4-13-4839 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. september 2013 (kirjalikus menetluses) Väärteoasja number 4-13-4839 Kohtukoosseis Mati Kartau Väär

§ 38lg 1 sätteid.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

1. Maakohus, olles kõrvutanud uurituid tõendeid ning hinnanud neid oma siseveendumuse kohaselt, jõudis seisukohale, et süüdistuses kirjeldatud tegu on aset leidnud, teod pani toime L.R ning tema poolt toimepandu on õigesti kvalifitseeritud. Kohus põhjendas enda otsust järgnevalt. 3.1 Kohus luges tunnistaja V.T. i ütlusi ja dokumentaalseid tõendeid usaldusväärseteks. Maakohtul puudus alus kahelda tunnistaja ütlustes ning dokumentaalsetes tõendites, tõendid langevad omavahel kokku, andes kohtule süüteo tervikpildi. Tunnistaja V.T. on politseitöötaja, kelle igapäevane töö on ka liiklusjärelevalve teostamine. Oma igapäevases töös peab tunnistaja kontrollima, et liiklejad järgiksid liiklusseadust ning rikkumise ilmnemisel peab ta koheselt reageerima. V.T. ei ole L.R-iga töövälisel ajal kokku puutunud. Tunnistaja suhtleb pidevalt tööülesannete täitmisel õigusrikkujatega ning tal puudub mingi eriline suhtumine L.R-isse. Samuti oli kohtu hinnangul antud juhul eksimus politseitöötaja poolt välistatud. Tunnistaja nägi L.R ühe meetri kaugusel valgustatud teel ning kuna ta väga tihti suhtles L.R-iga tööülesannete täitmisel, teab L.R hästi ja kohe tundis ta ära. Kohtu hinnangul oli veenev tunnistaja seletus, mille kohaselt on ta kindel, et just L.R juhtis 04.07.2013 kell 00:13 Ida-Virumaal Jõhvi linnas XXX juures jalgratast. 3.2 L.R eitab juhtunut ja oma ütluste kohaselt viibis ta ööl vastu 04.07.2013 Tallinnas elukaaslase juures. Täpsustades elukaaslase elukoha aadressi ei öelnud L.R elukaaslase andmeid ja ei taotlenud tema kutsumust kohtuistungile. Seega puudus kohtul reaalne võimalus alibi olemasolu kontrollida. Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Siiski on nii menetlusteoorias kui ka kohtupraktikas mööndud, et teatud juhtudel esineb nn pööratud tõendamiskoormus, kus mingite asjaolude tõendamise kohustus võib lasuda ka süüdistataval (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-70-11). 3.3 Maakohus luges L.R-i ütlused ebausaldusväärseteks, end õigustavateks ning arvas, et ütlused on antud soovist vabaneda toime pandud väärteoga kaasnevast vastutusest. Maakohus leidis, et L.R-i ütlused on ümber lükatud dokumentaalsete tõenditega, millega on tõendatud, et L.R ei töötanud kunagi XXX -s ega XXX kontserni kuuluvates ettevõtetes ning ei töötanud juulis 2013 OÜ-s XXX . Samuti on L.R-i ütlused kummutatud tunnistaja V.T. i ütlustega. 3.4 Maakohus tõi välja, et süüdimõistva kohtuotsuse tuginemine vaid ühele tõendile, antud juhul tunnistaja V.T. i ütlustele, ei ole välistatud ka senises kohtupraktikas. Süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, kuid ühe tõendi pinnalt kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kõnealustel juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud. (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-109-10, 3-1-1-85-00, 3-1-1-21-09). 3.5 Kohtul kujunes siseveendumus, et tunnistaja ütlused saavad olla küllaldaseks ja usaldusväärseks tõendiks. Tunnistaja V.T. i ütlused on kinnitatavad objektiivselt tuvastatud 2 asjaoludega, et ööl vastu 04.07.2013 ei viibinud L.R kodus. Samuti L.R-i ema, kes kohe helistas pojale, ei teatanud politseitöötajale, et L.R võib viibida Jõhvist väljaspool. 3.6 Väärteoasjas kogutud tõendite alusel luges maakohus tuvastatuks, et L.R juhtis 04.07.2013 kell 00:13 Ida-Virumaal Jõhvi linnas XXX juures pimedal ajal jalgratast, millel sõidu ajal ei põlenud ees valge ja taga punane tuli. Samuti eiras ta politseiametniku poolt antud sõidukile kohustuslikku peatamisemärguannet, mis oli antud liiklusjärelevalve teostaja poolt politseivärvides alarmsõidukist käega ning sinise ja punase vilkuriga. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusalune isik L.R, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist talle mõistetud karistuse osas ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Apellatsioonis on toodud järgnevad põhjendused. 4.1 Apellatsiooni kohaselt ei tunnista L.R oma süüd, kuna väidab, et väärteo toimepanemise ajal
3. juulil 2013 kell 00:13 viibis ta Tallinnas aadressil XXX asuvas kortermajas koos oma elukaaslase J.A. ga. 4.2 Kaebaja leiab, et maakohus ei võtnud arvesse L.R-i poolt kohtuistungil esitatud suulist tõendusmaterjali ning lubab saata dokumentaalsed tõendid Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja kaudu 15 päeva jooksul. Apellatsioonis tuuakse välja, et L.R palus maakohtult aresti kandmist osade kaupa, rahatrahvi või üldkasulikku tööd, kuid neid ei pidanud kohus otstarbekaks. 4.3 L.R leiab, et tunnistaja V.T. ei saa olla kindel selles, et ta pimedal ajal nägi liikumas ja liiklusseadust rikkumas just L.R.
4. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 16.09.2013 määrusega määrati väärteoasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andes kohtuvälisele menetlejale kirjaliku seisukoha esitamiseks aega kuni 23.09.
5. Nimetatud kuupäevaks saatis kohtuvälise menetleja esindaja kirja, kus leiab, et isiku süü on tõendatud, karistuse määr on põhjendatud ja vastavuses toimepandud teoga. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
6. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 25.07.2013 otsuses esitatud motiivid ja järeldused menetlusaluse isiku L.R-i poolt vaidlustatud LS §

§ 38

lg 1 sätestatud rikkumiste toimepanemise tõendatuse ning selle eest mõistetud karistuse liigi ja määra osas on põhjendatud ning asjakohased ning apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt V™S §-le 153 lg 4 p 1 kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, ei pea ta maakohtu otsuse põhiosa asjaolusid oma kohtuotsuses kordama. 6.1 Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on motiveeritud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on antud asjas läbi viinud igakülgse tõendite uurimise. Peeti kohtuistung, kus kuulati üle L.R ning tunnistaja V.T. ja uuriti kirjalikke tõendeid. L.R ei esitanud kohtuistungil ega pole ka praeguseks ajaks ringkonnakohtule esitanud rohkem tõendeid kui tema enda ütlused. Seetõttu on jäänud paljasõnaliseks tema väide, et viibis nimetatud ajal hoopis Tallinnas oma elukaaslase juures. 3 6.2 Kohtuotsuses on üksikasjalikult välja toodud kõik maakohtus uuritud tõendid ja seejärel on näidatud, miks ja millised tõendid kinnitavad L.R-i poolt LS §

§ 38lg 1 rikkumist (lk 50-52).

6.3 Ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldused tulenevad uuritud tõenditest. Väärteoprotokolli koostas K.J. (lk 3). Seega oli õigustatud tunnistajana üle kuulata teine politseinik, s.o V.T. , kes kohtuistungil kinnitas, et isik, kes 04.07.2013 kell 00:13 Ida-Virumaal Jõhvi linnas XXX juures pimedal ajal sõitis jalgrattaga ja kelle rattal sõidu ajal ei põlenud ees valge ja taga punane tuli, oli just L.R. Samuti kinnitas V.T. , et just L.R samal ajal ja kohas eiras politseiametniku poolt antud kohustuslikku peatamise märguannet, mis oli antud liiklusjärelevalve teostaja poolt politseivärvides alarmsõidukist käega ning sinise ja punase vilkuriga. 6.4 Kohtuistungil väitis L.R, et ta ei saanud toime panna väärtegusid, milles teda süüdistatakse, kuna ei viibinud nende toimepanemise ajal Jõhvi linnas, vaid viibis hoopis Tallinnas, kus väidetavalt töötab XXX OÜ territooriumil ja tema tööandjaks on XXX OÜ. Samas kohtuistungi protokolli lõpuosast (lk 40) nähtub, et L.R kahetseb enda tegu ja palub määrata kergem karistus. Kohtuistungil esitas kohtuvälise menetleja esindaja maakohtule päringu OÜ-le XXX ja vastuse (lk 38), mille kohaselt V.K. kinnitab, et L.R on töötanud OÜ-s XXX veebruaris 2013, veebruaris nägigi V.K. E. Massilinit viimast korda. Juulis 2013 ei töötanud L.R OÜ-s XXX . Maakohus on tuginenud ka kohtuvälise menetleja poolt teostatud päringule AS-le XXX ja vastusele (tl 10-14), mille kohaselt L.R ei ole kunagi olnud töösuhetes ei XXX -ga ega XXX kontserni kuuluva ettevõttega. 6.5 Eelkõige eelnimetatud tõenditele tuginedes luges maakohus tuvastatuks, et L.R juhtis 04.07.2013 kell 00:13 Ida-Virumaal Jõhvi linnas XXX juures pimedal ajal jalgratast, millel sõidu ajal ei põlenud ees valge ja taga punane tuli. Samuti eiras ta politseiametniku poolt antud sõidukile kohustuslikku peatamisemärguannet, mis oli antud liiklusjärelevalve teostaja poolt politseivärvides alarmsõidukist käega ning sinise ja punase vilkuriga. 6.6 Karistuse mõistmise aluseks on isiku süü ja selle suurusest tulenevalt oli antud juhul põhjendatud karistusena aresti mõistmine. Maakohus on arvestanud (lk 53-54) kõigi KarS §-st 56 tulenevate karistuse alustega, mistõttu ei saa maakohtule ette heita aresti kohaldamist mõne muu vähem isiku põhiõigusi riivava meetme asemel. Maakohus on oma otsuses märkinud, et L.R pani korraga toime 2 rikkumist ning teda on varem väärtegude toimepanemise eest karistatud 52-l korral. Samuti on tal ka 2 kehtivat kriminaalkaristust. Varasemalt on L.R-ile karistusena määratud rahatrahvid, sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine, arest, kuid enamus trahvidest on tasumata. Maakohus leidis, et rahalise karistuse kui sanktsiooniliigi kohaldamise käesoleval juhul on välistatud, samuti ei ole õigustatud asendada arest üldkasuliku tööga. Maakohus ei leidnud ka põhjust määrata arest kandmisele ositi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega karistusliigi ja -määra valimisel. 7. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Mati Kartau Kohtunik 4