4-12-56/6

(4)4-12-56 kohtuväline menetleja. ASJAOLUD

1. Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Kuressaare politseijaoskonna 01.01.2012.a. kiirmenetluse otsusega karistati E.F liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 10 trahviühikut so 40 eurot. Otsusest nähtub, et E.F karistati väärteomenetluses selle eest, et ta 01.01.2012.a. kell 16.08 Saare maakonnas Pöide vallas risti-Virtsu-Kuivastu- Kuressaare mnt 92 km-l liikudes Risti suunas juhtis mootorsõidukit asulavälisel teelõigul kiirusega 103 +/- 4 km/h, ületades seega suurimat lubatud 70 km/h sõidukiirust 29 km/h (Kiirus fikseeritud seadmega STALKER II MDR), rikkudes sellega liiklusseaduse § 50 lg 5 p 3 nõudeid, milline tegu on kvalifitseeritav väärteona LS § 227 lg 2 järgi.
2. 2.01.2012.a. esitas E.F eelnimetatud otsuse peale kaebuse Harju Maakohtule, taotledes kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist või kui tühistamine ei ole võimalik, siis jätta tema karistus karistusregistrisse kandmata. Kaebuses märgib E.F, et Sõitis 01.01.2012 Kuressaarest Kuivastu poole, ennem Väikese Väina tammi peatas teda politsei ja teavitas, et ta on kiirust ületanud ja väitis, et tegu on 70 km/h suurima lubatud sõidukiiruse alaga, E.F kiirus radari järgi oli 103 km/h. Kuressaare poolt tulles oli vahepeal tõesti 70 km/h ala, mis oli märgistatud ajutiste märkidega, sest mingi hetk on seal teed pinnatud ja seetõttu ka kiirust vähendatud. See piirang lõppes mingi hetk ära ja E.F eeldas, et edasi sõites on tegu 90 km/h alaga, seega ta pani püsikiiruse hoidjale 98 km/h ning sõitis edasi. Härra politseinik väitis, et tegelikult hakkab 70 km/h ala uuesti pihta ja kestab kuni Väikese Väina silla lõpuni. Kuna eelmisel õhtul oli tugev lumesadu ja ka suhteliselt tuuline, siis võis olla, nii et märk oli kas ümber kukkunud või siis nii lumine, et seda polnud näha, seetõttu E.F seda märki ka ei märganud ja kuna tema ees ei sõitnud ka ühtegi autot, siis ta ei osanud arvata, et peaks aeglasemalt liikuma. Härra politseinik oli väga sõbralik ja arusaaja inimene ning ütles, et kuna mul puuduvad eelnevad rikkumised ja sai aru, et ma tõesti ei soovinud huligaansusest või lihtsalt kihutamishimust kiirusepiirangut rikkuda, siis ta teeb ainult 40.- eur trahvi. Kuid samuti mainis ta seda, et kuigi tegu võis olla märgi puudumise või siis määrdumisega sellisel viisil, et seda näha polnud, läheb protokollija registrisse kirja, et ma olen ületanud lubatud sõidukiirust 29 km/h ja kui ma tulevikus peaksin mingil põhjusel kiirusega uuesti vahele jääma, siis tõenäoliselt peatatakse minu juhtimisõigus nt kolmeks kuuks. E.F on nõus, et võibolla oli see märgi mitte märkamine tema enda hooletus, kuid temaga autos olnud elukaaslane arvas ka, et tema tee ääres märki ei näinud ning E.F on nõus ka selle eest vastutama, kuid tulevikule mõeldes sooviks ta vältida olukorda, et juhtimisõigus võidakse peatada või et kui juhtub tõesti, nii et mingil arusaamatul põhjusel rikub ta liiklusseadust ja politsei näeb, et tal on registris selline ränk rikkumine all, siis see võib mõjutada negatiivses suunas politsei arvamust temast. Kuna E.F puudub kindel sissetulek ja üleüldine majanduslik olukord pole ka just kiita, siis on iga rahasumma tähtis ja üleliigsed kulutused pole teretulnud. Seetõttu pöördubki E.F kohtu poole palvega, et antud karistuse tühistataks. Kui kohus siiski arvab, et ta on karistuse ära teeninud, siis E.F oleks nõus selle 40.- eur maksmisega riigi kassase, kuid oma karistusteregistri sooviks ta siiski puhtana hoida. E.F lubab, et on edaspidi tähelepanelikum ja hoolikam liikleja.
3. Harju Maakohtu 5.01.2012.a. määrusega saadeti kaebus vastavalt kohtualluvusele lahendamiseks Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumajale. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT
4. Kohtuväline menetleja leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. 2

(4)4-12-56 Kohtuvälise menetleja kirjalikus seisukohas /t.l. 16-17/ märgitu kohaselt kehtis umbes poolest detsembrist 2011 aastal Risti-Virtsu-Kuivastu-Kuressaare (edaspidi RVKK) maantee 85 - 96 km kiirusepiirang "70 km/h", s.t. Väikese Väina tammi Muhu saare poolsest otsast kuni RVKK mnt ja Masa-Laimjala-Tumala mnt Pöide vallas olevast ristmikust ca 200 m Kuressaare poole. Kiirusepiirangu ala oli märgistatud nõuetele vastavalt ajutiste liiklusmärkidega Maanteeameti poolt, millede hulgas oli liiklejaid informeeriv märk lahtise killustiku kohta. Täpsemalt oli üks kiirusepiirangu liiklusmärk ca 200 m enne Masa-LaimjalaTumala mnt ristmikku ( märk ca 1,5 m kõrguse posti küljes) ja teine dubleeriv kiiruspiirangust teavitav märk vahetult pärast ristmikku sõidutee parempoolsel serval. Nii mõnigi sõidukijuht oli eelnevatel päevadel samal teelõigul kiirust ületanud põhjusel, et nad ekslikult arvasid end teadvat kiirusepiirangu ala ära lõpetavat ristuva tee asjaolu. Tegelikult lõpetab kiirusepiirangu ala ära ristmik asulas. Väljaspool asulat lõpetab kiirusepiirangu ala ära ristuv peatee, mis on vastavalt tähistatud, piirangut lõpetav märk, "ASULA", uus kiirus või märgi juurde paigaldatud lisatahvlil teatatud kauguseni. 01.01.2012 kella 16:00 ajal teostati liiklusjärelevalvet RVKK mnt 92 km-1. Peamiselt keskenduti sõidukite sõidukiiruse mõõtmisele. Valdav enamus sõidukijuhte sõitsid kiirusega "70" pluss/miinus l0 km/h. Neid aga, kes kiiremini kui 80 km/h sõitsid, peatati ja tuletati meelde kiirusepiirangu alast, kuna autode sõidutuulest õhkupaisatud killustikukivid võivad kahjustada teisi sõidukeid. Kes aga juba ületasid suurimat lubatud asulavälist sõidukiirust, said üldjuhul karistada. Kell 16:08 mõõdeti Kuressaare poolt tuleva sõiduauto stabiilseks kiiruseks 103 km/h, mis peatati. Tegemist oli sõiduauto VW Golfiga, mida juhtis E.F, keda teavitati tema poolt olulisest kiiruse ületamisest. E.F väitis, et oli tõesti vahepeal Kuressaare poolt tulles kiirusepiirangu märke näinud, aga oli veendunud, et see sai läbi (antud teelõigule kiirusepiirangut lõpetavaid märke paigaldatud ei olnud), mis viitab sellele, et isik ei teadnud väljaspool asulat kiirusepiirangu ala lõpetavate nõuete erisusest võrreldes asulaga arvates, et ristmik piirangu lõpetas. Samuti pidas E.F võimalikuks, et ehk olid märgid lumega kaetud või ümber kukkunud. Kohtuväline menetleja märgib, et enne antud teelõigul kiiruse mõõtmise alustamist olid politseiametnikud kiirusepiirangu lõigu alguses ja lõpus olevad märgid üle vaadanud ja veendunud nende seisundi korrasolekus ja nähtavuses. Seepeale pakkus politseiametnik E.F-ile varianti sõita politseiautoga kolm kilomeetrit tagasi ja kiirusepiirangu märk üle vaadata, millest ta keeldus, nentides et seal võis olla küll see märk. E.F-ilt küsiti, miks tema sõidukiirus oli 90 asemel 103 km/h. E.F arvas, et ehk spidomeeter valetab. Arvestades asjaolu, et autotootjate poolt nn "spidomeetri viga" on märgiti erinev, kuid varieerudes sageli 1- 8 km/h, siis pidi E.F sõiduki spidomeeter näitama kuni 110 km/h, mis peaks vastutustundlikule juhile olema ilmselge tunnus kiiruse korrigeerimiseks. Aga nagu E.F oma kaebuses väidab: "...seega ma panin püsikiiruse hoidjale 98km/h ning sõitsin edasi...", viitab konkreetselt tahtlikule kiiruseületamisele, mille eest Liiklusseadus näeb ette rahatrahvi kuni 120 EUR, arvestades asulavälist sõidukiirust. Võttes arvesse, et E.F ületas lubatud sõidukiirust antud teelõigul 29 km/h, mille eest on ette nähtud rahatrahv kuni 400 EUR, siis kohtuväline menetleja ei arva, et E.F-ile karistuseks määratud 40 EUR oleks ebaproportsionaalselt suur. E.F ülekuulamise käigus jäi temast tõesti mulje, et ta tegelikult tahtlikult "70" piirangut ei rikkunud, vaid tegi seda nõuete mittetundmisest või tähelepanematusest. Karistuse määramisel arvestas kohtuväline menetleja E.F puhtsüdamlikku kahetsust ja majanduslikku olukorda. Kuid sõita 90 asemel 103 km/h, on selge märk tahtlikust kiiruseületamisest, mis räägib E.F ebaõigetest hoiakutest sõidukiiruse suhtes. Kohtuvälise menetleja kinnitusel politseiametnik sellist väidet, "et kiirusepiirangu märk võis puududa või määrdunud olla sellisel viisil, et seda näha ei olnud", E.F-ile ei avaldanud. Politseiametnik ütles seda, et antud kiiruseületamise kehtivuse ajal toime pandud analoogne kiiruseületamine võib kaasa tuua juhtimisõiguse äravõtmise. 3

(4)4-12-56 Eelnevale tuginedes leiab kohtuväline menetleja, et kiiruseületamise 29 km/h eest määratud 40 EUR trahv ei ole kõiki asjaolusid arvesse võttes ebaproportsionaalselt suur ning usub, et trahv on rikkujale piisavaks motivatsiooniks oma hoiakute muutmiseks ja liiklusseaduses toodu kordamiseks. Seega ei ole E.F poolt tema kaebuses esitatud asjaolud piisavaks aluseks tema kaebuse rahuldamiseks, kuna seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest, samuti teadlik ja tahtlik kiiruseületamine on selge ohumärk liikluses, kuna tekitab kaasliiklejates ebavajalikku stressi ( ühed võivad, teised mitte!) ja on ohtlik nii kaasliiklejatele kui juhile endale. KOHTU SEISUKOHT

1. Kohus leiab, et kaebus selles toodud põhjendustel ei kuulu rahuldamisele. Kohus pidas võimalikuks V™S § 120 lg 1 alusel asja lahendamist kirjalikus menetluses. Esitatud kaebuses ei eita kaebuse esitaja toimepandud väärtegu vaid leiab, et karistus mis talle selle eest määrati on liiga raske ja soovib et karistuse andmeid ei kantaks karistusregistrisse. Liiklusseaduse (LS) § 50 lg 1 sätestab, et juht peab järgima LS §-s 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust. Sama paragrahvi lg 5 p 3 järgi ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Liiklusseaduse § 227 lg 2 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kohus asub seisukohale, et antud väärteo menetlemisel ei ole kohtuvälise menetleja poolt rikutud väärteomenetlusõigust ning karistuse määramine menetlusalusele isikule on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Seoses määratud karistusega märgib kohus järgmist. Karistamise alused sätestab karistusseadustiku §
2. Nimetatud sätte 1.lõike kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toime pannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda, kuid karistus ei tohi olla ülalnimetatud eesmärkide saavutamiseks ilmselgelt ülemäärane. Karistuse määramisel tuleb arvesse võtta kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, nende puudumisel tuleb aga lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast. Kuna kohtuväline menetleja on karistuse määramisel antud juhul arvestanud kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku kahetsust, on karistus kohtu hinnangul määratud oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra (10 trahviühikut so 40 EUR). Kohtuvälise menetleja määratud karistus ei ole seega ülemäära raske. Kohtuväline menetleja osundab õigesti, et määratud karistus on rikkujale piisavaks motivatsiooniks oma hoiakute muutmiseks ja liiklusseaduses toodu kordamiseks. Kohtu pädevusse ei kuulu menetlusaluse isiku palve lahendamine, tema karistusandmete mittekandmiseks karistusregistrisse. Karistusregister on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, kuhu kantakse andmed karistatud isiku ja tema karistuse kohta. Karistusregistri seadus kohustab nii kohtul, kui ka otsuse teinud kohtuväline menetlejal esitama isiku karistusandmed registripidajale. R.Undrest kohtunik 4