KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. detsembril 2012. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-12-5030 Kohtunik Peet Teidearu Väär

§ 227lg 5 p 2 alusel lisakaristus, s.o sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks

) § 15 lg 1 p 1 sätestatud nõude rikkumise eest

§ 227

lg 3 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 400 eurot ning

§ 227

lg 5 p 2 alusel kohaldati tema suhtes lisakaristusena ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks. Otsuse kohaselt juhtis B.Z

1. augustil
2. a kell 11.06 Tartu maakonnas Ülenurme vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt 196 km-l mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 138 +/- 5 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 43 km/h. Sellega rikkus B.Z

§ 15

lg 1 p 1 nõuet ja pani toime

§ 227lg 3 sätestatud väärteo.

Väärteo toimepanemine on otsuse kohaselt tõendatud tunnistaja ütlustega, liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga ja menetlusaluse isiku ütlustega. Otsuse kohaselt puuduvad B.Z-i puhul karistust raskendavad asjaolud, karistust kergendava asjaoluna on arvestatud tema kahetsusega.

1. oktoobril
2. a saabus Tartu Maakohtusse B.Z-i kaebus (tl 1-2), milles ta palub temale Lõuna Prefektuuri
3. septembri
4. a otsusega väärteoasjas nr 2602,12,005778 määratud rahatrahvi vähendamist ja selle tasumise võimaldamist osamaksetena võrdsetes osades ühe kvartali jooksul. Samuti palub kaebuse esitaja temale määratud lisakaristuse tühistamist. Kaebuse esitaja ei vaidle vastu väärteo toimepanemise asjaolude tõendatusele, kuid leiab, et temale määratud põhi- ja lisakaristus ei ole põhjendatud. Tema suhtes on tehtud samasuguse rikkumise eest ligikaudu kuu aega enne kõnesolevat otsust ka teine väärteootsus, milles olid sarnased põhjendused, kuid tol korral ei peetud lisakaristuse kohaldamist vajalikuks, kuivõrd isikut ei ole varem karistatud. Kuna nimetatud väärteootsus on vaidlustatud ja seega ei ole veel jõustunud, siis on sisuliselt nüüdki tegemist esmase väärteorikkumisega ning seetõttu ei ole lisakaristuse kohaldamine jätkuvalt põhjendatud. Samuti on juhtimisõiguse olemasolu kaebuse esitajale igapäevaselt vajalik töö- ja kodukoha vahel liiklemiseks ja uurimistöö korraldamiseks, kuivõrd läbitav vahemaa on ligikaudu 30 km ja bussiühendus lähima 3 km ulatuses puudub. Kaebuse esitajale jääb ka selgusetuks, miks on kohtuväline menetleja võtnud raskendava asjaoluna arvesse KarS § 58 loetlemata raskendavaid asjaolusid nagu kiiruse ületamise ulatus ning peatumisteekonna ja ohuolukorra võimalikud traagilised tagajärjed, märkides samas, et raskendavad asjaolud menetlusaluse isiku puhul puuduvad. Kaebuse esitaja palub võtta arvesse ka asjaolu, et kiiruseületamine toimus teisest sõidukist möödumisel. Kaebusele on lisatud ka Lõuna Prefektuuri
5. augusti
6. a väärteootsus nr 2602,12,005167 (tl 6-7), kus kohtuväline menetleja on määranud B.Z-ile asulavälisel teel lubatud sõidukiiruse ületamise eest mitte vähem kui 55 km/h rahatrahvi 115 trahviühikut, s.o 460 eurot ning jätnud lisakaristuse kohaldamata.
7. novembril
8. a saabus Tartu Maakohtusse kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri kirjalik seisukoht B.Z-i kaebusele (tl 21). Kohtuväline menetleja leiab, et kohaldatud karistus on kooskõlas isiku süü raskuse ja karistuse eesmärkidega. Tegemist on raske rikkumisega ning sellisel kiirusel möödasõit ei ole õigustatud, vaid paneb ohtu ka teised liiklejad. Samuti leiab kohtuväline menetleja, et arvestades kaebuse esitaja poolt toimepandud rikkumise raskust ja ohtlikkust on põhjendatud kohaldada tema suhtes lisaks juhtimisõiguse äravõtmist sanktsiooni minimaalmääras. Seejuures leiab kohtuväline menetleja, et on põhjendatud arvestada iseloomustava materjalina ka kaebuse esitaja eelmist samalaadset rikkumist, mille ta on küll vaidlustanud, kuid millest ta oli enne uue rikkumise toimepanemist teadlik. Samuti tuleb arvestada sellega, et isikule omistati juhtimisõigus alles
9. a oktoobris ning kuivõrd tegemist on esmase juhtimisõigusega, siis peab isik olema liikluses eriti hoolikas ja tähelepanelik, kuna ilmselt on ka tema ohutunne ja sõiduki valitsemise kogemus mõneti puudulikumad kui aastaid juhtimisõigust omaval isikul. Kohtuväline menetleja leiab, et juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks ei saa olla iseenesest ka ainuüksi asjaolu, et isik kaotaks vastasel juhul töökoha. Lõuna Prefektuuri liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist (tl 30) nähtub, et B.Z-i poolt juhitud mootorsõiduki XXXX liikumiskiiruseks on
10. augustil
11. a kell 11.06 Tartumaal Ülenurme vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt 196 km-l kiirusemõõteseadmega Stalker DSR 2X DP 009642 mõõdetud asulavälisel teel 138 km/h laiendmääramatusega +/- 5 km/h, samas kui suurim lubatud sõidukiirus on mõõdetaval teelõigul 90 km/h. Tunnistaja M.M. ütlustest nähtuvalt fikseeris tema motopatrulli teenistuses olles
12. augustil
13. a kella 11.06 ajal paigalt seistes Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt 196 km-l möödasõitu sooritava XXXX sõidukiiruseks 138 km/h, samas kui lubatud oli 90 km/h. Kiiruseületajale anti sinise-punase vilkuriga peatumismärguanne ja kontrollimisel selgus, et sõidukit juhtis B.Z, kes tunnistas möödasõidul kiiruse ületamist. Kohtuotsuse põhjendid Kohus, hinnanud kõiki tõendeid oma siseveendumuse kohaselt nende kogumis, leiab, et B.Z-i kaebus on põhjendatud temale Lõuna Prefektuuri
14. septembri
15. a otsusega väärteoasjas nr 2602,12,005778 määratud lisakaristuse osas, kuid ei ole põhjendatud temale määratud põhikaristuse osas.

§ 15

lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. Lõuna Prefektuuri liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist ja tunnistaja ütlustest nähtub B.Z-i poolt väärteootsuses toodud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimine, kui kiirusemõõteseadmega mõõdeti tema sõiduki liikumiskiiruseks 138 +/- 5 km/h. Samuti nähtub kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist, et suurim lubatud sõidukiirus oli mõõdetaval teelõigul 90 km/h. Kuna ka B.Z-ise on oma rikkumist tunnistanud, siis tuleb lugeda tõendatuks tema poolt väärteootsuses toodud ajal ja kohas

§ 15

lg 1 p 1 sätestatud nõude rikkumine.

§ 227

lg 3 sätestatud väärteokoosseis kujutab endast mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamist 41–60 km/h. Kuna Lõuna Prefektuuri liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt oli B.Z-i poolt rikkumise toimepanemise ajal kasutataval asulavälisel teelõigul suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h ning temal mõõdeti sõidukiiruseks 138 +/- 5 km/h, siis tuleb järeldada, et B.Z ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 43 km/h. Seega tuleb lugeda tõendatuks B.Z-i poolt

§ 15

lg 1 p 1 sätestatud nõude rikkumisega

§ 227lg 3 sätestatud väärteo toimepanemine Lõuna Prefektuuri 21.

septembri 2012. a otsuses väärteoasjas nr 2602,12,005778 märgitud ajal, kohas ja viisil. Subjektiivsest küljest tegutses B.Z

§ 227lg 3 sätestatud väärteokoosseisu toimepanemisel vähemalt otsese tahtlusega.

Arvestades tema poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise ulatust ja tema poolt Lõuna Prefektuurile edastatud kahetsuskirjas (tl 33) antud selgitusi, tuleb järeldada, et ta teadis, et ületab lubatud suurimat sõidukiirust ning paneb sellega toime vastava väärteokoosseisu, kuid sellest hoolimata otsustas ta siiski sellise tegevuse kasuks. Kohus ei ole tuvastanud B.Z-i puhul õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude esinemist. Karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü ning karistuse mõistmise või määramise puhul tuleb arvestada ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus ei ole tuvastanud, et B.Z-i puhul esineks karistust raskendavaid asjaolusid, kuid kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kergendava asjaoluna tuleb arvestada tema kahetsusega.

§ 227

lg 3 sätestatud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 200 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. KarS § 47 lg 1 kohaselt on väärteo eest kohaldatava rahatrahvi minimaalmäär 3 trahviühikut.

§ 227

lg 5 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada

227 lg 3 sätestatud süüteo eest lisakaristusena ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuust kuni 6 kuuni. Kohtuväline menetleja on pidanud võimalikuks karistada B.Z-i

§ 227

lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest rahatrahviga ning ka kohus peab nimetatud karistusliiki põhjendatuks. Samuti peab kohus põhjendatuks määratud rahatrahvi suurust, s.o 100 trahviühikut, arvestades seejuures nii kaebuse esitaja poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamise ulatust, asjaolu, et tegemist on olulise rikkumisega, mis seab lisaks rikkujale endale ohtu ka teiste isikute elu, tervise ja vara kui ka isiku kahetsust ja varasemate karistuste puudumist. Kuigi materjalidest nähtavalt on B.Z-i suhtes enne Lõuna Prefektuuri

1. septembri
2. a otsuse koostamist tehtud ka teine väärteootsus samalaadses rikkumises, siis nõustub kohus kaebuse esitaja seisukohaga, et kuna karistus ei ole jõustunud, siis tuleb arvestada, et isik on varasemalt karistamata. Vaatamata isiku varasemate karistuste puudumisele leiab kohus, et sanktsiooni keskmääraline karistus on isiku suhtes siiski põhjendatud. Samuti leiab kohus, et B.Z tuleb temale määratud rahatrahv tasuda täies ulatuses korraga ning ei ole põhjendatud määrata selle tasumist osade kaupa. KarS § 66 lg 2 lähtuvalt saab isikule rahatrahvi ositi tasumist määrata vaid mõjuvate põhjenduste olemasolul. Väärteoasja materjalidest selliseid asjaolusid ei ilmne ning ka kohtule esitatud kaebuses on B.Z palunud vaid võimalust tasuda rahatrahv osade kaupa ühe kvartali jooksul, põhjendamata seejuures oma taotlust. Seega ei ole kohus tuvastanud, et isiku suhtes esineks asjaolusid, mis annaksid aluse määrata talle rahatrahvi tasumine osade kaupa. Kohtuväline menetleja on pidanud vajalikuks kohaldada B.Z-ile väärteo toimepanemise eest ka lisakaristust sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol 3 kuuks. Kohus nõustub, et arvestades rikkumise raskust ja sellega kaasnevaid potentsiaalseid ohte, võib isiku suhtes olla vajalik lisaks põhikaristusele ka juhtimisõiguse äravõtmise läbi lisakaristuse kohaldamine. Samas aga tuleb seejuures arvestada, kas isikut on võimalik mõjutada ka ilma lisakaristust kohaldamata või on lisakaristuse kohaldamine karistuse eesmärkide täitmiseks vajalik. Kohus leiab, et kuivõrd tegemist on sisuliselt isiku esmase karistusega, siis ei ole lisakaristuse kohaldamine tema suhtes käesoleval juhul vajalik ega põhjendatud. Seega tuleb Lõuna Prefektuuri otsus B.Z-ile lisakaristuse kohaldamise osas tühistada. Peet Teidearu Kohtunik