KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 01. novembril 2013.a. Jõhvi kohtumajas Väärteoasja number 4-13-72 Kohtunik Loretta Pikma Kohtuistungi sekretär Piret Ju

§ 132

, § 134, § 135, kohus OTSUSTAS: Jätta rahuldamata F.I kaebus ning jätta muutmata Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 19.12.2012 otsus väärteoasjas nr 2440,12,009805, millega temale Liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel määrati rahatrahv 50 trahviühikut s.o 200 eurot ja Liiklusseaduse § 227 lg 5 p 1 alusel lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 2-ks kuuks. Rahatrahv tasuda 30 päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse jõustumise tähtajast Rahandusministeeriumi arvele 10220034796011 SEB pangas või arvele 221023778606 Swedbank, märkides viitenumbri 10220125358135 selgituse „ F.I nr 4-13-72 rahatrahv“. Lisakaristuse kandmise algus alates kohtuotsuse jõustumise tähtajast. Vastavalt Liiklusseaduse § 127 on F.I kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Vastavalt

§ 2ja Kr

MS § 180 lg 1 F.I kaitsja Marko Tiiriku taotlus F.I-le osutatud õigusabi eest tasu nõue 306,00 eurot jätta süüdimõistetu kanda. 1 F.I tasuda 306,00 eurot BELLUM ÕIGUSABI OÜ kassasse aadressil xxx xxx 5 päeva jooksul peale kohtuotsuse jõustumise tähtaega. Kohtuotsuse peale on õigus kassatsioonikorras edasi kaevata RIIGIKOHTULE 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Menetlusosaline on kohustatud seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kättesaamisest teatama Viru Maakohtule kirjalikult oma soovist esitada kassatsioonkaebus. Kohtuotsus on Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 3.12.2013. Kohtu poolt uuritud tõendid: Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo vanemväärteomenetleja otsusega 19.12.2011 kvalifitseeriti F.I poolt Liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 sätete rikkumine s.o lubatud sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 34 km tunnis, mis oli toime pandud xxxja karistuseks määrati Liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel rahatrahv 50 trahviühikut s.o. 200 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 alusel määrati lisakaristus sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 2 kuuks. Kohtuväline menetleja oma otsuse tegemisel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Kohus uuris väärteoprotokolli nr. AB 1296474 xxx(tlk 11,12 ), millest nähtub, et nimetatud kuupäeval kell xxx juhtimisel asulas kiirusega 87 +/- 3 km/tunnis, lubatud kiirus 50 km/tunnis, s.t ületas kiirust mitte vähem kui 34 km /h. Väärteo toimepanemine on tõendatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga, tunnistaja O.Lvovi ütlustega. Menetlusalusele isikule on väärteoprotokollis esitatud süüdistus arusaadav kuid ta sellega ei nõustu.

§-s 19 ettenähtud õigused ja kohustused on menetlusaluse isikule teatavaks tehtud, selgitatud, mille kohta protokollis on olemas menetlusaluse isiku allkiri. Tunnistaja Dxxx Sxxxi ütlustest nähtub, et xxx peale 11 õhtul tuli xxx ja sõitis xxxx suunas viaduktilt alla. Temale sõitis pärast pööret lihakombinaadi juurde s.xxx- 2 km - vastu F.I auto ning tema järgi sõitis politseipatrull vilkuritega. F.I auto ja politseiauto vahemaa oli umbes 20 m. Kohtla-Järvelt kuni selle kohani, kus tunnistaja ülalmainitut nägi oli 1,5-2 km. Hiljem kui ta mängis F.I-ga jalgpalli, küsis temalt, kas ta ületas kiirust. Tunnistaja Oxxx Lxxxütlustest nähtub, et xxx koos patrullpolitseinik Pxxxl Rxxxsõitsid liiklusjärelevalvet teostades xxx suunas. Nägid, et nendele vastu sõitis halli värvi sõiduauto xxx, mis tegi nende ees järsu ümberpöörde ja sõitis xxxsuunas ning kiirendas intensiivselt, mille tõttu nad kohe pidurdasid politseiautoga ja hakkasid sõiduki kiirust mõõtma. Kuid sõiduk hakkas eemaldudes nähtavuse piirest ära kaduma, neil tekkis liiga suur vahemaa ning siis patrullautoga sõitsid sõidukile uuesti järgixxx 70) jäid politseiautoga uuesti seisma ja said sõiduki kiiruseks fikseerida 87 km/h. Peale fikseerimist sõitsid sõidukile järgi ja andsid peatumismärguande. Sõiduk peatus ja mootorsõiduki juhiks osutus F.I. Sõites on kiirusmõõteseadmega võimalik eesliikuva sõiduki kiirust mõõta, kuid politseiametnikud seda võimalust ei kasutanud. Seisma jäädes on väiksem laiendmääramatus. Kui mõõta kiirust sõidu pealt, siis laiendmääramatus kasvab. Mõõtmist teostasid patrullpolitseinikud peale sõiduki ümber pööramist ja viimast korda jõudsid kiiruse fikseerida xxx 2 jäädes tankla juures seisma ja mõõtsid sõiduki kiirust kui see liikus. Mõõtmise hetkel oli sõiduk xxxu tn ristil. Peale seda risti on asula lõpumärk. Kiiruse mõõtmine võtab aega 3- 4 sekundit. Kiirust mõõtis paarimees. Tunnistaja istus kõrval ja nägi tulemust tabloo pealt. Tabloole tuleb sõiduki kiiruse näit, selle fikseerides, läheb tabloo kõrval punaseks, ja kui kiirus on fikseeritud, siis rohkem tablool selle sõiduki kiirust ei näita. Et kiirust saaks edasi fikseerida, tuleb see kiirus maha võtta. Sel õhtul mõõtsid politseinikud F.I kiirust 3 korda. Vaatasid, et sõidukil on kiirus suurem ja kasvab, sellepärast ka sõitsid järgi. F.I peatati umbes seal kus tee keerab xxx ja ta ei olnud viaduktile jõudnud tunnistaja mäletamist mööda. Sellest hetkest kui auto ümber pööras ja kiirendama hakkas, püüdsid politseiametnikud kogu aeg sõiduki kiirust fikseerida. Kuna nad vahelduvalt seisid, siis mitu korda lülitasid kiirusemõõtja ümber, sõitsid järgi, seisid, mõõtsid. Seisma jäämine on tavaline kuna saab täpsema näidu. Kohapealt mõõtes on laiendmäärand +/-3 km/h. Mida suurem patrullauto kiirus, seda suurem on laiendmääramatus. Kui esimest korda mõõtsid kiiruseks 70 km/h oli silmaga näha, et sõiduk hakkab kiiremini sõitma ja tahtsid veenduda, et ta ei suurendaks enam kiirust. Kui menetlusaluse isiku auto peatati, paluti isik patrullsõidukisse ja siis paarimees pakkus kas kiirmenetluse või üldmenetluse otsust. F.I oli oma rikkumisega esialgu nõus, kuid lõpus ei olnud nõus trahvisummaga ja siis paarimees koostas talle üldmenetluse väärteoprotokolli. Kohtus uuris sündmuskohta iseloomustavaid kaarte- tõendid. Kaardilt (lk 84) on näha, et xxx m. Kaardilt (lk 85) on näha, et Alexela tankla juures (Järveküla tee 70) kuni xxxx asula lõpuni on 170 m. Kohus hindab tunnistajate O.Lxxxi ja D.Sxxx ütlusi tõepäraseks. Ütlustega on tõendatud F.I juhitava sõiduki peatamine toimus tunnistajate visuaalsel hinnangul politseipatrullauto vilkurite märguandel umbes 1,5-2 km-t väljaspool xxx. Tunnistajate ütluste tõepärasuses ei ole alust kahelda, sest tunnistajaid on hoiatatud kriminaalvastutustega teadvalt valeütluste andmise eest ja tunnistaja O.Lxxx ütlustest ei ilmne olulisi vastuolusid ka tunnistaja poolt kohtuvälises menetluses antud ütlustega. Tähelepanuväärne on, et tunnistaja ütlustest selgub asjaolu, et menetlusalune isik esmalt nõustus rikkumisega kuid trahvisummaga mittenõustumise tõttu loobus ka kiirmenetlusest ja hakkas tuvastatud rikkumist eitama. Kohus uuris kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli (tlk 13), mis koostati 27.11.2012 Kohtla-Järve - Kukruse tee 10.km-l. Protokollist nähtub, et F.I, isikukood xxx, juhtis mootorsõidukit xxx Mõõtmisel kasutati liiklusjärelvalve kiirusemõõteseadet Stalker DSR2X nr DP019679 antennid KP020054, KC064384, tabloo D1012652, taatlustunnistus nr TTRSS-12/00128, mis testiti 27.11.2012 kell 22.30. Mõõtmist teostati asulasisesel teel, hea nähtavusega, pimedal ajal, tehisvalguses, sademeteta ilmaga, kuival kattega 2 sõidureaga ja kahesuunalisel teel. Patrullauto seisis paremal teepeenral. Sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks valiti mõõterežiim –mõõtmine paigal seistes. Mootorsõiduk liikus 1 sõidurajal, pärisuunas, eemaldus patrullautost, liikus üksinda, kiirendas intensiivselt. Kiirust mõõdeti sirgel teelõigul 10 sekundi jooksul ( kuni -70 km/h ) ja kiirusemõõtmist segavaid faktoreid ei esinenud. Seadme helisignaal oli ühtlaselt tõusev ja seadme lugem – 87 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul – 50 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendusmääramatus: +/-3 km/h. Ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 34 km/h. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud näitu. Mõõtmise ajal ei kasutatud video/helitehnikat. 3 Menetlusalune isik, F.I kirjutas kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, et on näiduga tutvunud ja andis sellekohase allkirja. Tulenevalt

§ 69lg 2 p 3

§ 69

lg 6 : Väärteoprotokolli lõpposas märgitakse, et menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal on õigus esitada kohtuvälisele menetlejale väärteoasjas vastulause ja tõendid ning tutvuda kohtuvälise menetleja juures väärteotoimikuga 15 päeva jooksul, alates väärteoprotokolli koopia kättesaamisest. Menetlusalune isik esitas vastulause, mille kohaselt isik nõuab väärteoprotokolli tühistamist, kuna leiab et ei ole tegu toime pannud. Menetlusalune isik eitab linnapiires lubatud kiiruse ületamist ning leiab, et protokollis fikseeritud kiirus oli fikseeritud siis kui tema sõiduk oli väljaspool linna piiri. Kohus uuris F.I karistusregistri andmeid (lk 73-75 ja 81-82), millest nähtub, et isikut on korduvalt liiklusseaduse alusel karistatud väärteokorras sealhulgas ka kiiruse ületamise eest ning lisaks rahatrahvile on kohaldatud karistusena ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist üheks kuuks kahel korral. Enne vaidlustatud otsust karistati F.I 24.11.2012 LS § 242 lg 1 alusel rahatrahviga 16 trahviühikut s.o. 64 eurot. Kõik temale määratud rahatrahvid on tasutud. Kaebuse esitaja kaitsja Marko Tiirik esitas xx, mis kajastab F.I-le kaitsja poolt osutatud õigusabi maksumust kaebuse koostamisel ja kohtuistungil osalemisel menetlusaluse isiku kaitsjana (lk 86). F.I esitas kaebuse Viru Maakohtule Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 19.12.2012 otsusele väärteoasjas nr 2440,12,009805. 4 Esitatud kaebuses F.I palub tühistada PPA Ida prefektuuri 19.12.2012 otsus nr 2440,12,009805 ja lõpetada väärteomenetlus koosseisu puudumise tõttu. Kaebuse esitaja leiab, et ta ei ületanud kiirust linna piirides ning kiiruse mõõtmine toimus väljaspool Kohtla-Järve linna. Politseitöötajad peatasid ta kaugel linna piiridest ning demonstreerisid talle radari andmed, millel oli fikseeritud kiirus 87 km/h. Menetlusalune isik ei eita, et peatamise hetkel liikus tema juhitud sõiduk kiirusega üle 80 km/h, kuid ei pea seda kiiruserežiimi rikkumiseks, kuna sel ajal liikus teelõigul väljaspool asulat, kus lubatud kiirus oli 90 km/h. Patrullautot nägi F.I vaid siis kui sõitis linnast välja. Linna piires liikudes patrullauto teda ei jälitanud. F.I leiab, et väärteoprotokollis märgitud tema peatamise xxx ei vasta tegelikkusele kuna peatamise hetkeks sõitis xxx välja enam kui 2 km kaugusele. Politseitöötajatel oli võimalus peatada kaebuse esitaja sõiduk, mis väidetavalt sõitis linnas enne xxx asula lõpumärki ja leiab, et kiirust on mõõdetut väljaspool asulat. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde. Kohtuvaidlustes palus kaebuse esitaja kaitsja tühistada kohtuvälise menetleja otsus. Kohtuväline menetleja ei näe põhjust väärteoasja lõpetamiseks. Kohtuväline menetleja leiab, et ei ole põhjendatud isikule järjekordse õigusrikkumise eest mõista karistuseks rahatrahv, kuna see ei avalda isikule mõju ja ta paneb jätkuvalt toime õigusrikkumisi. Kohtuväline menetleja kohaldab antud olukorras rangemat karistust, et edaspidiselt ära hoida isiku poolt uute õigusrikkumiste toimepanemine. Tegemist on raske ning tahtlikult toime pandud teoga millele peab järgnema ka vastav karistus. Karistuse laad peab mõjutama isikut hoiduma edaspidiste väärtegude toimepanemistest. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et F.I poolt toime pandud rikkumine kiiruse ületamise näol on leidnud kinnitust väärteomenetluse kui ka kohtumenetluse käigus ning menetlusaluse isiku kaebus tuleks jätta rahuldamata ning politsei poolt tehtud otsus jätta muutmata. Tunnistaja O.Lxxx ütlustega on tõendatud, et F.I autot hakati jälgima xxx juurest, kust ta peale ümberpööramist liikus suunaga xxx, ning polisteametnikud hakkasid mõõtma F.I sõidukiirust. Nagu tunnistaja ütlustest nähtub, lõplikult xx juures sai mõõdetud ja ära fikseeritud F.I kiiruse ületus. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis fikseeritud (tlk.13-14) xxmärkusena sulgudes täpsustav asjaolu, et kiiruse mõõtmise ajal sõiduki xx oli 65-70 km/h. s.o sõiduki kiirus järjepidevalt suurenes. xxx kiiruse mõõtmise ja fikseerimise koht on näha maanteeameti kaardil, et mõõtmise kohas xxx kuni asula lõpu märgini on 170 meetrit. F.I juhitava mootorsõiduki poolt kiiruse ületamise mõõtmine on seega jälgitav ja fikseeritud kiiruse ületamise koht täpselt tuvastatav asula piirides enne asula lõppu tähistavat liiklusmärki. Karistusregistri tõendist nähtub, et menetlusalune isik on sageli rikkunud liikluseeskirju ning senised mõjutusvahendid karistuse näol ei ole suutnud isikut suunata liikluses seaduskuulekale käitumisele. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusaluse isiku kaebus tuleks jätta rahuldamata ning politsei poolt tehtud otsus jätta jõusse. KOHTU SEISUKOHT Kohus, ära kuulanud menetlusaluse isiku ja tunnistajate ütlused, menetlusaluse isiku kaitsja ja kohtuvälise menetleja ametniku arvamused, vahetult uurinud väärteotoimikus olevaid tõendeid 5 ja siseveendumuse kohaselt hinnanud neid kogumis, leiab, et F.I kaebus tuleb jätta rahuldamata ning PPA Ida prefektuuri 19.12.2012 otsus väärteoasjas nr 2440,12,009805 tuleb jätta muutmata.

§ 123

kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

§-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse lahendamisel.

§-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. Liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis. Liiklusseaduse § 227 lg 2 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Tulenevalt LS sama sätte lõikest viis punktist 1 –

1. peatükis sätestatud erisusi arvestades. Kuna kohtuväline menetleja täidab väärteomenetluses süüdistusfunktsiooni, lasub just temal väärteomenetluses tõendamiskoormus. Kooskõlas uurimisprintsiibiga tähendab eelöeldu muu hulgas seda, et kohtuvälise menetleja ametnik peab väärteokahtluse korral tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks ja see kohustus hõlmab nii menetlusalust isikut süüstavaid kui ka õigustavaid tõendeid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli 2007 otsus väärteoasjas nr 31-1-4-07 p 9.1). KrMS § 60 lg-st 1 tulenevalt võib väärteoasjas otsust tehes tugineda ainult asjaoludele, mis on kas tõendatud või tunnistatud üldtuntuks. See tähendab, et ei piisa paljasõnalisest faktiväitest, vaid väide peab olema kontrollitav. Saadud info vormistamine tõendi kujul ongi vajalik info kontrollitavuse tagamiseks. (RKL 3-1-1-145-05). Kohtu hinnangul on kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll tõendiks väärteoasjas KrMS § 63 lg 1 mõttes. Käesoleva tõendi kogumisel on kohtuväline menetleja järginud tõendite kogumise üldtingimusi ning menetlusnormide rikkumisi ei ole esinenud. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis kirjeldatud mõõtmistulemuste käik on jälgitav ja mõõtmine on teostatud pädeva mõõtja poolt. Antud juhul Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemine on tõendatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga (t lk 13), millest tuleneb, et menetlusalune isik F.I xxx teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 34 km/h. Kohus hindab tõepäraseks lisaks kiirusemõõteseadme kasutamise protokollile ka tunnistaja O. xxxi antud ütlused, et xxx Kohtla-Järve linnas Järveküla tee 70 juures fikseerisid nad F.I sõiduki kiiruseks 87+/-3 km/h. 6 Nii kohtuistungil kui ka tunnistaja ülekuulamise protokollis andis O. Lxxx ütlusi, et F.I sõiduki kiirust mõõdeti xxx ning kogu tee vältel sõitis isik kiiruse ületamisega ja lõplik kiiruse fikseerimine toimus xxx 70 juures, kus lõplikuks fikseeritud kiiruseks jäi 87+/-3 km/h, mis ühtib ka kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis kajastatud lõplikult fikseeritud kiirusega samas paigas. Tunnistaja selgitas, et peatasid patrullauto kuna kohapeal kiiruse mõõtmisel on tulemus täpsem. Mida suurem on patrullauto kiirus, seda suurem on laiendmääramatus. Kui esimest korda mõõtsid kiiruseks 70 km/h oli näha, et sõiduk hakkab sõitma kiiremini ja politseiametnikud tahtsid veenduda, et ta ei suurenda kiirust seega jätkasid mõõtmist peale esmaületuse tuvastamist. Asjaolu, kas kiirust mõõdeti 3 või 4-l korral (ja näidud olid erinevad ja ilmnes segavaid asjaolusid) ei mõjuta viimase kiiruse mõõtmise näidu tulemust, mis oli suurim varem mõõdetud tulemustest. See suurim mõõtetulemus on ka aluseks teo kvalifitseerimisel. See, et tunnistaja O. Lxxx oma ütlustes üksikasjalikult nimetas vahepealsed mõõtetulemused lubatud kiiruse ületamisel aga kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli märkusena on üldistatud, et menetlusalune isik liikus xxx teelõigul kiirusega 65-70 km/h üksnes kajastab lõpliku kiiruse fikseerimisele eelnenud tegevust ega tekita vastuolu, mille puhul võiks rääkida ebausaldusväärsetest tõenditest. Kohus leiab, et O.Lxxx ütlused ja kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll on tõendid, mis on omavahel kooskõlas, s.t neis ei sisaldu põhimõttelist vastuolu. Lõpliku kiiruse mõõtmise koht ja fikseeritud tulemus on tõendatud nii tunnistaja O. xxx ütlustega kui ka kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga. Seega on tõendamist leidnud F.I poolt 27.11.2012 kell 23.29, Ida-Virumaal Kohtla-Järve linnas Järveküla tee 70 juures sõidukiiruse ületamise fakt. Eeltoodust tulenevalt ei hinda kohus F.I ütlusi tõepäraseks selles, et ta ei ületanud asulasisesel teel lubatud sõidukiirust. Nimetatud seisukohas ei ole jälgitav kaebuse esitaja sellise seisukoha kujunemine ja veendumuse alus. F.I üksnes eitab rikkumist ja tema ütlustest ei nähtu, et ta jälgis oma sõiduki kiirusemõõdiku näitu ja sellest ka juhindus. F.I ütlused on täielikult ümber lükatud tunnistaja O.Lxxx tõepäraste ütlustega menetluse käigu kohta, kus isik esmalt tunnistas oma rikkumist kuid trahvisumma suurusest teadasaamisel ei nõustunud mõistatava karistusega ja muutis oma ütlusi ja asus rikkumist eitavale seisukohale. Kaebuse esitaja väide, et kiirust mõõdeti linnast mitu kilomeetrit väljaspool ei ole tõendite kogumiga kinnitust leidnud. Kohus leiab, et nii rikkumise toimepanemise koht kui ka sõiduki peatamise paik on selgelt eristatavad ja tuvastatud kohtuistungil tunnistajate ütlustega. Tunnistaja Dxxx Sxxxi ütluste kohaselt ta sõitis viaduktilt alla ja vastu sõitis F.I, tema järgi sõitis politseipatrull vilkuritega. See oli pärast pööret lihakombinaadi juurdexxx Tunnistaja Oxxx Lxxxi ütluste kohaselt F.I peatati seal kus tee keerab xxx ning ta ei olnud viadukti peale jõudnud. Nimetatud kahe tunnistajate ütlused on antud oma subjektiivse visuaalse hinnangu alusel ja iseloomustavad ühe poolt sõiduki peatamise kohta aga teise tunnistaja poolt sõidukite liikumise kohta. Kohtuvälise menetleja poolt esitatud kaardilt (lk 84) on näha, xxx märgist kuni ülalmainitud pöördeni lihakombinaadi juurde (sama, mis tee xxx) on 633 m seega menetlusaluse isiku peatamise hetkeks jõudis ta läbida alla 1 kilomeetri ja selleks võis kuluda tal alla minuti, mis ei ole kuigi suur isiku peatamiseks kulunud vahemaa ja aeg. Arvestades seda, et menetlusalune isik sõitis küllaltki kiiresti ja politseiauto enne linnast väljasõitu peatus kiiruse fikseerimiseks ning seejärel uuesti alustas liikumist, kulus aega kiirendamiseks, millest tuleneb ka asjaolu, et rikkujale järgi jõudmiseks kulus rohkem aega kui oleks kulunud järgi sõitmisel sama kiirusega. 7 Sellega on ka põhjendatud asjaolu, et politseiauto jõudis menetlusaluse isikule järgi ja peatas teda alles peale asula lõppumärki, mis on peale viimast peatumiskohast liikumist alustades veidi alla ühe kilomeetri kaugusel. Juhul kui politsei sõitis 80 km/h kiirusega, ei ole välistatud, et hetkest, mil kiirust mõõdeti ja alates politseiauto seisvast asendist liikus paigalt ja seejärel menetlusalusele isikule järgi jõudis, võis ta läbida ligikaudu kilomeetrise vahemaa ligikaudu poole minutiga. Sellest tulenevalt ei saa pidada vahemaa läbimiseks kulunud aega ebamõistlikult suureks. Kohtul on kujunenud siseveendumus, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll kogumis tunnistajate ütlustega saavad olla küllaldasteks ja usaldusväärseteks tõenditeks Alexander F.Ii süülise käitumise tõendamisel. Antud tõendite alusel loeb kohus tuvastatuks, et F.I juhtis xx, xxx juures mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 87+/-3 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust 50 km/h mitte vähem, kui 34 km/h. Lähtudes ülaltoodust F.I oma käitumisega rikkus Liiklusseadus § 15 lg 1 p 2 lubatud sõidukiirust, millega pani toime Liiklusseaduse § 227 lg 2 sätestatud süüteo. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei esine

§-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid, samuti ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele

§-s 30 sätestatud alustel. Väärteoasja materjalidega on tõendatud, et Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritav väärtegu leidis aset ning selle väärteo pani toime F.I. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid kohus ei ole tuvastanud. Karistus on määratud politseiametniku poolt, kes on pädev kohtuväline menetleja väärtegudes. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt ei ole kohtvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust. KARISTUS Menetlusalusele isikule F.I-le on kohtuvälise menetleja poolt Liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel määratud karistuseks rahatrahv 50 trahviühiku ulatuses s.o 200 eurot, mis on sanktsiooni keskmine määr (LS § 227 lg 2 rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni). Peale seda Liiklusseaduse § 227 lg 5 p 1 alusel F.I-le on määratud lisakaristus – juhtimisõiguse äravõtmine 2-ks kuuks, mis on sanktsiooni keskmine määr. LS § 227 lg 5 p 1 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist LS § 227 lg 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni. Kohtuvälise menetleja otsuses on märgitud, et karistust kergendavavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus leiab, et menetlusalusele isikule määratud karistus on põhjendatud.

§ 2

kohaselt, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, 8 võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu lahendist 3-1-1-14-07, p 6 tulenevalt karistusseadustiku § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Samas aga ei saa eripreventiivseid eesmärke arvestades jätta kõrvale ka täiskasvanust menetlusaluse isiku isikut. Riigikohtu lahendi 3-1-1-99-06 p-s 15.1 on sätestatud: Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas KarS § 56 lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust nr 3-1-1-40-04 - RT III 2004, 14, 174).“ Karistuse eesmärk on mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta õiguskorda. Kindlasti ei saa olla iseenesest karistamise eesmärgiks riigi tahe anda märku, et teatud õigusrikkumiste toimepanijad saavad karmi karistuse, arvestamata eripreventiivset aspekti. Karistuse üldpreventiivne eesmärk on täidetud, kui isikutel on teadmine, et teole võib järgneda karistus ning karistust sätestava õigusnormi olemasolu ja kohaldamine veenvad inimesi selles, et kehtib vastav käitumisnorm ja see tegu väärib hukkamõistu. Karistuse mõistmisel tuleb samuti lähtuda eripreventiivsest eesmärgist. F.I oma rikkumist ei tunnistanud. Ta ei kahetsenud toimepandut ega ole taotlenud kohtus kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse kergendamist. Karistusregistri andmetel (lk 73-75 ja 81-82) on F.I korduvalt karistatud väärteokorras liiklusseaduse alusel. Enne vaidlustatud otsust on isikut karistatud 24.11.2012 a. LS § 242 lg 1 alusel rahatrahviga 16 trahviühikut s.o. 64 eurot. F.I iseloomustav käitumine on jäänud muutumatuks vaatamata varasemate samalaadsete liiklusalaste väärtegude eest temale kohaldatud üheks kuuks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist, kusjuures ka kõik isikule varasemalt määratud rahatrahvid on tasutud. Kohus leiab, et karistuse määramisel kohtuvälise menetleja poolt on arvestatud nii toimepandud süüteo raskust, menetlusaluse isiku süüd ja kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, kui ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 47 lg 1 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on neli eurot. Liiklusseaduse § 227 lg 2 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kohus leiab, et olukorras, kus mootorsõidukijuht ületas oluliselt lubatud suurimat sõidukiirust on põhjendatud määrata isikule karistus sanktsiooni keskmise määra ulatuses, mis on proportsionaalne toimepandud rikkumisele ja piisav karistuse eesmärkide saavutamiseks. 9 Antud õigusrikkumise puhul kohus peab põhjendatuks ka lisakaristuse määramist, kuna varasemalt isikule liiklusseaduse rikkumiste eest üksnes rahatrahvi määramine ei hoidnud isikut uute süütegude toimepanemisest. Arvestades seda, et Liiklusseaduse § 227 lg 5 p 1 näeb ette võimalust kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuni kolme kuuni siis korduvalt toimepandud õigusrikkumise puhul sanktsiooni keskmises määras lisakaristuse määramine on igati põhjendatud. Menetlusalune isik on oma käitumisega selgelt näidanud, et varasemalt määratud karistused ei täitnud enda eesmärki, seega antud juhul on põhjendatud rangema karistuse määramine ja juhtimisõiguse äravõtmine. Kohtu hinnangul F.I-le määratud karistuse liik ja määr on vastavuses süü suurusega, toimepandud süüteo laadi ja raskusastmega ja arvestab teo toimepanija isikut. Konkreetse süüdlase puhul on tõendamist leidnud fakt, et üksnes rahalise karistuse määramine ei ole olnud tulemuslik. Kohtuväline menetleja on lisakaristuse kohaldamist põhjendanud vajadusega isikut mõjutada seaduskuulekalt käituma (varasemad karistused ei ole mõjunud) ja õiguskorra kaitsmise huvidega. Kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine konkreetse menetlusaluse isiku asjas omab eripreventiivset eesmärki ja on ettenähtud karistusraamide piires kohaldatud põhjendatult. Liiklussüütegude puhul on seadusandja näinud ette lisakaristuse kohaldamise võimaluse ja lisakaristuse kohaldamine sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol on karistus, mis omab eripreventiivset toimet ja mõjutab isiku käitumist tulevikus. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 132

p 1, § 134, § 135 kohus jätab rahuldamata F.I kaebuse ning muutmata Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 19.12.2013 otsuse väärteoasjas 2440,12,009805 millega F.I-le Liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel määrati rahatrahv 50 trahviühiku ulatuses s.o 200 eurot ja Liiklusseaduse § 227 lg 5 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmine 2-ks kuuks. F.I kaitsja menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Menetlusalune isik on vaba valida endale lepinguline kaitsja või taotleda riigi õigusabi korras kaitsja määramist. Lepingulise kaitsja valimisel ja kaebuse rahuldamata jätmise puhul jäävad menetluskulud menetlusisiku kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Loretta Pikma Kohtunik 10