lg 5 p 3 ja § 52 lg 2 p 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad
Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanem, politseileitnant Kairi Palits, karistas P.T väärteoasjas nr. 2302,12,011814 21.08.2012.a. koostatud otsusega, juhindudes KarS § 56 lg-st 1 ja § 63 lg-st 1,
lg 4 alusel rahatrahviga 175 trahviühiku ulatuses, summas 700 eurot ning
Harju Maakohtule esitatud kaebuses palub kaebuse esitaja tühistada kohtuvälise menetleja otsus lisakaristuse osas ning jätta see kohaldamata või vähendada selle määra. Kaebuse kohaselt on P.T tunnistanud, et 02.08.2012.a. ületas ta lubatud suurimat sõidukiirust. Selle põhjustena on märgitud, et ta pidi jõudma Pärnust töökohta, kuid enne sõidu alustamist pidi ta sõidukil rehvi vahetama. Ta sõitis kogu tee lubatud kiirusega, kuni 28 km enne Tallinna kella 14.30 ajal ületas kiirust, kartes, et hilineb tööle, kuna tema vahetus algas 14.50. Kaebuse esitaja arvab, et protokollis märgitud kiirus 182 ± 7 km/h sai olla ainult möödasõidul. Kaebuses on märgitud, et kuna käesoleval ajal on väga raske töökohta leida, siis ta riskis ja sõitis lubatust kiiremini. Kaebuse esitaja on viidanud, et ta kahetses juhtunut, sai aru rikkumisest ja palus temalt juhtimisõigust mitte ära võtta, kuid tema arvates väärteomenetleja ei ole arvestanud tema puhtsüdamliku kahetsusega. Kaebuse kohaselt ei oma ta ühtegi kehtivat karistust ning lubab edaspidi järgida liiklusnõudeid. Samuti on märgitud, et sõiduki juhtimine on tal igapäevaselt hädavajalik tööl käimiseks ning Tallinnas elava kõrges eas isa abistamiseks. Kaebuse esitaja on viidanud, et ta elab Rapla linnas, tema töökoht asub Rae vallas ning töögraafikust tulenevalt ei ole tal võimalik ühistranspordiga õigeks ajaks tööle jõuda. Kaebuse esitaja on märkinud, et ei soovi töökohta kaotada, kuna enne tööleasumist oli ta pikka aega töötu. Samuti on märgitud, et tal on kolm alaealist poega, kes elavad küll alaliselt oma emaga, kuid tulenevalt ühisest hooldusõigusest viibivad periooditi ka kaebuse esitaja juures ning seega on nende transportimiseks auto kasutamine hädavajalik. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde. Ta andis ütlusi selle kohta, et oma süüd ta ei vaidlusta. Ta selgitas, et protokollis on märgitud, et ta sõitis 182 km/h, kuid kiirust mõõdeti möödasõidu hetkel. Tegemist oli teega, kus ühes suunas oli kaks sõidurada ning lubatud kiirus oli 110 km/h. Enda sõnul kiirustas ta tööle ning möödasõidu ajal kiirusmõõdiku näitu ei vaadanud. Ta kinnitas, et peab oma isa igapäevaselt vaatamas käima. Isa elab Õismäel ja tema Raplas. Ta möönis, et juhtimisõiguse puudumisel isa juures käimisega probleeme ei oleks, kuid ta töötab vahetustega ja vahel lõppeb töö kell 3 öösel ning seega ei saaks tööl käimiseks ühistransporti kasutada. Kaebuse esitaja kahetses juhtunut. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et kaebuse esitaja on esitanud hulgaliselt täiendavaid tõendeid, millest nähtub, et tal tekivad juhtimisõiguse äravõtmisel suured probleemid. Kohtuvälise menetleja esinda oli seisukohal, et antud juhul võib lisakaristuse osas isikule vastu tulla, kuivõrd isikule on ka juba määratud 700 euro suurune rahatrahv. 2 Kohus kohtuistungil uuris järgmisi tõendeid: Kohtuistungil kuulati üle kaebuse esitaja P.T, kelle seiskohad on leidnud kajastamist eelpool. Kirjalikest tõenditest uuriti: - kohtuvälise menetleja 21.08.2012.a. otsust väärteoasjas 2302,12,011814 (tl 48-49); - väärteoprotokolli (tl 36-37); - liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli (tl 38-); - karistusregistri väljavõtet (tl 43); - kaebust täiendavaid materjale (tl 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20-23, 24-25, 26-28). Kõigi nimetatud tõendite avaldamist pidasid pooled lubatavaks. Kohtu järeldused: Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud materjalidega, samuti kohtuistungil poolte esitatud seisukohtadega, uurinud ja hinnanud tõendeid kogumis, jõudis järeldusele, et esitatud kaebus ei kuulu rahuldamisele. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja P.T on toime pannud kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud väärteod. Kaebuse esitaja tunnistas kohtuistungil antud väärtegude toimepanemist, kinnitades, et fikseeritud kiirus mõõdeti möödasõidul, mil ta kiirusemõõdikut ei jälginud (tl 53). Kaebuse esitaja on vaidlustanud üksnes kohtuvälise menetleja otsusega mõistetud lisakaristust ning palunud jätta see kohaldamata või vähendada lisakaristuse määra. Kohus leiab, et väärteoasja tühistamiseks kaebuse esitaja seisukohtade põhjal puudub alus. Kohus peab väärteokaebuse lahendamisel lähtuma V™S §-st 133 ning vastavalt V™S § 123 lg-le 2 peab maakohus arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus on seisukohal, et antud juhul on kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõenditega, milliseid kohus uuris, kinnitust leidnud kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud väärtegude toimepanemine P.T poolt. P.T poolt juhitud sõiduki kiiruse suurus ning mõõtmistingimused on fikseeritud kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis, mille on koostanud politseiametnik N. Toming (tl 38). Kohtul puudub igasugune alus kahelda selles, et esineks menetluslikke rikkumisi kiirusemõõtmisel ja selle tulemuste fikseerimisel. Kohtus ei leidnud tõendamist rikkumised väärteoasja menetlemisel. Nii on väärteoprotokollis märgitud menetlusaluse isiku ütlused, kajastatud on konkreetse rikkumise asjaolud (tl 38, 38 pö) ning neist andmetest lähtuvalt on hilisemalt koostatud ka väärteootsus (tl 48-49). Kiirusmõõteseadme protokollis on märgitud vajalikud andmeväljad, sh mõõtmise tingimuste, sõiduki ja seda juhtinud kohta. Samuti nähtub liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist, et kiirust mõõdeti testitud ja kontrollitud seadmega ja see oli taadeldud (tl 38). Protokollis kajastatut kinnitavad ka kaebuse esitaja poolt kohtus antud ütlused ning tema poolt kaebuses esitatud seisukohad, milles ta selgitas, et oli antud ajal ja kohas möödasõidul, kui kiirus fikseeriti (tl 53, 1). Eeltoodust lähtuvalt tuleb järeldada, et P.T on ka ise möönnud, et ta ületas lubatud suurimat sõidukiirust. Kohus on seisukohal, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis märgitud andmed on õigesti leidnud kajastamist ka väärteoprotokollis, mille on koostanud politseiametnik L. Lilleste. 3 Samuti leiab kohus, et tõendamist on leidnud P.T poolt väärteoprotokollis märgitud
lg 2 p 3 rikkumine, s.o möödasõit teisest sõidukist teepeenra kaudu, kui tegu ei ole möödumisega sõidukist, mis on vasak- või tagasipöördel. Kohus märgib siinkohal, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt oli tegemist kohaga, kus pärisuunas oli 2 sõidurada, kus oli lubatud suurimaks sõidukiiruseks 110 km/h. Kohtu hinnangul on üldteada asjaolu, et teelõikudel, kus on suurendatud piirkiirust 110 km/h-ni, ei ole liiklusohutuse seisukohast lähtuvalt jäetud võimalust otse sõidurajalt sooritada vasakpööret või tagasipööret. Viiteid taoliste manöövrite sooritamisele teiste liiklejate poolt, liiklusnõudeid eirates, ei nähtu väärteoasja materjalidest ega ka poolte seisukohtadest. Seega tuleb asuda seisukohale, et pärisuunavööndis teepeenra kaudu möödasõitu lubavaid tingimusi ei esinenud ning selline manööver ei olnud lubatav. Kohus on seisukohal, et möödasõit teepeenra kaudu on tõendamist leidnud ka P.T poolt antud rikkumise omaksvõtuga – isik ei ole sellise manöövri sooritamisele vastu vaielnud ning väärteoprotokollis antud ütluste kohaselt möödus ta (eesliikunud sõidukist) paremalt seetõttu, et vasakusse sõiduratta keeras ette üks Jeep (tl 36). Kohus on seisukohal, et antud juhul on väärteoprotokollis õigesti kajastatud P.T poolt toimepandud
lg 5 p 3 rikkumine (keeld sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest), kuivõrd suurendatud piirkiirus (asulavälisel teel üle 90 km/h) saab olla lubatav ainult vastava liikluskorraldusvahendi olemasolul. Samuti on väärteoprotokollis õigesti kajastatud P.T poolt toimepandud
lg 2 p 3 rikkumine (keeld mööda sõita teisest sõidukist teepeenra kaudu, kui tegu ei ole möödumisega sõidukist, mis on vasak- või tagasipöördel), asjaolu, et tegu oli keelatud manöövriga, leidis kajastamist eespool. Antud rikkumised on kohtu hinnangul õigesti kvalifitseeritud
lg 4 ja
lg 1 järgi, s.o vastavalt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 km/h ja mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub
§-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 või 226–241 sätestatud väärteokoosseis. Kohus asub seisukohale, et P.T poolt
lg 4 ja
lg 1 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud. Isik on väärteod toime pannud vähemalt otsese tahtlusega. Kuivõrd P.T on möönnud, et ületas lubatud suurimat sõidukiirust, kuna oli tööle hilinemas, vasakule rajale reastunud sõiduki tõttu möödus sellest paremalt, tuleb asuda seisukohale, et ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastavaid asjaolusid, ja on seda vähemalt möönnud. Sõidukiiruse ületamine tuvastamist leidnud ulatuses (vähemalt 65 km/h üle lubatu) pidi olema isikule tajutav, samuti isik teadlikult möödus eesliikunud sõidukist paremalt, teepeenra kaudu.
lg 5 p 3 ja
lg 2 p 3 rikkumised on väärteootsuses õigesti kvalifitseeritud
lg 4 ning
S § 56 sätetest. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud, kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja tuvastanud isiku kahetsuse. KarS § 63 lg-st 1 lähtuvalt, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Seda nõuet on kohtuvälise menetleja otsuses samuti täidetud. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusega P.T-le määratud karistus, rahatrahv 175 trahviühiku ulatuses, summas 700 eurot ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks, on põhjendatud.
lg 4 näeb sanktsioonina ette põhikaristusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kahekümne nelja kuuni. Seega tuleb järeldada, et põhikaristusena kohaldatud rahatrahv on menetlusaluse isiku tegevusvabadust kõige vähem riivav karistuse liik ja seda on kohaldatud sanktsiooni keskmisest madalamas määras.
lg 5 p 3 näeb ette, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist
Seega tuleb järeldada, et kohtuväline menetleja kohaldas lisakaristust võimalikust madalaimas määras. Lisakaristust puudutavalt nõustub kohus täielikult 4 kohtuvälise menetleja otsuses toodud põhjendustega selle kohta, et lubatud sõidukiiruse ületamine väärteomaterjalis märgitud määral ja möödudes sealjuures eesliikuvatest sõidukitest teepeenra kaudu on tegevus, mis ohustab nii isiku enda, kui kaasliiklejate elu, tervist ja vara. Niisamuti kohus peab põhjendatuks väärteootsuses märgitud põhjendust, et isik, kellel on juhtimisõigus ja on seega teadlik liiklusnõuetest, peab olema teadlik ka sellest, et liiklusnõuetega vastuolus olev käitumine võib tuua kaasa juhtimisõiguse äravõtmise. Kohtu hinnangul pidid isiku poolt kaebuses ja sellele lisatud tõendites (tl 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20-23, 24-25, 26-28) märgitud perekondlikud ja tööalased asjaolud olema kaebuse esitajale teada ka rikkumise ajal, mistõttu pidi ta ette nägema, et raskema liiklusalase rikkumise puhul võib temalt juhtimisõiguse karistusena ära võtta. Kohus viitab ka kohtupraktikas väljendatud seisukohale, et töökoha kaotamise võimalus ei saa olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (RKKKo 3-1-1-26-10, p 7.3). Antud juhul ei kasuta isik mootorsõidukit liikumispuude tõttu ning seega KarS § 50 lg-st tulenevat juhtimisõiguse äravõtmiseks välistavat asjaolu ei esine. Kohtu hinnangul on isik toimepandud teo hukka mõistnud ning kahetsenud juhtunut. Kohtu hinnangul ei ole tuvastamist leidnud, et kohtuväline menetleja, otsuse tegemisel, ei oleks arvestanud antud kergendavat asjaolu. Kahetsus ning rikkumisest arusaamine ei muuda asjaolu, et isik ületas lubatud sõidukiirust erakordselt suures ulatuses, seades enese huvid (õigeaegne töökohta jõudmine) kõrgemale kaasliiklejate elust, tervisest ja varast, mida antud kiiruseületamine ohustas. Kohus märgib, et antud juhul on lubatud suurima sõidukiiruse ületamine tuvastamist leidnud määras (65 km/h üle lubatu, sõites vähemalt 175 km/h) kahtlemata üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi, kuivõrd seadusandja on sellekohase hinnangu andnud juba
lg 4 koosseisus, nähes taolise rikkumise eest ette liiklusalaste väärtegude hulgas ühed rangeimad võimalikud karistused. Kohus viitab, et olukorras, kus raskete liiklusalaste rikkumiste toimepanemine ühiskonnas on sage, tuleb karistuse määramisel lähtuda ka üldpreventiivsetest kaalutlustest, mistõttu tuleb väljendada selget hoiakut, et raskemate rikkumistega kaasnevad ka rangemad karistused. Karistuse eripreventiivsete eesmärkide saavutamine peab tagama selle, et isik ei asuks toime panema uusi süütegusid. Kohtu hinnangul omab liiklusalaste süütegude eest mõistetavate karistuste puhul just juhtimisõiguse äravõtmine tugevat mõju karistuse preventiivsete eesmärkide saavutamiseks. Seega, kohtuväline menetleja on oma otsuses põhjendatult leidnud, et lisakaristuse kohaldamine on vajalik, lähtuvalt ohutu liikluse tagamise (õiguskorra kaitsmise) huvidest. Seadusandja on
lg 5 p-s 3 ette näinud
lg 4 rikkumise korral lisakaristuse kohaldamise korral selle minimaalse määra – 6 kuud. Kuivõrd eelnevalt on leidnud tuvastamist, et lisakaristuse kohaldamine on vajalik, on kohtuvälise menetleja oma otsusega määranud, et lisakaristust kohaldatakse siiski madalaimas võimalikus määras. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et ka kohtuvälise menetleja otsuses ettenähtud lisakaristuse määr on põhjendatud. Kuivõrd kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuste tühistamiseks ka karistuse osas. Kohus juhindub V™S § 109-111, § 132 p 1, § 133-135, § 155-156. Merle Parts Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.