järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks rahaline karistus 80 päevamäära, s.o 2815.20 eurot. Rahaline karistus tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB pank AS, nr 221023778606 Swedbank AS-s või nr 333416110002 Danske Bank A/S Eesti filiaalis, viitenumber 4100065019, selgituseks märkida: „F.O, 1-11-9225, rahaline karistus 31.01.2012 kohtuotsuse alusel“. Rahaline karistus tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. F.O kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
järgi esitatud süüdistust selles, et tema isiklikul pinnal tekkinud tüli käigus 04.06.2011 Tartus, XXX asuvas klubis XXX kasutas füüsilist vägivalda A.V. suhtes, haarates viimasel käega tugevalt kõrist kinni ning pigistades. Sellise tegevusega tekitas F.O A.V. ile füüsilist valu. Süüdistatav F.O ei tunnistanud ennast maakohtus temale esitatud süüdistuses süüdi. Maakohus jõudis kriminaalasjas kogutud tõendite hindamise tulemusena järeldusele, et F.O-le esitatud süüdistus leidis tõendamist. Maakohtul ei olnud põhjust kahelda kannatanu A.V. i ja tunnistaja A.P. ütluste usaldusväärsuses. Ütlustest nähtus, et F.O ründas ööklubi tualettruumis ootamatult A.V. i, pigistades tema kõri ja tekitades talle valu. Nii A.V. i kui ka A.P. ütluste kohaselt pigistati kõrist umbes 10-30 sekundit ning väänati ja suruti pead allapoole. Ootamatu ja tugev haare halvas A.V. i, kes ei saanud ründe ajal häält kasutada. See asjaolu põhjustas A.P. s esialgu arvamuse, et tegu on sõpradega ja ta ei sekkunud. Kannatanu ja tunnistaja ütlused olid ühesed selles, et A.V. otsis hiljem A.P. lt abi ja viimane pakkus seda sellega, et käskis olla enda läheduses. Abi küsimisest sai tunnistaja teada, et WC-s oli tegu rünnakuga. Asjaolu, et 04.06.2011 ööklubi XXX tualettruumis viibisid ühel ajal nii A.V. kui ka F.O, kinnitasid ka tunnistaja M.P. ütlused. Tunnistaja A.O. ütlustest nähtus, et ta vestles kannatanuga ja palus viimasel klubist lahkuda, sest kannatanu kohalolu häiris süüdistatavat. Dokumentaalne tõend, Tartu Maakohtu 13.04.2011 otsus tsiviilasjas nr 2-10-58595 tõendas 2 süüdistatava ja kannatanu vahelist võlasuhet ja kinnitas kannatanu ütlusi, et see oli konflikti põhjuseks. Ka tunnistajate E.S. ja M.P. ütlused kinnitasid kannatanu ütlusi selles, et süüdistatav ei talunud tema klubisolekut ja tahtis, et kannatanu lahkuks klubist. F.O maakohtu istungil antud ütluste usaldusväärsust kontrolliti tema eeluurimisel antud ütluste avaldamisega. Maakohus leidis, et süüdistatava ütlused olid vastuolus nii tema eeluurimisel antud ütluste kui ka teiste tunnistajate ütlustega. Nii eitas F.O eeluurimisel füüsilist kontakti kannatanuga, kuid maakohtus kinnitas, et füüsiline kontakt toimus. Erinevust põhjendas süüdistatav sellega, et tema pidas eeluurimise ajal antud ütlustes füüsiliseks kontaktiks seda, kui keegi lööb, maadleb või viskab pikali. Ööklubis toimus aga rinnust kinni haaramine, mida ta füüsiliseks kontaktiks ei pidanud. Samuti esines erinevus ütluste vahel selles, et eeluurimisel väitis süüdistatav kontakti kirjeldades, et see leidis aset siis, kui ta liikus WC poole. Kohtuistungil aga kinnitas, et võttis A.V. ilt rinnust kinni tualettruumist väljudes. F.O põhjendas vastuolu sellega, et ülekuulamise ajal ei saanud ta täpselt aru, mis asjaoludel teda süüdistatakse. Maakohus leidis, et F.O vastuolusid põhjendavad seletused ei olnud asjakohased ning vastuolud jäid kõrvaldamata. Vastuolu esines ka F.O ja A.O. antud ütlustes. A.O. ütluste kohaselt vestles ta A.V. iga pärast seda, kui F.O rääkis konfliktist, mis toimus tualettruumide juures ja kuhu oli segatud ka turvamees. F.O andis kohtus ütlusi, et A.O. vestlus A.V. iga toimus enne tualettruumide juures toimunud konflikti. Eeltoodud põhjustel hindas maakohus F.O ütlusi mitteusaldusväärseteks ja jättis need kõrvale. Kannatanu A.V. i kõrist pigistamist ja talle sellega valu tekitamist kinnitasid maakohtu hinnangul tunnistaja A.P. ütlused ja dokumentaalne tõend – TÜ Kliinikumi 08.06.2011 tõend. Tõendi andmetel pöördus kannatanu A.V. TÜ Kliinikumi, kus häälepaeltel tuvastati väikesed täppverevalumid. Maakohus leidis, et pehmete kudede muljumine oli otseses põhjuslikus seoses süüdistatava vägivallateoga. Kannatanut pigistati kätega kõrist vähemalt 10 sekundit. Selle tegevusega tekitati kannatanule valu, millega on täidetud KarS § 121 objektiivne koosseis. KarS § 121 subjektiivne koosseis eeldab vähemalt kaudset tahtlust. Maakohus leidis, et F.O, hoides kätega tugevalt ümber A.V. i kõri, pidi võimalikuks pidama, et tekitab sellega A.V. ile valu. Seega oli F.O vähemalt kaudne tahtlus KarS § 16 lg 4 mõttes ja subjektiivne koosseis on täidetud. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Karistuse mõistmisel juhindus maakohus KarS §-st 56. Maakohus ei tuvastanud F.O karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohus võttis arvesse, et tegu oli kergemat liiki kehalise väärkohtlemisega, millega tekitati valu. Samuti leidis maakohus, et kuna tegu on esimese süüdimõistva kohtuotsusega, siis tuleb F.O karistada kergemaliigilise karistuse – rahalise karistusega. Kuna isik on esmakordselt kohtu all ja tegu ei ole suure süüga kuriteoga, on rahaline karistus maakohtu hinnangul piisav, täitmaks karistuse üld- ja eripreventiivset eesmärki. Maakohus leidis eeltoodut arvestades, et F.O-le mõistetav rahaline karistus peaks jääma ligikaudu 1/3 tasemele sanktsiooni ülemmäärast. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu 3 Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega F.O temale esitatud süüdistuses õigeks mõista. Alternatiivselt palub kaitsja vähendada F.O-le mõistetud karistust olulisel määral. Apellant leiab, et F.Ouleb KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises tõendamatuse tõttu õigeks mõista. Maakohus on apellandi arvates eiranud süütuse presumptsiooni ja tõlgendanud kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Mingeid sisulisi põhjendusi esitamata tõlgendas kohus kannatanu ja ainukesena väidetavat kuriteosündmust vahetult näinud tunnistaja A.P. üksteisele vastukäivad ütlused süüdistava kahjuks. Apellant leiab, et küsimus ei ole vaid ühes või mõnes väikeses detailierinevuses, vaid kannatanu ja tunnistaja ütlustes esinevad mitmed olulised vastuolud, mistõttu nende ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks. Samuti on apellandi arvates kummaline, et A.P. kauaaegse džuudotreeneri ja tegevsportlasena ei sekkunud 10-30 sekundi pikkusesse jõhkrasse kõrist kägistamisse, seda enam, et kägistati tema sõpra. Kusjuures A.P. seisis kitsas tualettruumis 2-3 meetri kaugusel kannatanust ja kägistajast. A.P. väide, et ta ei sekkunud, kuna ta arvas, et kannatanu sõber teeb nalja, ei ole apellandi arvates antud kontekstis veenev. Lisaks seab tunnistaja A.P. ütluste usaldusväärsuse apellandi arvates kahtluse alla asjaolu, et ta ei tundnud kohtusaalis süüdistatavat ära, kuigi ta oli väidetavalt oma sõbra vastu suunatud vägivallaakti tunnistajaks. Kannatanu ja tunnistaja A.P. ütluste usaldusväärsuse seavad apellandi arvates kahtluse alla ka tunnistaja M.P. ütlused, mis riimuvad F.O ütlustega. Apellant märgib, et kannatanu pöördus vaatamata oma väidetavatele vaevustele arsti poole alles 4 päeva pärast väidetavat kõrist muljumist ning sellele mõttele tuli ta alles uurija soovitusel. Arsti poole pöördumine alles 4 päeva pärast väidetavat tugevat muljumist viitab apellandi hinnangul sellele, et kannatanul ei saanud väidetava kuriteosündmuse käigus tekkida tema poolt väidetud vigastusi-vaevusi. Samuti toob apellant esile vastuolu kannatanu poolt kohtuistungil väidetu ja TÜ Kliinikumi 08.06.2011 tõendis toodu vahel. Nimelt on tõendis märgitud, et kannatanu saab neelata ja süüa, aga istungil väitis ta, et ta ei saanud pärast kuriteosündmust süüa. Eeltoodust järeldab apellant kannatanu tahet F.O alusetult süüstada. Apellant märgib, et maakohus on jätnud tähelepanuta, et TÜ Kliinikumi arst ei tuvastanud kannatanu kaelal väliseid vigastusi ega muljumisjälgi. Kannatanu ja tunnistaja ütluste kohaselt hoiti kannatanut kuni 30 sekundi jooksul kõrist nii tugevalt, et ta ei saanud teha häält ega ennast isegi liigutada. Selline kõrist hoidmine ei ole isegi üldise tavateadmise kohaselt võimalik ilma, et kaelale tekiks mingeid muljumisjälgi. Eriti asjakohatu ja põhjendamatu on maakohtu väide, et kõnealune arstitõend tõendab F.O süüd. Ka ilma eksperdiarvamuseta on apellandi arvates selge, et ilma välise tugeva muljumiseta ei ole võimalik põhjustada sügaval kõris asuvatele häälepaeltele täppverevalumeid. Kuna kohus ei peagi kõiki elulisi asjaolusid tuvastama tõendite abil, siis oli apellandi arvates alust eeldada, et kohus analüüsib arstitõendis toodud asjaolusid elulise usutavuse aspektist. Seetõttu ei olnud apellandil ka vajadust ekspertiisi taotleda või lihtsalt kõrva-nina-kurguarstilt arvamust küsida. Kuna kohus siiski tegi ülaltoodud järeldused, peab apellant vajalikuks kõrva-nina-kurguarsti arvamuse esitamist ning taotleb selle toimiku materjalide juurde lisamist. Seoses vastuoludega süüdistatava kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlustes märgib apellant, et kahtlustataval on valitud kaitsetaktikast lähtuvalt õigus anda endale sobivaid ütlusi või nende andmisest keelduda. Sellist õigust ei muuda olematuks ka see, et kaitsja viibis kahtlustava ülekuulamise juures. Apellant lisab, et süüdistatav on seletanud, miks ta ei pidanud rinnust haaramist füüsiliseks kontaktiks. Süüdistava ütlustest ei saa kuidagi järeldada, et ta oleks võtnud omaks kannatanu kõrist pigistamise-hoidmise. Teise vastuolu osas, s.o kas kontakt leidis aset WC-sse minnes või sealt tulles, leiab apellant, et tegemist ei ole sellise vastuoluga, mis seaks kahtluse alla asjaolud, et konflikt toimus väljaspool WC-d ja et 4 süüdistatav haaras kannatanul rinnust, mitte kõrist. Tunnistaja M.P. ja F.O ütlused kinnitavad, et F.O haaras kannatanut rinnust, mitte kõrist ning sellele eelnes kannatanupoolne seljatagant koputamine F.O õlale. Apellant rõhutab, et maakohus on lubamatult jätnud tähelepanuta ja analüüsimata asjaolu, et M.P. ütluste kohaselt oli konflikti algatajaks kannatanu. Lisaks riimuvad M.P. ütlused F.O kohtus antud ütlustega selles osas, et konflikt leidis aset WC eesruumis ning pärast seda, kui F.O ja kannatanu olid WC-st väljunud. Apellant rõhutab, et isegi kui jätta F.O ütlused arvestamata, siis ei saa arvestamata jätta tunnistaja M.P. usaldusväärseid ütlusi, kes ööklubi administraatorina sündmust videolindilt nägi. Samuti on apellant seisukohal, et nimetatud vastuolud ei neutraliseeri tõendite hindamise seisukohast vaadatuna kõiki väljatoodud kõrvaldamata kahtlusi, mis on tekkinud F.O süüdiolekus. Kuna tunnistaja A.O. ei ole süüdistava ja kannatanu vahelist konflikti näinud, ei saa ta seetõttu selle toimumise asjaolude kohta mingeid ütlusi anda. Teda ei saa pidada kuriteosündmuse osas oluliseks tunnistajaks ning seetõttu ei saa pidada oluliseks ka A.O. ja F.O ütluste vahelist vastuolu. Samas tuleneb A.O. ütlustest, et kannatanu otsis ööklubis F.O-ga agressiivselt kontakti. A.O. sõnade kohaselt vestles ta kannatanuga, et viimane hoiaks F.O-st eemale ning ei läheneks F.O-le. A.O. ütlused seavad apellandi arvates kahtluse alla kannatanu väited selle kohta, et ta vajas pärast konflikti F.O eest kaitset. Kannatanu agressiivset käitumist tõendavad ka kohtutoimikus olev kuriteoteade, teade kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta, F.O esindaja kaebus prokuratuuri ja prokuröri määrus, millega jäeti kaebus rahuldamata. Nimetatud prokuratuuri määruses on kaebust lahendanud prokurör sedastanud, et kannatanu küll ähvardas F.O, kuid selline ähvardus ei ole tõsiseltvõetav ning seetõttu menetlust ei alustatud. Seega isegi, kui kannatanu tegevuses ei tuvastatud kuriteo tunnuseid, on kannatanu käitunud provokatiivselt ja ähvardavalt ning teinud seda ka pärast väidetava kuriteo toimepanemist F.O poolt. Veel leiab apellant, et F.O-le mõistetud karistus on mittevastavuses F.O-le inkrimineeritud kuriteo raskuse ja tema isikuga. Apellant leiab, et maakohtu poolt karistuse mõistmisel toodud motiivid ei anna alust määrata sellises summas rahalist karistust, sest see ei vasta üldlevinud kohtupraktikale. Apellandi hinnangul tuleks arvestada asjaolu, et ei ole esitatud ühtegi usaldusväärset tõendit selle kohta, et kannatanul oleks esinenud mingeid vigastusi või kasvõi muljumisjälgi või et ta oleks veel pärast väidetavat kurteosündmust valu talunud. Isegi, kui kannatanu oleks tundnud kõrist pigistamise hetkel füüsilist valu, siis ei ole see võrreldav tavapäraste juhtumitega, mis reeglina on vigastustelt tõsisemad (nt lõualuumurd jms). Tegelikult on sellise vähese intensiivsusega ründe puhul erakordne, et isik üldse pöördub politseisse. Apellant leiab, et kohtupraktika ei peaks soodustama hetkelise valu põhjustamise karistamist absoluutarvudes nii suurte rahaliste karistuste määramisega. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid kaitsja ja süüdistatav kaitsja poolt esitatud apellatsiooni juurde ning palusid maakohtu otsuse tühistada ja F.O õigeks mõista või vähendada F.O-le maakohtu otsusega mõistetud karistust. Prokurör vaidles kaitsja apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri seisukohad ning tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et F.O kaitsja apellatsioon on põhjendatud osaliselt, s.o F.O-le maakohtu otsusega mõistetud karistuse osas. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb nimetatud osas tühistada ning vähendada F.O-le mõistetud karistust. 5 Süüdistatava F.O süüditunnistamise osas on maakohtu otsus ringkonnakohtu hinnangul seaduslik ja põhjendatud ning muutmisele ei kuulu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p 1, 2 alusel igakülgselt analüüsinud F.O-le esitatud süüdistust ning põhjendatult leidnud, et see on tõendamist leidnud. Maakohus arutas F.
järgi esitatud süüdistust selles, et tema kasutas 04.06.2011 Tartus asuvas klubis XXX füüsilist vägivalda A.V. i suhtes, haarates viimasel käega kõrist tugevalt kinni ning pigistades, millise tegevusega tekitas F.O kannatanule füüsilist valu. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada kuriteosündmuse tehiolusid, s.o kuriteo toimepanemise kohta ja viisi. Nimelt nähtub kaitsja apellatsioonist ning ringkonnakohtu istungil avaldatud seisukohtadest, justkui oleks süüdistatava ja kannatanu vaheline konflikt leidnud aset hoopis tualettruumi ees, mitte tualettruumis, ning süüdistatav haaras kannatanut rinnust, mitte kõrist nagu on märgitud süüdistuses. Seejuures tugineb kaitsja tunnistaja M.P. ja süüdistatava ütlustele ning asjaolule, et ei kannatanu, süüdistatav ega tunnistajad pole väitnud, et süüdistatava ja kannatanu vahel oleks aset leidnud kaks füüsilist kontakti. Ringkonnakohus, hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et süüdistuses märgitud ning kaitsja poolt kirjeldatud konfliktide näol on tegemist kahe järjestikuliselt aset leidnud intsidendiga, millest süüdistus on F.O-le esitatud vaid esimeses, s.o tualettruumis aset leidnud sündmustes. Nii nähtub kannatanu ja tunnistaja A.P. ütlustest, et ööklubi tualettruumis rünnati A.V. i ootamatult, pigistades tema kõri ja tekitades talle valu. Kannatanu A.V. i ütlustega on tõendatud, et ründajaks oli F.O. Asjaolu, et F.O ja A.V. viibisid samal ajal tualettruumis, kinnitavad ka tunnistaja M.P. ütlused, kes nägi turvakaamera salvestiselt neid koos tualettruumist väljumas. Seejärel järgnesid sündmused, mida süüdistatav ning tunnistaja M.P. on oma ütlustes kirjeldanud, s.o A.V. järgnes tualetist väljudes F.O-le ja koputas talle õlale, mispeale F.O keeras ringi ja haaras A.V. il rinnust. Asjaolu, et kannatanu, süüdistatav ega tunnistajad pole kahe füüsilise kontakti asetleidmist kinnitanud, ei lükka ringkonnakohtu järeldust ümber. Kuivõrd tualettruumis ei ole turvakaamerat, ei saanud tunnistaja M.P. seal aset leidnud sündmusi, s.o kõrist haaramist, ka videosalvestiselt näha. Tunnistaja A.P. ei saanud jällegi näha tualettruumi ees aset leidnud intsidenti, kuivõrd tema lahkus tualettruumist natuke enne A.V. i (tl 40). Seega on kumbki tunnistaja näinud erinevaid sündmusi, mistõttu M.P. ütlused ei sea kannatanu ja A.P. ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ega vastupidi. Asjaolu, et kannatanu pole oma ütlustes maininud tualettruumi ees aset leidnud konflikti, on ringkonnakohtu arvates seletatav sellega, et A.V. ei pruukinud seda tualettruumis toimunu valguses oluliseks pidada, kuna haare rinnust toimus lühiajaliselt ega olnud võrreldav varasema kõrist pigistamisega tekitatud valuga. Süüdistatava F.O poolt varasema intsidendi, s.o kannatanul kõrist haaramise, eitamine on ringkonnakohtu hinnangul suunatud oma süü vähendamisele ning vastutusest vabanemisele. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus ööklubi XXX tualettruumis aset leidnud ning süüdistuses kirjeldatud sündmuste tõendatust. Seejuures nõustub ringkonnakohus prokuröriga selles, et kohus saab otsuse tegemisel tugineda eelkõige kannatanu, süüdistatava ja tunnistaja A.P. ütlustele, kes viibisid vahetult sündmuse toimumise juures. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et maakohus on põhjendamatult tõlgendanud kannatanu ja tunnistaja A.P. üksteisele vastukäivad ütlused süüdistatava kahjuks, eirates sellega süütuse presumptsiooni. Kaitsja hinnangul on kannatanu ja tunnistaja ütlused vastuolude tõttu ebausaldusväärsed, mistõttu maakohus poleks tohtinud neile otsuse tegemisel tugineda. 6 Ringkonnakohus leiab, et mitte igasugused vastuolud isikute ütlustes ei too kaasa ütluste ebausaldusväärseks tunnistamist ja tõendikogumist välja jätmist, vaid antud ütlused peavad erinema olulises osas. Vastupidiselt kaitsjale on ringkonnakohus seisukohal, et käesoleval juhul ei anna apellatsioonkaebuses esile toodud kannatanu ja tunnistaja A.P. ütluste lahknevused alust kahelda nende usaldusväärsuses. Väljatoodud vastuolud on ringkonnakohtu arvates ebaolulised ega hõlma tõendamiseseme seisukohalt tähtsust omavaid asjaolusid. Lisaks on kaitsja esile toonud ka erinevused, mis ei ole ringkonnakohtu hinnangul üldse käsitletavad vastuoludena. Nii puudub ringkonnakohtu arvates kannatanu ja tunnistaja ütlustes vastuolu selles, kas A.P. oli kõrist haaramise hetkel juba tualetis või mitte. Kannatanu ütlustest nähtub üksnes see, et ajal, mil teda kõrist pigistati, oli A.P. juba tualetis (tl 29). A.P. tualetti sisenemise hetke kohta pole kannatanu aga osanud täpseid ütlusi anda. Samuti puudub vastuolu A.V. i ja A.P. ütlustes tualetist väljumise kohta – A.P. ütluste kohaselt lahkus tema tualetist enne A.V. i, kes tuli väikese vahega järgi (tl 40). F.O lahkumise aja kohta pole A.P. ütlusi andnud ja seega puudub ka vastuolu kannatanu ütlustega, mille kohaselt väljus viimane tualetist koos F.O-ga (tl 29). Ringkonnakohtu hinnangul puudub vastuolu ka kannatanu ja tunnistaja A.P. ütlustes selle kohta, kas rünne leidis aset WC poti või plekkvanni kohal, kuivõrd ülejäänud sündmuse asjaolusid käsitlevad ütlused annavad aluse arvata, et mõlemad isikud pidasid tegelikult silmas pissuaari ning väljendasid end seejuures ebatäpselt. Kaitsja arvates seab sündmuse toimumise süüdistuses kirjeldatud viisil kahtluse alla ka asjaolu, et A.P. kauaaegse džuudotreenerina ei sekkunud 10-30 sekundit kestvasse jõhkrasse kõrist kägistamisesse, seda eriti olukorras, kus kannatanuks oli tema sõber. Siinkohal juhib ringkonnakohus esmalt tähelepanu asjaolule, et kägistamise kestus on oletuslik, kuivõrd kannatanu pole osanud seda täpselt määratleda (tl 26 pöördel, 29). Ka tunnistaja A.P. ütlustest nähtub, et sündmus ei kestnud kaua, kestis vaid hetke (tl 33 pöördel). Võttes veel arvesse, et rünnak toimus ootamatult, kannatanu ei jõudnud sellele reageerida ega abi paluda, puudub alus eeldada, et A.P. oleks pidanud sündmustesse sekkuma. Millegagi ei ole ümber lükatud A.P. väide, et ta ei mõistnud algul, et tegemist oli ründega. Kuivõrd F.O näol oli tegemist A.P. le võõra isikuga (ta ei olnud teadlik A.V. i ja F.O võlasuhtest) ning ründele ei eelnenud süüdistatava ja kannatanu vahelist sõnavahetust, võis A.P. arvata, et tegemist on A.V. i sõbraga. Kahtlusi A.P. ütluste usaldusväärsuses tekitab kaitsja arvates ka asjaolu, et ta ei tundnud süüdistatavat kohtusaalis ära. Ringkonnakohus kaitsja seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus võtab siinkohal arvesse, et F.O näol oli tegemist A.P. le võõra inimesega, keda ta nägi ründe toimumise hetkel esmakordselt ning üksnes lühiajaliselt. Seejuures ei saanud A.P. tualetis koheselt aru, et tegemist oli ründega, mistõttu on usutav, et ta ei pööranud süüdistatava välimusele erilist tähelepanu. Hiljem tunnistaja süüdistatavat klubis enam ei näinud (tl 33 pöördel). Lisaks tuleb arvesse võtta sündmuse asetleidmise ja kohtuistungi toimumise vahele jäävat ajavahemikku, mis raskendab juhtunu täpsete asjaolude, sh süüdistatava väljanägemise, meenutamist. Prillide kandmine pole ringkonnakohtu hinnangul selline iseäralik asjaolu, mille järgi A.P. oleks pidanud süüdistatava tingimata ära tundma. Süüdistatava F.O ütluste osas on kaitsja seisukohal, et maakohus on need põhjendamatult ebausaldusväärseteks tunnistanud ja otsuse tegemisel kõrvale jätnud. F.O andis maakohtus ütlusi, milles ta kinnitas A.V. iga füüsilise kontakti, s.o rinnust haaramise, toimumist ning väitis, et see leidis aset tualetist väljudes. 7 Süüdistatava ütluste usaldusvääruse kontrollimiseks avaldati maakohtu istungil KrMS § 294 alusel osaliselt tema eeluurimisel antud ütlused, milles ta eitas A.V. iga igasuguse füüsilise kontakti esinemist ning väitis, et intsident tualeti juures leidis aset siis, kui ta liikus tualeti poole. Riigikohus on oma varasemas praktikas rõhutanud, et kui isiku poolt kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes esinevad diametraalselt lahknevad erinevused ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta (vt nt 3-1-1-113-06). Ringkonnakohus leiab, et F.O eeluurimisel ja maakohtus antud ütluste vahel esinevad diametraalsed vastuolud. Samuti on ringkonnakohus seisukohal, et F.O pole suutnud ütluste erisuste põhjuseid mõistusepäraselt selgitada. Nii on F.O ütluste lahknemist põhjendanud sellega, et ei pidanud kohtueelses menetluses ütlusi andes müksamist või toksamist ega rinnust haaramist füüsiliseks kontaktiks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole süüdistatava selgitus veenev. F.O maakohtus antud ütlustest nähtub, et ta võttis A.V. il rinnust kinni, küsis, miks viimane teda rahule ei jäta, ning võib-olla rebis teda särgist. Sellistel asjaoludel ei ole ringkonnakohtu jaoks usutav, et süüdistatav ei pidanud seda füüsiliseks kontaktiks. Süüdistatava selgitused konflikti asetleidmise aja kohta (tualeti poole või sealt välja liikudes) on ringkonnakohtu arvates otsitud, mistõttu need ei selgita veenvalt ütlustes esinevat vastuolu. Kuivõrd süüdistatav andis nii eeluurimisel kui ka maakohtus ütlusi sama intsidendi, s.o rinnust haaramise, kohta, on alusetu tema põhjendus, et vastuolu on tingitud sellest, et ta ei saanud aru, milles teda süüdistati. Eelnevast lähtuvalt on maakohus põhjendatult leidnud, et süüdistatava ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks ega neile otsuse tegemisel tugineda. Apellatsioonis taotles kaitsja kriminaalasja materjalide juurde AS Rakvere Haigla poolt 15.11.2011 väljastatud tõendi lisamist, millest nähtub, et kõri välise muljumise teel ei ole häälepaeltele täppverevalumite teke võimalik ilma muude väliste vigastuste tunnusteta (tl 72). Kuivõrd kannatanu A.V. i kaelal ei tuvastatud väliseid vigastusi ega muljumisjälgi, on kaitsja seisukohal, et A.V. il TÜ Kliinikumi 08.06.2011 tõendiga (tl 27) tuvastatud vigastused (häälepaelte täppverevalumid) ei saanud tekkida kõrist kägistamise tulemusena. Kuigi ringkonnakohus rahuldas kaitsja taotluse ja võttis esitatud tõendi asja materjalide juurde, on kohus seisukohal, et see ei lükka ümber TÜ Kliinikumi 08.06.2011 tõendiga tuvastatud asjaolusid. Esitatud tõendi näol on tegemist mitteõiguslikke eriteadmisi sisaldava dokumendiga, mida kohtul tuleb hinnata koos kriminaalasjas kogutud muude tõenditega nende kogumis. Seejuures ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Ringkonnakohus on seisukohal, et TÜ Kliinikumi poolt väljastatud epikriis ja AS Rakvere Haigla peaarsti poolt kaitsjale esitatud arvamus ei ole omavahel vastuolus, kuivõrd epikriis sisaldab üksnes valvearsti poolt patsiendi läbivaatamisel tuvastatud asjaolusid ning selles ei anta hinnangut täppverevalumite tekkepõhjuste kohta. Lisaks on Riigikohtu praktikas asutud seisukohale, et patsiendikaart kui dokument tuleb lugeda lubatavaks tõendiks üksnes osas, mis puudutab kannatanul tuvastatud kehavigastusi. Patsiendikaardil sisalduv muu teave tõendamiseseme asjaolude kohta ei ole hõlmatud arsti eriteadmiste ja pädevusega. Sisuliselt on tegemist kannatanu ütlustega tõendamiseseme asjaolude (nt teo toimepanijad ja toimepanemise viis) kohta, mille arst kandis patsiendikaardile kannatanu poolt arstile antud seletuse järgi (vt RKKKo 3-1-1-67-10). Lisaks on ringkonnakohus seisukohal, et kuivõrd F.O-le ei ole esitatud süüdistust A.V. i tervise kahjustamises, vaid talle valu tekitamises, ei ole oluline tuvastada põhjuslikku seost F.O tegevuse ja kannatanul tervisekahjustuse tekkimise vahel. Oluline on üksnes see, et F.O poolt kannatanu kõrist haaramise ja pigistamise tulemusena tundis A.V. valu. Seega ei 8 oma kaitsja poolt ringkonnakohtule esitatud AS Rakvere Haigla tõend süüdistatava teo kvalifitseerimisel tähtsust. Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja A.P. ja kannatanu A.V. i ütlustega on tõendatud, et F.O kägistas kannatanut kõrist. Haare oli nii tugev, et A.V. il polnud võimalik häält kasutada ega ennast ootamatu ründe vastu kaitsta. A.V. on andnud maakohtus ütlusi, mille kohaselt tekitas F.O talle kõrist haaramise ja väänamisega suurt valu. Ringkonnakohtul puudub alus kannatanu sellekohastes ütlustes kahelda. Olukorras, kus kannatanut pigistati kõrist nii tugevalt, et ta ei suutnud häält teha, on kannatanu eeltoodud ütlused ringkonnakohtu arvates ka eluliselt usutavad. Kõigest eeltoodust lähtuvalt on ringkonnakohus seisukohal, et F.O süü temale KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses on tõendamist leidnud. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et F.O-le maakohtu poolt mõistetud karistus on mittevastavuses kuriteo raskuse ja süüdimõistetu isikuga. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega karistusliigi valiku osas, kuid leiab, et mõistetud karistusmäär on süüdistatava süüd arvestades liiga kõrge. Kohus tunnistas F.O süüdi kergemat liiki kehalises väärkohtlemises, millega põhjustati kannatanule valu. Süüteoga ei kaasnenud tõsiseid kehavigastusi ega raskeid tagajärgi. Tegemist oli ringkonnakohtu hinnangul väheintensiivse ründega, mis arvestades süüdistatava isikut (F.O ei ole varem kriminaalkorras karistatud) ei õigusta rahalise karistuse mõistmist 150 päevamäära suuruses summas. Ringkonnakohus on seisukohal, et F.O-le mõistetud karistust tuleb vähendada ning põhjendatud on mõista talle karistuseks rahaline karistus 80 päevamäära, s.o 2815.20 eurot. Mõistetav karistus on ringkonnakohtu hinnangul piisav, täitmaks ka karistuse üldpreventiivset eesmärki – ühiskonnale signaali saatmist, et kehaline väärkohtlemine ei ole lubatud ega aktsepteeritav käitumisviis. Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 9 Paavo Randma
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.