lg 2 järgi Vaidlustatud otsus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri 27.05.2013 otsus väärteoasjas nr 2317,13,003741 Kaebuse esitaja E.B, isikukood: XXX; elukoht: XXX; kodakondsus: töökoht: puudub Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuur RESOLUTSIOON Juhindudes V™S-i §-st 132 p 2 ja §-st 120 lg 1 kohus otsustas: Liivalaia määratlemata; 1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri 27.05.2013 otsus väärteoasjas nr 2317,13,003741 jätta muutmata. 2. E.B,i kaebus jätta rahuldamata. Vastavalt
§-le 127 on E.B kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Määratud rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034796011 (SEB Pank) või arvele nr 221023778606 (Swedbank). Kohustuslik on märkida viitenumber
lg 2 järgi rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot, ja
lg 5 p 1 alusel lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks selle eest, et tema 05.05.2013 kell 05.50 Harju Maakonnas Tallinnas Tallinn-Rapla-Türi maantee 4. kilomeetril juhtis mootorsõidukit suurima lubatud sõidukiirusega 50 km/h alal 76 (+/-3) km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h, rikkudes liiklusseaduse §-s 15 lg 1 p 2 sätestatud nõuet. Harju Maakohtusse saabus E.B kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri 27.05.2013 otsuse tühistamiseks väärteoasjas nr 2317,13,003741 ning uue otsuse tegemiseks, millega E.B-le jätta kohaldamata lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, suurendades põhikaristusena mõistetavat rahatrahvi. Kaebuse esitaja leiab, et kohtuväline menetleja ei ole karistuse määramisel arvestanud sanktsiooni alam- ja ülempiiri, teo tehiolusid, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ning raskendavate asjaolude puudumist.
lg 2 järgi jäi rikkumine alampiiri lähedusse, kuna antud paragrahvi järgi kvalifitseerub rikkumine suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 km/h võrra, kaebuse esitaja ületas 23 km/h võrra. Kaebuse esitaja on kahetsenud oma tegu siiralt ja teinud omad järeldused edaspidiseks seaduskuulekaks käitumiseks. Kuna rikkumine jäi alampiiri lähedusse, siis ei ole põhjendatud lisaks põhikaristusele lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Kaebuse esitaja leiab, et kohtuväline menetleja ei ole lisakaristuse kohaldamisel arvestanud, et kaebuse esitaja oma alaealist last ilma juhtimisõiguseta kooli viia ja tuua ei saa. Kohtuväline menetleja leiab, et E.B kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtuväline menetleja ei ole karistust kergendava asjaoluna arvestanud puhtsüdamlikku kahetsust, kuna isik ei ole kahetsust väljendanud. E.B oli võimalus anda väärteoprotokolli koostamisel ütlusi rikkumise toimepanemise asjaolude kohta, kuid kahetsust ta ei avaldanud. Ühtlasi ei ole isik esitanud kohtuvälisele menetlejale vastulauset, milles avaldaks kahetsust rikkumise toimepanemise osas. Kohtuväline menetleja on arvestanud karistuse määramisel süü tunnistamist menetlusaluse isiku poolt. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et lisakaristuse kohaldamise vajadus seisneb eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks. E.B oli karistusregistri andmetel juba varasemalt kahel korral karistatud suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest rahatrahviga, kuid see soovitud mõju ei avaldanud, st isik on jätkanud samalaadsete rikkumiste toimepanemist. Kuna teos ilmnes karistust kergendav asjaolu, s.o süü tunnistamine, pidas kohtuväline menetleja võimalikuks kohaldada lisakaristust miinimummääras. Kohtuväline menetleja leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus lapse transportimiseks ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna. Juhul, kui isik peab juhtimisõiguse säilitamist oluliseks, peab ta oma igapäevases elus valima sellise käitumisviisi, mis välistaks sellise karistuse määramist temale. 2 Kohtu põhjendused ja seisukoht Kohus, tulenevalt V™S §-st 120 lg 1, peab võimalikuks lahendada kaebus kirjalikus menetluses, kuna kaebuse esitaja ja kohtuväline menetleja on nõus kirjaliku menetlusega. Kohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, leiab, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada osaliselt. Vastavalt
§-le 15 lg 1 p 2 on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 km/h.
lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis. Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus väärteo toimepanemise asjaolude kohta. E.B poolt 05.05.2013 kell 05.50 Harju Maakonnas Tallinnas Tallinn-RaplaTüri maantee
S § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Väärteoprotokollis antud ütluste kohaselt ei märganud E.B, et sõidab kiiruspiiranguga 50 km/h alal. Vastavalt KarS §-le 18 lg 3 paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Liikluses on mootorsõiduki juhil kohustus jälgida ja järgida liiklusmärke, mida E.B ei teinud. Seega pani ta teo toime vähemalt hooletusest. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seega vastutab E.B
3 Karistamise aluseks on isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (KarS § 56 lg 1).
S § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Seega on sanktsiooni keskmine karistusmäär antud juhul 51,5 trahviühikut. E.B ületas lubatud sõidukiirust 23 km/h võrra, mistõttu on tegemist rikkumisega, mis kvalifitseeritakse juba
Kiiruseületamise näol on tegemist massilise rikkumisega, mis põhjustab ohtu nii mootorsõiduki juhile endale kui ka kaasliiklejatele. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et E.B karistati
Eelmiste otsustega karistati teda rahatrahvidega, kuid ta jätkas sellest hoolimata samalaadsete õigusrikkumiste toimepanemist. Sellest järeldub, et üksnes rahatrahvi kohaldamine ei ole andnud oodatavaid tulemusi, st mõjutanud E.B edasipidistest õigusrikkumistest hoiduma. Mingit alust ei ole karistada korduvat õiguserikkujat järjest väiksemate trahvidega, kui isik kangekaelselt rikkumist jätkab ja liikluses vajalikku hoolsust vaatamata varasematele karistustele ei ilmuta. Kohtuväline menetleja on märkinud oma otsuses kergendavaks asjaoluks süü ülestunnistamise. E.B on väärteoprotokollis märkinud, et vabandab. Kaebuses on isik märkinud, et kahetseb oma tegu siiralt ja on teinud järeldused edaspidiseks seaduskuulekaks käitumiseks. Kohtuväline menetleja on tema arvates jätnud kergendava asjaoluna arvestamata KarS § 57 lg 1 p 3 alusel puhtsüdamliku kahetsuse. Kahetsuse avaldamine ei näita iseenesest seda, et see on puhtsüdamlik. Korduvalt samalaadsete rikkumiste toimepanemise korral on alust kahetsuse puhtsüdamlikkuses kindlasti kahelda ja kaaluda, kas sellise kahetsuse verbaalne väljendamine /mitte kohe, vaid alles esitatud kaebuses/ ei teeni pigem kergema karistuse taotlemise huve. Kuigi Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-33-07 leidnud, et süüteo samaliigiline korduvus iseenesest ei välista puhtsüdamlikku kahetsust, ei pea kohus käesolevalt E.B puhtsüdamlikku kahetsust usaldusväärseks. Kaebuse esitajat on karistatud kolmandat korda sama paragrahvi järgi.
lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemiseks tuleb kiirust ületada lubatud suurimast sõidukiirusest vähemalt 21 km/h võrra. Seega ei ole tegemist väikese hooletusega, vaid ükskõiksusega liikluskorra suhtes, seda enam, et isikule on juba eelnevalt kahel korral rahatrahvidega meelde tuletatud, et liiklusmärke tuleb järgida. Raskendavad asjaolud KarS § 58 järgi puuduvad, mida on kohtuväline menetleja oma otsuses ka märkinud. Raskendavate asjaolude puudumist ei pea otsuses põhjendama, kuna see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Kohtuvälise menetleja eelmise otsusega karistati E.B
Kohus leiab, et käesolevalt mõistetav rahatrahv peab olema suurem, kui eelmise otsusega määratud karistus, sest 120 euro suurune rahatrahv ei pannud E.B mõtlema oma käitumise taunitavuse üle ning seda vastavalt muutma. Kohtuvälise menetleja 27.05.2013 otsusega karistati E.B rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, mis on veidi väiksem kui vastava sanktsiooni seadusjärgne keskmine määr ja on eeltoodut arvestades igati põhjendatud, kuna kaebuse esitaja käitumises on arvestatud põhjendatult ühte kergendavat asjaolu. 4 Kohus, nõustudes kohtuvälise menetleja seisukohaga, leiab, et kohtuvälise menetleja poolt mõistetud põhikaristus, s.o rahatrahv 50 trahviühiku ulatuses, ei ole ainuüksi piisav, et hoida ära E.B edaspidiseid rikkumisi. Asjaolu, et käesolevalt oli rikkumine
lg 2 järgi alampiiri lähedal, ei oma lisakaristuse mõistmise või mittemõistmise otsustamisel piisavat kaalu, kuna E.B on suurima lubatud sõidukiiruse eest korduvalt varasemalt karistatud ning rikkumine on oma olemuselt selline, millega rikkuja ei sea ohtu vaid enda elu ja tervist vaid ka kaasliiklejate oma. Lisakaristusena on kohtuväline menetleja
Kohtuvälise menetleja otsusest nähtub, et karistuse määramisel on prognoositud, milline karistus võib kõige efektiivsemalt välistada E.B poolt edaspidiste süütegude toimepanemise – isikut on varasemalt liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud, sealhulgas lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest, samuti on tegemist massiliselt toime pandava väärteoliigiga, mille karistamisse ei saa suhtuda kergekäeliselt. Kohus on seisukohal, et lisakaristuse kohaldamiseks ei tule arvestada mitte ainult süü suurust, vaid ka süüdlase ohtlikkust ja vajadust kaitsta üldsust isiku eest, kes vajab lisaks süü suurusest sõltuvale karistusele ka täiendavat ohutustamist. Seega täidab lisakaristus mitte ainult riiklikku hukkamõistu süüdlase teole, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Vale sõidukiiruse valik on üks sagedasemaid liiklusõnnetuse põhjuseid. Kohtuväline menetleja on lisakaristuse määranud miinimummääras. Kohus leiab, et rahatrahv 200 eurot koos juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks on piisav selleks, et E.B edaspidiselt liiklusreegleid järgiks. Väärteoprotokollist nähtub, et E.B on palunud sõiduki juhtimisõigust mitte ära võtta seoses sellega, et tal on vaja sõita tööle. Kaebuse kohaselt ei ole kohtuväline menetleja lisakaristuse kohaldamisel arvestanud, et kaebuse esitaja oma alaealist last ilma juhilubadeta kooli viia ja tuua ei saa. Protokollis pole menetlusalune isik lapse sõidutamise kohta midagi maininud. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga, mille kohaselt oli E.B-le juhtimisõiguse vajalikkus teada ka enne väärteoasjas otsuse koostamist, ning kui isik peab juhtimisõiguse säilimist oluliseks, peab ta oma igapäevases elus valima sellise käitumisviisi, mis välistaks sellise karistuse määramise talle isegi mittetahtliku rikkumise korral. Pereliikmete sõidutamise vajadus või töölesõitmise vajadus ei ole selline erandlik asjaolu, mille puhul oleks juhtimisvõtmise äravõtmist vajalik eriti põhjalikult kaaluda. Enamik inimesi vajabki sõidukit ühest kohast teise sõitmiseks igapäevaselt, sealhulgas tööle, kooli jm sõiduks. Lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine ongi koormav ja ebamugav – seda ka seetõttu, et tekiks suurem soov järgmisi rikkumisi vältida. Arvestades eeltoodut, nõustub kohus kohtuvälise menetleja poolt E.B-le määratud põhi- ja lisakaristusega ja jätab kaebuse esitaja kaebuse rahuldamata. Anne Rebane Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.