järgi ning karistuseks mõisteti 2 kuud vangistust.
lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust V.P-le Tartu Maakohtu 20.juuni 2007.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja liitkaristuseks mõisteti 8 kuud 28 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti 19.oktoobrit 2011.a. Kohtuotsus jõustus 27.oktoobril 2011.a. V.P karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikul ärakandmisel 17.juulil 2012.a. V.P on varem kriminaalkorras karistatud:
lg 2 p 4, 7, § 199 lg 2 p 4, 7, 8 ja § 323 alusel 3-aastase vangistusega, mille hulka arvati eelvangistus ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 aastat 11 kuud 26 päeva vangistust, millest
alusel pöörati koheselt täitmisele 7 kuud vangistust ja 2 aastat 4 kuud 26 päeva vangistust jäeti tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata; 4. Tartu Maakohtu 20.juuni 2006.a otsusega
lg 2 p 4, 7, 8 alusel 3 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega, mida suurendati
lg 2 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja liitkaristuseks mõisteti 5 aastat 10 kuud 26 päeva vangistust; 5. Tartu maakohtu 20.juuni 2007.a otsusega
lg 1 alusel 3-kuulise vangistusega, mis loeti
lg 1 ja § 65 lg 1 alusel kaetuks eelmise kohtuotsusega mõistetud karistusega ja liitkaristuseks mõisteti 5 aastat 10 kuud 26 päeva vangistust, millest arvati maha eelmise kohtuotsuse järgi ärakantud karistus ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 4 aastat 10 kuud 26 päeva vangistust. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on V.P mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 47% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 40%. Vangla toetab tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtuvalt puudub süüdimõistetul vabanedes kindel elukoht. Samuti ei ole tal toetavaid ja positiivset mõju avaldavaid lähisuhteid. Tema suhtlusringkonna vabaduses moodustasid peamiselt kriminaalse taustaga ja antisotsiaalsete hoiakutega isikud. Süüdimõistetu võib olla nii negatiivselt kui ka positiivselt mõjutatav. Näiteks on varasem kriminaalhooldus avaldanud talle positiivset mõju, kuid lühiajaliselt ja siiski on ta jätkanud ka kriminaalhoolduse ajal kuritegude toimepanemist. Tema käitumist mõjutavad ka vaimse seisundi probleemid ning alkoholi ja narkootikumide tarvitamine. Vabaduses ei ole süüdimõistetu omanud töökohta ning on elatud varasemalt ajutisest töövõimetuspensionist, mida on asunud pragu uuesti taotlema. Majanduslikult toetavad isikud tal vabaduses puuduvad. V.P kinnitas kohtuistungil, et asuks vabanemisel elama esialgu varjupaika, kuid taotleks samas ka sotsiaalkorterit. Ta plaanib ennast töötuna arvele võtta ning samuti saab ta 2012.a augustini töövõimetuspensionit. Varasemalt on ta elatunud töövõimetuspensionist ja juhutöödest. Vangistuse ajal on ta suhelnud oma sõbrannaga, kellega suhtles ka varasemalt ning kes on teda toetanud. Süüdimõistetu tunnistab, et tema probleemid on suuresti seotud alkoholi tarvitamisega, mil ta võis enesekaitseks ka vägivaldselt käituda, kuid muidu end vägivaldseks isikuks ei pea. Varguseid on ta varem toime pannud oma raske majandusliku olukorra tõttu. Kuritegelikku käitumist on mõjutanud ka valede isikutega suhtlemine. Süüdimõistetu hindab oma varasemaid kriminaalhoolduseid normaalseteks ning leiab, et ka praegu oleks tal kriminaalhooldusest kasu, sest ilma selleta vabanemisel võib ta kohe tagasi vanglasse sattuda. V.P kinnitas kohtuistungil, et kuigi ta soovib tingimisi ennetähtaegselt vabaneda, ei ole tal ka vahet, kunas vabaneb, sest asjaolud ei muutu nagunii. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Margus Lellep on esitanud kohtule oma kirjaliku seisukoha V.P tingimisi ennetähtaegse vangistusest vabastamise osas. Prokurör leiab, et süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud arvestades nii tema varasemat elukäiku, vangistuseaegset käitumist kui ka vabastamisjärgseid elutingimusi.
lg 2 p 2 alusel võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Käesolevaks ajaks on V.P ära kandnud enam kui 2/3 temale mõistetud karistusajast, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas.
lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. V.P puhul on positiivne vangistuses majandustöödel ja sotsiaalabiprogrammis osalemine. Samas tuleb arvestada, et tegemist on korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuga, kes kannab teist reaalset vangistust. Varasemalt on ta olnud ka kriminaalhooldusele allutatuna katseajal, kuid sellest hoolimata on ta oma kuritegelikku käitumist jätkanud. Ka vangistuses ei ole süüdimõistetu oma käitumisest vajalikke järeldusi teinud ega käitunud seadusekuulekalt, vaid on pannud toime uue kuriteo ning rikkunud korduvalt vangla sisekorda. Seega ei ole V.P peale varasemate karistuste kandmist ega ka karistuste kandmise ajal näidanud, et ta oleks enda suhtumist muutnud ning et ta sooviks jätkata oma elu seaduskuulekalt. Ta ei ole suutnud alluda tema üle seatud kontrollile ega täita talle pandud kohustusi ei vabaduses ega ka kinnipidamiskohas, mistõttu puudub kohtul piisav veendumus, et ta seda ka käesoleva ennetähtaegse vabanemise korral teha suudaks. Samuti ei tekita sellist veendumust süüdimõistetu poolt kohtuistungil avaldatu, millest nähtuvalt võib järeldada ka tema enda kahtluseid vabaduses hakkamasaamise ja edaspidise seadusekuulekuse kohta. Süüdimõistetu poolt avaldatust nähtub pigem tema ükskõikne suhtumine nii tema varasemasse käitumisse kui ka tulevikuvõimalustesse. Materjalidest nähtuvalt puuduks süüdimõistetul käesoleval ajal vabanemisel kindel elukoht ja rehabiliteerimist toetav lähisuhtevõrgustik. Kuna materjalide põhjal võib järeldada, et kohati esineb süüdimõistetul probleeme oma käitumise kontrollimisega ning adekvaatsete probleemilahendusoskuste leidmisega, siis oleks tema vabastamisel eriti oluline, et tal oleks lisaks kriminaalhooldaja järelevalvele olemas ka toetav ja ühiskonnas aktsepteeritud väärtusi hindav suhtlusringkond, et seeläbi teda seadusekuulekusele mõjutada. Käesoleval juhul V.P seda ei ole. Materjalidest nähtuvalt on süüdimõistetu varasemalt pannud toime peamiselt varavastaseid süütegusid. Tema sissetuleku moodustas ajutine töövõimetuspension ja juhtutöödest saadav tasu. Seega võib järeldada, et mitmed kuriteod on süüdimõistetu toime pannud just elatusvahendite ja majandusliku kasu teenimise eesmärgil, mida ta ka ise kohtuistungil tunnistas. Arvestades seda, et käesoleva vabastamise korral puudub süüdimõistetul kindel töökoht, tema haridustase on puudulik ning tal puuduvad ka varasemast ajast ametlikud töökogemused, siis tuleb tema vabastamisejärgset ebastabiilset majanduslikku olukorda lugeda jätkuvalt oluliseks kuriteoriskiks, eriti juhul, kui ta jätkab ka alkoholi ja narkootikumide tarvitamist. Samuti tuleb olulise riskifaktorina arvestada teise isikute poolset võimalikku negatiivset mõjutamist, eriti arvestades seda, et süüdimõistetu on kuritegusid toime pannud grupis ning tema tutvusringkond on koosnenud suuresti kriminaalse ja antisotsiaalse hoiakuga isikutest. Kuigi süüdimõistetu ise on kinnitanud, et selliste negatiivset mõju avaldavate isikutega ta enam suhelda ei taha, siis nähtub materjalidest, et süüdimõistetu on vangistuse ajal jätkanud suhtlemist oma sõbrannaga, kes on samuti kriminaalkorras karistatud ja kellega ta kavatseb ka vabanedes edasi suhelda. Seega on alust kahelda, kas süüdimõistetu ka tegelikult selliste suhete kahjustavast mõjust aru saab ja neid edaspidi vältida soovib ning suudab. Kuna kuritegude toimepanemisel on süüdimõistetu kasutanud ka vägivalda, tuleb kohtul sellise isiku ennetähtaegse vabastamise puhul eriti põhjalikult kaaluda, kas ennetähtaegne vabastamine on põhjendatud, karistuse eesmärgid täidetud ja kuriteoriskid piisavalt maandatud. Eeltoodu põhjal kohtul sellist veendumust tekkinud ei ole, mistõttu ei ole ka V.P katseajaga tingimisi ennetähtaegne vabastamine põhjendatud. Samuti on kohtul materjalide põhjal alust kahelda selles, kas süüdimõistetu suudaks nõuetekohaselt täita katseaja ja käitumiskontrolli nõudeid, kuna juba varasemalt on süüdimõistetu neid korduvalt rikkunud ega ole suutnud alluda ka vangla sisekorrale. Kohus peab vajalikuks märkida, et ennetähtaegset vabastamist saab siiski kohaldada vaid nende isikute suhtes, kes on riigi poolse usalduse ära teeninud ega ole seda korduvalt kuritarvitanud. Kohus leiab, et V.P puhul sellise isikuga tegemist ei ole, arvestades temale korduvalt antud võimalusi ennast õiguskuulekalt ja positiivselt tõestada, kuid sellest hoolimata tema õigusvastase käitumise pidevat jätkumist ning tema poolt kohtuistungil avaldatud suhtumist edasiste valikuvõimaluste osas. Kuna V.P puudub kindel elukoht ja tal on oma elukohana avaldanud vaid sotsiaalmaja, kus tal oleks võimalik vaid ööbida, siis ei ole täidetud tema puhul ka ennetähtaegse vabastamisega kaasneva katseaja esmane tingimus, kindel elukoht. Seega ei ole tema ennetähtaegne vabastamine ka sel asjaolul põhjendatud. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et V.P tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine ei ole käesoleval juhul põhjendatud. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras: Jätta vabastamata V.P (IK xxx) temale Harju Maakohtu 19.oktoobri 2011.a otsusega mõistetud karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega. Määruse peale on kohtumenetluse pooltel õigus esitada Tartu Maakohtule kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama. Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.