lg 1 ja § 25 lg 2 järgi Lühimenetluses Prokurör Anneli Lumiste Süüdistatav G.K Kaitsja ik xxx, kodakondsuseta, põhiharidus, töökoht: puudub, elukoht: xxx (viibib Vanglas) tõkend: kahtlustatavana kinni peetud 27.02.2013 ning alates 01.03.2013 kohaldatud tõkendina vahistamist. Varasem karistatus: Kriminaalkorras korduvalt karistatud, neist viimati: Harju Maakohtu 17.10.2011 otsuse alusel
lg 2 p 4 järgi vangistus 2 kuud tingimisi katseajaga 1 aasta ja 6 kuud, mis pöörati Harju Maakohtu 08.05.2012 määruse alusel täitmisele. Vabanes vangistuse kandmiselt pärast karistuse täielikku ärakandmist. Korduvalt karistatud väärtegude toimepanemise eest. Advokaat Merike Allikmäe RESOLUTSIOON 1. G.K
lg 1 ja
2. G.K süüdi tunnistada
§-s 121 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 5 (viis) kuud. 3. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada G.K-le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 3 (kolm) kuud ja 10 (kümme) päeva. 4.
lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistus ning ärakandmisele kuuluva karistuse ärakandmist arvestada alates G.K kahtlustatavana kinnipidamisest, so 1 alates 27.02.
2 Kohtuistungil süüdistatav G.K seletas, et süüdistus on talle arusaadav, tunnistas end esitatud süüdistuses süüdi. Nõustus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses ning enda ülekuulamist ei taotlenud. Kaitsja asus seisukohale, et süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang ei ole põhjendatud, süüdistatava käitumist saaks hinnata
p 1 järgi, kuid kuna kriminaalmenetluses ei ole üle kuulatud isikuid, kelle turvatunnet oleks riivatud, siis tuleks süüdistatava käitumine kvalifitseerida
Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava ütlused ning kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, sealhulgas kohtueelsel menetlusel kahtlustatavana üle kuulatud G.K süüd mittetunnistavaid ütlusi, kannatanu BK ütlusi, tunnistajate AZ, JT, KJ (J ) ütlusi, Regionaalhaigla teatist, isikute läbivaatuse protokolle fototabelitega, äratundmiseks esitamise protokolli fototabeliga, ütluste ja olustiku seostamise protokolli ja asitõendi vaatluse protokolli, asub alljärgnevale seisukohale. Kohtueelsel menetlusel on süüdistatava käitumine kvalifitseeritud
lg 1 – 25 lg 2 järgi.
lg 1 järgi on röövimine võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga. Seega tuleb röövimise inkrimineerimiseks objektiivse koosseisu tasandil tuvastada sellised tunnused nagu võõras vallasasi, selle äravõtmine ehk valduse muutus ning vägivald kui valduse ülemineku vahend. Hinnates käesoleval juhul kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendeid leiab kohus erinevalt riiklikust süüdistajast, et röövimise koosseisutunnuste esinemist objektiivse kooseisu tasandil ei ole võimalik kohtueelse menetluse käigus kogutud tõendikogumi pinnalt sedastada. Riiklik süüdistaja on röövimise objektiks ehk
lg 1 tähenduses äravõetavaks vallasasjaks lugenud kannatanu käesolnud kilekoti toiduainetega. Kohtu hinnangul on riikliku süüdistaja selline seisukoht meelevaldne ja kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditele mittetuginev. Osutusega kannatanu 20.02.2013 kohtueelsel menetlusel antud ütlustele (tl 5-10) tuleb märkida, et kannatanu on küll viidanud sellele, et süüdistatav karjus talle, et ta midagi ära peab andma, karjudes „Anna siia, kozjol“, ent kannatanu ei saanud aru, mida täpsemalt ta ära peab andma. Kannatanu pidas üksnes võimalikuks, et nõutavaks esemeks oli tema käes olnud kilekott toiduainetega, kuid seejuures täpsustab ka, et süüdistatav kotti tema käest otseselt ära ei rebinud. Seega ei anna kannatanu ütlused vähimatki teavet selle kohta, et süüdistatava eesmärgiks oli kannatanult toidukoti äravõtmine või et just kannatanu toidukott oli väidetava röövimise objektiks. Eelnevast tulenevalt on mõistmatu, millistest kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditest lähtuvalt on riiklik süüdistaja lugenud tõendatuks röövimise koosseisutunnuste esinemise. Märkida tuleb sedagi, et asjakohaseid selgitusi toimunu kohta pole võimalik saada ka süüdistatavalt endalt, kuna kohtueelsel menetlusel on ta andnud ütlusi alates hommikust alkoholi tarvitamise ning sellest tingitud mälukaotuse kohta ja kohtuistungil enda ülekuulamist ei taotlenud /tl 70-72/. Kohtu hinnangul vajab
kontekstis kordamist, et kui röövimise objektiivset koosseisu on võimalik realiseerida ka kaudse tahtlusega, siis omastamise eesmärk on realiseeritav ainult kavatsetusega. Viimatinimetatuga seonduvalt tuleb märkida, et lisaks ebaselgusele väidetava röövimise objekti osas pole tõendikogumi pinnalt võimalik leida ka vähimaidki viiteid omastamise eesmärgi kohta - tõendeid sellise järelduse tegemiseks kogutud ei ole. Kannatanu poolt antud sündmuste kirjelduse kohaselt /tl 5-10/ kaitses kannatanu end süüdistatava jalalöökide eest käes olnud kilekotiga ning kui süüdistatav sai aru, et kannatanu ennast toidukotiga kaitseb, asus süüdistatav rusikatega vehkima, kuid kannatanult toidukotti ei rebinud. Sellisest süüdistatava käitumisest saab objektiivselt järeldada, et kuigi kannatanu toidukott oli löökide eest kaitseks ette tõstetud ja seega suunatud süüdistatava poole, olles kannatanu ja süüdistatava vahel, ei soovinud süüdistatav seda ära võtta, vaid püüdis kannatanut tabada rusikatega. Ometigi oli süüdistataval võimalus ette sirutatud kott ära võtta. Võõra vallasasja äravõtmise asemel vahetas süüdistatav löögiinstrumenti, asendades jalahoobid rusikahoopidega. Selline käitumine viitab kohtu arvates aga just füüsilise vägivalla kasutamise eesmärgile ega viita võõra vallasasja äravõtmisele suunatud tegevusele. Kannatanu ütluste kohaselt oli ka süüdistatava esimene pöördumine tema poole üheselt arusaadava sisuga: „Jää seisma, praegu sa saad peksa“. Kannatanule lähenedes aga karjus kätega vehkides: „Anna siia“, jättes nõudmise täpsustamata ning kannatanu arvamuse kohaselt võis süüdistatav soovida toidukotti, kuid mingit objektiivset käitumist selle eesmärgi 3 saavutamiseks ei ilmnenud. Vaid kannatanu arvamuse kohaselt võis süüdistatav loota, et kannatanu jookseb ära, visates koti maha. Samas on selgitanud kannatanu, et selle eesmärgi saavutamiseks püüdis süüdistatav teda lüüa kubeme piirkonda. Kohus leiab, et juhul, kui süüdistatava jalahoobid oleks kannatanut kubeme piirkonda tabanud, poleks kannatanu olnud võimeline kuhugi jooksma, vaid oleks samasse kohta kägaras maha kukkunud. Kohus peab kannatanu ütlustest nähtuva informatsiooni osas oluliseks seda, et 27.02.2013 ülekuulamisel /tl 23/ ei ole kannatanu temalt kilekoti äravõtmise soovi kohta midagi rääkinud ning alles 28.02.2013 ülekuulamisel /tl 5-10/ on kannatanu asunud selgitama, et ta sai aru, et süüdistatav soovib tema suhtes vägivalda tarvitades viia teda selleni, et ta kilekoti maha viskab. Seega on tegemist kannatanu poolse analüüsiga süüdistatava võimaliku eesmärgi kohta ning see analüüs on tehtud hiljem, kuid esimese ülekuulamise ajal ei ole kannatanu selgitanud seda, et ta oleks ründe eesmärki koheselt või pärast ründe lõppu tajunud. Sama nähtub ka kriminaaltoimikus olevast audiosalvestusest, kus kannatanu kirjeldab vaid ründamist ja ründajat. Ka tunnistaja K.J ütlustest nähtuvalt /tl 54p/ ei saanud kannatanu täpselt aru, mida mees temast tahtis. Seega ei tajunud kannatanu ei ründamise ajal, politseile väljakutset tehes, kohaletulnud politseiga vesteldes ega ka esimesel ülekuulamisel seda, et süüdistatava käitumise eesmärgiks oleks olnud kannatanu vara hõivamine. Sellistest eelmärgitud tõenditest ei saa seetõttu ka teha järeldust, et süüdistatava kasutatud vägivald oleks sundinud kannatanut loovutama kilekotti toiduainetega süüdistatavale. Selle asemel, et kott loovutada süüdistatavale, vältimaks ründe jätkumist, kasutas kannatanu kotti enesekaitseks. Seega kannatanu objektiivne käitumine sündmuskohal viitab sellele, et ta ei saanud ründe eesmärgist aru ning alles viimasel ülekuulamisel tegi järelduse ründe võimalikust eesmärgist. Eelneva kokkuvõtteks leiab kohus, et kuna
kohaldamiseks nõutavat vallasasja olemasolu ehk röövimise objekti ei ole võimalik sedastada, siis puudub igasugune alus analüüsida teiste koosseisuelementide olemasolu või puudumist ning G.K tuleb süüdistuses
Kuigi kohus mõistab G.K õigeks süüdistuses
lg 1 - § 25 lg 2 järgi, lasub kohtul kohustus omal algatusel kontrollida, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks võimalik tegu ümber kvalifitseerida. Kannatanu ülekuulamise protokollidest ilmneb, et kannatanu arvates võisid sündmust pealt näha lõpppeatuses seisnud trollide ja busside juhid, kuid keegi talle appi ei tulnud. Samas ei ole kohtueelsel menetlusel üle kuulatud ühtegi kõrvalist isikut, kes sündmust pealt võis näha ja kelle õiglus või turvatunnet taoline käitumine oleks riivanud. Seega ei ole tuvastatud avaliku korra raske rikkumise koosseisutunnuseid. Kuna süüdistatavale heideti ette varavastase süüteo toimepanemist vägivallaga, tõusetub küsimus selle kohta, kas süüdistatava tegevus vastab juhuslike ja asjasse mittepuutuvate isikute rahu mittehäirimise tõttu
§-s 121 sätestatud kehalise väärkohtlemise koosseisule.
näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. Süüdistuse teksti kohaselt on vägivalda sisustatud kannatanu korduva, so 5-6 korra löömisega vastu jalgu, millega põhjustati füüsilist valu. Samuti on ette heidetavaks tervisekahjustuse tekitamine, mis seisnes jalale nahamarrastuse tekitamises. Kohtu hinnangul sisustab eelviidatud tegevus
§-s 121 sätestatud süüteokoosseisu ning seejuures tuleb kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogumi pinnalt jaatada G.K poolt
§-s 121 sätestatud kuriteo toimepanemist. Sellist seisukohta põhjendab kohus järgmiselt. Kannatanu B. K on nii 27.02.2013 kui 28.02.2013 ülekuulamistel selgitanud, et tuli 27.02.2013 õhtul kella 22.05 paiku Õismäe tee 109 asuvast Maxima kauplusest, käis läbi Õismäe tee 107 asuvast Säästumarketist, möödus Õismäe tee 107 asuvast Säästumarketi kaubahoovist. Ajal, kui kannatanu suundus maja nurga taha, kuulis ta kedagi ebatsensuurseid väljendeid kasutades sõimamas. Sellele tähelepanu pööramata liikus ta edasi ja jäi seisma maja juures, kus asuvad elektrikilbid. Hetk hiljem lähenes kannatanule seesama ligi 30-aastane tumedasse jopesse riietatud peakatteta ning lühemate juustega noormees, kes kannatanule lähenedes karjus: „Sina „kozjol“ jää seisma, praegu saad sa peksa!“. Kannatanu taganemisel karjus noormees: „Anna siia, kozjol!“. Kannatanu ei saanud aru, mida ta peab noormehele andma. №ormees hakkas kannatanu suunas jalgadega vehkima, üritades teda kubeme piirkonda lüüa. Algselt löögid kilekotiga vehkimise 4 tõttu ebaõnnestusid. Kannatanu sai aru, et noormehe lootuseks oli tema poolt kilekoti mahaviskamine ja ärajooksmine, mistõttu üritas noormees oma jalahoopidega tabada kannatanu kubemepiirkonda. Kannatanu pani käesolnud toiduainetega kilekoti enda ette, mistõttu tabasid löögid toiduga kilekotti ja seejärel kannatanu jala sääre esiosa. Neid jalalööke oli 5-6 ja nende löökide järgselt tundis kannatanu valu. Kannatanu märgib ka seda, et koheselt ei saanudki ta aru, et tal on peksmise tõttu jalg vigastatud, kuid koju jõudes nägi, et vasak jalg on verine ning valutas. 28.02.2013 pöördus ta traumapunkti, kus vigastus fikseeriti /tl 2-3, 5-10/. Lisaks kannatanu ütlustele vigastuse kohta on vigastuse olemasolu fikseeritud patsiendikaardil, millest nähtub kannatanu pöördumine 28.02.2013 kell 12.34 Põhja-Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonda /tl 17/ ja millise pöördumise alusel on koostatud teatis õnnetusjuhtumi või isikuvastase kuriteo tõttu kannatada saanud isiku saabumise kohta /tl 18/. Teatise kohaselt tuvastati kannatanul kehavigastusena vasaku sääre piirkonna põrutus ja marrastus. 28.02.2013 koostatud isiku läbivaatuse protokollist tuleneb, et kannatanu B. K vasaku jala luu keskel põlvest umbes 25 cm all on haav, millel on plaaster. Plaastri eemaldamisel on näha kuivanud vere kiht ning nähtavad on ka mõned väiksemad marrastused, mida on umbes 6 /tl 19-20/. Kohtu hinnangul osutavad eelviidatud tõendid üheselt sellele, et toimunud sündmuste käigus on kannatanu saanud tervisekahjustuse jalavigastuse näol ning tundnud löökide järgselt valu, mis sisustavad
Lisaks eelviidatud tõenditele toetab kannatanu verisooni juhtunu kohta tema poolt näidatud ajal ja kohas ka asitõendi vaatluse protokoll, milles oli vaadeldavaks Põhja Prefektuuri juhtimiskeskusesse numbrile 110 tehtud kõned telefoninumbrilt XXX, milles telefonikõne tegija, kes on nimetanud ennast BK ja kes selgitas, et teda ründas purjus mees. Kõne juhtimiskeskusesse tehti 27.02.2013 kell 22.21.54. Teine kõne juhtimiskeskusesse numbrile 110 tehti 27.02.1013 kell 22.25.48 ja see kõne annab informatsiooni kannatanu asukoha kohta vahetult peale rünnet /tl 3135/. Edasiselt osutab kohus 28.03.2013 koostatud ütluste ja olustiku seostamise protokoll, kus kannatanu annab üksikasjalikke ja teiste tõenditega kokkulangevaid selgitusi teo toimepanemise asjaolude kohta /tl 37-45/. Ka menetlusse tunnistajana kaasatud K. J on märkinud, et 27.02.2013, olles tööl patrullpolitseinikuna, saadi kell 22.30 väljakutse Õismäe tee 107 juurde, kus vanem meesterahvas oli nooremalt peksa saanud. Jõudes kohale kell 22.35 märkasid nad eelpool nimetatud aadressil asuva kaupluste kompleksi taga Väike-Õismäe busside lõpp-peatuse pool vanemat neile lehvitavat meesterahvast, kes osutus B. K , kes kordas juba eelnevalt kohtu osutatud peksmise asjaolusid, sh mitmel korral tema löömist käte ja jalgadega keha piirkonda /tl 54/. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et käesoleval juhul on kriminaalmenetluse käigus ja eelnevalt osutatud tõenditega tõendamist leidnud kannatanu B. K valu põhjustamine ja talle tervisekahjustuse tekitamine. Kohtu hinnangul on menetluse käigus kogutud tõenditega tõendamist leidnud ka see, et kehalise väärkohtlemise pani toime just G.K. Kuigi G.K on kohtueelsel menetlusel avaldanud, et ei mäleta alkoholitarbimise tõttu sündmustest midagi ja seetõttu ei oska ka öelda, kas pani toime talle inkrimineeritava kuriteo, siis kohtu hinnangul tõendavad kaudselt süüdistatava sündmuskoha läheduses viibimist süüdistatava enda kohtueelsele menetlusel antud ütlused. Nii on ta kohtueelsel menetlusel avaldanud, et tuli 27.02.2013 Õismäele juba hommikul ning koos tuttavatega hakati alkoholi tarvitama kaupluse Järveotsa Maxima juures kella 14.00 paiku. Peale seda suunduti piljardit mängima ning seejärel liiguti Õismäe tee 107 asuvasse kasiinosse Grand Prix /tl 71/. Seega tunnistab G.K, et süüteo toimepanemise ajal ja kohas ta sisuliselt viibis. Ka tunnistaja AZ kinnitab, et 27.02.2013 viibis ta terve päeva koos oma elukaaslase ning G.K ja tema elukaaslase E Õismäel, kus käidi piljardiklubis ning peale seda Grand Prix kasiinos. Umbes kella 22.00 paiku lahkusid Oleg ja E kasiinost. Tema koos oma elukaaslasega lahkus kasiinost kella 01.00 paiku öösel /tl 48/. Seega annab tunnistaja G.K ütlustega riimuvaid ütlusi. Edasiselt, süüdistatava ja tunnistaja ütlustest tõendamise seisukohalt märksa olulisemalt teavet annavad kannatanu ütlused koostoimes politsei juhtimiskeskusesse tehtud telefonikõne salvestuselt nähtuva, tunnistaja K. Jalaka ütluste, G.K kinnipidamisprotokolli ja 28.02.2013 koostatud äratundmiseks esitamise protokolliga. Võttes aluseks kannatanu kohtueelsel menetlusel antud ütlused, nähtub, et teda rünnanud mees pärast tema kaupluse estakaadile põgenemist ei lahkunud, vaid jäi teda ootama, karjudes kannatanule põgenemisel, et „Kuhu sa 5 jooksed, kuhu sa pääsed, nagunii sa tuled välja!“. Kannatanu helistas samal ajal politsei juhtimiskeskusesse ning talle tundus, et peksja sai aru tema politseile helistamisest ja eemaldus. Liikudes uuesti Maxima värava poole, ilmus noormees, kes oli kannatanut eelnevalt löönud taas nähtavale. Peale seda keeras kannatanu end uuesti ringi ja jooksis tagasi kauba estakaadi juurde valgustatud alale. Kannatanu helistas uuesti politsei lühinumbrile, teda jäeti liinile ning kui nägi, et meesterahvas oli uuesti eemaldunud, liikus tema kaubaväravate poole ja sealt edasi kaubaväravatest välja. Seal peatus korraks, kuid oli jätkuvalt kontaktis politsei juhtimiskeskusega. Samal ajal nägi kannatanu, et eemalt liigub tema suunas üks auto, kuid kuulis ka, kuidas keegi talle taas selja tagant läheneb. Üle õla vaadates nägi ta, et seesama noormees, kes oli teda eelnevalt jalgadega peksnud järgneb talle kiirel sammul. Edasiselt liikus kannatanu juba kiiresti talle läheneva auto suunas. Auto jäi seisma, sealt väljusid politseinikud ning kannatanu osutas koheselt noormehele, kes oli teda rünnanud. Politsei pidas noormehe kinni ning viimane karjus veel, et ei osuta vastupanu. Ülekuulamisel annab kannatanu ka üksikasjaliku kirjelduse teda rünnanud isiku kohta, mis kattub G.K isikukirjeldusega /tl 8-9, 63-69/. Juhtimiskeskusesse tehtud kõnesalvestuses kajastatu kinnitab kannatanu versiooni ja nii nähtub, et kannatanu on tõepoolest jäetud telefoniliinile ja samuti on ta selgitanud, et ei saa ära minna, sest mees passib teda /tl 34/. Sündmuskohale saabunud politseipartrulli K. Jalaka ütluste kohaselt osutuks isikuks, kellele kannatanu viitas kui tema peksjale G.K-ks /tl 54 pö/. 27.02.2013 koostatud isiku kahtlustatavana kinnipidamisprotokolli kohaselt peeti G.K kinni 27.02.2013 kell 22.35 Paldiski mnt 221, Tallinn ja läbiotsimisprotokolli kohaselt avastati mh elamisluba, mis oli välja antud G.K nimele. Materjalidest nähtub ka see, et G.K oli tema kinnipidamisel alkoholijoobes /tl 55-62/. 28.02.2013 koostatud äratundmiseks esitamise protokolli kohaselt tundis kannatanu talle esitatud fototabelilt ära fotol nr 3 asuva isiku, kes teda 27.02.2013 kella 22.05 paiku Tallinnas, Õismäe tee 107 asuva Säästumarketi taga teda ründas, lüües teda jalgadega 5-6 korda vastu jalga ja karjudes „Anna siia“. Kanntanu tundis isiku ära tema silmade ning näojoonte järgi /tl 26- 28/. Eelosutatud tõendite pinnalt leiab kohus, et tõendikogum osutab üheselt ja kinnitab igasuguste vähimategi kahtlusteta G.K poolt kannatanu kehalist väärkohtlemist süüdistuses märgitud ajal ja kohas. Arvestades teo tehiolusid ja seda, et materjalide pinnalt on sedastatav süüdistatava tahe jätkata kannatanu tervist kahjustavat tegevust, mis seisnes peale peksmist kannatanu jätkuvas jälitamises/jälgimises, on kohtu hinnangul inkrimineeritav kuritegu toime pandud eesmärgipäraselt ja kavatsetult. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava süü suurust, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu või puudumist. Seadusandja on
järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahalise karistuse või vangistuse kuni 3 aastat. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistatava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Hinnates kriminaalmeneltuse käigus kogutud andmeid süüdistatava isiku kohta, tuleb märkida, et süüdistatava ankeetandmete kohaselt tal töökoht puudub. Süüdistatava sõnade kohaselt töötas ta ehitusel, kuid tööl oli kahenädalane paus. Samas ei ole õnnestunud kriminaalmenetluse käigus koguda mingeid andmeid süüdistatava deklareeritud tulude kohta. Samuti pole materjalidest tuvastatavad muud legaalsed sissetulekuallikad. Sissetulek on süüdistataval puudunud ka 2011 /tl 95-97/. Kui ka arvestada seda, et süüdistatavat on varem korduvalt karistatud varavastaste süütegude toimepanemise eest ning aastate jooksul väärtegude toimepanemise eest määratud rahatrahvid on jäetud tasumata /tl 82-88/, leiab kohus, et olukorras, kus süüdistataval puuduvad minimaalsemadki isiklikud rahalised vahendid enda ülalpidamiseks, pole objektiivselt võimalik rahalist karistust kohaldada. Seega tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Hinnates süüdistatava süü suurust, leiab kohus kuriteoga tekitatud tervisekahjustuse ulatust, teo tehiolusid ning kannatanu suhtumist ja hinnangut teosse /tl 104/ arvestades, et süüdistatava süü ei ole suur. Samas mõjutab süü suurust see, et süüdistatavat on eelnevalt korduvalt kriminaalkorras süüdi mõistetud ja karistatud ning oma viimase karistuse kandmiselt on süüdistatatav vabanenud juunis 2012. Seega ei ole eelnevad süüdimõistmised ja karistused suunanud süüdistatavat õiguskuulekale elule. Kohtu veendumuse kohaselt väljendab see kõik ükskõikset suhtumist õiguskorda, mis on kogumis süüd suurendavaks asjaoluks. Menetluse käigus kohus karistust 6 raskendavate asjaolude olemasolu ei sedastanud. Küll avaldas süüdistatav kohtuistungil kahetsust toimepandus, mida kohus peab võimalikuks arvestada karistust kergendava asjaoluna. Karistuse määra valikul arvestab kohus süüdistatava süü suurust, seda, et tegemist on ühe episoodiga, mille tagajärjed ei olnud rasked, samuti karistust raskendavate asjaolude puudumist ning leiab, et süüdistatava süü ei ole nii suur, et tingiks karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Seega arvestades isiku süü suurust, inkrimineeritud teo vähest ohtlikkust, samuti karistuse mõistmise üld- ja eriperventatiivseid eesmärke, karistust kergendava asjaolu olemasolu, peab kohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistuse oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, kuid ei pea võimalikuks mõista karistust alamääras või alammäära lähedasena, kuivõrd süüdistatav pani vägivallateod toime suhteliselt kõrges vanuses kannatanu suhtes ja süüdistatav, sõltumata temal tuvastatud joobest, pidi kannatanu vanust tajuma. Arvestades süüdistatava karistusandmeid, millistest ilmneb üheselt süüdistataval igasuguse õiguskuulekuse puudumine ja üleolev suhtumine õiguskorda, leiab kohus, et süüdistatava suhtes ei ole võimalik kohaldada
või § 74 sätteid, kuivõrd süüdistatava eluviisist tingitult käituks süüdistatav kriminaalhooldust takistavalt. Seetõttu kuulub süüdistatavale mõistetav karistus reaalsele ärakandmisele. Puutuvalt KrMS § 180 lg 1 alusel väljamõistetavatesse menetluskuludesse, leiab kohus, et süüdistatavalt tuleb välja mõista nii määratud kaitsjale makstud tasu, koopiate tegemise kulu kui ka sundraha. Kohus möönab, et süüdistataval puudub töökoht või muu legaalne sissetulek, mis tagaksid talle igakuised legaalsed elatusvahendid, kuid siinkohal ei saa jätta märkimata, et esmalt on süüdistatava näol tegemist on täisealise ja töövõimelise isikuga, kelle puhul eeldab kohus isiku tööle asumist. Teiseks puuduvad kriminaalasjas tõendid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud summade tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Märkimata ei saa jätta ka seda, et kuriteo toimepanek on olnud G.K enda vaba ja teadlik valik ning eelnevalt kriminaalkorras karistatud isikuna oli ta teadlik ka sellest, et kuritegude toimepanemiste ning kriminaalasja(de) menetlemisega kaasnevad vältimatult tema enda kanda jäävad menetluskulud. Samuti ei tule seaduse kohaselt menetluskulude väljamõistmisel pidada silmas mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid selle küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda ka süüdimõistetud isiku resotsialiseerumisväljavaadetest. Senine kohtupraktika on olnud kestvalt seda meelt, et vaatluse all oleva menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla nö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada. G.K on eelnevalt kriminaalkorras karistatud. Seega leiab kohus, et menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet G.K resotsialiseerumisväljavaadetele ja seetõttu tuleb need jätta G.K kanda. Samas leiab kohus, et töökoha ning sissetuleku puudumine annavad aluse võimaldada menetluskulude hüvitamist KrMS § 180 lg 3 ja KrMS § 313 lg 1 p-des 7 ja 12 alusel kohtuotsuse jõustumiset 12 kuu jooksul. Koopiate tegemise kulu tuleb hüvitada kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. Märt Toming kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.