Obsah (4)

§ 113§ 307§ 68§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2012, Tallinn Kriminaalasja number 1-12-438 (11230105135) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola,

§ 113

järgi ja Mihhail E.R-i süüdistuses

§ 307lg 1 järgi Harju Maakohtu 26.

aprilli 2012 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja süüdistatav Anton Jegorenko, süüdistatava kaitsja adv Sven Sillar Prokurör Ainar Koik Anton Jegorenko, isikukood: 39009090368; elukoht: xxxxxxxxxx, viibib vahi all Tallinna Vanglas; kodakondsus: EV kodanik; haridus: põhiharidus; emakeel: vene keel; töökoht: xxxxxxxxx xxxxxx; kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud 5-l korral; tõkend: vahistamine alates 10.08.2011 adv Sven Sillar Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON 1. Jätta Harju Maakohtu 26. aprilli 2012 otsus Anton Jegorenko

§ 113järgi süüditunnistamises ja karistamises muutmata.

1. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
2. oktoobril 2012 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. 1 Asjaolud ja menetluse käik
3. Harju Maakohtu
4. aprilli 2012 otsusega üldmenetluses tunnistati Anton Jegorenko süüdi

§ 113

järgi ja karistati vangistusega 8 aastat.

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 15.06.-17.06.2011 (3 päeva) karistusaja hulka ning kandmisele kuuluvaks karistuseks 7 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust, alates 10.08.2011. A. Jegorenkolt mõisteti riigituludesse sundraha 725 eurot, surnu kohtuarstliku ekspertiisi maksumus 391 eurot, DNA-ekspertiiside maksumus summas 2964 eurot, isiku kohtuarstliku ekspertiisi maksumus 84 eurot ja kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi maksumus 510 eurot. Sama otsusega tunnistati E.R süüdi ja karistati

§ 307lg 1 järgi, kuid tema osas apellatsioonimenetlust ei toimu.

1. A. Jegorenko tunnistati süüdi selles, et tema 24.03.2011 õhtusel ajal Harju maakonnas Harku vallas Vahi külas asuvas metsas omavahelise tüli käigus pani toime V Ni tahtliku tapmise, lüües V. Nile korduvalt tugevajõuliselt noaga elutähtsate organite paiknemispiirkondadesse, põhjustades V. Nile neelu ulatuva lõikehaava kaela üleosas, kõhuõõnde ulatuvad lõikehaavad keskkõhul ning suuõõnde ulatuva lõikehaava paremal põsel, mis tüsistusid ägeda verekaotuse välimisest verejooksust ja ägeda südamepuudulikkusega, milliste vigastuste tagajärjel V. N suri sündmuskohal, lisaks põhjustas A. Jegorenko V. Nile ka pea kinnise tömptrauma ja nahaalused verevalumid parema randme ja labakäe selgmisel pinnal.
2. Maakohus leidis, et ütlustes sisalduvate vastuolude tõttu ei saa pidada usaldusväärseteks süüdistatavate ja tunnistaja S. Jegorenko ütlusi tapmise sündmuste kohta, samuti ei arvestanud kohus tõendina süüdistatava A. Jegorenko ütlusi tapmise asukohas tema ja tapetu vahelise konflikti arengu ja tapmise asjaolude kohta, kuna need on vastuolus teiste kogutud ja usaldusväärsete tõenditega. Ei leidnud tõendamist, et A. Jegorenko oleks tapmissündmuse ajal viibinud hädakaitse- või füsioloogilise afekti seisundis. Kohus leidis, et A. Jegorenko, lüües hulgaliselt tugevajõulisi noalööke tapetu eluliselt tähtsatesse organitesse, pidi juba ainuüksi vererohkusest tulenevalt mõistma löögi eluohtlikkust, löökide tagajärjel isiku surma saabumist ja soovima isiku surma. Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad
3. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras süüdistatav A. Jegorenko ja tema kaitsja adv S. Sillar. 4.
4. Süüdistatav A. Jegorenko palub vähendada mõistetud vangistuse pikkust ja mõista talle vangistus 6 aastast 7 aastani. Apellant leiab, et kohus ei arvestanud asjaolu, et ta tegutses hädakaitse seisundis ja esimesena ründas teda noaga kannatanu. Peale seda sattus ta paanikasse ja lõi kannatanut mitmel korral noaga, mille tagajärjel V. N suri. 4.
5. Süüdistatava kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses, paludes see tühistada ja A. Jegorenko süüdistuses

§ 113järgi õigeks mõista.

Kaitsja arvates puudub otsuses põhjendus, milliste tõenditega on kohus A. Jegorenko süü tapmises tõsikindlalt tuvastanud. A. Jegorenko eneserõõn, mis ei rajane ühelegi asjas kogutud tõendile, ei saa olla aluseks isik tapmises süüdi tunnistada. Kuigi kohus luges A. Jegorenko süü tapmises tuvastatuks üksnes videosalvestiselt nähtuvast, ei tulene videosalvestiselt, kes V. Ni tappis.

1. Ringkonnakohtu istungil toetasid apellandid apellatsioone. Prokurör palus jätta apellatsioonid rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
2. Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 2
3. Süüdistatav A. Jegorenko enda süüditunnistamist V. Ni tapmises vaidlustanud ei ole. Puutuvalt taotlusesse vähendada talle kohtu poolt mõistetud vangistuse pikkust ja mõista karistuseks vangistus, mille määr jääb 6 ja 7 aasta vahele, leiab kohtukolleegium, et apellatsioonis taotletu ei anna alust maakohtu poolt mõistetud karistuse vähendamiseks Apellatsioonis ei ole esitatud asjaolusid, milliseid ei olnuks maakohtule teada ning millised mingilgi moel võiksid mõjutada süüdistatavale mõistetud karistust selle kergendamise suunas. Ka apellatsioonikohtu istungil tunnistas A. Jegorenko end V. Ni tapmises süüdi, taotledes vaid karistuse kergendamist. Apellatsioonist ei nähtu, et maakohus oleks A. Jegorenkole karistuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub

§-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtukolleegium leiab, et A. Jegorenkole mõistetud vangistuse määr toime pandud esimese astme kuriteo toimepanemise eest otsese tahtlusega, ei ole kohtupraktikat arvestades liiga karm nagu apellant ekslikult leiab.

§ 113sanktsioon näeb karistusena ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse.

A. Jegorenkot karistati vangistusega 8 aastat, mille hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg 3 päeva ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 7 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust, s.o tunduvalt alla

§ 113sanktsiooni keskmist määra.

Kohtupraktika kohaselt on kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-77-11). Karistusmäära valikul on kohus arvestanud karistust kergendava asjaoluna A. Jegorenko puhtsüdamlikku kahetsust, varasema karistatuse puudumist ja kannatanu ees vabandamist. Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid mõista A. Jegorenkole kergema karistuse, kui seda tegi esimese astme kohus. A. Jegorenkole teise inimese tapmise eest mõistetud karistusmäär on piisava rangusega, et isik hoiduks edasiselt uute kuritegude toimepanemisest.

1. Süüdistatava kaitsja seisukohaga A. Jegorenko süü tõendamatusest V. Ni tapmise toimepanemisel kohtukolleegium ei nõustu. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohta, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Süüdistatava kaitsja apellatsioonis korratakse maakohtu kohtuistungil esitatud väiteid süüdistataval süü puudumise kohta, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Maakohtus tõstatatud ja apellatsioonis uuesti esitatud väitele A. Jegorenko eneserõõnast, on maakohus oma otsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente A. Jegorenko süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Maakohus on otsuses analüüsinud A. Jegorenko käitumist kooskõlas esitatud tõenditega ja leidnud põhjendatult, et …“A. Jegorenko tekitas tapetule hulgaliselt tugevajõulisi noalööke eluliselt tähtsatesse organitesse, sh kaela, löök jõudis ka neelu, oma sõnade kohaselt esimese löögi tekitaski ta kaela, seega juba ainuüksi vererohkusest tulenevalt pidi mõistma löögi eluohtlikkust, kuid jätkas korduvaid noalööke elutähtsate organite piirkonda. Seetõttu pidi ta mõistma isiku surma saabumist ja soovima isiku surma. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-128-06 väljendanud seisukohta, mille kohaselt subjektiivse külje avamisel abipakkuvaks kriteeriumiks on objektiivsed ehk välised asjaolud. See tähendab, et olukorras, kus isikule on 3 tekitatud selline tervisekahjutus, mis võib tuua kaasa inimese surma, saab juba ainuüksi välisele teopildile tuginedes tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. Antud juhul esinesid mõlemad kriteeriumid – noalöök kaela oli äärmiselt eluohtlik ning sellele järgnesid korduvad noalöögid teiste elutähtsate organite piirkonda. Kuna süüdistatav pidi juba esimese noalöögi puhul arvestama ja prognoosima surma saabumise võimalikkust, ta aga jätkas korduvate noalöökide sooritamist elutähtsate organite piirkonda, pidi ta soovima isiku surma saabumist. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et A. Jegorenko pani V. Ni tapmise toime otsese tahtlusega“. Veel on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on hinnanud kooskõlas KrMS §-s 61 lg-s 2 sätestatuga tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium nõustub A. Jegorenko kaitsja väitega selles, et asitõendi vaatlusprotokollist (I kd, tlk 177-179) ei tulene, kes V. Ni tappis, kuid väide, et A. Jegorenko rõõnab ennast süü omaksvõtuga, kaitsmaks ilmselt oma isa, kuna ta ise sündmuskohal ei viibinud, ei tulene asjas kogutud ja kohtuistungil hinnatud tõenditest. Lisaks A. Jegorenko süü omaksvõtule ja nimetatud asitõendi vaatlusprotokollile on A. Jegorenko süü V. Ni tapmises leidnud tõendamist veel ekspertiisiaktiga nr 11E-GE0545 (I kd tlk 152-158), mille kohaselt tuvastati sõiduautost Audi 80A reg nr 218 ATN läbiotsimisel võetud proovidest DNA analüüsil täisprofiil, mis oli kokkulangev tapetu võrdlusproovist pärineva DNA profiiliga (p 10, 11), antud kokkulangevus leiti ka juhi kõrvalistmelt (p 10), kus nii süüdistatava A. Jegorenko, süüdistatava E.R-i ja tunnistaja S. Jegorenko ütluste kohaselt istus just A. Jegorenko. Et sõiduauto läbiotsimisel (I kd tlk 136-137) tuvastati eelnevalt antud asukohtades verele reageeriva Lumiscene kontrollprooviga helendus, oli tegemist veremäärdumusega ning DNA ekspertiisiaktist tulenevalt tegemist tapetu V. Ni verega. Samuti leidis tõendamist, et süüdistatav tegi kõik võimaliku kuriteojälgede hävitamiseks - põletas noa, hävitas riided ja takistas tapetu leidmist. Põhjendatult luges maakohus usaldusväärseteks ja riimuvateks teiste A. Jegorenkot süüstavate tõenditega süüdistatava E.R-i ja tunnistaja S. Jegorenko ütlused osas, mis seondusid süüdistatava viibimisega sündmuskohal, süüdistatava ja V. Ni vahel toimunud konflikti kohta, A. Jegorenko ärritunud oleku kohta sama päeva hommikul, A. Jegorenko istumist peale V. Ni tapmist autos juhi kõrvalistmel, kust leiti tapetu verd. Kaitsetaktikal põhineva väite A. Jegorenko eneserõõnast lükkavad ümber A. Jegorenko enda poolt süü omaksvõtt ja ütlused selle kohta, et noalöögid V. Nile tekitas tema nagu maakohus õigesti tuvastas. Kohtuotsuses esitatud järeldustega mittenõustumine ei tähenda otsuses põhjenduste puudumist selle kohta, milliste tõenditega on kohus lugenud isiku süü talle esitatud süüdistuses tõendatuks.
2. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ette nähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
3. aprilli 2012 otsuse Anton Jegorenko suhtes muutmata. Urmas Reinola Meelika Aava Ivi Kesküla 4 5 6 1 7 8 9