← Eesti

1-10-6559/56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. oktoober 2011, Tartu Kriminaalasja number 1-10-6559 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Einar Vene

§ 215lg 2 p 1 järgi ja L.O süüdistuses Kar

S § 263 p-de 1,3,4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu

  1. veebruari 2011 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav U.Z Prokurör Konstantin Rostovtsev U.Z, isikukood XXX, XXX varem kohtulikult karistatud viiel korral; tõkend – vahistamine. Advokaat Valli Murde Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
  2. Maakohtu otsus tühistada osaliselt, täpsemalt: 1.1 U.Z-i ja L.O süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 p-de 3,4 järgi; 1.2 U.Z-ile KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise osas; 1.3 Süüdistatavatelt menetluskulude väljamõistmise osas.
  3. Teha nimetatud osas otsus, millega: 2.1 Saata kriminaalasi U.Z-i ja L.O süüdistuses KarS § 263 p-de 1,3,4 järgi maakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus alates kohtulike vaidluste staadiumist; 2.2 Saata kriminaalasi menetluskulude väljamõistmise osas maakohtule uueks arutamiseks 1 samas kohtukoosseisus.
  4. Maakohtu otsus U.Z-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 25 lg 2 § 215 lg 2 p 1 järgi jätta muutmata. 3.1 Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel moodustada liitkaristus, millega liita U.Z-ile KarS §

§ 215

lg 2 p 1 järgi mõistetud karistusele – 3 kuud vangistust Harju Maakohtu 8.02.2006 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 2 aastat 11 kuud ja 16 päeva – ning liitkaristuseks mõista U.Z-ile 3 aastat 2 kuud ja 16 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg kestusega 2 päeva ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõista U.Z-ile 3 aastat 2 kuud ja 14 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguse osas jätta maakohtu otsus muutmata.

  1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  2. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
  3. Mõista Eesti Vabariigilt AB Karl Saavo OÜ kasuks välja 134 (ükssada kolmkümmend neli) eurot ja 23 senti apellatsioonimenetluses advokaat Valli Murde poolt U.Z-ile riigi õigusabi korras osutatud õigusteenuse eest. Välja makstud õigusabitasu jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Viru Maakohtu
  5. veebruari 2011 otsusega tunnistati U.Z süüdi KarS § 263 p-de 3,4 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust; KarS §

§ 215lg 2 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust. Kar

S § 64 lg 1 alusel mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks 1 aasta 3 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel liideti karistusele Harju Maakohtu 8.02.2006 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 2 aastat 11 kuud ja 16 päeva - ja mõisteti U.Z-ile liitkaristuseks 4 aastat 2 kuud ja 16 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva. Lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõistis kohus seega 4 aastat 2 kuud ja 14 päeva vangistust. Kohtuotsusega tunnistati süüdi KarS § 263 p-de 3,4 järgi veel L.O, kelle osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. 1.1 U.Z tunnistati süüdi selles, et ta isikuna, kes on varem toime pannud varguse, omavolilise ajutise kasutamise eesmärgil 5.12.2009 kella 04.00 paiku tungis sisse A.T. kuuluvasse sõidukisse Opel Vectra. Purustanud vasaku tagumise ukse klaasi, kahjustas ta roolisamba osa ja lõikas läbi elektrijuhtmed nende ühenduskohas, kuid ei saanud viia oma tegevust lõpule, sest politseitöötajad pidasid ta sündmuskohal kinni. Oma tahtliku tegevusega pani U.Z toime KarS § 215 lg 2 p 1 – § 25 lg 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise katse isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja võõra vallasasja omavolilise kasutamise. 1.2 Veel tunnistati U.Z süüdi selles, et 8.12.2009 kella 20.00 paiku, viibides alkoholijoobe seisundis avalikus kohas Narvas, Rakvere tn 32 maja taga asuvate garaažibokside juures, tegutsedes grupis L.O-ga, põhjusetult, huligaansetel ajenditel, eirates avalikus 2 kohas käitumise nõudeid ja kannatanute õigust isikupuutumatusele, vehkis ta katkise pudelikaelaga varem tundmatu kannatanu V.I. ees. Samuti ähvardas ta lüüa pudelikaelaga kannatanut, jälitas kannatanut, kui viimane üritas põgeneda ning vehkis noaga kannatanu R.M. ees, püüdis sellega kannatanut lüüa, kuid kannatanu hoidus löökidest kõrvale. Esitatud süüdistuses kvalifitseeriti kirjeldatud käitumine KarS § 263 p-de 1,3,4 järgi. Kohtuotsuse motiivide kohaselt leidis tuvastamist, et süüdistatavad käitusid grupis vägivaldselt ning relvana kasutatavate esemetega ähvardades, samuti panid nad teo toime tahtlikult.

  1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav U.Z, milles ta vaidlustab enda süüdimõistmise ja karistamise mõlema sätte järgi. Apellatsiooni põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Süüdistuse osas KarS § 263 p-de 3,4 järgi ei ole U.Z rahul esmalt sellega, et kriminaalmenetlus on lõpetatud kannatanu R.M. i suhtes, kes teda sündmuse käigus kirvega lõi ja mille tulemusel ta sai kannatada. Samuti kirjeldab süüdistatav pikalt enda versiooni 8.12.2009 aset leidnud sündmuste kohta ning kinnitab, et kannatanuks oli hoopis tema. Kannatanud sõitsid autoga õuealal ning solvasid neid räiges vormis. Kui nad läksid vahejuhtumi kohta aru küsima, käitusid kannatanud agressiivselt ning sisuliselt ründasid neid, jätkates samal ajal ka solvamist. Nemad käitusid seevastu rahulikult. Pudelikaela hoidis ta küll enda ees, kuid seda ainult enda kaitsmise eesmärgil. Kui ta pöördus lahkumiseks, lõi kannatanu R.M. teda kirvega pähe. Kui ta politseisse viidi, leiti tema taskust nuga ning selles osas annab R.M. valeütlusi, nagu oleks ta seda kannatanu ähvardamisel kasutanud. Samuti ei kutsutud kohtusse tunnistajaid, kes oleks tema süütust saanud tõendada ega teostatud ka uurimiseksperimenti. Kannatanu V.I. i ütlused kohtus olid seejuures vastuolulised. Apellandi hinnangul prokurör manipuleeris kohtuga. Kokkuvõtlikult leiab apellant, et ta tuleb selles süüdistuses õigeks mõista. Kui üldse, siis on tema käitumine käsitletav väärteona. 2.2 Samuti kinnitab U.Z, et ta ei soovinud omavoliliselt kasutada sõiduautot. Esmalt osundab ta sellele, et sõidukist ei leitud tema sõrmejälgi ega ka mitte DNA-d. Auto omanik on tema ammune tuttav ning enda arust nägi ta teda autos istumas. Ta läks auto omanikku autosse ootama, kuna tahtis saada tema õe telefoninumbrit. Alles pärast tuli välja, et ta oli suhelnud vale isikuga, s.o mitte auto omaniku ja enda ammuse tuttava A.T. iga. Autot ei ole tema kohalt liigutanud ning selles osas rajaneb otsus lubamatult oletustel. Maksimaalselt võiks tema käitumises esineda KarS § 266 koosseis. 2.3 Veel leiab apellant, et karistuse mõistmisel tuleks kohaldada KarS § 80 ja § 69 sätteid, samuti oleks võimalik mõista talle karistuseks rahaline karistus. Samuti palub süüdistatav pidada silmas justiitsministeeriumi asekantsleri H. Sepa seisukohti, mis puudutavad 2 astme kuritegude eest mõistetavaid karistusi.
  3. septembril 2011 saatis ringkonnakohus menetlusosalistele kirja, milles palus neil lähtuvalt prokuröri poolt Riigikohtule avaldatud seisukohtadest kohtuistungi toimumise ajaks kujundada arvamus küsimuses, kas maakohtu poolt tuvastatud tehioludel võib U.Z-i käitumine, milline oli kvalifitseeritud KarS § 263 järgi, vastata KarS §

§ 121tunnustele.

4. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav esitatud apellatsiooni juurde ning palus see rahuldada. Kaitsja toetas esitatud apellatsiooni, leides aga samas, et süüdistatava käitumises võib esineda KarS § 266 ja § 120 koosseis. Prokurör palus kvalifitseerida süüdistatavale inkrimineeritud 3 avaliku korra raske rikkumine ümber KarS §

§ 121

järgi, muus osas palus prokurör jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada seoses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega ning tühistatud osas tuleb kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus. Seejuures väljub ringkonnakohus KrMS § 340 lg-te 1 ja 3 alusel esitatud apellatsiooni piirest, seda ka kaassüüdistatav L.O suhtes, kelle osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Esmalt võitab ringkonnakohus seisukoha süüdistuses, mis on kvalifitseeritud KarS §

§ 215

lg 2 p 1 järgi (I), osundab seejärel kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumise, mis tingib kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise samas kohtukoosseisus (II) ning viimasena mõistab süüdistatavale uue karistuse (III) ja võtab seisukoha menetluskulude osas (IV). Nendes küsimustes on ringkonnakohtu seisukohad järgmised. I 5. Kohtukolleegium ei soostu apellatsioonis esitatud väidetega selle kohta, et tõendamata on U.Z-i süü KarS §

§ 215lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemisel.

Ringkonnakohtu hinnangul on U.Z-i süü selles kuriteos leidnud täielikult tõendamist maakohtu otsuses esitatud argumentidel, mida kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks täies mahus korrata. Täiendavalt viitab kohtukolleegium üksnes järgnevale. 5.3 Apellatsioonis on U.Z esitanud versiooni selle kohta, et enda arust nägi ta sõiduauto juures selle omanikku, kelle ootamiseks ta sõiduautosse istus. Sarnaselt maakohtule ei pea ringkonnakohus seda kaitseväidet tõsiseltvõetavaks. Kohtupraktikas on juurdunud arusaam, et sarnaselt ütlustele, mida saab ja tuleb hinnata nn elulise usutavuse aspektist, tuleb seda põhimõtet kohaldada ka süüdistatava poolt esitatud kaitseversiooni(de) hindamisel. Samuti tuleb silmas pidada, et isiku poolt antud ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb arvestada tema käitumisega kogu menetluse vältel, st hinnata tuleb tema poolt valitud kaitsetaktika kujunemist asjas (vt RKKKo 3-1-1-94-04). Nimetatud põhimõtteid silmas pidades tuleb esmalt osundada asjaolule, et kirjeldatud kaitseversiooni poole on U.Z pöördunud alles kohtumenetluses, s.o kohtueelses menetluses ei ole ta kellestki kolmandast, keda ta ekslikult pidas enda tuttavaks, midagi rääkinud (vt kohtuistungi protokoll kd 2, tlk 145). Juba see kaitsetaktika muutus ajas näitab, et U.Z-i ütlused ei ole järjepidevad, mis annab esmase aluse tema väidetes kahtlemiseks. 5.2 Samuti ei ole kirjeldatud versioon usaldusväärne nn elulise usutavuse aspekti silmas pidades. Nii on leidnud tuvastamist, et kõnealune sõiduauto, milles viibis U.Z, oli parkimiskohast osaliselt lükatud sõiduteele, samuti olid sõidukil purustatud aknad. Samuti oli sõiduauto ilmselgete tunnustega, mis viitavad üheselt soovile sõiduk käivitada; kahjustatud oli roolisammast, selle alt paistsid välja auto elektrijuhtmed ning kahjustatud oli nende mähist (vt kd 1, tlk 14-19). Nende asjaolude taustal on täielikult ebaloogiline U.Z-i väide selle kohta, et tema hinnangul oli sõidukis selle omanik, s.o tema tuttav, keda ta siis sõidukisse ootama asus; on ilmselge, et sõiduauto omanik sellisel viisil enda omandiga ei käitu. Samas ei ole süüdistatav avaldanud, et tal oleks mingilgi määral tekkinud kahtlusi selle kohta, et tema poolt nähtud isik ei olnud A.T. ; vastupidi, ta istus enda kinnitusel sõidukisse ning asus seal otsima vahendit, millega avada õllepudel (kd 2, tlk 145). 4 Samal ajal tuleneb tunnistaja K.J. ütlustest, et ta nägi sõidukijuhi kohal isikut (s.o U.Z-i), kes seal „midagi urgitses“ (kd 1, tlk 79 pöördel). See viitab üheselt asjaolule, et U.Z-i eesmärgiks ei olnud seal sõidukis enda väidetava sõbra ootamine, vaid sõiduauto käivitamine. Seda kinnitab ka tema edasine käitumine. Nimelt tuleneb tunnistajana ülekuulatud politseitöötaja J. Jessaulova ütlustest, et kui nad sündmuskohale jõudsid, väljus selles olnud isik ning püüdis ära joosta, kusjuures ta ei reageerinud ka peatumiskorraldustele (kd 1, tlk 90). 5.3 Need asjaolud kogumis ei jäta ka ringkonnakohtule kahtlust, et U.Z püüdis ärandada võõrast sõiduautot selle omavolilise kasutamise eesmärgil, mis jäi aga politseitöötajate sekkumise tõttu lõpule viimata. Eeltoodu alusel jätab kriminaalkolleegium maakohtu otsuse selles osas muutmata ning apellatsiooni rahuldamata. II

  1. Esitatud süüdistusakti (kd 2, tlk 3jj) kohaselt anti nii U.Z kui ka L.O kohtu alla (kd 2, tlk 38) süüdistatuna teos, mis mõlema puhul oli kvalifitseeritud KarS § 263 p-de 3,4 järgi. Sellises süüdistuses arutas kriminaalasja esmaselt ka maakohus. Kohtuliku arutamise käigus on prokurör aga leidnud, et esitatud süüdistusest on põhjendamatult jäänud välja KarS § 263 p 1 (kd 2, tlk 144), mis tõi kaasa riikliku süüdistaja poolt uue süüdistuse esitamise (uus süüdistus kd 2, tlk 127 jj). Seega arutas maakohus edasiselt U.Z-ile ja L.O-le esitatud süüdistust, mis oli mõlema süüdistatava suhtes kvalifitseeritud KarS § 263 p-de 1,3,4 järgi. Kohtulikes vaidlustes paluski prokurör tunnistada U.Z ja L.O süüdi KarS § 263 p-de 1,3,4 järgi ning mõista neile karistus (kd 2, tlk 147), nii süüdistatavad kui ka nende kaitsjad vaidlesid sellele vastu, sh ka selgesõnaliselt KarS § 263 p-le 1 (vt U.Z-i seisukohad kd 2, kl 148 pöördel). 6.1 Siinkohal on aga koheselt tuvastatavad esimesed ebakõlad juba küsimuses, millist süüdistust maakohus on arutanud. Kui uue süüdistuse esitas prokurör
  2. jaanuaril 2011, siis
  3. jaanuari 2011 kohtuistungi protokolli kohaselt arutab kohus jätkuvalt süüdistust KarS § 263 p-de 3,4 järgi (kd 2, tlk 154). Kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisel on otsuse päises märgitud, et arutati U.Z-i ja L.O süüdistust KarS § 263 p-de 3,4 järgi (toimikus üksnes venekeelne kohtuotsuse resolutiivosa, kd 2, tlk 156), samas kui motiveeritud kohtuotsuse päise kohaselt on arutatud süüdistust KarS § 263 p-de 1,3,4 järgi (venekeelne otsus kd 2, tlk 169 jj, selle tõlge kd 3, tlk 2 jj). 6.2 Kohtuotsuse motiivides leiab maakohus, et vaatamata sellele, et süüdistatavad enda süüd ei tunnistanud, on süü neile esitatud süüdistuses leidnud tõendamist (otsuse lk 5). Samuti on otsuse motiivides tehtud kahel korral selge viide KarS § 263 p-dele 1,3,4 (otsuse lk 6). Otsuses märgitakse selgesõnaliselt, et U.Z-ile ja L.O-le on esitatud süüdistus avaliku korra raskes rikkumises, mis on pandud toime vägivallaga, relvana kasutatava muu esemega ähvardades ning grupis. Edasiselt märgib kohus, et tuvastamist on leidnud, et süüdistatavad käitusid vägivaldselt, nad kasutasid esemeid relvana ning nad tegutsesid kooskõlastatult (otsuse lk 6). Seega leidis maakohus kohtuotsuse motiivide kohaselt, et süüdistatavate süü neile esitatud süüdistuses on leidnud tõendamist täies mahus. Kummatigi ei kajastu see seisukoht aga kohtuotsuse resolutsioonis, mille kohaselt on U.Z ja L.O tunnistatud süüdi üksnes KarS § 263 p-de 3,4 järgi (vt venekeelne otsus kd 2, tlk 170, selle tõlge kd 3, tlk 2 pöördel).
  4. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei vasta kohtu resolutiivosa järeldused tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, s.o on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. 5 Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et kohtuotsuse resolutiivosa ning motiveeriv osa moodustavad omavahel loogilise terviku, mis peavad olema ühildatavad (s.o nende vahel ei ole lubatav vastuolu esinemine). Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid (vastavasisuline seisukoht RKKKo 3-1-1-55-06; 3-1-1-48-09). Põhimõtteliselt võib ka väita, et käesoleval juhul on maakohus tuvastatud asjaoludest teinud objektiivselt ebaõige järelduse (vt RKKKo 3-1-1-3-11), s.o jätnud isiku teatud süüdistuse punktis süüdi tunnistamata ja seda vaatamata asjaolule, et kohus on leidnud, et isikute süü on leidnud täielikult tõendamist. Seejuures ei ole alust ka väita, et maakohus on U.Z-i ja L.O süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi õigeks mõistnud. Esmaselt läheks selline tõdemus, nagu mainitud, vastuollu kohtuotsuse põhistavas osas sedastatuga. Teiseks tuleb silmas pidada, et vastavalt kohtupraktikale tuleb ka süüdistuse mahu vähenemine selgesõnaliselt väljendada kohtuotsuse resolutiivosas (vt RKKKo 3-1-1-61-08), mida aga ei ole tehtud. Enam kui arusaadav on selle nõude esitamine ümberpööratud juhul, s.o siis, kui isiku süü leitakse olevat tõendatud, kuid see jäetakse kohtuotsuse resolutiivosas kajastamata. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei ole maakohtu otsuse põhiosa ja resolutiivosa omavahel loogiliselt ühildatavad, s.o tegemist on KrMS § 339 lg 1 p 8 sätete rikkumisega. Vastavalt KrMS § 341 lg-le 2 toob see minetus kaasa kohtuotsuse tühistamise ning kriminaalasja tagastamise esimese astme kohtule. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kriminaalasi tühistatud osas saata maakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus.
  5. KrMS § 341 lg 4 sätestab, et juhul, kui ringkonnakohus saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus, tuleb ühtlasi määrata, millises osas kohtumenetlust maakohtus täiendatakse või korratakse. Sisuliselt tähendab see, et eristada tuleb erinevaid kohtumenetluse etappe/staadiume, mis vastavalt seadusele kriminaalasja arutamisel kohtus aset leiavad. Seega sõltub see, millises menetluslikus mahus saata kriminaalasi süüdistuses KarS § 263 pde 1,3,4 järgi maakohtule uueks arutamiseks sellest, kas ja millisel määral aktsepteerib ringkonnakohus süüdistatava apellatsioonis esitatud väiteid. Selles osas selgitab ringkonnakohus järgmist. 8.1 Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on sündmuse faktoloogia tuvastamisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ning tõsikindlalt teinud kindlaks aset leidnud vahejuhtumi kulgemise, seda nii selle põhjuste kui ka edasise käigu osas. Vastuvaidlematu on maakohtu otsuses sedastatu, et mõlemad süüdistatavad on enda ütlustes olnud ebajärjekindlad ning vastuolulised, mis on toonud kaasa nende eeluurimisel antud ütluste avaldamise (vt kd 2, tlk 144 pöördel ning kd 2, tlk 146) ning kuivõrd isikud ei ole suutnud mõistlikult ja kohtule usutavalt enda ütluste muutmise asjaolusid põhjendada, on nende ütlused kui ebausaldusväärsed tõendite kogumist kõrvaldatud. Selline vastuoksus ei iseloomusta aga kannatanute ütlusi ning põhjendatult on loetud tuvastatuks sündmuste käik sellisena, nagu see on kirjeldatud süüdistuses. Maakohtu asjassepuutuvaid seisukohti ei pea ringkonnakohus vajalikuks käesoleval juhul korrata. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus seega, et tõendite uurimine on maakohtus toimunud minetusteta ning apellandi viited uurimiseksperimendi korraldamata jätmise ning täiendavate tunnistajate kohtusse kutsumata jätmise kohta on alusetud. 8.2 Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kriminaalasi tuleb saata maakohtule uueks arutamiseks alates kohtulike vaidluste staadiumist. Seejuures peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et kuigi kriminaalkolleegium luges sündmuste käigu kulgemise sellisena, nagu seda tõendite uurimise tulemusel sedastas maakohus, põhjendatuks, ei võta see süüdistatavatelt ning nende kaitsjatelt kriminaalasja uuel arutamisel ära õigust vaielda vastu neile õiguslikele järeldustele, mida maakohus tegi senises menetluses. Nii võib kahtluse alla seada näiteks selle, kas ja millisel määral tegutsesid U.Z ja L.O sündmuse käigus 6 ühiselt ja kooskõlastatult, s.o kaastäideviijatena (võimalikud nt täideviija ekstsess, aga ka kõrvaltäideviimine). Selles küsimuses saavad menetlusosalised esitada enda seisukohad kohtulike vaidluste käigus. 8.3 Ühtlasi peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et käesoleval hetkel süüdistatavate käitumisele antud õiguslik kvalifikatsioon on ilmselgelt vale, mida tunnistas ringkonnakohtu istungil ka prokurör. Kvalifitseerimaks süüdlase tegevust KarS § 263 järgi, tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti. Iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelga konstateeringuga, et kuriteosündmus toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi (RKKKo 3-1-1-78-05). Isikutevahelise tüli lahendamine võib tõepoolest toimuda ka viisil, et see väljub pelgalt näiteks isikuvastase süüteo raamidest KarS § 121 mõttes ning süütegu kvalifitseeritakse kui avaliku korra raske rikkumine KarS § 263 järgi. Kuid tähele tuleb panna, et sellisel juhul lisandub teole n.ö täiendav mõõde - isikliku tüli lahendamine väljub sellisel juhul toimepanijate, isiklikku laadi konflikti lahendavate poolte sfäärist, ning konflikti lahendamisesse saavad sellisel juhul enda tahte vastaselt kaasatud ka kolmandad, asjasse mittepuutuvad isikud. Toimepanija peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks, et tema käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu KarS §
  6. peatüki tähenduses ning sellisest teadmisest lähtudes valib isikliku konflikti lahendamiseks koha ja viisi, mis võib kaasata ja kaasabki tahtevastaselt konflikti rohkem või vähem määratletud kõrvaliste isikute ringi (RKKKo 3-1-1-15-07). Selleks, et kvalifitseerida asetleidnud vägivallateod avaliku korra rikkumisena, tuleb lisaks vägivalla tarvitamisele seega tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu või et teo järelmid ulatusid avalikku kohta ja kahjustasid seeläbi avalikku korda (RKKKo 3-1-1-24-07). Nimetatud nõuded ei ole käesoleval juhul ilmselgelt täidetud, mistõttu on süüdistatavate käitumisele antud maakohtus juriidiline hinnang vale. See on muuhulgas täiendavaks argumendiks, miks laiendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse piire ka L.O suhtes ning tühistab maakohtu otsuse ka tema süüdimõistmise ja karistamise osas. 8.4 Johtuvalt asjaolust, et ringkonnakohus tuvastas kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mida ei ole võimalik ega lubatud ringkonnakohtul kõrvaldada, on täielikult välistatud prokuröri esitatud seisukoht, et U.Z-i käitumine tuleb ümber kvalifitseerida KarS §

§ 121järgi.

Iseäranis selgeks saab see olukorras, mida kriminaalkolleegium kirjeldas otsuse p-des 6-6.2; nimelt ei ole vägivallateos, mis võiks iseenesest tõepoolest moodustada kehalisele väärkohtlemisele suunatud käitumise (KarS § 263 p 1), kohtuotsuse resolutiivosa kohaselt U.Z-i (ega ka L.O) süüdi tunnistatud. Seega on isikute süüküsimuse lahendamine apellatsioonimenetluses käesoleval juhul välistatud. 8.5 Saates kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus, lasub maakohtul seejuures kohustus järgida KrMS § 268 lg-s 6 sätestatut. Selle sätte kohaselt võib kohus tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui isikul on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Seejuures tuleb kohtul teha enne kohtulike vaidluste toimumist pooltele ettepanek avaldada enda seisukoht kvalifikatsiooni kohta, mida süüdistusaktis ei käsitleta. Tulenevalt U.Z-ile ja L.O-le esitatud süüdistusest tuleb seega kohtumenetluse pooltele anda võimalus vastata sellele, kas süüdistatavate käitumine võib vastata KarS §

§ 121(Kar

S § 263 p 1) ja/või KarS § 120 (KarS § 263 p 3) tunnustele. Kui kohus leiab, et süüdistatava(te) käitumises on realiseeritud mõlemad süüteokoosseisud, tuleb 7 edasiselt lahendada küsimus ka selle kohta, kas tegemist võib olla nn neeldumisega või kui ei, siis kas on tegemist reaal- või ideaalkogumis toimepandud kuriteoga. III 9. Tühistades maakohtu otsuse U.Z-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 p-de 3,4 järgi, tuleb otsus tühistada ka süüdistatavale KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuste osas. Selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse. 9.1 Ringkonnakohus leiab, et U.Z-ile KarS §

§ 215lg 2 p 1 järgi mõistetud karistus – kolm kuud vangistust – tuleb jätta muutmata.

Süüdistatav on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, vaatluse all oleva kuriteo pani ta toime kohtu poolt määratud katseajal, mistõttu on rahalise karistuse mõistmine välistatud. Kohus on mõistnud U.Z-ile karistuse sisuliselt sanktsiooni minimaalmääras ning ringkonnakohus ei tuvastanud asjaolusid, mis tingiks selle täiendava vähendamise. Kõnealuse varavastase süüteo toimepanemisega ei kaasnenud U.Z mingeid kahjulikke tagajärgi, mistõttu on tuginemine KarS § 80 sätetele, mida süüdistatav apellatsioonis taotleb, tervikuna problemaatiline. Täiendavalt selgitab ringkonnakohus, et kriminaalasjas ei ole üleüldse tuvastatud, et U.Z oleks enda käitumise tagajärjel raskelt kannatanud KarS § 80 tähenduses. Tüsistused, mis on kirjeldatud arstitõendis (kd 2, tlk 63: pearinglus, iiveldus, uneprobleemid) ei ole ilmselgelt sellise tähendusega, mis annaks alust kohaldada KarS § 80 sätteid. Sellekohase taotluse jätab ringkonnakohus seega rahuldamata. 9.2 KarS § 65 lg 2 alusel tuleb mõistetud karistusele liita Harju Maakohtu 8.02.2006 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 2 aastat 11 kuud ja 16 päeva vangistust - ning liitkaristuseks kujuneb seega vangistus kestusega 3 aastat 2 kuud ja 16 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb karistusaja hulka arvata eelvangistuses viibitud aeg kestusega 2 päeva ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tuleb U.Z-ile mõista 3 aastat 2 kuud ja 14 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguse osas jätta maakohtu otsus muutmata. Kuivõrd mõistetud liitkaristus on kestuselt pikem kui kaks aastat vangistust, puudub võimalus ka KarS § 69 kohaldamiseks, millele apellant on viidanud, mistõttu täiendavalt ringkonnakohus seda küsimust ei käsitle. IV

  1. Maakohus on mõistnud süüdistatavatelt välja ka menetluskulud (vt kohtuotsuse lk 3). Kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu otsuse, tuleb süüdistatavale mõistlikus suuruses hüvitada see osa menetluskuludest, mida ta on kandnud enda õigustatud seisukohtade esitamisel ja süüdistatava kanda jäävad üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo 3-1-1-73-10). Seejuures on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus (vt nt RKKKo 3-1-1-6-11). Kuivõrd ringkonnakohus saadab kriminaalasja maakohtule osaliselt uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus, leiab kohtukolleegium, et otsustus menetluskulude väljamõistmise kohta tuleb tühistada tervikuna ning küsimuse, kas ja millisel määral peavad süüdistatavad kandma kriminaalmenetlusega kaasnenud kulud, peab lahendama maakohus tervikuna uuesti uue otsuse tegemisel.
  2. Ringkonnakohtu istungil esitas süüdistatava kaitsja taotluse riigi õigusabi korras osutatud õigusteenuse eest tasu väljamõistmiseks summas 134.23 eurot, sh käibemaks 22.37.eurot. Eesti Advokatuuri juhatuse
  3. detsembri 2009 otsusega on kehtestatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi 8 osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“, mida on täiendatud
  4. juulil 2010 jõustunud muudatustega (edaspidi Kord). Korra p 16 kohaselt on määratud kaitsja tasu kriminaalasja apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest 15,98 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 191.73 eurot. Korra p 18 sätestab, et määratud kaitsja tasu kriminaalasja kohtuliku üld- või lihtmenetluse istungil osalemise eest on 15.98 eurot iga poole tunni kohta. 11.1 Taotluses märgib kaitsja, et kohtuvaidlusteks ettevalmistamisele kulus tal kokku 6 pooltundi, mida ringkonnakohus peab kriminaalasja materjalide kogumahtu ning kaitsja esinemist apellatsioonikohtu istungil silmas pidades põhjendatud ajakuluks. Seega tuleb selle eest lugeda põhjendatuks 95.88 euro väljamõistmist, nagu seda taotleb ka kaitsja. Kohtuistung ringkonnakohtus kestis 1 pooltunni, mistõttu tuleb rahuldada ka kaitsja taotlus selle eest 15.98 euro väljamõistmiseks. Seega kujuneb summaks 111.86 eurot, millele lisandub käibemaksuna 22.37 eurot. Lõpliku summana tuleb õigusabi osutamise eest mõista seega välja 134.23 eurot. 11.2 Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 337 lg 2 p 2 alusel, tuleb juhinduvalt KrMS § 185 lg-st 1 jätta kaitsjatasu menetluskuluna riigi kanda.
  5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 337 lg 1 p-st 4 ja lg 2 p-st 2, § 338 p-dest 2, 3, § 339 lg 1 p-st 8, § 340 lg-st 1 ja 3, lg 2 p-st 4 ja 6, § 341 lg-st 2 ja lg-s 4 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus ise osaliselt uue otsuse ja saadab kriminaalasja osaliselt maakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Paavo Randma Einar Vene Maili Lokk 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.