1-12-5523/24

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2013, Tartu, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-12-5523 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Aarne Sarjas ja Mati Kartau Kriminaalasi V.P süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
2. detsembri 2012 otsus Apellatsiooni esitaja V.P kaitsja advokaat Anu Vilt Prokurör Silva Rood Süüdistatav Kaitsja V.P, ik: XXX; kesk-eriharidusega, töökoht: XXX autojuht, varem kriminaalkorras karistamata, elukoht: XXX; tõkend - elukohast lahkumise keeld Advokaat Anu Vilt RESOLUTSIOON
3. Maakohtu otsus V.P süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
4. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1
5. Tartu Maakohtu
6. detsembri 2012 otsusega tunnistati V.P süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1,3 alusel tingimuslikult 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata. 1.1 V.P tunnistati süüdi selles, et tema, juhtides 6.12.2011 kella 08.30 paiku XXX tänaval mootorsõidukit Scania (reg nr XXX ), millel oli taga haagis Shmitz (reg nr XXX), suunaga XXX tänava poolt XXX tänava poole, paiknedes parempoolsel sõidurajal ja möödudes samas suunas ning samal sõidurajal paremal pool tee servas otse liikunud jalgrattast Wheeker, mida juhtis N.B. , ei vähendanud kiirust ega hoidnud jalgratturiga ohutut külgvahet, mille tõttu jalgrattur N.B. ei suutnud jalgratast valitseda, põrkas vastu Scania haagist ja kukkus teele. Haagis Shmitz sõitis parempoolsete ratastega temast üle. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai N.B. üliraskeid kehavigastusi ning suri saadud vigastustesse Tartu Ülikooli Kliinikumis sama päeva õhtul kella 23.00 paiku. Süüdistuse kohaselt rikkus V.P kehtiva liiklusseaduse § 33 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas liikuva vähekaitstud liikleja (jalgrattur) suhtes ja vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist, liiklusseaduse § 35 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalgratturit ning liiklusseaduse § 46 lg 3 nõudeid, mille kohaselt juht peab sõitmisel hoidma ohutut külgvahet. Süüdimõistvat kohtuotsust motiveeris kohus kokkuvõtvalt järgmiselt. 1.2 Tunnistajate V.K. , K.V. ja M.K. ütluste kohaselt liikus veok koos haagisega Turu ja Sõbra tänava ristmiku juures esimeses sõidurajas, kusjuures tunnistajate K.V. ja M.K. ütluste kohaselt liikus samas esimesel sõidurajal paremal pool tee ääres ka jalgrattur, mida kinnitavad ka süüdistatava ütlused. Süüdistatava ütluste kohaselt nägi ta jalgratturit enne Sõbra ja Turu tänava ristmiku valgusfoori ning ristmiku foori punase tule taga jäi ta koos jalgratturiga seisma. Rohelise tule süttides hakkasid nad liikuma ja jalgrattur jõudis temast ette, sõites tee ääres paremal otse kesklinna suunas. Tunnistajate K.V. ja M.K. ütlustest nähtuvalt sõitis veok algselt jalgratturist tagapool, kiirusega umbes 30-40 km/h, kuid hakkas seejärel oma sõidusuunas sellest mööduma, vähendamata seejuures kiirust ja tegemata ka ümberpõiget või näitamata suunatuld. Ka süüdistatava ütlustest nähtuvalt asus ta peale Turu ja Sõbra tänava ristmikku bussitasku juures jalgratturist mööduma, muutmata seejuures oma sõidusuunda ja tegemata ümberpõiget, mida kinnitavad ka temast tagapool sõitnud tunnistaja V.K. ütlused. Kiirus oli süüdistataval enda sõnul ligikaudu 30 km/h. Kuigi tunnistaja V.K. ütluste kohaselt ei saanud kiirus olla rohkem kui 20 km/h, siis arvestab kohus süüdistatava ja tunnistajate K.V. ning M.K. ütluste kokkulangevusele tuginedes, et kiirus võis olla siiski ligikaudu 30-40 km/h. Kohus leiab, et eeltooduga tuleb lugeda tõendatuks, et vahetult peale Turu ja Sõbra tänava ristmikku asus süüdistatav esimesel sõidurajal kiirusega ligikaudu 30-40 km/h liikudes mööduma temast eespool samal sõidurajal paremal tee ääres liikunud jalgratturist, vähendamata seejuures kiirust ja tegemata ümberpõiget või vahetamata sõidusuunda. 1.3 Tunnistajate K.V. ja M.K. ütluste kohaselt ei teinud jalgrattur liikudes mingisuguseid manöövreid, vaid sõitis otse. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt kaotas jalgrattur veoki mööduma asumisel tasakaalu, hakkas vänderdama ja kukkus. Ka süüdistatav kinnitas, et nägi oma sõiduki parempoolsest peeglist, kuidas jalgrattur hakkas temast möödumisel haagise juures vänderdama ja kukkus. Süüdistatava ütluste kohaselt ei näinud ta, kas jalgrattur põrkas ka vastu haagist või mitte, kuid kukkus veokist eemale paremale küljele. Tunnistaja K.V. ütluste kohaselt kukkus jalgrattur veoki rataste tühimiku alla, paremale küljele veoki poole, ning tunnistaja M.K. ütluste kohaselt vasakule vastu haagise rattaid või külge, misjärel sõitis haagis jalgratturist üle ja tegi jõnksu. Ka tunnistaja V.K. ütluste kohaselt nägi tema, kuidas haagise tagant lendas sõiduteele jalgratas ja seejärel haagise paremalt poolt ka meesterahvas, kes hakkas enne haagise tagarattaid rulluma ja 2 peatus haagise taga. Kohus leiab, et eeltoodud tõendid kinnitavad veenvalt seda, et veoki möödumise ajal kaotas jalgrattur tasakaalu ja kukkus. Arvestades seejuures ka
7. jaanuari
8. a surnu ekspertiisiaktist nr 397 nähtuvat asjaolu, et kannatanul on tuvastatud mitmed murrud ja muud rasked vigastused, mis on iseloomulikud tömbile vägivallale ning saadud löögist vastu keha vasakut poolt järgneva hooga paiskumisega kõvale tömbile pinnale, loeb kohus tõendatuks ka selle, et enne kukkumist oli jalgratturil kokkupuude veoki haagisega ning haagis sõitis temast ratastega üle. Seejuures ei sea nimetatud asjaolu kohtu hinnangul kahtluse alla ka asjaolu, et Lõuna Prefektuuri
9. detsembri
10. a liiklusvahendi vaatlusprotokollist nähtuvalt ei ole veoautol Scania ja selle haagisel vaatlusega õnnetuse järgselt mingisuguseid vigastusi tuvastatud. Arvestades jalgratta ja haagisega veoki kaalu ning ehituse erinevust on eluliselt usutav, et kokkupuude ei pruukinud veokile mingisugust mõju avaldada ega kahjustusi tekitada. 1.4 Süüdistatava ütluste kohaselt hoidis tema liikumisel oma veoki ja haagisega sõiduraja vasakule äärele, et oleks külgvahe jalgratturi ja vasakul olevate autodega. Jalgratturi kukkudes ta pidurdas ja alles seejärel võttis sõidurajal paremale, et mitte segada teisi liiklejaid. Samas tunnistaja V.K. ütluste kohaselt sõitis veok sõiduraja keskel ja tunnistaja M.K. ütluste kohaselt pigem sõiduraja parempoolse ääre lähedal ning vasakule jäi rohkem ruumi. Teine sõidurada oli nii tunnistajate kui ka süüdistatava ütluste kohaselt hõivatud ja seega ei olnud veokil jalgratturist möödumiseks sõiduraja vahetamine võimalik. Kui tunnistaja M.K. hinnangul võis veoki ja jalgratturi külgvahe möödumisel olla üks kuni kolm meetrit, siis süüdistatav ise ja tunnistaja K.V. on viidanud, et see oli ligikaudu üks meeter. Kohus leiab, et arvestades tunnistaja K.V. ja süüdistatava ütluste kokkulangevust ning Lõuna Prefektuuri
11. detsembri
12. a sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvaid asjaolusid, et 3,15 meetri laiusel sõidurajal on veoki haagise parempoolsete rataste pidurdusjälje algus mõõdetud sõiduraja parempoolsest äärest vasakule 0,6 meetrit, tuleb lugeda tõendatuks, et veoki ja jalgratta külgvahe ei saanud olla kokkupõrke hetkel enam kui üks meeter. Arvestades süüdistatava, tunnistajate K.V. ja M.K. ütlustest ning sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvat asjaolu, et ilm oli
13. detsembri
14. a hommikul tuuline ning teekate märg ja libe, leiab kohus, et on ilmselge, et süüdistatava poolt haagisega veokiga liikumiskiiruse juures 30-40 km/h jalgratturist möödumisel jäetud ligikaudu meetrine külgvahe on liigselt vähene ega taga möödasõidu ohutust. Samas oleks just süüdistatav kui jalgratturil tagasõitev ja möödasõitu tegev juht pidanud arvestama ohutu külgvahe säilitamisega ning sellega, et ta ei seaks omapoolse liiklemisega jalgratturit ohtu ega kahjustaks teda. Seejuures ei ole kohus ka tuvastanud, et oleks esinenud mingisuguseid jalgratturi poolseid rikkumisi või liiklusõnnetuse tekkimist mõjutavaid asjaolusid. Jalgrattur sõitis tunnistajate K.V. ja M.K. ning süüdistatava ütlustest nähtuvalt parema sõiduraja paremas ääres otsesuunas ja mingisuguseid manöövreid ei teinud ning jalgratta vaatlusprotokollist ja kannatanu E.B. ütlustest nähtuvalt olid jalgrattal nähtavuse tagamiseks olemas ka helkurid ja valgustid. Samuti nähtub
15. jaanuari
16. a surnu ekspertiisiaktist nr 397 ja joobeseisundi tuvastamise saatekirjast-uuringuaktist, et liiklusõnnetuse toimumise ajal ei olnud jalgrattur N.B. alkoholi- ega narkojoobes ning tema abikaasa kannatanu E.B. teada oli tal ka tervis korras. 1.5 Eeltoodu põhjal leidis kohus, et on tõendatud süüdistatava poolt haagisega veokiga jalgratturist mööduma asumisel ebapiisava külgvahe hoidmine ning sellega jalgratturi kui vähemkaitstud liikleja ohustamine, millega rikkus süüdistatav liiklusseaduse § 33 lg 1, § 35 lg 1 ja § 46 lg 3 nõudeid. Samuti luges kohus tõendatuks põhjusliku seoses olemasolu süüdistatava poolt liiklusseaduse nõuete rikkumise ja sellega N.B. surma põhjustamise vahel ning seega V.P poolt KarS § 422 lg 1 sätestatud süüteokoosseisu objektiivse koosseisu täitmine. 3 1.6 Kohus leidis edasiselt, et subjektiivsest küljest pani V.P liiklusnõuete rikkumise toime vähemalt kaudse tahtlusega. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt oli ta liiklusõnnetuse toimumise ajaks sõitnud N.B. jalgratta taga juba umbes 50-100 meetrit, kuna ei pidanud jalgratturist möödumist võimalikuks enda sõidurada mööda ning liiklustiheduse tõttu ei olnud tal võimalik ka ümberreastumine. Enda sõnul pidas ta õnnetuskohas peale valgusfoori bussitasku juures jalgratturist möödumist ohutumaks, kuna teel oli kiirendusrajaga laiem koht ning ka kiirused olid väiksemad. Samas möönis ta ka seda, et arvas, et jalgrattur hoiab bussitasku juures paremale, mida ta oli vahetult õnnetust pealt näinud tunnistaja V.K. ütluste kohaselt maininud peale õnnetuse toimumist ka tunnistajale. Seega tuleb eeltoodust järeldada, et ka süüdistatav ise pidas jalgratturist oma sõidusuunas möödumist väikese külgvahe tõttu ohtlikuks, kuid seda mööndes otsustas siiski bussitasku juures temast mööduma asuda. Seejuures ei saanud süüdistataval olla mingisugust õigustatud arvamust, et jalgrattur kui temast eespool liikuja oleks kavatsenud bussitasku juures paremale võtta, et temale ohutut möödumist võimaldada, kuna jalgratturil ei olnud sellist kohustust ja tunnistajate ning süüdistatava enda ütlustest nähtuvalt ei näidanud ta ka välja sellekohast kavatsust. Seega, isegi kui süüdistatav eeldas, et jalgrattur, nähes, et tema taga liigub veok, bussitasku juures oma sõidutrajektoori muudab, siis pidi ta ka võimalikuks pidama, et jalgrattur seda ei tee ning temast mööduma asudes ei säilita ta jalgratturiga piisavat külgvahet ja ohustab teda. Nimetatud võimalusest hoolimata aga jalgratturist mööduma asumine viitab süüdistatava tahtlikule käitumisele rikkumiste toimepanemisel. Samas aga ei saa kohtule esitatud tõendite põhjal järeldada seda, et süüdistatav oleks tahtlikult põhjustanud ka liiklusnõuete rikkumisega kaasnenud tagajärje, s.o jalgratturi surma. Arvestades eeltoodut oleks ta küll pidanud vähemalt võimalikuks pidama, et tema käitumine liiklusnõuete rikkumisel toob kaasa teise isiku surma põhjustamise, kuid samas ei saa järeldada, et ta oleks seda jalgratturist mööduma asumisel ka möönnud. Seega põhjustas ta liiklusnõuete rikkumisega kaasnenud tagajärje, s.o jalgratturi surma vaid kergemeelsusest, lootes seda vältida.
17. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja, kes palub otsus tühistada ning teha V.P suhtes õigeksmõistev otsus. Kaitsja põhiseisukohad on seejuures järgmised. 2.1 Esmalt heidab kaitsja kohtule ette, et põhjendamatult on loetud süüdistatava juhitud veoki kiiruseks 30-40 km/h; tunnistaja V. K. ütluste kohaselt oli see väiksem. Tõendite hulgas sisaldub ka foto veoauto sõidumeerikust, kuid infot (milline oli sõiduki kiirus, juhi puhkeajad jm andmed, mis omavad õnnetuse seisukohalt tähendust) ei ole sellelt peetud vajalikuks tuvastada . 2.2 Tunnistajate V.K. ja M.K. näol ei ole tegemist õnnetuse vahetute pealtnägijatega. Samuti olid mõlemad tunnistajad samal ajal autoroolis, s.o osalesid aktiivselt liikluses, mistõttu ei ole usutav, et nad said näha kõiki liiklusõnnetuse asjaolusid ja näha selles osalenud isikute käitumist. 2.3 Vaidlust ei ole selles, et siis, kui V.P juhitud auto hakkas kannatanu juhitud rattast mööduma, hakkas jalgrattur haagisega kohakuti jõudes vänderdama ja kukkus. Samas ei nõustu kaitsja, et tõendatud on külgkokkupõrge jalgratturi ja veoauto vahel; ei ole eluliselt usutav, et haagisele ei jäänud sellest vähimatki jälge. Tõenditel ei tugine ka kohtu järeldus, et peale kokkupõrget sõitis sõiduauto haagis kannatanust üle; et seda ei juhtunud, kinnitavad kaitsja hinnangul ka tunnistajate V. K. ja K.V. i ütlused. Analüüsimata on jäänud võimalus, et kannatanu võis sattuda teiste liiklusvoolus liikunud sõidukite alla. 2.4 Kehtiv Liiklusseadus ei kehtesta konkreetselt ohutu külgvahe suurust; see tuleb tuvastada, andes hinnang konkreetsele liiklussituatsioonile, sõidukite kiirusele, ilmastikuoludele, juhtide 4 kogemustele jne. Milline oli külgvahe kannatanu ja veoauto vahel, ei ole usaldusväärselt kindlaks tehtud, kusjuures tunnistajate ütlused on selles osas erinevad. Kaitsja leiab, et asjaolusid arvestades oli külgvahe piisav ning jalgratturi kukkumise põhjustasid teised asjaolud. Seejuures puudub kriminaalasjas liiklusõnnetuse erinevate võimalike põhjuste, sh kannatanu käitumise põhjalik analüüs. Ühtlasi osutab kaitsja kannatanu vanusele ning terviseandmete. Ilmastikuolusid arvestades (puhus tugev tuul) võis kannatanu hoida vasakule ja kui tekkis nn tuulesein, kaotas ta tasakaalu ning kukkus.
18. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku
19. veebruari 2013 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade esitamiseks aega
20. veebruarini
21. Nimetatud tärminiks kohtule täiendavaid seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb täielikult tagajärjetuks. Vastavasisulist seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
22. Esmalt tuleb apellatsioonis esitatud argumente hinnates nentida, et kaitsja ei taotle muud kui maakohtu otsuse tegemisel aluseks võetud tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ehk teisisõnu – motiivide olemusest tulenevalt ei soostu apellant maakohtu otsuses sedastatud tõendite hindamise tulemiga. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu seisukohad V.P süüküsimuse lahendamisel on selged, ammendavad ning ilma igasuguste vastuoludeta. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul tõsikindlalt tuvastanud, et süüdistatav pani süüdistuses näidatud ajal ning viisil toime liiklusnõuete rikkumise, mis omakorda on põhjuslikus seoses kannatanu surma saabumisega. Maakohus on põhjalikult kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud vastuväited omavahelisse konteksti ning ringkonnakohus ei näe siin mingisuguseid minetusi ei materiaal- ega ka mitte menetlusõiguslikus mõttes. Ühtlasi osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKm 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt RKKKo 3-1-192-11, p 15.1). See on ka suuresti põhjuseks, miks kajastas ringkonnakohus kohtuotsust koostades sedavõrd pikalt maakohtu otsuses sisalduvaid argumente (vt p-d 1.2-1.6); tuleb tunnistada, et maakohtu sellekohastele motiividele pole ringkonnakohtul omapoolselt lihtsalt midagi põhimõttelist lisada. Nendest arusaamadest johtuvalt märgib ringkonnakohus apellatsioonis esitatud argumentidele vastates vaid järgmist.
23. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei oma käesoleva kriminaalasja lahendamise kontekstis määravat tähendust küsimus, kui suur oli süüdistatava juhitud veoauto kiirus kannatanust möödumisel. Maakohus on selleks kiiruseks tunnistajate ütlustele tuginevalt lugenud hinnanguliselt 30-40 km/h ning sellise seisukohaga tuleb ka nõustuda; seda mh juba kasvõi argumendil, et selliseks on enda sõidukiiruse hinnanud ka V.P ise (tlk 27). Seejuures tuleb aga märkida, et nii tunnistajate kui ka süüdistatava kinnitusel veoauto möödasõidu ajal kiirendas (tlk 30), mistõttu saab rääkida vaid mingist ligikaudsest kiirusest sündmuse ajal. Seejuures tuleb silmas pidada, et V.P süüdistatakse käesoleval juhul ennekõike just ebapiisava külgvahe valimises, mistõttu ei oma küsimus sõiduki sõidukiirusest jalgratturist möödumisel käesoleval juhul sisulist tähendust; see 5 oli linnaliikluses lubatu piires ning seda on tõdenud ka maakohus. Seetõttu ei peatu kolleegium ka sõidumeerikul, millele kaitsja apellatsioonis osundab; maakohus ei ole sõidumeerikut tõendiallikana käsitlenud ning milline oleks seal (võib-olla) talletatud teave, mis mõjutaks käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevat küsimust – piisava/ebapiisava külgvahe hoidmine veoauto ja jalgratta vahel – jääb kriminaalkolleegiumile arusaamatuks. Viide seal talletuvatele juhi puhkeaegadele seda ilmselgelt ei ole ning seetõttu ringkonnakohus sellel küsimusel edasiselt ei peatu.
24. Ka ei nõustu ringkonnakohus kaitsja kriitikaga tunnistajate V. K. ja M.K. aadressil. Mõlemad nimetatud tunnistajad on kirjeldanud enda poolt vahetult nähtut ning tajutut (vt tlk 19 pöördel ja tlk 23) ja asjaolu, et kaitsja ei soostu neilt pärineva teabega, ei tee neid veel kõlbmatuteks tõendiallikateks; kes oleks sellises tähenduses „vahetuks“ õnnetuse pealtnägijaks, kes keskenduks ainult ning ainult mingi situatsiooni jälgimisele liikluses ja kes vastaks kaitsja nõuetele, on taaskord mõistmatu (seda enam, et nn vahetu pealtnägija kriteeriume, millele peaks kohane tunnistaja kaitsja hinnangul vastama, apellant samal ajal ei esita). Seega on tegemist täielikult põhjendamatu kriitikaga nimetatud tunnistajate aadressil ning ringkonnakohus jätab ka selle küsimuse edasise tähelepanuta.
25. Järgnevalt tõstatab kaitsja hüpoteesi selle kohta, et tõendatud ei ole juba seegi, et kannatanu oleks üleüldse sattunud süüdistatava juhitud veoauto rataste alla; kaitsja peab võimalikuks, et kannatanust sõitis üle hoopis mõni teine liikluses osalenud sõiduk. Seegi argument tuleb lugeda täielikult paljasõnaliseks. Nii on tunnistaja V.K. üheselt kirjeldanud, kuidas veoki alt („haagisest paremale“) lendas eemale esmalt jalgratas ning seejärel ilmus nähtavale meesterahvas, s.o kannatanu. Samuti on ta kinnitanud, et tema ees sõitnud auto (ning tunnistaja juhitud auto oli peale veokit teiseks masinaks), mis oli seejuures sõidurea vasakpoolses ääres, kannatanut ei puudutatud, pidurdades koheselt (tlk 20). Ka tunnistaja K.V. kirjeldab, kuidas kannatanu kukkus veoauto rataste poole (tlk 22 pöördel); tunnistaja M.K. kirjelduse kohaselt kukkus kannatanu samuti veoauto poole, peale mida ta nägi jõnksu, nagu oleks haagis „sõitnud üle lamava politseiniku“ (tlk 24). Et jalgrattur hukkus tema tegevuse tulemusel, on seejuures tunnistanud ka süüdistatav V.P ise (tlk 29 pöördel). Seega ei näe ringkonnakohus vähimatki võimalust möönda, et kannatanu võis jääda hoopis mõne muu sõiduki rataste alla; osundatud tõendiallikad välistavad selle võimaluse ühemõtteliselt. 7.1 Pikalt ei peatu ringkonnakohus ka küsimusel, millega kaitsja seab kahtluse alla maakohtu järelduse selle kohta, et enne rataste alla kukkumist põrkas kannatanu veel vastu veoauto haagise külge (olles eelnevalt hakanud „vänderdama“ – vt selle kohta tunnistaja K.V. i ütlused tlk 22 pöördel ja süüdistatava V.P ütlused tlk 27). Tõsi, tunnistaja K. V. on selle küsimuse osas olnud ebakindel (vt tlk 22 pöördel: „ma ei julge väita, kas ta selle autoga kokku puutus või mitte“), kuid taaskord tuleb siinkohal viidata V.P enda ütlustele, kes on kohtus prokuröri vastavasisulistele küsimustele vastates ning enda kohtueelses menetluses antud ütlusi kommenteerides möönnud, et „ma arvan, et ta kukkus vastu (haagist)“ ning „ju ta siis kukkus“ (tlk 29). Ka selle asjaolu loeb ringkonnakohus sarnaselt maakohtule seetõttu tõendatuks.
26. Käesoleva kriminaalasja keskseks küsimuseks on ringkonnakohtu hinnangul see, kas kannatanust möödumisel rikkus V.P LS-is kehtestatud nõuet hoida ohutut külgvahet ning kui ja, siis kas selle nõude rikkumine on põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Sarnaselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et neile küsimustele tuleb vastata jaatavalt, märkides selles osas järgmist. 8.1 Iseenesest tuleb soostuda apellandi osundusega, et tunnistajate ütlused selle kohta, milline oli külgvahe veoauto ja jalgratta vahel, on mõnevõrra erinevad; kuid tõenditele antava üldhinnangu alusel võib siiski järeldada, et see oli vähem kui üks meeter (vt maakohtu seisukohad p-s 1.4). Kõige 6 ebakindlam on selles küsimuses olnud tunnistaja M.K. , kes on nimetanud 1-2 meetrit (tlk 24), aga ka 2-3 meetrit (tlk 24 pöördel), samas aga ka selgitades, et ta ei oska meetrites hinnangut anda, kuid „minu jaoks oli ta lähedal“ (tlk 25). Konkreetsem on selles osas olnud tunnistaja K. Vilt, kes on öelnud, et külgvahe oli maksimaalselt 1 meeter (tlk 22), mida on enda ütlustes kinnitanud ka süüdistatav V.P, viidates külgvahele mitte rohkem kui meeter (tlk 27, korranud seda tlk 29 pöördel). 8.2 Et külgvahe oli orienteeruvalt just selline, kinnitavad ka ülejäänud kriminaalasjas uuritud tõendid. Sündmuskoha vaatlusprotokolli (tlk 45 jj) ja selle lisa (tlk 50) kohaselt oli parempoolse teeraja laius 3.15 meetrit. Seejuures ei ole alust seada kahtluse alla V.P kinnitust selle kohta, et tema veoauto laius oli 2.50 meetrit (tlk 28); seega oli nn vaba ruumi sõidureal üleüldse vaid alla meetri (siinkohal tuleb arvestada ka seda, et kannatanu ei sõitnud mitte täpselt teejoonel, vaid sellest n.ö seespool, s.o natuke vasakul – vt tunnistaja M.K. ütlused tlk 23 pöördel - , mis ahendab seda ruumi veelgi). Hinnates edasiselt veoauto asendit sõidurajal osundab ringkonnakohus tunnistaja V. K. ütlustele selle kohta, et veoauto ei hoidnud vasakule, vaid liikus sõidurea keskel või isegi natuke paremal poolt (vt tlk 20); et veoauto oli pigem tee parempoolsel, s.o ratturile lähemale jääval äärel, on kinnitanud ka tunnistaja M.K. (tlk 24; korranud tlk 24 pöördel). Et ta ei hoidnud sõidureal vasakule, on tunnistanud ka V.P ise (tlk 28 pöördel). Eeltoodust nähtub, et külgvahe veoauto ja jalgratta vahel pidi olema alla meetri. Seda kinnitab ka sündmuskoha vaatlusprotokoll ja sellele lisatud joonis. Nii on fikseeritud, et veoauto parempoolsete rataste pidurdusjäljed on parempoolse sõidurea parempoolsest servast eemal vaid 60-75 cm (tlk 50; vt ka foto nr 2 tlk 52). Seega kinnitavad kõik asjaolud maakohtu vastavasisulist järeldust ning ringkonnakohus ei näe võimalust seda kahtluse alla seada. 8.3 Siinkohal tuleb osundada ka sellele, kuidas hindasid olukorda möödumise aspektist kohtus üle kuulatud tunnistajad. Nii on tunnistaja K. V. üheselt selgitanud, et liiklustihedusest tingitult oli samas reas jalgratturist möödumine võimatu (ning tema hindas seda oluliselt väiksema sõiduki vaatepunktist kui süüdistatav, täpsemalt liikles tema sõiduautos BMW), mistõttu nad otsisid M.K. ga võimalust vahetada rida; seejuures jätkas veoauto aga sõitmist otse ilma vähimagi põiketa vasakule (tlk 22). Ka tunnistaja M.K. on leidnud, et asjaolusid arvestades oli samas reas jalgratturist möödumine välistatud (tlk 23 pöördel), kusjuures möödumisel veoauto vasakpõiget ei teinud (tlk 24); et veoauto vasakule ei põiganud, on kinnitanud ka tunnistaja V.K. (tlk 20 pöördel). Ka V.P ise on kirjeldanud, et alguses sõitis ta lihtsalt jalgratturi taga, kuna mööda ta viimasest ei mahtunud ning ümberreastumine oli liiklustihedusest johtuvalt võimatu; ka on ta enda ütlustes tunnistanud, et ta ei teinud jalgratturist möödumisel põiget vasakule (tlk 28). 8.4 Eeltoodud asjaolusid kogumis arvestades leiab ringkonnakohus, et süüdistatava poolt valitud külgvahe (alla ühe meetri) jalgratturist möödumisel ei olnud ilmselgelt ohutu. Tuleb nõustuda samas kaitsjaga selles, et kehtiv LS ei sätesta selgesõnaliselt ohutu külgvahe suurust; see tuleb tuvastada igal üksikjuhtumil eraldi kõiki asjaolusid kogumis arvesse võttes. Ohutu külgvahe suuruse määravad igal konkreetsel juhtumil aga erinevad tegurid. Nii tuleb kohtukolleegiumi hinnangul teha vahet, kas möödujaks on suur veoauto või sõiduauto, kas möödutakse seisvast või liikuvast liiklusvahendist, kas möödutakse sõiduautost või jalgrattast, kas jalgrattal on veel ka nt turvatool koos lapsega, millised on ümbritsevad ilmastikuolud jne. Käesoleval juhul möödus veoauto suhteliselt rasketes ilmastikuoludes jalgratturist ja seda hommikusel tipptunnil. Sellises situatsioonis asub ringkonnakohus ohutu külgvahe osas järgmisele seisukohale. 7 8.5 Kohtukolleegium nõustub õiguskirjanduses avaldatud seisukohaga, et ohutu külgvahe peab olema suurem näiteks siis, kui sõiduauto möödub jalgratturist. Nimelt peab nõutav/ohutu külgvahe samasuunalisel möödumisel jalgratturist tagama viimase kaitstuse vigastuste eest, mis tavapäraselt kaasnevad sõiduauto ja jalgratturi kokkupõrkel. Nii on asutud ka seisukohale, et juhul, kui möödutakse jalgrattast, millel on lisaks juhile turvatoolis ka väike laps, peab ohutu külgvahe suurus olema vähemalt 2 meetrit (viitega kohtupraktikale vt DAR, 2005, S 685). Niinimetatud tavapärasel möödumisel jalgratturist (s.o näiteks olukorras, kus jalgrattal last ei ole) on seevastu n.ö tavapäraselt nõutavaks külgvaheks loetud 1,5-2 meetrit (NZV 1990, S 188; väiksemaks loetakse nõutav ohutu külgvahe aga näiteks siis, kui jalgrattur möödub teisest jalgratturist, kuna sellise manöövriga kaasnevad n.ö potentsiaalsed ohud on üheselt arusaadavalt väiksemad). Kirjanduses rõhutatakse, et ohutu külgvahe valikul peab autojuht tagama just selle, et nn keskmist ning ise õiguspäraselt käituvat jalgratturit manöövriga ohtu ei seataks, olgu selleks ohustamiseks kas siis võimalik kokkupuude mööduva sõidukiga või ka lihtsalt ehmatus- või hirmureaktsioon, mille tulemusel ettevõetavad käitumisaktid viivad konkreetse liiklusõnnetuseni (nt jalgratturi ehmatusest tingitud manööver senisest trajektoorist kõrvale, aga samuti lihtsalt kukkumine mööduva sõiduauto suunas; vt selle kohta ka otsuse p 9.1). Kui selline autojuhi rikkumine on tuvastatav, omistatakse saabunud tagajärg vähemalt objektiivses mõttes autojuhile alati vähemalt juhul, kui jalgratturi enda käitumine on nn defektivaba (erinev lahendus aga võimalik nt siis, kui samal ajal oleks paralleelselt tuvastatav jalgratturi enda defektne käitumine – nt joobeseisund -, mis oleks kindla teadmisega külgneva tõenäosusega põhjustanud raske tagajärje saabumise ka autojuhi õiguspärase käitumise korral; kuid siinkohal toonitab kohtukolleegium, et sellise alternatiivse kausaalsuse konstrueerimine on võimalik ainult ning ainult siis, kui eelnevalt on tuvastatav jalgratturi enda liiklusreegleid eirav käitumine; vt selle kohta O. Ranft, Berücksichtigung hypothetischer Bedingungen beim fahrlässigen Erfolgsdelikt? - Zugleich eine Kritik der Formel vom “rechtmäßigen Alternativverhalten”, NJW 1984, S 1425 ff).
27. Käesolevas kaasuses tuleb eeltoodut silmas pidades liiklusnõuete tahtlikku rikkumist KarS § 422 lg 1 mõttes V.P poolt vaieldamatult jaatada. 9.1 Ringkonnakohus osundas eelnevalt nii süüdistatava enda kui ka tunnistajate ütlustele, kes kõik kinnitasid, et jalgratturist ohutu möödumine oli tee kitsust arvestades sisuliselt võimatu; V.P otsustas seda aga siiski teha ning nagu nähtus tuvastatud asjaoludest, jäi külgvaheks antud juhul tuntavalt alla meetri, mida ei saa ilmselgelt lugeda ohutuks olukorras, kus jalgratturist möödub suur veoauto. Samal ajal tuleb arvestada ka valitsenud ilmastikuoludega, mida süüdistatav ise on iseloomustanud tugeva tuule ning libedusega (tlk 26 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et sellisel juhul oleks pidanud ohutu külgvahe aktsepteerimiseks jääma minimaalselt 1,5 meetrit. Sündmuste kulgu võib pidada aga just selliseks, nagu on seda kirjeldanud tunnistaja M.K. – auto möödus kannatanust sedavõrd lähedalt, et viimane ehmatas, kaotas tasakaalu ning kukkus haagise suunas (tlk 23 pöördel - 24); kuna mööduv veoauto oli sedavõrd lähedal, kukkus ta haagise rataste alla ning saadud massiivsete vigastuste tulemusel hukkus. 9.2 Ringkonnakohus kordab, et seaduse poolt esitatava ohutu külgvahe nõude mõte seisneb ennekõike selles, et maandada erinevatesse võimalikesse ootamatutesse – möödasõitja suunas kukkumine, ootamatu manööver teel asuva takistuse tõttu vasakule, sinna alla kuulub ka kaitsja poolt viidatud nn tuuleseina teke, mis võis täiendavalt tingida kannatanu kukkumise vasakule – situatsioonidesse kätketud riske (ehk teisisõnu - külgvahe vähemalt 1,5 meetrit olemasolul ei oleks jalgrattur kindla teadmisega külgneva tõenäosusega haagise rataste alla kukkunud ning rasket tagajärge ei oleks saabunud). Nagu öeldud, rikkus aga V.P tuvastatud tehioludel seda seadusega kehtestatud nõuet teadlikult ning selle rikkumise tulemuseks oli kannatanu N. B. surm. Et kannatanu oleks samas ise rikkunud mingeid liiklusnõudeid, tuvastatud ei ole ning kaitsja viited 8 sellele, et õnnetuseni võis viia hoopis kannatanu enda käitumine, jääb paljasõnaliseks kaitseteesiks; ükski kriminaalasjas uuritud tõend seda versiooni vähimalgi määral ei kinnita. Seetõttu jääb kaitsja esitatud apellatsioon täielikult tagajärjetuks.
28. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Aarne Sarjas Mati Kartau 9