õiguskorra kaitsmise huvisid, tuleb proportsionaalseks pidada kohtuvälise menetleja määratud karistuse suurust, so 6 kuu juhtimisõiguse äravõtmist, so karistuse suurust sanktsiooni maksimaalses määras. Ühtlasi leiab kohus eeltoodust tulenevalt, et käesoleval juhul puuduvad alused kaebuse taotluste rahuldamiseks. Puutuvalt kaebuses osutatud autojuhina töötamisse, märgib kohus, et kaebuse viide juhtimisõiguse vajadusele on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid seejuures ei saa jätta kõrvale, et kaebuse esitaja eksimus ei ole juhuslikku laadi või esmakordne ning tegemist on isikuga, kelle suhtes kohaldatud eelnevad rahatrahvid pole oma eesmärki täitnud. Kaebuse esitaja on järjekindlalt jätkanud liiklusrikkumiste toimepanemist ning nagu kohtuväline menetleja oma otsuses viitas, on käesoleval juhul vaatluse all olev rikkumine vaadeldav enamohtliku väärteona, kus seati ohtu nii kaebuse esitaja enda kui teiste kaasliiklejate elu ja tervis, samuti tööandja vara. Seega kaaludes riivatavaid õigushüvesid asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles võimaliku töökoha kaotusega seonduvad tagajärjed. Lisaks pidi kaebuse esitaja oma eelnevate süütegude ja neile järgnenud karistuste pinnalt möönma, et iga võimaliku järgneva rikkumisega kaasnevad tagajärjed, võimalik et rangemad ning ka juhtimisõiguse äravõtmisega seonduvad. Seejuures ei ilmnenud menetlusaluse isiku jaoks juhtimisõiguse vajalikkus kohtuvälise menetleja otsuse kättesaamise järgselt, vaid see asjaolu oli teada menetlusalusele isikule ka väärteo toimepanemise ajal ning ilmselgelt ka eelnenud karistuste tasumise ajal. Selline teadmine juhtimisõiguse vajalikkusest ei sundinud aga menetlusalust isikut hoiduma järjekordse samalaadse rikkumise toimepanemisest. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele 6 minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.