← Eesti

1-11-14208/24

1-11-14208 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. september
  2. a Tallinn Kriminaalasja number 1-11-14208 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Urmas Reinola Kea Lemming Kohtuistungi sekretär Kriminaalasi Irina Leetberg D.B süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
  3. aprilli
  4. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatava D.B kaitsja Gennadi Kull Lea Pähkel D.B isikukood XXX elukoht XXXXXXX XXXX X-XX, T OÜ XXXXXXX, karistatus puudub Vandeadvokaat Gennadi Kull Tõlk Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
  5. aprilli
  6. a kohtuotsus D.B suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Välja mõista D.B-lt Eesti Vabariigi kasuks 96 eurot (üheksakümmend kuus) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr
  7. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „D.B“, 1-11-14208“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  8. septembril
  9. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Harju Maakohtu
  11. aprilli
  12. a kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati D.B süüdi KarS § 121 järgi ja talle mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 alusel täitmisele pööramata 3-aastase katseajaga.
  13. D.B tunnistati süüdi selles, et ta
  14. oktoobril
  15. a kella 11 paiku Tallinnas XXXXXXXXX XX asuvas J esimesel korrusel haaras jõuga CI paremast käsivarrest, keda ta süüdistas oma poja peksmises, ja tiris hirmust ja valust nutva lapse endaga kaasa teisele korrusele, kus kooli direktor ER vabastas lapse naise haardest. Sellise tegevusega põhjustas D.B CI-le füüsilist valu ning punetava haardejälje paremal käel.
  16. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Apellatsiooni motiivide kohaselt on kohus hinnanud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult. Süüdistatava D.B ütlused on põhjendamatult kõrvale jäetud ning on arvestatud tunnistajate ütlustega, kes annavad valeütlusi. Kohus on jätnud hinnangu andmata kaitsja poolt esitatud ja kohtus ära kuulatud helisalvestusele, millest nähtub, et D.B kõneles rahulikult ja vaoshoitult. Süüdistatav D.B käis ise polikliinikus ja vestles arstiga, kes lapse läbi vaatas. Arsti sõnade kohaselt ei olnud lapsel mingeid nähtavaid vigastusi. Kannatanu CI, tema isa ja kõik tunnistajad annavad valeütlusi. Kooli töötajad on sõltuvuses kooli direktorist, mistõttu nad annavad selliseid ütlusi, nagu on direktor käskinud. CI isa annab polikliinikus käimise kohta erinevaid ütlusi. Isa on kinnitanud, et ta käis lapsega IdaTallinna Keskhaiglas (Ravi tn 18), tegelikult käis ta aga samal tänaval asuvas lastepolikliinikus (Ravi tn 27).
  17. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Süüdistatav lisas, et kui ringkonnakohus ei pea õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist võimalikuks, siis taotleb ta kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Veel leidis ta, et kannatanu CI isa ja kõik tunnistajad tuleks võtta kriminaalvastutusele valeütlu ste andmise eest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  18. Kohtukolleegium, tutvunud käesoleva kohtuasja materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Siinkohal osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  19. mai
  20. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukoh ale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  21. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad 2

(4)kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja D.B suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. 5.2 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava D.B ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja arvestanud kannatanu seadusliku esindaja NI ja tunnistajate JK, OJ ja ER valeütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. aprilli
  2. a otsuses nr 31-1-19-05 ja
  3. septembri
  4. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus arvestanud põhjendatult tunnistajate JK, OJ ja ER kokkulangevate ütlustega selle kohta, et ärritunud D.B hoidis nutvat CI-t parema käe randmest, kuni tunnistaja ER lapse tema haardest vabastas. Tunnistaja ER ütlustest nähtub veel, et ta nägi kuidas D.B nutvat CI-t mööda treppe teisele korrusele vedas. Tunnistajate ütlused on kooskõlas kannatanu CI ütlustega, mille kohaselt D.B haaras tal randmest ja vedas teda mööda treppe teisele korrusele. Tal oli valus. D.B hoidis tema randmest kinni seni, kuni kooli direktor ta vabastas. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et ei ole tõenäoline, et lapseealine kannatanu ja kooli töötajad valeütluste andmises kokku lepivad. Lisaks sellele nähtub ka kooli turvakaamera videosalvestuselt füüsiline kontakt kannatanu CI ja D.B vahel. Kannatanu CI kooli tervisekaardil oleva sissekande põhjal on tal
  5. oktoobril
  6. a olnud parem käsivars punane ja tugevasti valutanud. Laps nuttis ja rääkis, et teda oli käest haaranud Z ema. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et maakohtul puudus alus kannatanu CI ja tunnistajate JK, OJ ning ER ütlustes kahelda, sest need on omavahel kooskõlas ning haakuvad ka kooli turvakaamera videosalvestusel ja CI tervisekaardil sisalduva informatsiooniga. 5.3 Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et tegelikult süüdistatav D.B ei eitagi, et ta CIl käest haaras ja sellest kinni hoidis. Ta eitab vaid valu põhjustamist. Siinjuures kohtukolleegium selgitab, et KarS § 121 kehtestab vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise , peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. Seega kuriteokoosseis KarS § 121 järgi ei eelda obligatoorselt kannatanul kehavigastuste tuvastamist vaid piisab, kui on tuvastatud talle füüsilise valu tekitamine. Riigikohtu senises praktikas on asutud valu põhjustanud muu kehalise väärkohtlemise tõlgendamisel seisukohale, et valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. juuni
  8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-48-04 ). Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et süüdistatav D.B haaras 9-aastasel CI-l käest ja vedas teda mööda treppe teisele korrusele. Ta ei lasknud CI-l käest lahti, ehkki laps nuttis. Kannatanu CI vabastamiseks D.B haardest pidi tunnistaja ER kasutama füüsilist jõudu lausa mõlema käega. D.B pigistas lapse kätt nii tugevasti, et punane muljumisjälg oli fikseeritud CI kooli tervisekaardil. Kannatanu CI on kogu menetluse kestel kinnitanud, et ta tundis valu, kui teda käest haarati ja sellest kinni hoides tiriti. Seevastu süüdistatav ja tema kaitsja on rõhutanud 3
(4)jätkuvalt seda, et D.B eesmärk ei olnud mitte CI-le füüsilist valu tekitada, vaid oma poega kaitsta. Kohtukolleegium leiab, et selline käitumine ei ole normaalsetes inimestevaelistes suhetes aktsepteeritav. Kohtukolleegium ei kahtle, et D.B selline teguviis kannatanu CI-le valu põhjustas. Kuna D.B-le ei ole esitatud süüdistust CI tervise kahjustamises või löömises, vaid ainult valu põhjustamises, siis ei ole tähtsust asjaolul, kas ta hiljem arsti poole pöördus või mitte. On üldteada, et pelgalt valu põhjustamine kannatanu kehale objektiivseid jälgi ei jäta. Valu saab tunda vaid kannatanu ise, mitte süüdistatav ning kohtul lasub kohustus seda asjaolu hinnata. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et valust ja ehmatusest nutvat last mööda treppe tirides pidas D.B võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, so valu tekitamist, ja möönis seda. Seega pani D.B kuriteo toime kaudse tahtlusega. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellandi väitega, et kohtu järeldus kannatanu CI-le valu põhjustamise kohta on alusetu. 5.4 Süüdistatav ja kaitsja on kogu menetluse vältel püüdnud juhtida kohtu tähelepanu sellele, et D.B kooli tuleku põhjuseks oli asjaolu, et kaasõpilased olid tarvitanud eelnevalt vägivalda tema poja suhtes. Kohtukolleegium leiab, et kohtuasja materjalidega on see asjaolu igati tõendamist leidnud, kuid see ei tee olematuks D.B poolt kehalist väärkohtlemist CI suhtes. Seda, et kehaline väärkohtlemine leidis aset mitte avaliku korra rikkumise eesmärgil, vaid omavaheliste isiklike suhete pinnal, on kohus D.B käitumisele juriidilise hinnangu andmisel juba arvesse võtnud, kvalifitseerides D.B käitumise KarS § 263 p 1 asemel KarS § 121 järgi. 6. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjatele tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras D.B kaitsjale välja maksta 96 eurot. Maakohtu otsusele oli esitanud apellatsiooni kaitsja. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KarS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse D.B suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda. 7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 33 7 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 5. aprilli 2012. a otsuse D.B suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Meelika Aava Ivi Kesküla Urmas Reinola 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.