1-13-4679/11

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuli 2013, Tartu Kriminaalasja number 1-13-4679 Kohtukoosseis Paavo Randma, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
2. mai 2013 otsus Süüdistatav T.I, ik XXX, EV kodanik, põhiharidusega, emakeel eesti keel, elukoht XXX , töövõimetuspensionär; kriminaalkorras varasemalt karistatud 4 korda, väärteokorras 7-l korral Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja advokaat Eve Laine Resolutsioon Jätta süüdistatava kaitsja advokaat Eve Laine apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Tartu Maakohtu
4. mai 2013 otsusega tunnistati T.I süüdi KarS § 424 järgi ja mõisteti talle karistuseks 5 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra kestuseni 3 kuud 10 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel määrati ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistust 3 kuud 9 päeva. Edasiselt moodustas kohus KarS § 65 lg 2 ja 69 lg 7 alusel liitkaristuse Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja
5. oktoobri 2011 kohtuotsusega mõistetud karistuse (karistusena mõisteti 1 aasta vangistust, mis KarS § 69 ja 74 lg 5 alusel asendati 730 tunni üldkasuliku tööga) ärakandmata osa võrra (20.05.2013 seisuga on tegemata 323 tundi üldkasulikku tööd, millele vastab 161 päeva vangistust, so 5 kuud ja 11 päeva vangistust) ja suurendas kohtuotsusega mõistetud karistust 5 (viie) 1 kuu ja 11 (üheteistkümne) päeva võrra ning mõistis T.I-le lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 8 (kaheksa) kuud 20 (kakskümmend) päeva vangistust. Karistuse mõistmisel märkis kohus järgmist: „Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüdistatava osas karistust raskendavaid asjaolusid KarS 58 mõttes ei esine. Kars § 57 p 3 tuleb karistust kergendava asjaoluna arvesse võtta süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel avaldatud puhtsüdamliku kahetsuse. Karistusregistri andmetel on T.I karistatud kriminaalkorras neljal korral, muuhulgas ka 2006.a karS § 424 järgi vangistusega, mis jäeti tingimisi kohaldamata. Viimati karistati andres T.I Tartu maakohtu Tartu kohtumaja 11.10.2011.a. kohtuotsusega 1 aasta pikkuse vangistusega, mis asendati 730 tunni üldkasuliku tööga, mis tuleb ära teha 2 aasta jooksul. Üldkasuliku töö tegemise ajaks määrati T.I kriminaalhooldaja järelevaleve alla. 20.05.2013 seisuga on T.I teinud ära 407 töötundi ja tegemata on 323 töötundi. KarS § 56 lg 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Käesoleva kriminaalasja raames on kohus seisukohal, et T.I ei saa karistada rahalise karistusega järgmistel põhjustel. T.I on varem karistatud samaliigilise teo eest. Karistus pole aga avaldanud sellist mõju, et isik poleks uuesti joobes olles rooli taha istunud. Seega ei saa kõne alla tulla, et taas uue kuriteo toimepanemisel saaks isikut karistada kergema karistusliigiga. T.I poolt toimepandud konkreetse teo süü suurusest tulenevalt saab teda aga karistada vangistuse miinimummääras mitte oluliselt suurema karistusega, milleks on 5 kuud vangistust“.
6. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes palub tühistada otsus T.I-le mõistetud karistuse osas. 2.1 Apellant leiab, et tema kaitsealusele oleks kohane mõista karistuseks rahaline karistus. Eelmine tingimisi mõistetud karistus joobes juhtimise eest mõisteti ammu, praeguses kriminaalasjas tuvastatud joove (0,99 mg/l) ei ole oluliselt suurem määrast, millest algab kriminaalvastutus. Ka toimus joobes juhtimine öisel ajal, mil liiklustihedus ning oht kaasliiklejatele oli väike. Süüdistatav kinnitas, et rahaline karistus on piisav, et mõjutada teda edaspidi loobuma süütegude toimepanemisest. 2.2 Teiseks märgib kaitsja, et T.I on jätkanud talle Tartu Maakohtu 11.10.2011 otsusega mõistetud üldkasuliku töö täitmist. Seega isegi juhul, kui ringkonnakohus ei soostu rahalise karistuse mõistmisega, siis tuleb mõistetud liitkaristust vähendada käesolevaks ajaks ära tehtud üldkasuliku töö tundidele vastava vangistuspäevade arvu võrra. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb 2 ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09; 3-1-1-82-11).
8. Esimesena võtab ringkonnakohus seisukoha taotluse suhtes, milles soovitakse mõistetud sanktsiooniliigi muutmist, s.o vangistuse asendamist rahalise karistusega. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on selline variant täielikult välistatud.
9. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult mõistnud süüdistatavale karistuseks vangistuse. Maakohus on otsuses vaaginud ka rahalise karistuse mõistmise võimalust ning vastanud sellele eitavalt; ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellega täielikult nõustuda. Iseenesest sätestab KarS § 56 lg 2 ls 2 tõepoolest, et kui eriosa koosseis näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse, tuleb vangistuse mõistmist eraldi põhistama. Käesoleval juhtumil on ringkonnakohtu hinnangul maakohus põhjendatult pöördunud just vangistuse kui sanktsiooniliigi poole. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-24-07 leidnud, et juhul, kui lisaks vangistusele näeb konkreetne säte ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista näiteks olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Ning tunnistada tuleb, et varasemad katsed süüdistatava õiguskuulekale teele suunamisel on ebaõnnestunud. T.I on nimelt varasemalt kriminaalkorras karistatud, kusjuures talle mõistetud vabadusekaotuslikke karistusi on valdavalt individualiseeritud viisil, et see ei ole toonud kaasa reaalset vabadusekaotust (tlk 20-21). Kummatigi ei ole suutnud varasemate kohtuotsustega mõistetud karistused aga tagada süüdistatava edasist õiguskuulekat käitumist. Iseäranis kõnekas on see praeguses olukorras, kus T.I on pannud uue kuriteo toime üldkasuliku töö tegemise ajal. 6.1 Põhimõtteliselt toimus ju järgnev. T.Iunnistati süüdi kriminaalkuriteos ja mõisteti talle karistuseks vangistus, mis asendati üldkasuliku tööga. Tingimuslikult vabaduses viibimise ajal juhtis T.I joobes mootorsõidukit, teades samal ajal, et see rikkumine võib tuua kaasa mõistetud vangistuse reaalse täitmisele pööramise; selle teadmisega tegutsedes panigi T.I toime käesolevas kriminaalasjas vaatluse all oleva kuriteo. Sisuliselt on antud T.I-le korduvalt võimalusi enda käitumist korrigeerida, mis on jäänud aga tulemusetuks. Kirjeldatud situatsioonis - uue tahtliku kuriteo toimepanemine kohtu poolt mõistetud katseajal - on süüdistatavale vangistuse mõistmine sisuliselt ainumõeldavaks käitumisviisiks ning selliselt on maakohus ka toiminud. Seejuures tuleb tähelepani pöörata ka sellele, et T.I on varasemalt korduvalt karistatud ka väärteokorras ning just rahaliste sanktsioonidega, kuid ka need ei ole toonud kaasa oodatud efekti eripreventiivses tähenduses (vt tlk 21 jj). Ka see fakt näitab üheselt, et rahalise karistuse mõistmine on käesoleval juhul välistatud. 3
10. Eeltoodut silmas pidades peab kriminaalkolleegium T.I-le vaatluse all olevas kriminaalasjas mõistetud karistust igati seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonis puuduvad igasugused veenvad argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning muuta maakohtu poolt valitud sanktsiooniliiki; pigem võiks väita, et rahalise karistuse mõistmine hälbiks praegusel juhul väljakujunenud kohtupraktikast. Selles osas on apellatsioon seega ilmselt põhjendamatu.
11. Esmapilgul näib kaalukam kaitsja teine argument, milles ta osundab, et võrreldes maakohtu otsuse tegemise ajaga on T.I teinud täiendavaid üldkasuliku töö tunde, mistõttu tuleb kindlasti korrigeerida talle mõistetud liitkaristust. Iseenesest võib see väide vastata isegi tõele, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei saa ka see tingida apellatsioonimenetluse läbiviimist ning seda järgmistel põhjustel. 8.1 Nimetatud kohustus saaks aktualiseeruda vaid olukorras, kus ringkonnakohtul oleks võimalik teha n.ö lõplik ja õige lahend. Näiteks on sellist olukorda käsitlenud RKKK määruses nr 3-1-1-6-13, kus oli tõepoolest kujunenud olukord, kus peale maakohtu otsuse tegemist oli süüdistatav teinud ära kõik talle eelmise kohtuotsusega mõistetud üldkasuliku töö tunnid. Käesoleval juhul millestki sellisest aga rääkida ei saa; esmalt ei ole seda väitnud apellant ise ning teiseks võttis kohtukolleegium telefonitsi ühendust T.I kriminaalhooldajaga, kelle kinnitusel on süüdistatav peale maakohtu otsuse tegemist teinud täiendavalt vaid 8 ÜKT tundi. 8.1 Seega jah – apellatsioonimenetluse läbiviimisel saaks ringkonnakohus tõesti korrigeerida T.I-le mõistetud liitkaristust n.ö õigemaks, kuid seda paraku mitte lõplikult. Nimelt on enam kui kindel, et T.I jätkaks üldkasuliku töö tegemist ka peale ringkonnakohtu lahendit, mis teeks automaatselt vääraks ka ringkonnakohtu otsuse ning tingiks omakorda kassatsioonimenetluse läbiviimise, kus siis omakorda korrigeeritaks liitkaristust n.ö õigemas suunas. Oluline on siinkohal aga tähele panna, et lõplikku õiguskindlust ei tooks endaga kaasa ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi võimalik lahend; T.I oleks võimalik jätkata ÜKT tegemist ka peale Riigikohtu lahendi tegemist ning enne selle reaalset täitmisele pööramist. Nii et lõppastmes taanduks kõik olukorrale, mida on samuti Riigikohtu määruses nr 3-1-1-6-13 kirjeldatud: lõpliku „õige“ lahendi saaks teha alles täitmiskohtunik KrMS § 431 alusel. Seega on ka apellandi teine taotlus, n.ö vaheetapina korrigeerida T.I-le mõistetud karistust õigemas suunas, ilmselt põhjendamatu ning ei tingi ringkonnakohtu hinnangul apellatsioonimenetluse läbiviimist.
12. Eeltoodu alusel asub kriminaalkolleegium seetõttu üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Tiit Lõhmus Mati Kartau 4