Obsah (5)

§ 127§ 1043§ 1045§ 128§ 134

Kriminaalasi nr. 1-13-5188 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja 30.10.2013.a. Tallinnas Kohtunik Aime Ivanson Sekretär Prokurör Kaitsja

§ 127

lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise otsustamisel tuleb juhinduda võlaõigusseadusest.

§ 1043

sätestab, et teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Kooskõlas

§ 1045

lg 1 punktiga 2 on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Tsiviilhagi kohaselt on kannatanu kandnud järgmised kulutused: 13 eurot panoraampildi tegemine Ida-Tallinna Keskhaiglas, 45 eurot hambaravi kontroll ja konsultatsioon ning panoraamröntgen XXX OÜ-s ja 320 eurot hambaravi XXX OÜ-s. Kannatanu selgitas, et proteesidega kadus tal ära diktsioon ning seetõttu tekkis vajadus panna implantaadid. XXX OÜ hambaarst dr XXX on koostanud raviplaani, mille järgi vajaliku hambaravi kogumaksumus on prognoositud 3705 eurot kuni 4 030 eurot. Kannatanu taotleb 3705 euro väljamõistmist. Ta selgitas, et raviplaanis kirjeldatud ravi on vajalik, et taastada tema kehavigastustele eelnenud tervislik seisund. Kohtulikul tõendite uurimisel on tuvastatud, et XXXle tekitas kahju E.L. Kohus leiab, et tsiviilhagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Tsiviilhagile lisatud arvete kohaselt on kannatanu kandnud kokku kulutusi 378 euro ulatuses. Dr XXX on koostanud edasise raviplaani esihammaste taastamiseks, mille maksumuseks on 3705 eurot. Kohtul puudub alus mitte uskuda spetsialisti, kes koostas raviplaani koos hinnakirjaga. Seega kohus leiab, et E.L-ilt tuleb välja mõista varalise kahju hüvitamiseks nõutud summa, s.o kokku 4083 eurot. Lisaks varalisele kahjule nõuab XXX ka mittevaralise kahju väljamõistmist, kuid summa suuruse jätab kohtu otsustada.

§ 128

lõike 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

§ § 134 lg 2 kohaselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma.

§ 134

lg 5 kohaselt mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. 7 Käesolevas kriminaalasjas on leidnud tõendamist, et XXXle tekitas kehavigastuse E.L. Tegu oli õigusvastane, kuna vigastus tekitati tahtliku löömisega. Seega on kannatanu õigustatud nõudma mittevaralist kahju E.L-ilt. XXX on selgitanud, et E.L-i löök oli väga valus, ka peale jõule oli suu veel valulik, jõululauas sai ta juua ainult kõrrega mahla, tavapärane toitumine on häiritud, hammaste puudumine on põhjustanud diktsiooni halvenemise, see segas ka töö tegemist, ta viibis töövõimetuslehel 19.12. 2012 kuni 04.01.2013.a. Kohus leiab, et XXX il mittevaralise kahju nõue on põhjendatud. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus

§ 127lõike 6 alusel ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-116-12 p 18 Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-2-1-19-08, p 13 ja
3. oktoobri
4. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13). Mittevaralise kahju hüvitamise praktikat on Riigikohus analüüsinud 2007 ja 2009 aastal. 2009.a. analüüsist selgub, et kergemate tervisekahjustuste puhul jäid väljamõistetud summad 20 000 kuni 50 000 krooni piiridesse (1278 – 3195 eurot) Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo negatiivsed tagajärjed. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasneb. Ei ole võimalik kindlaks määrata täpseid tariife, mis mingi vigastuse eest järgneks, seetõttu ongi kohtu ülesandeks hinnata konkreetseid asjaolusid ning nendest tulenevalt määrata ka vastav rahasumma. Välja mõistetud mittevaraline hüvitis peab olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. Käesoleval juhul kaotas kannatanu kaks hammast, kolmas hammas oli samuti vigastatud, mida oli võimalik siiski tagasi panna. Kannatanu ei saanud pikka aega toituda normaalselt ja veel enam jõululauas tuli tal toituda üksnes mahlast, mida läbi kõrre imes. Tema diktsioon on häiritud. Kohus loeb põhjendatuks, et löömisega tekitatud vigastused on tekitanud kannatanule ka hingelise trauma, sest tema nägu ja naeratus on esihammaste puudumise tõttu rikutud. Kohus hindab mõistlikuks mittevaralise kahju summaks 1000 eurot. Karistus Karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süü, arvestades seejuures kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. KarS § 121 sanktsioon näeb karistuse liikidena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. 8 Prokurör asus seisukohale, et E.L-ile võib mõista KarS § 121 järgi karistuseks rahaline karistus 200 päevamäära ulatuses, s.o 640 eurot. Kohus ei saa nõustuda prokuröriga, kuna kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, milline on süüdistatava keskmine päevasissetulek või milline oli tema kriminaalmenetluse alustamise aastale eelnenud aasta tulumaksuga maksustatav tulu. Käesolevas kriminaalasjas ei ole riiklik süüdistaja esitanud kohtule E.L-i keskmise päevasissetuleku arvutamiseks vajalikke tõendeid. Prokurör lähtus rahalise karistamise mõistmise taotluse korral miinimumpäevamäärast, s.o 3.20 eurost. Kuna puuduvad tõendid, siis kohus ei saa rahalise karistuse mõistmisel lähtuda miinimumpäevamäärast, kuna kohtul puudub võimalus kontrollida E.L-i keskmise päevasissetuleku arvutamist. Kohtule ei ole esitatud ka tõendeid süüdistatava varalise seisundi kohta kriminaalasja arutamise perioodil. Seega puudub selgus ka selles osas, milline on süüdistatava võime rahalist karistust tasuda, sest E.L tuleb tasuda küllaltki suur tsiviilhagi ja ka menetluskulud. Juhul kui isik ei suuda rahalist karistust täita, ei ole karistus oma eesmärke täitev. Sellest tulenevalt leiab kohus, et Tõnu E.L tuleb karistada vangistusega. Kohus leiab, et kannatanu eelnevat tegevust (kõrgendatud toonil rääkimine, keskmise sõrme näitamine) ei saa pidada süüd vähendavaks asjaoluks, sest niisama ilma põhjuseta üldjuhul vägivalda kasutama ei hakata, mingi süüdistatavat ärritav või vihastav tegur on alati olemas. Kuna kohus ei leidnud süüd suurendavaid ega vähendavaid tegureid, tuleb süü suurust hinnata keskmiseks. Samuti ei tuvastanud kohus süüd kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et süüdistatavale tuleb mõista vangistus sanktsiooni keskmises määras ja karistada teda 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Kohus on seisukohal, et E.L-i suhtes võib talle mõistetud vangistuse jätta täitmisele pööramata. Kohtupraktikas on korduvalt väljendatud seisukohta, et KarS §-de 73 ja 74 järgi karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seetõttu peab kohus karistust mõistes muuhulgas kujundama seisukoha, kas kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik võivad koostoimes evida selliseid erisusi, mis teevad karistuse või selle osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Kuivõrd karistusest tingimisi vabastamise näol pole tegemist eraldi karistusliigi, vaid ühe võimaliku karistuse individualiseerimise viisiga. (RKKK nr 3-1-1-18-11 p. 8.2) Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata ja seega puudub alus väita, et E.L on isikuks, kes lahendabki tekkinud konflikte vägivalla abil. Tegemist ei olnud etteplaneeritud vaid spontaanse teoga võõraste isikute vahel. Kohus on veendunud, et selline teguviis oli E.L erandlik ja enam ei kordu. Kuivõrd kuritegu pandi E.L-i poolt toime 2012.a., siis tulevad kohaldamisele enne 01.01.2013 kehtinud KarS § 75 lõikes 1 sätestatud kontrollnõuded. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuludeks on käesolevas kriminaalasjas sundraha. Kohtu hinnangul ei esine süüdistatava isikut arvesse võttes selliseid asjaolusid, mis tingiks temalt väljamõistmisele kuuluvate menetluskulude osalise riigi kanda jätmise. Kohus juhindub KrMS § 306, § 309 lg 3, § 311, §
5. Kohtunik 9