prg. 424 järgi, lühimenetluses Harju Maakohtu otsus 11.veebruar 2013.a. Apellatsiooni esitaja T.T kaitsja adv. Jugans Grossmann Süüdistatav T.T (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Prokurör RESOLUTSIOON Advokaat Jugans Grossmann Deniss Medvedev Harju Maakohtu otsus 11.veebruarist 2013.a. Anna laine suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Välja mõista T.T-lt riigieelarve tuludesse 57,60 eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. 1 Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas XXXXXXXXXXXXXX või Swedpangas nr XXXXXXXXXXXXXX, viitenumber XXXXXXXXXX ( selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik) Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 14.jaanuari 2013 otsusega süüdi tunnistada T.T
MS § 238 lg.2 alusel vähendada T.T-le mõistetavat karistust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõista 4(nelja) kuu ja 20 (kahekümne) päevane vangistus.
s.o. 2(kaks) päeva lugeda ka-ristuse hulka ja kandmisele kuulub 4(nelja) kuu ja 18(kaheksateist) päevane vangistus.
lg 1 ja 3 alusel jätta T.T-le mõistetud vangistus täielikult täitmisele pööramata , kui T.T ei pane 2(kahe) aastase katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab
Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse tegemise päev.
lg.1 p.1 alusel lisakaristusena võtta T.T-lt mootorsõiduki juhtimise õigus 6(kuueks) kuuks. LS § 127 alusel on süüdimõistetu T.T kohustatud 5 tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates juhiloa loovutama Maanteeametile. T.T mõisteti süüdi selles, et tema, 14.10.2012 kella 10:23 paiku Tallinnas Järvevana teel, juhtis mootorsõidukit Chrysler Voyager registreerimismärgiga XXX XXX, olles joobeseisundis ning nimelt narkootiliste ja psühhotroopsete ainete amfetamiin ja metamfetamiin tarvitamisest põhjustatud terviseseisundis, mis avaldus väliselt 2 tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Sellise tahtliku tegevusega rikkus süüdistatav liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid selle kohta, et juht ei tohi olla joobeseisundis, s.o alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundis, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistest või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja adv. Jugans Grossmann. Apellant ei vaidlusta temale mõistetud karistust selle liigi osas ja samuti seda, et mõistetud karistus on
Kuid ta ei ole talle määratud karistusaja ja katseaja pikkusega nõus. Selline karistus ei ole proportsionaalne tema poolt toime pandud teoga, ega kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. Otsuses on märgitud, et karistuse mõistmisel arvestab kohus vastutust raskendavate asjaolude puudumist, kergendavaks asjaoluks kohus arvestab puhtsüdamlikku kahetsust, kuid tundub, et tegeliku karistuse mõistmisel ei ole kohus neid asjaolusid arvestanud. T.T andis ütlusi, et ta tarvitas kaks päeva tagasi amfetamiini ning enne rooli minekut tundis ennast normaalselt, kainena. Maakohus leidis, et arvestades, et süüdistatav on ise märkinud, et oli küll narkootikume tarvitanud, kuid tundis ennast kainena, siis kohtu hinnangul pidi ta aru saama, et võib juhtima asudes olla veel joobeseisundis, mis omakorda kinnitabki süüdistatava kaudset tahtlust süütegu toime panna. Apellandi arvates tuleb arvestada asjaoluga, et narkootikumide tarvitamisel on eriteadmisi mitteomaval isikul raske määrata aega, millal on tema organismis veel narkootikumide jääknähud. Kui alkoholi tarvitamisel on olemas enesekontrolliks alkomeetrid, millega saab isik kindlaks määrata, kas ta võib rooli taha istuda või mitte, siis narkootikumide puhul sellised mõõteriistad puuduvad. Selletõttu tekib olukord, kus isik võib tunda ennast normaalsena ja on arvamusel, et narkootikumide jääknähud on organismist väljunud, kuid laboratoorse analüüsi tulemusena tuvastatakse ikkagi tema organismis narkootikume. Apellant leiab, et sellisel juhul peaks määratav karistus ja lisakaristus olema märgatavalt väiksem kui otsese tahtlusega joobes juhtimise puhul. Kohtuistungil oma viimases sõnas palus süüdistatav, et talt ei võetaks juhtimisõigust, sest ilma juhtimisõiguseta ei saa ta oma 4 väikese lapse eest hoolitseda, viia lapsi lasteaeda ning sealt neid ära tuua kuna ta on laste ainus ülalpidaja, kuid kohus ei ole seda asjaolu arvestanud. Samas ei ole kohus motiveerinud, miks ta on määranud katseajaks 2 aasta kuu pikkuse tähtaja.
3 alusel määratakse katseajaks kaheksateist kuud kuni 3 aastat. Seega kohus on määranud maksimumi lähedase katseaja ja oleks pidanud nii pika katseaja määramist motiveerima. Apellandi arvates ei ole T.T sedavõrd ühiskonnaohtlik isik, kellele peaks määrama nii pika katseaja kontrollnõuete täitmisega. Ta on oma süüteost aru saanud ja teinud sellest tõsised järeldused ning andis lubaduse, et tulevikus ta enam taolisi süütegusid toime ei pane. 3 Seega apellandi arvates tuleks T.T karistusaega ja katseaja pikkust vähendada ning mootorsõiduki juhtimise õigust, arvestades erandlikke asjaolusid, mitte ära võtta või vähemalt vähendada seda miinimumajani s.o. 1 kuuni. Tallinna Ringkonnakohtu 21.märtsi 2013.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 5.aprillini 2013.a. Kirjaliku seisukoha esitas määratud tähtajaks prokurör. Prokurör leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu 11.02.2013 kohtuotsus, millega mõisteti T.T süüdi
järgi, on seaduslik ja põhjendatud, ning märgib apellatsioonis esitatu kohta alljärgnevat: Prokurörile jääb „jääknähtusid” käsitlev apellandi argumentatsioon arusaamatuks. T.T-le ei arvata süüks mitte seda, et auto juhtimise ajal sisaldus tal organismis narkootikume, vaid seda, et ta juhtis mootorsõidukit joobeseisundis (narkojoobes). Isikut ei saa lugeda joobes olevaks üksnes selle alusel, et tema organismis tuvastati narkootilise või psühhotroopse aine sisaldus. Narkojoovet tuvastatakse kliinilise pildi põhjal, s.o väliselt tajutavate häiritud või muutunud kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide järgi. T.T oli joobeseisundile vastav kliiniline pilt tuvastatud narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise aktiga. Seega on meelevaldsed kaitsja väited, et T.T olid vaid narkootikumide tarvitamise „jääknähud“ ja tal oli raske aru saada, et ta on joobes. Eeltoodut arvestades ei nõustu prokurör kaitsja seisukohaga, et T.T-le tuleb mõista lühema vangistuse. Õigusteoorias ja kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, mille kohaselt peab karistuse mõistmisel võtma lähtepunktiks sanktsioonivahemikku keskmine määr, mis korrigeeritakse, arvestades kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning üld- ja eripreventsiooni kaalutlusi (RKKKo 3-1-1-77-11, p 11).
sanktsioon võimaldab karistada joobes juhtimise eest kuni kolme aastase vangistusega. Arvestades
lg-s 1 sätestatud vangistuse alampiiri (30 päeva) on vangistuse keskmiseks määraks
Maakohus karistas T.T 7 kuulise vangistusega ja seega on mõistetud karistus üle kahe korra väiksem kui sanktsiooni keskmine määr. See näitab üheselt, et maakohus pööras karistuse mõistmisel piisavalt tähelepanu kõigile asjaoludele, mis rääkisid karistusmäära vähendamise kasuks, sealhulgas tahtluse liigile, mille arvestamise vajadusele kaitsja apellatsioonis osutab, ning puhtsüdamlikule kahetsusele, mille arvestamata jätmist heidab kaitsja maakohtule ette. Katseaja pikkust on apellatsioonis hinnatud maksimumilähedasena. Prokurör säärase väitega ei nõustu.
Katseaja pikkuse alam- ja ülempiiri vaheliseks keskmääraks on 2 aastat 3 kuud. Seega, T.T-le määratud 2 aastane katseaeg jääb alla keskmist määra ja seega ei saa antud juhul rääkida maksimumilähedase katseaja pikkuse kohta. Lisakaristuse osas peab prokurör vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse joobes juhtimise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise kuriteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel või
4 § 50 lg-s 2 nimetatud juhul, s.o isiku puhul, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuue tõttu. T.T sääraseks isikuks ei ole. Samuti ei ilmne kriminaalasja materjalidest selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. See, et T.T on oma nelja lapse ainus ülalpidaja ja autot on vaja laste sõidutamiseks lasteaeda, ei ole piisavaks aluseks, jätmaks T.T-le alles mootorsõiduki juhtimise õigust. Antud asjaolud olid süüdistatavale teada enne kuriteo toimepanemist ning istudes narkojoobes rooli võttis ta endale teadlikult riski jääda juhtimisõigusest ilma. Siinkohal juhib prokurör tähelepanu sellele, et joobes juhtimise ajal viibis autos ka T.T X-aastane laps, kelle elu ja tervis oli seega reaalses ohus, mida tugevdas ka see, et süüdimõistetu ületas oluliselt lubatud kiirust ja autol oli läbimata tehnoülevaatus. Võttes seda arvesse ei ole T.T laste huvides mitte juhtimisõiguse alles jätmine nende emale, vaid hoopis selle äravõtmine temalt. Arvestades senist karistuspraktikat leiab prokurör, et vaidlustatud kohtuotsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Puudutavalt lisakaristuse pikkust peab prokurör vajalikuks toonitada vaid seda, et T.T-le mõistetud 6 kuuline juhtimisõiguse äravõtmine on selle lisakaristuse keskmisest määrast kolm korda väiksem ja seega võib julgelt väita, et selle mõistmisel on arvestatud kõigi asjaoludega, mis võisid rääkida lisakaristuse vähendamise kasuks. Kokkuvõttes leiab prokurör, et T.T-le karistust mõistes arvestas maakohus kõike tähtsust omavaid asjaolusid, mõistetud karistus vastab kuriteo raskusele ja süüdimõistetud isikule ning seega ei esine käesolevas kriminaalasjas maakohtu otsuse tühistamise alust, mis on sätestatud KrMS § 338 p-s 4. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 palub prokurör jätta esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooni väidetega ja esitatud kirjalike seisukohtadega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole. T.T-le vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud 7 kuulist vangistust, mida on lühimenetluse sätete alusel vähendatud 1/3 võrra ei pea kohtukolleegium liiga rangeks karistuseks. Tegemist on tunduvalt alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära mõistetud karistusega. Kohtukolleegium ei pea vaidlusesemeks küsimust sellest, kuivõrd T.T pidi teadma, et olemasoleva narkojoobe tõttu ei tohi ta autorooli istuda. Tegemist on süstemaatiliselt narkootikume tarvitava isikuga ja arvestades, et narkojoobes sõiduki juhtimisel kehtib n.ö. nulltolerants, ei tohi tihti narkootikume kasutav isik istuda autorooli. T.T kasutab pidevalt narkootilisi aineid. Arutatava kriminaalasja tehioludest nähtuvalt peeti ta autoroolis narkojoobes kinni 14.10.2012.a. KIS andmetel tegi 11.03.2012.a. Harju maakohus otsuse väärteoasjas 4-13-1067, millisega tunnistati ta süüdi 24.10.2012.a. toime pandud väärteos NPALS § 15¹ järgi ja mõisteti karistuseks arest 3 (kolm) päeva. Väärteomaterjalidest nähtuvalt on T.T ka varem olnud karistatud 5 väärteomenetluses narkootiliste ainete tarvitamise eest. Seega ei saa rääkida süüdistatavast, kui isikust, kes ei tea ega tunne endal narkojoobe olemasolu. Veel märgib kohtukolleegium, kui süüdistatav on alates maakohtu otsuse kuulutamisest kuni käesoleva ajani käitunud õiguskuulekalt ja tahab ning suudab ka kogu ülejäänud katseaja kestel olla õiguskuulekas, siis on temale mõistetud vangistusmäära reaalne ärakandmine välditav ja seda tema enda tahtest sõltuvalt ning konkreetne vangistusmäära pikkus ei mõjuta kuidagi tema olukorda. Sellisel juhul on süüdistatava ainukeseks kohustuseks järgida temale kohtuotsusega määratud kohustusi ja kontrollnõudeid ning seda olenemata selle karistuse pikkusest, mis talle tingimisi mõisteti. Kohtukolleegium leiab, et puudub põhjendatud alus ka maakohtu poolt määratud katseaja pikkuse vähendamiseks.
prg. 74 näeb ette katseaja pikkuse alates 1,5 aastast kuni kolme aastani. T.T-le maakohtu poolt määratud katseaeg on 2 aastat, mis on alla seaduses ettenähtud katseaja pikkuse keskmäära, mitte maksimummäära lähedane nagu seda väidab apellatsioonis appellant. Maakohus on pidanud oluliseks süüdistatavale karistust mõistes seda, et tema puhul esineb vajadus kriminaalhooldaja järelevalve all viibimiseks. Tegemist on isikuga, keda on karistatud nii narkosüütegude, kui ka liiklussüütegude eest väärteomenetluses, millised koostoimes annavad alust tunnistada riski
prg. 424 ettenähtud kuriteo toimepanemiseks. Sellise riski vähendamise üheks eelduseks on kohtukolleegiumi arvates just süüdistatava viibimine kriminaalhooldaja järelevalve all ning mida pikema aja vältel see toimub, seda väiksem on oht, et T.T võtab endale riski narkojoobes autorooli istuda. Seda, et uue kuriteo toimepanemine tähendab tema jaoks ka reaalset vangistust, seda on süüdistatavale kohtuotsuses selgitatud. Kriminaalhooldaja järlevalve all viibitud aeg lüheneb tahes tahtmata ka edasikaebemenetluse arvelt. Kuni kohtuotsuse jõustumiseni ja täitmisele pööramiseni kehtivad tema suhtes sisuliselt
prg. 73 sätted. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on T.T-le lisakaristuse mõistmisel arvestanud kõigi
§-s 56 kirjeldatud asjaoludega.
prg. 50 lg 1 p.1 näeb ette kuriteo eest mõistetava lisakaristuse ülemmäära 3 aastat ja lg 2 väärteo eest kuni 1 aasta. Lisakaristus mõistetakse sedaliiki (
prg. 424) kuritegudes eripreventiivsel eesmärgil ning kohtukolleegiumi arvates võib kohus karistuse mõistmisel süü suurust ja isikut arvestades põhikaristuse arvelt mõista pigem lisakaristuse pikemas määras. Arvestades eeltoodut aga ka seda , et Liiklusseaduse prg. 224 lg 3 näeb ette mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades väärteo eest lisakaristuse alammäära 3 kuud ja maksimaalmäär esmase rikkumise korral 9 kuud ning korduva samalaadse rikkumise korral 12 kuud ja narkootilises joobes juhtimine kvalifitseeritakse alati kuriteona ning lubatud narkojoobe piiri ei eksisteeri, siis ei saa kuidagi pidada ülemäära rangeks lisakaristuseks 6 kuuks sellise isiku ilmajätmist juhtimisõigusest, kes on juhtinud mootorsõidukit narkojoobeseisundis. Kohtukolleegium on seisukohal, et üldjuhul peaks kuriteona karistatava joobes juhtimise eest mõistetatav lisakaristus olema pikem, kui seda on väärteo eest mõistetav lisakaristus. Süüdistatav on oma käitumisega näidanud üles ääretult ükskõikset suhtumist kehtivatesse liiklusnormidesse ning vaatamata 6 sellele, et käesoleval korral raskeid tagajärgi ei kaasnenud, seadis ta siiski ohtu nii teiste liiklejate kui ka enda elu. Maakohus on T.T-le lisakaristuse mõistmist piisavalt põhjendanud ning eeltoodud asjaaolusid arvestades ei ole kohtukolleegium tuvastanud asjaolusid, millised annaks alust mõistetud lisakaristust vähendada või veel enam temale mitte lisakaristust mõista. Süüdistatava kaitsja adv. J.Grossmann taotleb õigusabikulude hüvitamist summas 57,60 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja otsuse analüüsiks ja Riigikohtu otsuste kontrollimine, apellatsioonkaebuse koostamiseks ja korrigeerimiseks, selle digitaalseks vormistamiseks ja ärasaatmiseks kokku 1,5 tundi - 48,00 käibemaks 9.60 eurot. Kohutkolleegium peab taotlust põhjendatuks. Kuna kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse muutmata, siis KrMS prg. 185 lg lg 2 kohaselt jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse T.T suhtes muutmata ning mõistab välja temalt apellatsioonimenetluse kulud. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Urmas Reinola 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.