lg 1 alusel mõistetud karistuse kaetuks lugemises Harju Maakohtu 25.10.2011.a otsusega mõistetud raskema karistusega. Teha uus otsus: KarS §
lg 1 alusel lugeda mõistetud karistus 4 kuud ja 20 päeva kaetuks Harju Maakohtu 22.03.2012.a otsusega mõistetud karistusega – 8 kuu vangistusega, millest arvata maha eelmise kohtuotsuse järgi ärakantud karistus 3 kuud ja 4 päeva. Kandmata karistuseks jääb 4 kuud ja 26 päeva vangistust. Täpsustada kohtuotsuse resolutiivosa ja lugeda Harju Maakohtu 25.03.2012.a otsuse asemel õigeks Harju Maakohtu 22.03.2012.a otsus. Täpsustada kohtuotsuse põhiosa ja lugeda karistuse mõistmise põhjendustes S. Kasjenko asemel õigeks H.H. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Kannatanul on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu 13.04.2012.a otsusega tunnistati H.H süüdi KarS § 199 lg 2 p 5, 8, 9 järgi (17.07.2011 ja 12.08.2011 episoodid) ja talle mõisteti karistuseks 7 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 4 kuud ja 20 päeva vangistust. KarS §
lg 1 alusel loeti mõistetud kergem karistus kaetuks Harju Maakohtu 25.10.2011.a otsusega mõistetud raskema karistusega 1 aasta vangistust. KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi (11.04.2012.a episood) tunnistati H.H süüdi ja karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 8 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 25.03.2012.a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse – 4 kuud ja 26 päeva – võrra ning liitkaristuseks mõisteti 1 aasta ja 26 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 11.04.2012.a. H.H tunnistati KarS § 199 lg 2 p 5,8,9 järgi süüdi selles, et olles varem varguste toimepanemise eest 6-l korral karistatud, varastas taas 17.07.2011 Tallinnas Kohtu 10 asuvas OÜ-le Baltic Suveniir kuuluvast kauplusest hõbeehteid kokku 220 euro väärtuses; 12.08.2011 Tallinnas Lühike jälg 1/Rüütli 2 asuvas OÜ-le Galerii Kaks kuuluvast kauplusest varastas ta kaks vaasi ning väljus kauplusest. Olles tänaval ja saades aru, et müüja avastas varguse, hakkas varastatud kaubaga põgenema, kuid kuritegu jäi tema poolt lõpule viimata, kuna kartes kinnipidamist viskas ta õlakoti koos varastatud kaubaga maha ja jooksis edasi. KarS § 25 lg 2 - 199 lg 2 p 9 järgi tunnistati H.H süüdi selles, et ta 11.04.2012 Tallinnas Sõle 27 asuvas Rimi Eesti Food AS-ile kuuluvas kaupluses püüdis varastada 6 pakki kohvi maksumusega kokku 24,90 eurot, kuid tema kuritegu jäi lõpule viimata, kuna ta peeti turvatöötaja poolt kinni. Maakohus leidis, et H.H süü on tõendatud. Karistuse mõistmisel arvestas kohus kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, raskendavate asjaolude puudumist. Kuivõrd süüdistatavat on korduvalt karistatud, sealhulgas paljude väärtegude eest, mõistetud rahatrahvid on tasumata, leidis kohus, et rahalise karistuse mõistmine on välistatud. H.H on jätkanud kuritegude toimepanemist ka katseajal. Kohus välistas ka KarS § 69 kohaldamise, sest H.H on narkootikume tarvitav isik. APELLATSIOONI SISU. H.H vaidlustab maakohtu otsuse üksnes karistuse mõistmise osas ja leiab, et 8 kuud ühe kuriteoepisoodi eest on väga range. Eelmise kohtuotsusega mõisteti talle 8 kuud vangistust viie episoodi eest. Oma süüd ta tunnistab ja lubab mitte enam kuritegusid toime panna. 2 Kaitsja esitas apellatsiooni kohta seisukoha, milles toetab apellatsiooni, kinnitab, et H.H kahetseb, leiab, et võimalusel võiks liitkaristuse üldkasuliku tööga asendada. H.H on asunud emaga suhtlema soovib edaspidi ema juures elada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide, apellatsiooni ja kaitsja seisukohaga, leiab, et apellatsioon rahuldamisele ei kuulu, kuid apellatsioonist sõltumata tuleb korrigeerida H.H-le mõistetud liitkaristust. Maakohus on mõistetud karistust, sealhulgas vangistuse määra igakülgselt põhjendanud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei sisalda apellatsioon ühtki tõsiseltvõetavat argumenti, mis võiks kuidagi H.H olukorda leevendavalt mõjutada. Kohtukolleegium rõhutab, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid KarS § 56 väärale kohaldamisele, ei esine. Kohus on arvestanud kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist. Olukorras kus isik paneb vaatamata talle mõistetud karistustele jätkuvalt toime uusi samaliigilisi kuritegusid, ei ole tal alust ootuseks, et uute kuritegude eest mõistetavad karistused peaksid olema samaväärselt leebed. Tuleb märkida sedagi, et KarS § 199 lg 2 näeb ette vangistuse kuni viie aastani ning seda arvestades saab H.H-le mõistetud 8-kuulist vangistust pidada pigem sanktsiooni alammäära lähedaseks, mille leevendamiseks puudub igasugune alus. Maakohus on mõistetud karistust ja selle reaalse ärakandmise möödapääsmatust igakülgselt põhjendanud. Siinjuures peab kohtukolleegium veel vajalikuks rõhutada, et kui kohus on karistuse mõistmisel otsustanud vangistuse kasuks, on Eesti karistusõigussüsteemis võetud aluseks, et see pööratakse ka täitmisele. Kohtupraktikas on üheselt juurdunud seisukoht, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Kohtukolleegiumi hinnangul puudub H.H puhul käesolevas süüdistusasjas alus nii ühest kui teisest karistusest tingimisi vabastamise alusest rääkimiseks. Teda on varem korduvalt karistatud, tema suhtes on juba KarS § 73 ja 74 sätteid kohaldatud, kuid H.H ei ole neist meetmeist järeldusi teinud. Põhjendatult on maakohus leidnud ka seda, et süüdistatava suhtes KarS § 69 kohaldamise materiaalsed eeldused puuduvad – üldkasulik töö ei sobi isikutele, kellel on sõltuvusprobleeme narkootikumide, alkoholi vms suhtes. H.H on üle kümne korra karistatud NPAS § 15’ 1 alusel. Kohtukolleegium on seisukohal, et H.H-le mõistetud karistuse tühistamiseks apellatsioon alust ei anna. Apellatsioonist väljuvalt peab aga kohtukolleegium vajalikuks korrigeerida H.H-le KarS §
64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristust. Maakohus on H.H-le mõistnud 17.07.2011.a ja 12.08.2011.a episoodide eest kandmisele kuuluvaks karistuseks 4 kuud ja 20 päeva vangistust. Et need episoodid on toime pandud enne 25.10.2011. a kohtuotsust, siis kohaldas kohus õigesti KarS § 65 lg 1 sätteid, kuid jättis tähelepanuta, et 25.10.2011.a otsusega mõistetud karistust on juba arvestatud Harju Maakohtu 22.03.2012.a otsuses. Viimatinimetatud otsusega mõistetud karistus 3 3 kuud ja 10 päeva vangistust on Harju Maakohtu 25.10.2011.a otsusega mõistetud karistusega 8 kuud vangistust kaetuks loetud. Seega ei oma 25.10.2011.a otsus vaidlustatud asjas karistuse mõistmise juures tähendust, kuivõrd selle otsusega mõistetud karistus sisaldub juba 22.03.2012.a otsusega mõistetud karistuses. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et 25.10.2011.a otsusega ei mõistetud H.H-le karistuseks mitte 1 aasta vangistust, nagu maakohus on sedastanud, vaid 8 kuud vangistust. Kuivõrd eelpool märgitud kaks kuriteoepisoodi pani H.H toime enne 22.03.2012.a otsuse kuulutamist, siis tuleb liitkaristus moodustada viimatinimetatud otsusega mõistetud karistusest ja käesoleva otsusega mõistetud karistusest KarS §
Et H.H pani 11.04.2012.a veel toime ühe kuriteoepisoodi, s.o 22.03.2012.a otsusega määratud katseajal, siis kohaldas maakohus põhjendatult KarS § 65 lg 2 sätteid ja suurendas oma otsusega mõistetud karistust 22.03.2012.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Maakohus on aga eksinud kohtuotsuse kuupäevaga, liitkaristuse üheks liidetavaks on tegelikult Harju Maakohtu 22.03.2012.a otsus, mitte aga 25.03.2012.a otsus, nagu see on märgitud vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioonis. See viga tuleb KarS § 337 lg 1 p 2 alusel otsuse täpsustamise korras parandada. Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks täpsustada maakohtu otsuse põhiosa veelgi KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel. Maakohus, esitades põhjendused H.H-le karistuse mõistmise kohta, on ekslikult märkinud, et S. Kasjenko on jätkanud kuritegude toimepanemist katseajal. Kohtuotsuse sisust ja mõttest tuleneb üheselt, et kohus on pidanud silmas H.H poolt kuritegude toimepanemise jätkamist katseajal. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 2, 4, 338 p 2, 340 lg 1 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 13.04.2012.a otsuse osaliselt KarS §
lg 1 alusel karistuste kaetuks lugemises ning täpsustab kohtuotsuse põhiosa ja resolutsiooni. Apellatsiooni jätab ringkonnakohus rahuldamata. Malle Preimer Julia Katškovskaja 4 Sten Lind
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.