S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 8 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: B.O, ik XXX, elukoht: XXX RESOLUTSIOON 1. Jätta B.O kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 27.12.2012 otsusele nr 2302,12,017959 B.O karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 8 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 27.12.2012 otsus nr 2302,12,017959 B.O karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 8 kuuks muutmata ja tühistamata.
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 8 kuuks selles, et menetlusalune isik 07.10.2012 kell 09.18 Sõpruse pst 182/184 juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes grammis juhi veres oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,79 +/- 0,05 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märgiti, et kaebuse esitaja soetas endale uue osaühingu, mis hakkab pakkuma transporditeenust erinevatele ettevõtetele. Hetke seisuga on kolme ettevõttega suusõnaline kokkulepe, et transpordi teenust tellivad nad ainult GVOÜlt. Kuna ettevõttes on ta ainuke tööline ja kõiki vedusid teeb ise, siis juhtimisõiguse osas otsuse jõustumine tingib töö kaotuse ja sellest tulenevalt ka sissetuleku kaotuse. Seetõttu taotleb lisakaristuse osas otsuse tühistamist ja lisakaristuse asendamist üldkasuliku tööga. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja esitatud kaebuse juurde ja seletas, et on läbirääkimised Rootsiga, võib – olla saab inimesed sinna tööle saata ja ise peab ka nädal aega kohal olema. Juhtimisõigus on vajalik. 07.10.2012 viis kolleegi haiglasse, oli kerge joove, jääknähud. Autos oli peale tema veel kaks inimest. Miks kiirabisse ei teatanud, ei oska öelda. Ise tundis ennast kainena. Alkoholi tarvitamise lõpetas peale kella kolm hommikul, jõi rummi ja džinni. Varem on karistatud turvavööta sõitmise eest ja kiiruse ületamise eest. Üks kord on karistatud ka samalaadse süüteo eest. Siis töötas Soomes, paigaldas telke, oli ainuke brigaadis, kellel oli juhtimisõigus. Teab, et alkoholi tarvitanuna ei tohi sõita, juhiluba võetakse ära. Eelmised trahvid on tasumata, enne Soome minekut ei olnud tööd, hiljem tuli ots - otsaga kokku. Juhtimisõigus on väga vajalik, on ka tütar, keda vaja lasteaeda viia ja sealt tuua. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et lisakaristus on määratud täiesti õigesti. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebuse esitaja väitis, et on varasematest karistustest järeldused teinud, kuid need ei tööta. Kaebuse esitaja on järjekindlalt toime pannud liiklusalaseid rikkumisi, trahvid on tasumata. Isik tuleb liiklusest kõrvaldada ja kohaldada lisakaristust. Riigikohus on seisukohal, et kui mingi rikkumine muutub massiliseks, tuleb kohaldada kas teiseliigilist karistust või lisakaristust. Ei ole normaalne, et iga päev teatatakse juhtidest, kes on alkoholi tarvitanuna rooli läinud. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas 2 õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku ühes grammis veres alkoholisisaldus 0,79 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,74 mg ühe grammi vere kohta. Selline piirmäär on sätestatud rikkumise keskmine määr. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on keskmine. See aga omakorda peaks tingima karistuse ranguse. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul on kohtuväline menetleja tuvastanud kergendava asjaoluna kahetsuse ja raskendavaid asjaolusid tuvastanud ei ole. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut 10 kuud enne menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist karistatud samalaadse väärteo toimepanemise eest. Seejuures on menetlusalusel isikul viisteist kehtivat karistust väärtegude toimepanemise eest ning need karistused ei ole kustunud seetõttu, et menetlusalune isik paneb toime üha uusi väärtegusid. Seejuures on kehtivatest karistustest üheksa karistust erinevate liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Taolised andmed viitavad üheselt sellele, et menetlusalune isik ei ole jätkuvalt õiguskuulekas ning ükski määratud karistustest ei ole oodatud mõju avaldanud ega ole sundinud menetlusalust isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Määratud rahatrahvidest on aga tasutud üksikud, kuid menetlusalune isik jätkab väärtegude toimepanemist. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist ja kes jätavad need kohustused täitmata. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik viis end pikaajaliselt kanget alkoholi tarvitades teadlikult juhile keelatud seisundisse ning mõne tunni möödudes asus sõidukit juhtima, pidades kõige olulisemaks sellises seisundis sõidukit juhtida ja täiesti tähtsusetuks teiste liiklejate, kahe kaassõitja elu ja tervist ning kõrvaliste isikute vara. Seetõttu on oluliseks põhikaristuse määra ja lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse valiku puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest võimalikult pikaks ajaks kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra, karistust kergendava asjaolu olemasolu ja raskendava asjaolu puudumist, kaebuse esitaja rohkeid karistusandmeid ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud rahatrahv ettenähtud sanktsiooni 2/3 ületavas määras ja lisakaristuse kohaldamine keskmises määras täielikult 3 põhjendatud ja kohtu arvates puudub igasugune alus selle põhikaristuse või lisakaristuse kergendamiseks. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse tingivad aga käesoleval juhul juba kaebuse esitaja kehtivad karistused, millede rohkus ja varasem samalaadse väärteo toimepanemine viitavad sellele, et kaebuse esitaja on liikluses jätkuvalt ohtlik. Kohtule esitatud kaebuses märgiti ja kohtuistungil rõhutati seda, et kaebuse esitaja jaoks on juhtimisõiguse olemasolu tööalaselt vajalik, kohtuistungil lisati veel vajadus last lasteaeda sõidutada. Samas teadis kaebuse esitaja vaidlustatud otsust kätte saades, et temalt on juhtimisõigus ära võetud, kuid ometi hakkas sõlmima lepinguid veoteenuse osutamiseks, teadmises, et tal lepinguliste kohustuste täitmiseks võimalused ilmselgelt puuduvad. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusnõuete ja liiklusseaduse sätete tundmine ning juhtimisõiguse saamine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on järjekordselt teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka oma varasema rikkaliku karistuste kogemuse juures sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Samas on menetlusalune isik kui isik, kellele on antud juhtimisõigus, teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema ja ta lähedaste olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Kaebuse esitanud isiku väärteo iseloomust saab järeldada, et kaebuse esitanud isik asus teadlikult aktiivselt liikluses osalema mootorsõiduki juhina seisundis, millises ta on liikluses iseenesele, kaasreisjatele ja teistele liiklejatele ohtlik. Seetõttu asub kohus seisukohale, et puudub igasugune alus määratud rahatrahvi vähendamiseks või kohaldatud lisakaristuse kergendamiseks, rääkimata otsuse tühistamisest lisakaristuse kohaldamise osas. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.