← Eesti

1-13-6120/41

Obsah (5)§ 238§ 189§ 175§ 180§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1. novembril 2013, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-13-6120 (13230101284) Kohtukoosseis Urma

§ 238lg 2 ja Kar

S § 65 lg 2 järgi vangistusega 5 kuud 28 päeva, mis asendati üldkasuliku tööga 1 356 tundi, karistus osaliselt kandmata (tegemata 247,5 tundi), väärteokorras 12 kehtivat karistust, tõkend vahistamine alates 30.01.2013 Maksim Kuptšinenko, isikukood 39302037029, elukoht xxxxxxxxxxxxxx, Eesti Vabariigi kodanik, põhiharidusega, emakeel vene keel, töökoht puudub, kriminaalkorras karistamata, väärteokorras 8 kehtivat karistust, tõkend elukohast lahkumise keeld alates 30.01.2013 Teised kohtumenetluse pooled Süüdistatav I.P ja tema kaitsja adv. M. Allikmäe, süüdistatav Maksim Kuptšinenko ja tema kaitsja adv. E. Rivis, süüdistatava N.I kaitsja adv M. Masso RESOLUTSIOON

  1. Harju Maakohtu
  2. augusti 2013 otsus I.P, N.I ja Maksim Kuptšinenko suhtes jätta muutmata ja prokuröri apellatsioon rahuldamata.
  3. N.I määruskaebus menetluskulude riigi kanda jätmise osas jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  4. novembril 2013 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
  5. Harju Maakohtu 5.augusti 2013 otsusega lühimenetluses mõisteti I.P KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi õigeks. I.P mõisteti süüdi KarS § 257 järgi ning karistati vangistusega 6 kuud vangistust, mida vähendati ühe kolmandiku võrra ja mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust. Mõistetud karistust suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Harju Maakohtu 12.09.2012 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra - s.o 219 tundi üldkasulikku tööd ehk 109 päeva ehk 3 kuud 19 päeva vangistust- võrra ning mõisteti liitkaristuseks 7 kuud 19 päeva vangistust. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise alguseks loeti kahtlustatavana kinnipidamise päev 28.01.
  6. N.I mõisteti KarS § 214 lg 2 p 4 järgi õigeks. N.I tunnistati süüdi KarS § 257 järgi ning karistati vangistusega 6 kuud, mida vähendati ühe kolmandiku võrra ja mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust. Mõistetud karistust suurendati Harju Maakohtu 23.01.2012 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra - s.o 247,5 tundi üldkasulikku tööd ehk 4 kuud 4 päeva vangistust- võrra ning mõisteti liitkaristuseks vangistus 8 kuud 4 päeva. 2 Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise alguseks loeti kahtlustatavana kinnipidamise päev 28.01.
  7. Maksim Kuptšinenko mõisteti KarS § 214 lg 2 p 4 järgi õigeks. M. Kuptšinenko tunnistati süüdi KarS § 257 järgi ning karistati vangistusega 9 kuud, mida vähendati ühe kolmandiku võrra ja mõisteti karistuseks vangistus 6 kuud. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg, s.o 3 päeva ning ärakandmata karistuseks loeti vangistus 5 kuud 27 päeva. KarS § 73 lg 1, 2 alusel määrati, et mõistetud karistus 5 kuud 27 päeva vangistust jäetakse tingimisi kohaldamata ning seda ei pöörata täitmisele, kui M. Kuptšinenko ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Määratud katseaja kulgemist arvestada kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 05.08.
  8. I.P-lt mõisteti menetluskuludena välja sundraha 480 eurot, kaitsjatasu 340,40 eurot ja koopiate kulu 0,45 eurot; N.I-lt mõisteti välja sundraha 480 eurot, kaitsjatasu 38,40 eurot ja koopiate kulu 0,45 eurot ning M. Kuptšinenko mõisteti välja sundraha 480 eurot, kaitsjatasu 316,80 eurot ja koopiate kulu 0,45 eurot, mis tulevad tasuda igakuiste maksetena 12 kuu jooksul võrdsetes osades arvates kohtuotsuse jõustumisest.
  9. I.P-le oli esitatud süüdistus selles, et tema 28.01.2013 kella 16.15 paiku Tallinnas, Rävala pst 12 asuvas Solarise keskuses ja seejärel teel Solarise keskusest liikudes Tammsaare pargini, olles alkoholijoobes, nõudis koos N.I ja M. Kuptšinenkoga, ilma õigusliku aluseta X X koheselt võla 100 euro maksmist ning kui X. X püüdis N.I, M. Kuptšinenko ja I.P eest ära minna, siis N.I , M. Kuptšinenko ja I.P järgnesid talle. Tammsaare pargis N.I lõi X. Xile rusikaga näkku, misjärel I.P koos M. Kuptšinenkoga hakkas X. Xit peksma rusikate ja jalgadega keha ja pea piirkonda, põhjustades X. Xile füüsilist valu ning tervisekahjustusi- peapõrutuse, otsmikule marrastused, vasaku käe pöidla ja nimetissõrme vahelise naha pindmise vigastuse. N.I-le oli esitatud süüdistus selles, et tema 28.01.2013 kella 16.15 paiku Tallinnas, Rävala pst 12 asuvas Solarise keskuses ja seejärel teel Solarise keskusest liikudes Tammsaare pargini, olles alkoholijoobes, nõudis koos I.P ja M. Kuptšinenkoga, ilma õigusliku aluseta X. X koheselt võla 100 euro maksmist I.P kasuks. Kui M. X püüdis N.I, M. Kuptšinenko ja I.P eest ära minna, N.I, M. Kuptšinenko ja I.P järgnesid talle. N.I astus X. Xile tee peale ette püüdes teda takistada lahkumast. Tammsaare pargis N.I lõi X. Xile rusikaga näkku, misjärel M. Kuptšinenko ja I.P hakkasid M. Xit peksma rusikate ja jalgadega keha ja pea piirkonda, põhjustades X Xile füüsilist valu ning tervisekahjustusi- peapõrutuse, otsmikule marrastused, vasaku käe pöidla ja nimetissõrme vahelise naha pindmise vigastuse. M. Kuptšinenkole oli esitatud süüdistus selles, et tema 28.01.2013 kella 16.15 paiku Tallinnas, Rävala pst 12 asuvas Solarise keskuses ja seejärel teel Solarise keskusest liikudes Tammsaare pargini, olles alkoholijoobes, nõudis koos N.I ja I.P-ga, ilma õigusliku aluseta X. X koheselt võla 100 euro maksmist I.P kasuks. Kui X X püüdis N.I, M. Kuptšinenko ja I.P eest ära minna, siis M. Kuptšinenko, N.I ja I.P järgnesid talle. M. Kuptšinenko astus X. Xile tee peale ette püüdes teda takistada lahkumast. Tammsaare pargis N.I lõi x. Xile rusikaga näkku, misjärel M. Kuptšinenko koos I.P-ga hakkas x Xit peksma rusikate ja jalgadega keha ja pea piirkonda, põhjustades M. Xile füüsilist valu ning tervisekahjustusi- peapõrutuse, otsmikule marrastused, vasaku käe pöidla ja nimetissõrme vahelise naha pindmise vigastuse. Samuti ähvardas M. Kuptšinenko peksmise käigus M. Xit, et kui too peaks juhtunust politseisse või kellelegi veel teatama, siis annab ta x Xile veel rohkem peksa ning lõi rusikaga x. Xile vastu nägu.
  10. Maakohus asus seisukohale, I.P poolt X Xile esitatud nõue maksta tagasi 100 eurot, mille X X I.P-le nende omavahelise kokkuleppe ja arusaamise alusel võlgnes, ei ole KarS § 214 objektiivse koosseisu kohaselt käsitletav varalise kasu üleandmise nõudmisena ja süüdistatavad tulevad neile inkrimineeritud väljapressimise toimepanemises õigeks mõista. Samas leidis kohus, et 3 süüdistatavate tegevus on kvalifitseeritav omavoli koosseisu järgi, sest süüdistatavad realiseerisid süüdistusaktis märgitud ajal I.P oletatavat õigust X. Xi suhtes vägivallaga ebaseaduslikus korras. Apellatsiooni ja määruskaebuse sisu ja menetlusosaliste seisukohad
  11. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör ja määruskaebuse süüdistatav N.I. 4.
  12. Prokurör palub apellatsioonis vaidlustatud otsus tühistada ja uue otsusega mõista süüdistatavad süüdi neile esitatud süüdistustes, karistada I.P ja M. Kuptšinenkot KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi ja N.I KarS § 214 lg 2 p 4 järgi võrdselt vastavalt nende teopanusele vangistusega 6 aastat, mida vähendada lühimenetluse sätete kohaselt, mõista I.P-le ja N.I-le KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristus, M. Kuptšinenko suhtes kohaldada KarS § 73 sätteid. Alternatiivselt leiab, et kui menetlusnormide rikkumine ei ole kõrvaldatav apellatsioonimenetluses, saata kriminaalasi samale kohtule arutamiseks teises kohtukoosseisus. Prokurör ei nõustu kohtu poolt süüdistatavate teole antud õigusliku hinnanguga selles, et I.P ja X. Xi vahel oli võlasuhe. Kuivõrd puudub isegi oletatav õigus, siis ebaseadusliku ja alusetu nõude teostamist vägivallaga ei saa kvalifitseerida KarS § 257 järgi ja süüdistatavate teod vastavad KarS § 214 tunnustele. Väärib tähelepanu, et kohtul ei tekkinud kahtlust ja on tuvastatud, et N.I ja M. Kuptšinenkol ei olnud isegi sellist põhjendust kannatanult vägivallaga raha nõudmiseks, nagu seda väidetavalt oli I.P, s.t neil ei saaks olla oletatavat õigust, isegi juhul, kui käsitleda I.P tegevust oletatava õiguse teostamisena. KarS § 257 kohaselt karistatakse isikut omavoli eest tingimusel, kui ta teostas ebaseaduslikus korras oma, mitte kõrvalise isiku õigust. Süüdistatavad tegutsesid kaastäideviijatena, nõudes kannatanult raha ja tarvitasid tema suhtes seoses sellega vägivalda. Ka juhul, kui kohus jõuab järeldusele, et I.P poolt toimepandud tegu vastab siiski KarS § 257 tunnustele, tuleb N.I ja M. Kuptšinenko tegevus kvalifitseerida KarS § 214 järgi. Tegemist on materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega, kuivõrd kohus on mõistnud süüdistatavad raskema kuriteo tunnuste esinemisel süüdi kergemas kuriteos. 4.
  13. Süüdistatav N.I palub määruskaebuses jätta menetluskulud riigi kanda, kuna vabanemisel käivad need talle ilmselgelt üle jõu. Alustades töötamist, tekivad tal kulutused korterile ja elamisele, tal on tasumata varasemad trahvid. Arvestades süü suurust, mis on teistest süüdistatavatest väiksem, palub leebemat karistust.
  14. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks esitas oma kirjaliku seisukoha apellatsiooni osas süüdistatava N.I kaitsja advokaat M. Masso, kes palub jätta prokuröri abi apellatsioonkaebus rahuldamata ja N.I määruskaebus rahuldada. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
  15. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalidega, apellatsiooniga ning määruskaebusega, leiab, et apellatsioonis väidetu maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Määruskaebus menetluskulude riigi kanda jätmises rahuldamisele ei kuulu.
  16. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-73-13 märkinud, et isiku süüditunnistamine KarS § 257 järgi eeldab, et süüdistatav pani koosseisupärase teo toime oma tõelist või oletatavat õigust teostades (vt nt RKKKo 3-1-1-96-06, p 9 ja 3-1-1-112-12, p 7). Seega on kõnealuse kuriteokoosseisu objektiivse külje üks kesksemaid tunnuseid küll isiku tegevuse ebaseaduslikkus (vt RKKKo 3-1-1-96-06, p 9), kuid samaaegselt tuleb süüdistatava süüditunnistamiseks KarS § 257 järgi obligatoorselt ära näidata, millist (tõelist või oletatavat) õigust ta teostas. Vastasel juhul pole selge, kas süüdistatava käitumine on käsitatav mingisuguse õiguse teostamisena, ja järelikult puudub siis ka alus KarS § 257 4 omistamiseks. Otsuses nr 3-1-1-88-03 asus Riigikohus seisukohale, et väljapressimise ja omavoli eristamisel tuleb ennekõike lähtuda õigushüvest. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus. Omavoliga on tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult õigust, mis eksisteerib reaalselt (tõeline õigus), või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames (oletatav õigus) (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-3-98 ja nr 3-1-188-95).
  17. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus I.P, N.I ja M. Kuptšinenko KarS § 257 järgi süüdi tunnistades hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, nagu seda nõuab

§-s 61 sätestatu ning kohtu järeldused on põhjendatud. Kohtuotsuse lugejale on kohus jälgitavalt põhjendanud, miks ta süüdistatavad KarS § 214 järgi õigeks mõistis. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega, ei pea

§-le 342 lg 3 p-le 1 tuginedes nende kordamist vajalikuks. Apellatsiooni puutuvalt märgib kohtukolleegium järgmist.

  1. Kriminaalasja materjalidest tuleneb üheselt, et apellatsiooni väide, mille kohaselt puudus I.P ja kannatanu M. Xi vahel võlasuhe, mida saab käsitleda õigusliku nõudena KarS § 257 mõttes ning et I.P puudus seaduslik alus tema poolt väidetud nõude rahuldamiseks kohtu poole, ei tulene asjas kogutud tõenditest. Kohtu poolt hinnatud tõenditest nähtub üheselt, et I.P ja M. Xi vahel eksisteeris võlasuhe, tulenevalt kannatanu käitumisest. Kannatanu ütluste kohaselt pakkus ta ise I.P-le raha 100 eurot, mida ta kuni 28.01.2013 maksnud ei olnud. Et M. X oli I.P-le raha võlgu, on tõendatud lisaks I.P ja kannatanu ütlustele tunnistajate G. Mölderi, M.-L. Sepa, I. Sooviku, M.-L. Toosti, B. Vaaderpassi ja S. Park ütlustega. Maakohtu seisukoht, et I.P ja M. Xi vahelist võlasuhet ning võimalikku tsiviilõiguslikku lepingut ei saa pidada kehtiva õiguskorraga vastuolus olevaks ega seetõttu õigustühiseks, tuleneb seadusest. Isikuandmete kaitse seaduse § 23 p 2 kohaselt on andmesubjektil õigus nõuda kahju hüvitamist võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud alustel ja korras, kui õigusi on rikutud eraõiguslikus suhtes. Asjas puudub vaidlus, et kannatanu oli I.P suhtes õigusvastse teo toime pannud ning võlaõigusseaduse kohaselt ei pidanud I.P talle kannatanu poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ilmtingimata kohtu poole pöörduma, kuna seadus võimaldab sellistel juhtudel sõlmida kompromissilepingu (VÕS § 578 lg 1). Et VÕS § 578 lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ja omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused, oli I.P ka seaduslik alus hagiga M. Xi vastu kohtusse pöördumiseks kas õigusvastaselt tekitatud varalise kahju hüvitamiseks või kompromissilepingu täitmise nõudes. Kohtupraktikas kinnistunud seisukoha järgi tuleb juhul, kui ei ole võimalik selgelt tõendada, et isik on teostanud oma tõelist või oletatavat õigust, põhimõttel in dubio pro reo tunnistada, et tal vastav õigus oli (RKKK 3-1-1-62-99).
  2. Vaieldava ning kohtu poolt veel tunnustamata nõudeõigus puhul saab rääkida aga üksnes isiku oletatava õiguse realiseerimisest, nagu maakohus põhjendatult leidis. Puudub vaidlus selles, et I.P nõudis grupis N.I ja M. Kuptšinenkoga süüdistusaktis kajastatud võla tasumist M. Xi poolt ebaseaduslikus korras, s.o vägivalla abil, mis seisnes M. Xi peksmises ja millise tegevusega tekitasid süüdistatavad kannatanule valu ja kehavigastusi. Et kohtukolleegium nõustub kohtu poolt tuvastatuga selles, et I.P realiseeris M. Xi suhtes oma oletatavat õigust vägivallaga ebaseaduslikus korras, saab ka N.I ja M. Kuptšinenko käitumist vaadelda teisele isikule kuuluva oletatava õiguse realiseerimisena (RKKK 3-1-1-118-01). Oletatava õiguse realiseerimisena kaastäideviimise vormis saab käsitleda ka teisele isikule (I.P-le) kuuluvat oletatavat õigust, kui isik pidas seda õigust subjektiivselt enda tegelikuks õiguseks ning kui ühiskonnas valitsevatest õigussuhetest ja omaksvõetud arusaamadest tulenevalt oli tal taolisest palvest tulenevalt ka küllaldaselt alust oletada, et tal on õigus realiseerida objektiivselt teisele isikule kuuluvat tõelist või 5 oletatavat õigust (RKKK 3-1-1-108-02). Nõudes kannatanult I.P-le võla tasumist, tegutsesid süüdistatavad ühiselt ja kooskõlastatult, viies lõpule KarS § 257 omavoli tunnustele vastava teo. Kui omaniku tõelist või oletatavat õigust teostab kolmas isik, ei muuda see toimepandut väljapressimiseks. Juhul, kui ei nõuta võõra vara üleandmist või ei taotleta kasu võõra vara arvelt, puudub isiku käitumises kuriteokoosseis KarS § 214 järgi. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult I.P, N.I ja M. Kuptšinenko KarS § 257 järgi süüdi tunnistanud.
  3. Puutuvalt süüdistatava N.I taotlusesse jätta temalt välja mõistetud menetluskulud riigi kanda, märgib kohtukolleegium järgmist. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamine otsustatakse

§ 189

lg 2 kohaselt kohtumäärusega või kohtuotsusega.

§ 189

lg 3 kohaselt, juhul kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi

15. peatüki kohaselt, mis näeb ette määruskaebuse lahendamise menetluse. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ning süüdistatava määruskaebuse väidetega leiab, et ringkonnakohtule esitatud taotlus süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulude jätmiseks riigi kanda rahuldamisele ei kuulu, sest selleks puudub seaduslik alus.

§ 175

lg 1 p-de 4 ja 9 järgi on menetluskulud määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

§ 180

lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus on tõdenud, et süüdistatavatel, s.h N.I sissetulekud puuduvad ja menetluskulud kokku moodustavad küllaltki suure summa, mistõttu käiks kõigi menetluskulude korraga tasumine süüdistatavatele üle jõu. Samas ei nähtu asja materjalidest, et N.I oleks kohtule esitanud tõendeid mõjuvate põhjuste kohta, mis teeksid talle võimatuks või ebamõistlikult koormavaks käesolevas kriminaalasjas kohtu poolt välja mõistetavate menetluskulude tasumise. Seetõttu ongi kohus põhjendatult leidnud, et puudub õiguslik alus jätta menetluskulud kas osaliselt või täielikult riigi kanda ning menetluskulud süüdistatavatelt välja mõistnud, andes samas N.I-le

§ 180

lg 3 alusel võimaluse tasuda menetluskulud ositi 12 kuu jooksul võrdsetes osades, arvates kohtuotsuse jõustumisest. Tallinna Vangla saatekirjast nähtuvalt on N.I vanglast vabanenud 2.10.2013 ja kohtukolleegiumi arvates puuduvad asjaolud, mis välistaksid või takistaksid N.I peale karistuse kandmiselt vabanemist legaalsete elatusvahendite saamist. 12. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 5. augusti 2013 otsuse I.P, N.I ja M. Kuptšinenko Kar

S § 257 järgi süüditunnistamises ja karistamises muutmata ja prokuröri apellatsiooni rahuldamata. Süüdistatava N.I määruskaebuse jätab rahuldamata. Urmas Reinola Meelika Aava Ivi Kesküla 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.