Obsah (16)

§ 652§ 162§ 86§ 232§ 657§ 23§ 184§ 26§ 25§ 22§ 221§ 376§ 654§ 190§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 29. august 2018. a Tsiviilasja numbe

) § 231 lg 1 tähenduses. Hageja annab menetlusdokumendis omapoolse hinnangu kostja I ütlustele, seda ei saa lugeda teabeks, mis pärineb menetlusväliselt allikalt. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule asja uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt palus hageja tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt puudus pärandajal tahe väljastada volikirja, millel puudus hinnakokkulepe summas 14 000 eurot. Pärandaja ei olnud kinnisasjaga seotud tehingutest teadlik peale volikirja väljastamist
2. detsembril 2013 ja enne
3. märtsi
4. Notar oleks pidanud enne volikirja koostamist selgitama välja pärandaja tegeliku tahte, mitte lähtuma kostja I poolt avaldatust. Notar ei täitnud selgitamiskohustust. Asjaolu, et tingimusi esindussuhteks seadis kostja I, tõendab Justiitsministeeriumi vastus „Arvamus
5. märts 2017“. 6 Hageja on kinnitanud ärakuulamisel, et pärandaja ei soovinud kinnisasja müüa ning kinnisasi pidi olema hageja pärand. Pärandaja viidi kostja I poolt eksimusse võla olemasolust ning pärandaja tahte ning mõtte kujundus ei olnud vabad volikirjale allkirja andes. Tegu oli kavandatud pettusega, mille eesmärk oli kätte saada pärandajalt tema vara ning seeläbi pärandajat majanduslikult kahjustada. Volikiri ei jäänud pärandaja valdusse. Hageja on tõendanud, et müügitehingu summat ei eksisteerinud ning et kostja I lõi pärandajale ja hagejale petliku mulje. Müügitehingut summas 10 000 eurot ei toimunud. Tehingutest loodi petlik mulje ka politseile ja notar Inga Anipaile. Kostja I tegi tasuta tehingu. Maakohus ei koostanud määrusi järgnevate hageja poolt esitatud tõendite vastuvõtmise või vastuvõtmisest keeldumise kohta: hagiavalduse lisad 1 kuni 27;
6. märtsi 2017 menetlusdokumendi lisad 1 kuni 5;
7. märtsi 2017 menetlusdokumendi lisa 1;
8. mai 2017 menetlusdokumendi lisad 1 ja
9. . Hageja taotleb esitatud tõendite vastuvõtmist. Juhul kui asja lahendatakse kirjalikus menetluses, peab kohus pärast eelmenetluse lõppu teatama menetlusosalistele, missugused esitatud tõenditest on vastu võetud ning missuguste tõendite vastuvõtmisest keeldutud. Maakohus ei ole tõendeid uurinud. Hageja ei saanud maakohtu poolsete rikkumiste tõttu avaldada oma arvamust asjas tähtsust omavate asjaolude tõendatuse kohta. Maakohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta kõik hageja poolt esile toodud asjaolud näilike tehingute osas (hageja
10. aprilli 2017 menetlusdokument) ja asjaolud, mille alustel hageja tühistas tehingu, s.o pettus ja esindaja kohustuste rikkumine. Asjaolu, et esindaja võis teha tehingu iseendaga pole olnud asjaoluks, mille tõttu tehing on tühistatud. Kostja I viis pärandaja eksimusse, avaldades, et hageja on kostjale I võlgu 3000 eurot ning kallutades pärandajat endale väljastama volikirja, mille alusel asuda näiliselt kinnisasja müüma. Kostja I kinnitus müügilepingu punktis 2.1, et sularaha on vastu võetud, ei vasta tegelikkusele. Kostja I poolt teostati müügitehingu asemel kinketehing. Asjakohatud on maakohtu poolt kohaldatud TsÜS § 166 lg 1, lg 2, TsÜS § 135 lg 1, TsÜS § 136 lg 3, PärS § 171 lg 1, kuna tehing on tühistatud seadusest tulenevaid tähtaegu järgides. Asjakohatu on maakohtu poolt märgitud tehingu tühistamise tähtaja kulgemine alates
11. juunist
12. Asjaoludest teadasaamine, mis annavad õiguse tehing tühistada, toimus
13. augustil 2016 ja tehing tühistati 6 kuu jooksul TsÜS § 131 lg 3 tulenevat tähtaega järgides. Hageja ei nõustu maakohtu
14. septembri 2017 määrusega, millega maakohus jättis hageja taotluse tõendite lisamiseks ja kohtuistungi protokolli asendamiseks helisalvestisega, rahuldamata. Maakohtul ei olnud alust keelduda tõendi vastuvõtmisest ja hageja taotleb salvestise lisamist asja juurde tõendina

§ 652lg 3 p 2 alusel.

Hageja hinnangul on põhjendatud rahuldada hageja taotlus lugeda kinnisasjade omandi kuuluvused, ettevõtte käive, ettevõtte pankrotiaeg üldtuntud asjaoluks. Kuna maakohus ei lugenud neid asjaolusid üldtuntuks, pidi maakohus andma hagejale võimaluse neid asjaolusid tõendada. Hagejal ei olnud võimalik enne menetlusosalise vande all antud seletuste andmist lükata ümber menetlusosalise ütlusi. Hageja taotleb tõendite vastuvõtmist: kinnistusraamatu väljavõte kinnisasja aadressiga XX omandi kuuluvuse kohta kostja I pojale M.E.; kinnistusraamatu väljavõte kinnisasjade aadressiga Harju maakond Tallinn Kesklinna linnaosa XX korterid XX ja XX omandi kuuluvus kostjale I; A OÜ registriväljatrükk ja majandusaasta aruanne, mille kohaselt on ettevõttel käibevara kokku 584 663 euro ulatuses; M. E kuuluvad kinnistud, mis tõendab asjaolu, et M. E kuulub Võrus üks korter, mitte aga mitmeid nagu väitis kostja I; hagejale kuulunud AS X pankroti aega tõendav väljatrükk. 7 Maakohus on rajanud otsuse olulises osas ainult kostja I poolt antud seletustele ning on jätnud tähelepanuta, et need on tõendamata ja suuresti vastuolus hageja ütlustega. Hageja vaidlustab maakohtu poolt kostja I ja hageja vande all antud ütluste hindamise alusel tuvastatud asjaolud: 1) pärandaja või hageja oli kostjale I võlgu 3000 eurot; 2) kostja I poolt pärandaja kaudu laenatud summad olid 2000 eurot märtsis 2011, 500 eurot oktoobris 2012 ja 500 eurot mais

1. Hageja kinnitas vande all, et küsis pärandajalt laenu 2000 eurot. Pärandaja kandis üle 800 eurot ja kostja I 1200 eurot. Pangaväljavõte ei tõenda seda, et kostja I andis laenu summas 2000 eurot aastal 2011, vaid seda, et kostja I on teinud ülekande summas 1200 eurot. Hageja ütlustest saab tuletada, et hageja ei ole pärandajalt ega ka kostjalt I saanud 2012 aastal 500 eurot ja 2014 aastal 500 eurot. Pärandaja suri 2014 aastal. Kostja I kinnitas, et küsis mitmeid kordi raha tagasi ja selle tõttu mindi tülli. Hageja väitis, et kostja I pole kunagi temalt ühtegi summat tagasi küsinud, sest väidetavate laenudega manipuleerimine on korteri omandamise skeemi osa. Maakohus on otsuses kirjeldanud AÕS § 65 lg 1 järgi kande parandamist, kuid on jätnud tähelepanuta, et hageja on nõude esitanud ka TsÜS § 84 lg 1 ja VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu rikastumise väljaandmise kostjate asjaõiguslepingu sõlmimise tahteavalduse asendamiseks (TsÜS § 68 lg 5 alusel) tühise müügilepingu alusel omandatud kinnisasja tagastamiseks. Kostja II on kostja I tütar ehk esimese järgu pärija ning kostja I kinkis kinnisasja edasi kostjale II, kinnisasja ei saa heauskselt omandada tasuta tehinguga, mis sõlmitakse esimese ja teise järjekorra seadusjärgsete pärijatega (vt Riigikohtu
2. novembri
3. a otsus tsiviilasi nr 3-2-1-128-03, p 21). Kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks menetluskulude väljamõistmise otsustamisel arvestanud menetlusosalise isikut ja tema maksevõimet, samuti tema käitumist protsessis. Hageja leiab, et esineb alus

§ 162lg 4 kohaldamiseks.

Maakohus oleks pidanud hindama, kas menetluskulu summas 4032 eurot väljamõistmine on ebaõiglane või ebamõistlik.

1. Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebus ning hageja taotlused rahuldamata. Hageja ei ole maakohtu menetluses tuginenud väidetele, et
2. detsembri 2013 volikiri on tühine heade kommetega vastuolu tõttu ja
3. detsembri 2013 müügileping on tühine, kuna tehinguks puudus esindusõigus. Kostjad leiavad, et hageja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Hageja tugines maakohtu menetluses väitele, et
4. detsembri 2013 müügileping on heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine. Hageja ei vaidlustanud maakohtu menetluses
5. detsembri 2013 volikirja kehtivust. Hageja ei ole tõendanud, et pärandaja oleks volikirja väljastanud

§ 86lg 2 kohases sundolukorras.

Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis annaksid alust kahelda notari selgitamiskohustuse täitmises. Maakohtu otsusest nähtub, et kohus on tühistamisavalduse põhjusena käsitlenud pettust, mitte asjaolu, et esindaja tegi tehingu iseendaga. Kuna hageja poolt tühistamisavalduse põhjustena nimetatud asjaolusid ei eksisteeri, ei saa nendest teadasaamisest oleneda ka TsÜS § 99 lg 1 p-s 2 sätestatud tühistamise tähtaja kulgemise algus. Kostjad leiavad, et maakohus on oma otsuses tühistamistähtaja alguse määramise metoodikat piisavalt selgitanud ning nõustuvad selles osas kohtuga. Õige ei ole hageja väide, et maakohus ei ole andnud hagejale võimalust esitada menetlusosaliste vande all antud seletusete kohta seisukohti. Maakohtu 12. septembri 2017 määruse p-st 1 nähtub, et maakohus andis pooltele võimaluse esitada oma lõplikud seisukohad, sh seisukohad poolte 14. augustil 2017 vande all antud ütluste kohta, hiljemalt 15. septembriks 2017. 8 Maakohus on järginud tõendite hindamisel

§ 232lg-t 1.

Ebaõigete kinnistusraamatu kannete parandamist saab nõuda vaid AÕS § 65 lg 1 alusel. Hageja poolt alternatiivse nõude alusena viidatud TsÜS § 84 ei saa olla kinnistusraamatu kande parandamise aluseks. Maakohus on otsuses hinnanud mh

1. detsembri 2013 müügilepingu kehtivust ka hageja poolt välja toodud tühisuse aluse (näilik tehing) suhtes. Kohtuotsusest nähtub, et maakohus võttis kõik hageja esitatud tõendid asja juurde. Maakohtu
2. augusti 2017 kohtuistungi protokollist nähtub, et hageja on kinnitanud, et rohkem tal tehingu näilikkuse tõendamise kohta tõendeid esitada ei ole. Kostjad vaidlevad vastu hageja taotlusele võtta asja juurde apellatsioonkaebusele lisatud tõendid. Esitatud tõendid on osaliselt maakohtu poolt asja juurde võetud, kuid loetud mitteasjakohasteks (apellatsioonkaebuse lisad 1-3), ja osaliselt on tegemist uute tõenditega, mille vastuvõtmiseks puudub alus (apellatsioonkaebuse lisad 5-11). Õige ei ole hageja väide, et menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel oli alust

§ 162lg 4 kohaldamiseks.

Hageja ei ole välja toonud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et temalt menetluskulude väljamõistmine oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse esitamisega kaasnenud menetluskulud hageja kanda.

1. Ringkonnakohus jättis
2. novembri 2017 määrusega rahuldamata hageja taotluse menetlusabi saamiseks ja kohustas hagejat tasuma apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv summas 550 eurot 7 päeva jooksul alates määruse jõustumisest. Ringkonnakohtu
3. novembri 2017 määrus jõustus Riigikohtu
4. mai 2018 määrusega, millega Riigikohus keeldus hageja määruskaebuse menetlusse võtmisest Tartu Ringkonnakohtu
5. novembri 2017 määruse peale. Hageja esitas
6. detsembril 2017 ringkonnakohtule taotluse kohtukoosseisu Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks ja Triin Uusen-Nacke taandamiseks

§ 23lg 7 alusel.

Kaebuse kohaselt kui menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab kohtulahendi edasi, siis eeldatakse

§ 184lg 4 kohaselt, et menetlusabi andmine kehtib ka järgmises kohtuastmes.

Kohtukoosseis end ise ei taandanud. Kuna kohtukoosseisu kuulub ka ringkonnakohtu esimees, siis edastas ringkonnakohus hageja taotluse analoogia korras

§ 26lg 3 alusel lahendamiseks Riigikohtu esimehele.

Riigikohtu esimees jättis

1. mai 2018 määrusega hageja taotluse kohtukooseisu taandamiseks rahuldamata. Riigikohtu esimees asus seisukohale, et esitatud asjaolud ega ka see, et hagejal on tekkinud sügav subjektiivne arvamus, et kohtukoosseis on erapoolik ei anna alust kahelda asja lahendava koosseisu erapooletuses. Hageja esitas
2. mail 2018 ringkonnakohtule taotluse lugeda apellatsioonkaebuse esitamisel käesolevas tsiviilasjas Tartu Maakohtu poolt
3. detsembril 2016 antud menetlusabi jätkuvaks või alternatiivselt pikendada riigilõivu tasumise tähtaega
4. juulini
5. Tartu Ringkonnakohus jättis
6. mai 2018 määrusega hageja taotlused, lugeda apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi jätkuvaks ja riigilõivu tasumise tähtaja pikendamiseks, rahuldamata. 9 Hageja tasus
7. mail 2018 apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu summas 550 eurot ja esitas taotluse kohtukoosseisu Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks ja Triin Uusen-Nacke taandamiseks. Hageja on seisukohal, et ringkonnakohus ei ole järginud

§ 184

lg-s 4 sätestatut, mille kohaselt juhul, kui menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab kohtulahendi edasi, siis eeldatakse, et menetlusabi andmine kehtib ka igas järgmises kohtuastmes. Samale asjaolule tugines hageja ka määruskaebuse esitamisel Riigikohtule, mille Riigikohus jättis menetlusse võtmata. Hageja on taotluses riigilõivu tasumise tähtaja pikendamiseks selgitanud enda keerulist majanduslikku olukorda ning asjaolu, et hagi läbi vaatamata jätmisega võivad kaasneda hagejale rasked tagajärjed. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, kas hagejal on vahendeid riigilõivu tasumiseks. Samuti leiab hageja, et esinevad

§ 23

lg-s 7 sätestatud muud asjaolud, milleks on menetlusosalise usalduse tõsine kaotus kohtu erapooletuse suhtes ja kohtu autoriteedi ohtu sattumine. Hageja leiab, et käesolevalt ei ole tagatud menetluse efektiivsus ja õigusrahu, kuna tsiviilasja menetlemine peab kohtumenetluses osalevatele pooltele ka näima erapooletu ja objektiivne. 8.

§ 26

lg 1 sätestab, et kui kohtunik või kohtukoosseis, kelle suhtes on taandamisavaldus esitatud, peab avaldust põhjendatuks, teeb ta määruse enda taandamise kohta. Kohtukoosseis, kuhu kuuluvad Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks ja Triin Uusen-Nacke ennast ise ei taanda.

§ 26

lg 3 esimese lause kohaselt kui taandamisavaldus on esitatud kogu asja lahendava kohtukoosseisu vastu ja nad ennast ise ei taanda, lahendab taandamise kohtu esimees. Käesoleval juhul on kohtu esimees kohtukoosseisu, mille taandamist taotletakse, liige.

§ 26

lg 3 teise lause kohaselt kui taandamisavaldus on esitatud kõigi selle kohtu kohtunike vastu, otsustab taandamise järgmise astme kohtu esimees. Riigikohtu esimees selgitas hagejale 16. mai 2018 määruses, et asjaolu, et hagejal on tekkinud sügav subjektiivne arvamus, et kohtukoosseis on erapoolik, et ei anna alust kahelda asja lahendava koosseisu erapooletuses. Kohtukoosseisule ei ole teada ka muud uued asjaolud, mis annaks alust kahelda kohtukoosseisu erapooletuses vastavalt

§ 23

p-le 7 ning samuti ei esine

§ 23p-des 1–6 toodud aluseid.

Kohtunikud Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks ja Triin Uusen-Nacke märgivad täiendavalt, et ei pea hageja avalduses väljatoodud põhistust, mis lähtub sellest, et hageja suhtes ei loetud apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi jätkuvaks ning ringkonnakohus keeldus riigilõivu tasumise tähtaja pikendamisest asjaoluks, mis annab alust kahelda kohtukoosseisu erapooletuses vastavalt

§ 23

p-le 7.

§ 25

lg 3 järgi tuleb samadel asjaoludel esitatud ja kord juba lahendatud taandamisavaldus jätta läbi vaatamata. Ringkonnakohus jätab hageja

1. mail
2. a esitatud avalduse kohtukoosseisu Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks ja Triin Uusen-Nacke taandamiseks läbi vaatamata.
3. Hageja esitas ringkonnakohtule
4. juulil 2018 avalduse kohtujurist Helin Potteri taandamiseks. Avalduse kohaselt on kohtujurist koostanud kohtumääruse, mille resolutsioonist nähtub kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg. Hageja tugineb

§ 23

lg-le 7 leides, et nimetatud määruse koostamine annab aluse kahelda kohtujuristi erapooletuses.

§ 22

1 lg 3 järgi võib kohtunikuabi või vastavalt kohtu kodukorrale selleks pädev muu kohtuametnik teha ka asja lahendamist ettevalmistava või muu korraldava määruse, mille peale ei saa edasi kaevata, muu hulgas avalduse, taotluse või kaebuse käigutajätmise määruse ning määruse tähtaja andmise ja pikendamise kohta. Hageja on esitanud kohtujuristi taandamise 10 avalduse, tuginedes juristi poolt tehtud korraldavale määrusele. Nimetatud määruse tõttu ei näi tsiviilasja menetlemine hagejale erapooletuna ja objektiivsena. Muid põhistusi hageja kohtujuristi taandamise avalduses esitanud ei ole.

§ 221

järgi kohaldatakse kohtujuristi taandamisele tsiviilkohtumenetluse seadustikus kohtuniku taandamise kohta sätestatut.

§ 26

lg 2 järgi juhul, kui kohtunik ennast ei taanda või ei võta taandamisavalduse suhtes seisukohta, lahendab avalduse määrusega kohtukoosseis, kuhu taandatav kohtunik kuulub. Ringkonnakohus leiab, et hageja avaldus kohtujuristi taandamiseks tuleb jätta rahuldamata.

1. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatut, mille kohaselt volitas L. H kostjat I
2. detsembril 2013 notari poolt koostatud ja tõestatud volikirjaga müüma korteriomandi registriosa numbriga X , volikiri kehtis kuni ülesande täitmiseni, oli välja antud edasivolitamise õiguseta, esindajal oli õigus teha tehinguid iseendaga ja isikutega, kelle esindajaks ta ise on.
3. detsembril 2013 sõlmisid L. H müüjana, keda volikirja alusel esindas kostja I ja kostja I ostjana korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu, mille esemeks oli kinnistu registrinumbriga X , hinnaga 10 000 eurot.
4. märtsi 2014 notari poolt koostatud ja tõestatud korteriomandi kinkelepingu, isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingute kohaselt kinkis kostja I korteriomandi kostjale II. Kinkelepingu p 3.2 kohaselt seati kostja I kasuks tasuta ja tähtajatu isiklik kasutusõigus. Kinnistu registriosa number X omanikuna on sisse kantud kostja II ja kostja I kasuks on seatud tasuta ja tähtajatu isiklik kasutusõigus;
5. juunil 2014 notari poolt väljastatud pärimistunnistuse kohaselt on
6. aprillil 2014 surnud L. H ainupärijaks hageja, L. H ja kostja I olid abielus, abielu sõlmiti
7. detsembril 2010, abikaasade vahel oli varalahusus.
8. detsembril 2015 lõpetas Lõuna Ringkonnaprokuratuur kriminaalasja nr 14286000041 menetluse. Hageja esitas
9. detsembril 2016 kostjale I tehingu tühistamise avalduse, mille kostja I sai kätte
10. detsembril
12. Hagejal kui L. H pärijal on PärS § 130 lg 2 järgi kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Hagejal on VÕS § 98 lg 2 alusel õigus esitada nõudeid, mis tulenevad pärandvaraga tehtud tehingute kehtivusest. Hageja hagiavalduses esitatud nõue kostjate vastu on kinnistusraamatu kande muutmise nõue, nõue lugeda tehingu tühistamine õiguspäraseks ja nõue kasutuseelise tasu saamiseks. Apellatsioonkaebuses on hageja nõudeks lisaks ka
13. detsembri 2013 volikirja tühisuse tuvastamine. Maakohtus hageja volikirja tühisuse tuvastamise nõuet ei esitanud,

§ 376

lg 1 esimese lause järgi võib pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kuigi apellatsioonimenetluses on uute asjaolude ja tõendite esitamine erandjuhtudel mõjuval põhjusel lubatud (

§ 652

lg 3 p 2 ja lg 4), ei saa ringkonnakohtus lahendada apellatsioonkaebuse menetluses uut nõuet, mida maakohtu menetluses ei olnud. Volitus on TsÜS § 117 lg 2 järgi ühepoolne tehing, millega üks isik annab oma tahteavaldusega esindajale õiguse teha esindatava nimel tehinguid nii, et need hakkaksid kehtima esindatava suhtes. Hageja on iseenesest viidanud õigesti sellele, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse (apellatsioonkaebuse p 2.10), sest kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (Riigikohtu

1. mai 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14;
2. veebruari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08, p 19). Seega kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel nendega arvestama. Praegusel juhul on hageja nõue hagiavalduses suunatud kinnistusraamatu kande muutmisele. Seega ei ole maakohtus menetletud hageja iseseisva nõudena
3. detsembri 2013 volikirja kehtetuse tuvastamist. Hageja on vaidlustanud L. H poolt sõlmitud korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu kehtivust. 11 Nimetatud lepingute sõlmimisel esindas L. H kostja I. Seadusega vastuolus olev või heade kommetega vastuolus olev volitus on tühine, kuid volikirja abstraktsuse tõttu jääb põhitehing kehtima, välja arvatud juhtudel, kui on tegemist vigade samasusega. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes üldjuhul üksnes siis, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Seega võib teatud juhtudel mõjutada nii volituse tühisus kui ka esindusõiguse ulatus võõrandamistehingute kehtivust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjalikult hinnanud kohtuotsuse p-s 20 L.H. poolt kostjale I antud volikirja kehtivust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid kõiki

§ 654kg 6 alusel.

Seadusega ei ole volikirja ulatuse suhtes seatud piiranguid. Maakohus on andnud hinnangu L.H. eeldatavale tahtele volikirja andmisel, analüüsinud asjas esitatud tõendeid ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et L.H. poolt antud volikiri oli kehtiv. See, et volikirjas puudub tehingu hind, mille tegemiseks volikiri on antud, ei muuda volikirja tühiseks. L.H. tahte vaba kujunemise puudumist volikirja andmisel ei tõenda notari poolse toimingu tegemine Võru haiglas. Justiitsministeeriumi selgitusest hagejale tuleneb, et haiglate territooriumil ei ole kehtestatud notaritele tehingu tegemiseks eriregulatsiooni (I kd, tl 180jj). Ringkonnakohus leiab, et hageja väited L.H. l sundolukorra tekkimise kohta notari käitumise tulemusena volituse andmisel (apellatsioonkaebuse p 2.5) ei vasta asja materjalidele. Notar on L.H. le põhjalikult volikirja andmise tagajärgi selgitanud (I kd, tl 22, 180). 12. Maakohus on põhjendatult leidnud, et 12. detsembril 2013 sõlmitud korteriomandi müügileping ei olnud näilik tehing eesmärgiga varjata kinkelepingut. Maakohus ei ole rikkunud

§-i 442 lg-t 8. Soov korteriomand müüa tuleneb nii volikirja tekstist kui ka kostja I ütlustest. Hageja ütluste kohaselt soovis L.H. , et hageja läheks rahale järele, hageja ei tahtnud seda teha (II kd, tl 62 pöördel). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega tehingu näilisuse hindamisel ega korda neid

§ 654kg 6 alusel.

Müügileping ei ole tühine ka poolte soorituste väärtuste suure vahe tõttu. Hageja ei ole tõendanud, et vastastikuste kohustuste väärtus oli TsÜS § 86 lg 2 p 2 mõttes heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostja I väitel mõjutas müügihinda hageja võlgnevus tema ees, hageja leiab, et ta sai raha L.H. lt ning kostja I ees tal võlgnevus puudub (II kd, tl 61jj). Ringkonnakohus leiab, et on usutav, et abikaasade vaheline võlgnevus võis mõjutada müügilepingu hinda.

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti tuvastanud, et tehingu tühistamisõiguse teostamise tähtaeg on möödunud. TsÜS § 99 lg 1 järgi võib tehingu tühistada pettuse või eksimuse korral – kuue kuu jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. Esindatav võib TsÜS § 131 lg 3 alusel tehingu vastavalt TsÜS § 131 lõikele 1 tühistada kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil ta sai teada asjaoludest, mis annavad õiguse tehing vastavalt TsÜS § 131 lõikele 1 tühistada. Tehingut ei või tühistada pärast kolme aasta möödumist tehingu tegemisest. Nimetatud tähtajad on õigust lõpetavad, tähtaja möödumisel tühistamisõigus lõpeb. TsÜS § 166 lg 1 järgi peatub pärandvarasse kuuluva või pärandvara vastu suunatud nõude aegumine ajani, mil pärija võtab pärandvara vastu või pärandvara suhtes kuulutatakse välja pankrot või pärandvarale määratakse hooldaja.
2. detsembril 2013 sõlmisid L.H. , keda volikirja alusel esindas kostja I ja kostja I korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses maakohtu poolt tuvastatu üle, et hageja esitas
3. detsembril 2016 kostjale I tehingu tühistamise avalduse, mille kostja I sai kätte
4. detsembril
5. Seadusest ei tulene tühistamisavaldusele küll 12 vorminõudeid, kuid tühistamise formaalseks eelduseks on tühistamisavalduse õigeaegne tegemine. Hageja on menetluses tuginenud erinevatele tehingu kehtetuse alustele: esiteks on hageja väitel korteriomandi müügileping sõlmitud pettuse teel. Teiseks leiab hageja, et kostja I on L.H. esindajana rikkunud oma kohustusi viisil, mis toob hagejale kaasa tehingu tühistamise õiguse tekkimise. Tehingu tühistamise õigus on lahutamatult seotud tehinguga. Asjaoludest teadasaamise puhul omab tähendust tehingu tühistamiseks õigustatud isiku teadasaamine nendest asjaoludest, mis annavad aluse tehingu tühistamiseks. Ringkonnakohus leiab, et tehingu tühistamise õiguse üleminekul õigusjärglasele (TsÜS § 98 lg 2) ei muutunud praegusel juhul tühistamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamise ajahetk. Hageja tugineb tühistamise alusena müügilepingu L.H. jaoks väidetavalt ebasoodsatele tingimustele, lepingu sõlmimisega rikkus kostja I ka oma kohustusi L.H. ees tema esindajana. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul oli L.H. teadlik müügilepingu sõlmimise asjaoludest ning selle sisust. L.H. teadmist asjaoludest, mida hageja on hagis nimetanud tehingu tühistamise alusena, tõendavad volikirja tekst ning notari selgitused, samuti kostja I ütlused. Seda, et L.H. sai müügilepingu tingimustest teada enne oma surma, kinnitavad ka hageja enda ütlused, mille kohaselt ütles hageja ise L.H. le
6. märtsil 2014, et tema korteri ostja on kostja I (II kd, tl 61 pöördel). L.H. suri
7. aprillil 2014 ja sellel ajal peatus TsÜS § 166 lg 1 järgi pärandvarasse kuuluva nõude esitamise tähtaja kulg. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on lugenud põhjendatult ajahetkeks, millal võib TsÜS § 166 lg 1 järgi lugeda pärandi hageja poolt vastuvõetuks, notari poolt
8. juunil 2014 hagejale pärimistunnistuse väljastamise aega. Maakohus arvestas TsÜS § 166 lg-st 2 ja § 135 lg-st 1 lähtudes 6-kuulist tehingu tühistamise tähtaega alates
9. juunist
10. Kuigi ringkonnakohus on seisukohal, et tehingu tühistamise tähtaeg hakkas kulgema varem (hiljemalt
11. märtsil 2014) ja peatus
12. aprillist kuni
13. juunini 2014, ei ole nimetatu maakohtu otsuse lõppjärelduste muutmise aluseks. Tehingu tühistamise avaldus on koostatud
14. detsembril 2016 ja on kostjale I kätte toimetatud
15. detsembril 2016, seega pärast seaduses sätestatud tehingu tühistamise tähtaega. Kuna tehingu tühistamise formaalsed eeldused ei olnud täidetud, ei käsitlenud maakohus põhjendatult tehingu tühistamise materiaalseid eeldusi. Ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja taotluse võtta asja juurde hagiavalduse lisad 1 kuni 27;
16. märtsi 2017 menetlusdokumendi lisad 1 kuni 5;
17. märtsi 2017 menetlusdokumendi lisa 1;
18. mai 2017 menetlusdokumendi lisad 1 ja
19. Ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja taotluse kohtuistungi protokolli asendamiseks helisalvestisega ning taotluse võtta asja materjalide juurde apellatsioonkaebuse lisad 1-
21. Kuna
22. detsembril 2013 L.H. ja kostja I vahel sõlmitud korteriomandi müügileping ja asjaõigusleping on kehtivad, on maakohus jätnud põhjendatult rahuldamata hageja nõude korteriomandi kasutuseelise hüvitamiseks ning kinnistusraamatu kannete parandamiseks.
23. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on poolte menetluskulude kindlaksmääramisel järginud diskretsioonipiire, jätnud kostjate menetluskulud põhjendatult hageja kanda ning määranud kostjate menetluskulud kindlaks põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et käesolevas asja on põhjendatud menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuda

§ 162

lg-st 4, kuna hageja on antud menetluses taotlenud riigi õigusabi menetluskulude kandmiseks ning kohus vastava taotluse rahuldas.

§ 190

lg 1 ei välista ega piira menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele 13 tekkinud kulutused.

§ 175

lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

1. detsembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14 p 19,
2. novembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14 p 12,
3. detsembri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12 p 13). Maakohus on võtnud arvesse hageja poolt esitatud menetlusdokumentide mahukust ja hageja poolt esitatud nõuete arvu ning põhjendatult leidnud, et kostjatele õigusabi osutamine 28 tunni ulatuses on olnud põhjendatud ja vajalik. Samuti on maakohus põhjendatult hagejalt välja mõistnud riigilõivu summas 600 (550+50) eurot Eesti Vabariigi kasuks, mille tasumisest oli hageja hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse esitamisel Tartu Maakohtu
4. detsembri 2016 määruse alusel vabastatud. Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda.

§ 177

lg 1 p 1 ja § 174 lg 3 kohaselt määrab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on, arvestades hageja poolt esitatud dokumentide mahtu, kostjate esindaja ajakulu 6 tundi ringkonnakohtus vajalik ja põhjendatud, kokku summas 864 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus peab kostjate esindaja tunnitasu 144 eurot (koos käibemaksuga) põhjendatuks. Ringkonnakohus rahuldab kostjate taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja mõistab hagejalt kostjate kasuks välja menetluskuluna ringkonnakohtus 864 (6×144) eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus rahuldab kostjate taotluse menetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks

§ 177

lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostjate kasuks välja menetluskuludelt ringkonnakohtus 864 eurolt (koos käibemaksuga) kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 14