, mille lõike 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse määramisel peab lähtepunktiks võtma sanktsioonivahemiku keskmise määra, konkreetse karistuse valimiseks tuvastatakse sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud. Süüd kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja ei tuvastanud. LS § 227 lg 3 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, s.o 800 eurot või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 227 lg 5 p 3 alusel võib lisakaristusena võtta juhtimisõiguse kolmest kuust kuni kuue kuuni. Kohtuväline menetleja arvestab otsuse tegemisel menetlusaluse isiku vastulauses esitatuga, milles ta selgitab juhtunu asjaolusid ning palub leebemat karistust, kuna on õppiv tudeng, kellel puudub töökoht. 21.09.2012 esitas G.V Tartu Maakohtule kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale (tlk 1), milles tunnistab oma rikkumist ja peab seda kahetsusväärseks ning palub tühistada Lõuna Prefektuuri menetlusteenistuse vanema U. Solovjovi otsus väärteoasjas nr 2602,12,005299 ning määrata võimalikult minimaalne rahatrahv. Kaebuses avaldab menetlusalune isik, et 12.08.2012 hommikul kella 04.00 ajal liikus ta mööda Riia tänavat Lemmatsi poole. Kuna tänav oli tühi ja linna piir lähedal, ületas ta kogemata kiirust. Peale protokolli koostamist kasutas vastulause esitamise õigust, eesmärgiga taotleda võimalikult 2 minimaalset rahatrahvi. Kuna see oli tema esimene rikkumine jäi vastulauses märkimata olulised terviseseisundit puudutavad asjaolud. Juhtimisõigus on kaebuse esitajale igapäevaseks toimetulekuks eluliselt vajalik, kuna arstlikult on talle määratud XXXX ja XXXXX. Transpordi kasutamine on vajalik elukohast linna ja päeva jooksul erinevatesse õppehoonetesse jõudmiseks. XXXX, mis välistab ka ühistranspordi kasutamise. Kaebuse esitaja viitab
lg 2, mille kohaselt ei saa mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. G.V soovib asja arutamist kirjalikus menetluses. II Kohtuvälise menetleja seisukoht 19.10.2012 esitas kohtuvälise menetleja esindaja kohtule oma kirjaliku seisukoha G.V-ga väärteoasjas. Kohtuväline menetleja märgib, et otsuse tegemisel on menetleja arvestanud asjaoluga, et lubatud sõidukiiruse oluline ületamine on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga – sellise teoga seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Selline kiiruseületamine ei saa jääda juhile märkamata. See rikkumine oli toime pandud tahtlikult, seda kinnitavad ka väärteoprotokolli kantud menetlusaluse isiku omakäeliselt kirjutatud ütlused. Kohtuväline menetleja arvestas otsuse tegemisel menetlusaluse isiku vastulauses toodud põhjendustega ja pidas põhjendatuks kohaldada rahatrahvi asemel rahalises mõttes vähemkoormavat põhikaristust, s.o eriõiguse äravõtmist. Tartu Maakohtule esitatud kaebuses esitab G.V uued asjaolud (dokumentaalsed tõendid): Perearst XXXX poolt väljastatud tõendi, mille kohaselt tulenevalt G.V-ga tervislikust seisundist mõjutab transpordivahendi kasutamise võimalus igapäevaeluga toimetulekut suurel määral ning Lõuna Pensioniameti Tartu büroo otsuse kestusega 24.10.2011 kuni 31.10.2012, mille kohaselt tuvastati G.V keskmine puue. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kui G.V on teinud käesolevaks ajaks korduvekspertiisi taotluse (taotlemise tähtaeg 05.09.2012-20.09.2012) ja Lõuna Pensioniameti Tartu büroo otsusega on jätkuvalt tuvastatud G.V liikumisfunktsiooni mõõduka kõrvalekaldega seotud XXXX, siis
lg 2 ei näe võimalust mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist isikult, kes kasutab mootorsõidukit seoses invaliidsusega. Seega tuleb kohtuvälise menetleja 07.09.2012 otsus väärteoasjas nr 2602,12,005299 määratud karistuse osas tühistada. Milline saab olema võimalik karistus, jätab kohtuväline menetleja kohtu otsustada, kuid märgib, et isik, kellele seoses liikumispuudega on auto kasutamine igapäevaselt vajalik, ei peaks oma mõtlematu tegevusega ohtu seadma eelkõige teisi liiklejaid ja ka ennast. Kohtuvälise menetleja esindaja nõustub kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses, kohtuistungist osa võtta ei soovi. III Kohtu seisukoht V™S § 117 lg 1 p 4 kohaselt lahendab maakohtunik asja kirjalikus menetluses vastavalt käesoleva seadustiku §-le 120. Vastavalt V™S § 120 lg-le 1 võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi V™S § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus leiab, et asja saab lahendada kirjalikus menetluses. 3 V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S § 87 sätestab väärteo arutamise piirid, mille kohaselt kohus arutab väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Käesolevas asjas ei esine vaidlust selles, et G.V pani toime talle etteheidetava väärteo – ta ületas mootorsõiduki juhina sõidukiirust vahemikus 41 kuni 60 kilomeetrit tunnis. Nimetatud väärtegu on tõendatud Lõuna Prefektuuri liikluspolitseiniku A.G. poolt 12.08.2012 koostatud liiklusjärelvalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga ning tunnistaja A.G. ülekuulamise protokolliga. Samuti ei ole menetlusalune isik G.V väärteomenetluse jooksul eitanud väärteo toimepanemist. G.V pani talle süüks arvatava teo toime kavatsetult, kuna tema eesmärgiks oli sõidukiiruse ületamine ja ta oli sõidukiiruse ületamisel teadlik oma suurest sõidukiirusest. G.V väitis väärteoprotokollis, et ta oli motiveeritud autoga koju kiirustama ning lisaks märkis ta menetlejale esitatud vastulauses, et ta oli täielikult teadlik oma tegevusest. Kuigi 21.09.2012 kohtule esitatud kaebuses väitis G.V, et kiiruseületamine toimus kogemata, leiab kohus, et nimetatud G.V-ga väide on ennastõigustav ning on vastuolus tema eelnevate väidetega. Väärteoprotokolli kohaselt sõitis G.V Tartu linnas mitte vähem kui 92 kilomeetrit tunnis. Sellise sõidukiiruse puhul pidi G.V isegi juhul, kui ta ei jälginud sõidu ajal spidomeetrit, aru saama, et ta ületab linnas ettenähtud kiirusepiirangut. Samuti on G.V möönnud kaebuses, et kiiruseületamise hetkel oli linnapiir lähedal. Seega sai G.Vru, et ta sõidab Tartu linnas, kus kiirusepiirang on vähemalt 50 kilomeetrit tunnis. Samas ei nõustu kohus G.V-le määratud karistusega, millega võeti G.V-lt 5 kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õigus.
lg 2 kohaselt võib isikule mõista vangistuse (raskeim karistusliik) ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Nimetatud karistuse liigi valimise põhimõte kohaldub ka LS § 227 lg 3 tulenevate karistusliikide kohaldamise korral, kus rahatrahv on kergeim karistusliik ning arest on raskeim karistusliik. Sellest tulenevalt võib üle minna kergeimalt karistusliigilt raskemale karistusliigile üksnes siis, kui rahatrahviga ei ole võimalik täita karistuse eesmärke. Karistuse peamiseks eesmärgiks on eelkõige uute süütegude ärahoidmine. Kohtu hinnangul saab aga mõjutada G.V järgima õiguskorda ka kergeima karistusliigiga. G.V ei ole varem süütegude toimepanemise eest karistatud. Samuti on G.V kogu menetluse vältel kahetsenud toimepandut ning on lubanud edaspidi käituda õiguskuulekalt. Seega täidab G.V-le mõistetava karistuse eesmärgi ka rahatrahv. Samuti arvestab kohus karistusliigi valikul asjaoluga, et G.V-ga jaoks on sõiduauto kasutamine igapäevaseks toimetulekuks eluliselt vajalik. Kohtuotsuse tegemise ajaks on aegunud (aegus 31.10.2012) G.V-ga poolt kohtule esitatud Sotsiaalkindlustusameti 12.12.2011 otsus, mis tuvastas G.V XXXX, sest tema igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises esineb raskusi. Sotsiaalkindlustusameti otsuse kohaselt on G.V tuvastatud XXXX, millest tulenevalt on isikul tuvastatud XXXX jaXXXX. Samuti esitas G.V kohtule perearsti dr Ülle Perendi 17.09.2012 arstitõendi nr 7028, mille kohaselt tulenevalt G.V-ga tervislikust seisundist mõjutab transpordivahendi (auto) kasutamise võimalus igapäevaeluga toimetulekut olulisel määra. Seega hoolimata Sotsiaalkindlustusameti otsuse aegumisest, ei ole G.V-ga tervislik seisund paranenud. 4 LS § 227 lg 3 kohaselt võib nimetatud sättes kvalifitseeritud väärteo eest karistada rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
lg 1 kohaselt on minimaalseks karistuseks väärteo eest rahatrahv 3 trahviühikut.
lg 1 tuleneva põhimõtte kohaselt on karistusmäära valimisel peamiseks aluseks isiku süü. Isiku süü määrab ära maksimaalse karistuse ülemmäära. Kuigi G.V ületas oluliselt linnas kehtestatud kiirusepiirangut, pani ta talle süüks arvatava teo toime kell 04.00 hommikul, millisel ajal on teatavasti tavapärasest oluliselt hõredam liiklus. Samuti pani G.V talle süüks arvatava teo toime Tartu linna piiril. Seega ei ole G.V-ga süü niivõrd suur, mis tingiks karistuse, mis asetseks mõistetava karistusvahemiku ülemises kolmandikus. Karistusmäära valimisel tuleb
lg 1 kohaselt arvestada ka karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kuigi Lõuna Prefektuuri 07.09.2012 otsuse kohaselt ei tuvastanud kohtuväline menetleja G.V-ga tegevuses karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, leiab kohus, et G.V on toimepandut kahetsenud
lg 1 p 3 alusel, kuna ta on kogu menetluse vältel tunnistanud oma süüd ning kahetsenud toimepandut ja lubanud käituda edaspidi õigusekuulekalt. Samuti ei ole G.V eelnevalt toime pannud süütegusid. Samas märgib kohus, et sellisel määral kiiruse ületamine on ühiskonna poolt äärmiselt taunitav teguviis, mis seab ohtu nii juhi kui ka teiste inimeste elu. Lisaks on eriti taunimisväärt asjaolu, et G.V ületas sellises ulatuses sõidukiirust Tartu linna piires. Seega peab G.V-ga karistus jääma ülespoole sanktsiooni keskmisest määrast. Seega, arvestades eeltoodut, tühistab kohus Lõuna Prefektuuri otsusega määratud karistuse ja mõistab G.V-le karistuseks rahatrahvi 120 trahviühikut.
Seega tuleb G.V karistada rahatrahviga 480 eurot.
G.V on üliõpilane, kes käesoleval ajal ei tööta. Seega on põhjendatud võimaldada G.V tasuda talle mõistetud karistus ositi 6 kuu jooksul. Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.