1-09-7190/23

(07278001003)Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas Kohtuistungi sekretär Kätlin Küla Kriminaalasi L.O süüdistus KarS § 121 ja § 120 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)

1. oktoobri 2010 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav L.O kaitsja advokaat Aivar Kello apellatsioon Prokurör ringkonnaprokurör Silva Rood Süüdistatav L.O isikukood: XXX; XXX; karistamata. Kaitsja advokaat Aivar Kello Kohtuistungi aeg ja koht
2. märts 2011, Tartus varem kriminaalkorras Regina Laiapea Tõlk RESOLUTSIOON
3. Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
4. oktoobri 2010 kohtuotsus muutmata, esitatud apellatsioon rahuldamata.
5. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo In Jure kaudu 306.78 eurot (kolmsada kuus eurot ja seitsekümmend kaheksa senti), sealhulgas käibemaks 51.13 eurot (viiskümmend üks eurot ja kolmteist senti), advokaat Aivar Kellole tema poolt L.O-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
6. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista L.O-lt menetluskulud, so kaitsja tasu advokaat Aivar Kello poolt osutatud õigusabi eest
7. 78 eurot riigituludesse.
8. L.O tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr
9. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „L.O 1-09-7190 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva lahendi jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
10. aprillil 2011 kell 14.
11. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
12. aprillist
13. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
14. aprillist
15. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 28.10.2010 otsusega tunnistati L.O süüdi KarS § 121 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 60 päevamäära, so 3000 krooni, ja KarS § 120 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 50 päevamäära, so 2500 krooni. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti L.O-le liitkaristuseks rahaline karistus 3000 krooni. Kohtuotsusega jäeti tsiviilhagi varalise kahju osas rahuldamata ja mittevaralise kahju osas rahuldati osaliselt ning VÕS § 127, § 130, § 134, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel mõisteti L.O-lt välja kannatanu A.P. kasuks 5000 krooni mittevaralise kahju katteks. L.O-le esitati süüdistus KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema 25.07.2007 kella 09.00–10.00 vahel Tartus Lammi teel isikliku tüli käigus lõi ühel korral rusikaga A.P. näo piirkonda, millega põhjustas kannatanule näo põrutuse ja marrastused. Samuti esitati L.O-le süüdistus KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema 16.08.2007 õhtul Tartus Roosi 81, AS Revo Auto territooriumi värava juures suunas relvataolise eseme A.P. poole, öeldes, et laseb ta maha, millist ähvardust pidas A.P. reaalseks ohuks oma elule ja tervisele. Maakohus, hinnanud kogumis kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, asus seisukohale, et L.O süü KarS § 121 ja § 120 järgi on täielikult tõendamist leidnud. Süüdistus KarS § 121 järgi Maakohus leidis, et süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlustega on tõendatud asjaolu, et 25.07.2007 hommikul kella 9 paiku toimus Tartus Lammi teel süüdistatava ja kannatanu vahel konflikt, mis sai alguse kannatanu ja tema abikaasa N.P. omavahelisest tülist, mille peale N.P. kutsus olukorda lahendama L.O. Süüdistatava ja kannatanu vahel toimus kannatanu auto juures sõnavahetus, mille käigus süüdistatav lõi rusikaga kannatanule näkku. Maakohus leidis, et süüdistatava ütlused on kannatanu ütlustega löömise osas vastuolus, kuna kannatanu ütluste kohaselt hoidis ta L.O käsi läbi auto akna kinni, kuid autost väljudes sai L.O ühe käe vabaks ning lõi sellega kannatanut, kuid süüdistatava ütluste kohaselt lõi ta kannatanut enesekaitseks, kuna kannatanu oli haaranud kätega kinni tema nahkjopest ja kaela tagant ning kui ta püüdis haardest vabaneda, haaras kannatanu tema rinnanibust ning tekkinud valu tõttu lõi ta kannatanut. Maakohus asus seisukohale, et süüdistatava ütlused ei ole usutavad ja on antud enda süüstvabastamise eesmärgil, kuna kohtueelses menetluses ei ole süüdistatav rääkinud midagi selle kohta, et kannatanu oleks haaranud tal rinnanibust. Tunnistaja N.P. ütluste järgi kägistas kannatanu L.O nii kõvasti, et tõmbas tal kaela kinni ja L.O ei saanud hingata. Samas ei ole tunnistaja eeluurimisel kägistamistest midagi 2 rääkinud ning tema ütlustes on mitmeid vastuolusid varasemate ütlustega. Lisaks ei kinnita kägistamist ka tunnistaja V.G. ja süüdistatava enda kohtus antud ütlused. Küll aga kinnitavad tunnistaja V.G. ütlused, et kannatanu haaras läbi autoakna süüdistatava riietest. Süüdistatav möönis, et oli eelnevalt teinud kannatanule käega žesti, mille peale kannatanu tema riietest haaras. Maakohtu hinnangul haakub see kannatanu ütlustega selle kohta, et L.O üritas teda läbi autoakna lüüa, mistõttu on maakohtu arvates mõistetav, et kannatanu püüdis end süüdistatava riietest haaramisega kaitsta. Maakohus märkis, et kannatanu on kuriteosündmuse kohta andnud nii eeluurimisel kui kohtus ühetaolisi ja loogilisi ütlusi, mille tõelevastavuses ei ole kohtul alust kahelda. Maakohus leidis, et süüdistatav pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava teo, millega põhjustas kannatanule löömisega näole hematoomi ja marrastused, millised vigastused on tuvastatud 25.07.2007 traumakaardiga. Maakohus leidis, et kuna süüdistatava eesmärgiks oli kannatanut lüüa ja valu tekitada, siis pani ta teo toime tahtlikult. Teo õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Süüdistus KarS § 120 järgi Maakohtu hinnangul on 16.08.2007 õhtul Roosi tänaval AS Revo Auto territooriumi värava juures A.P. tapmisega ja relvataolise esemega ähvardamine L.O poolt on tõendatud kannatanu kohtus antud ütlustega. Tunnistajad A.P. , A.E. ja M.M. on eeluurimisel andnud ühetaolisi ütlusi selle kohta, kuidas L.O võttis selja tagant püstoli ja sellega kannatanut ähvardas ja lubas ära tappa. Kohtus kinnitasid A.E. ja M. M., et tegelikult mingit relvaga ähvardamist ei olnud ja nad andsid eeluurimisel valeütlusi A.P. i palvel. A.P. põhjendas eeluurimisel antud ütlusi sellega, et kartis oma isa, so kannatanut, kes käskis neil relvast rääkida ja seetõttu mõjutas ta omakorda tunnistajaid andma valeütlusi. Maakohus leidis, et antud väite paikapidavuses on alust kahelda, kuna A.P. ei avaldanud kummalgi ülekuulamise korral eeluurimisel ei uurijale ega prokurörile midagi enda väidetava ähvardamise kohta. Samas arvestab kohus sellega, et tunnistaja on kannatanu ja N.P. poeg, kes sündmuse toimumise ajal sõltus neist majanduslikult ning tegemist oli komplitseeritud perekonnaeluga, mistõttu on arusaadav, et tunnistajal on olnud keeruline anda ütlusi ühe või teise vanema poolt või vastu. Eeltoodu põhjal jättis maakohus kõigi kolme eelnimetatud tunnistaja ütlused kogumis tõendina arvesse võtmata. Samuti ei pidanud maakohus võimalikuks arvestada N.P. ütlustega, mille kohaselt istus ta vaidluse ajal autos värava ees ning relvaga ähvardamist ei näinud, vaid ainult kätega vehkimist. Tunnistaja oli nii sündmuse toimumise ajal kui ka praegu süüdistatavaga lähedastes suhtes ning on asunud kohtus süüdistatavat kaitsma ja seetõttu ei ole maakohtu arvates tunnistaja ütlused usaldusväärsed. Kuigi ükski konflikti hetkel sündmuskohal viibinud tunnistajaist ja süüdistatav kohtus relvaga ähvardamist ei kinnitanud, ei anna see maakohtu hinnangul alust järelduseks, et relvataolise esemega ja tapmisega ähvardamist ei toimunud. Maakohus leidis, et kannatanu ütlusi toetavad Lõuna Prefektuuri patrullpolitseiniku Arto Reisbergi ütlused selle kohta, et väljakutse Roosi tänavale said nad relvaga ähvardamise tõttu ning sündmuskohalt paarimehega relva otsides leidsid nad valvuriputkast kaks relvataolist eset, so õhupüssi ja tulemasina, mis oli püstolikujuline. Tunnistaja L.O sündmuskohal ei olnud ja ta ei näinud, mis toimus, kuid ta kinnitas, et valvuriputkas olid olemas pikemat aega õhupüstol ja relva kujuline tulemasin. Maakohtu hinnangul ei tõenda tunnistaja ütlused otseselt L.O süüd, kuid ei lükka ka süüdistust ümber. Karistuse mõistmisel lähtus maakohus KarS §-st 56 ning järgnevatest asjaoludest: L.O on toime pannud teise astme kuriteod; puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud; süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata; väärteokorras on L.O karistatud 3-l korral. 3 Maakohus, lähtudes süüdistataval varasema kriminaalkaristuse puudumisest ning toime pandud teo isiklikest asjaoludest, leidis, et süüdistatavat on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma samasuguste kuritegude toimepanemisest rahalise karistusega sanktsiooni alammäära lähedal. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu L.O kaitsja A. Kello taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning L.O õigeksmõistmist. Kaitsja hinnangul on maakohus valesti hinnanud tõendeid ja seetõttu kohaldanud valesti kriminaalmenetlusõigust. Kaitsja märgib, et väär on maakohtu poolt leitu, et sündmuste kohaselt ründas L.O A.P. it, kuna tegelikult oli vastupidi. Kaitsja märgib, et eelnimetatute ütlused on erinevad. Samas juhib kaitsja tähelepanu, et lisaks on veel tunnistajate N.P. ja V.G. ütlused, kus kinnitatakse, et A.P. tõmbas L.O käe oma autosse ja tiris seda seni, kuni rebenes L.O seljas olnud nahkjope. Seega on kaitsja arvates selge, miks L.O kannatanut lõi – enesekaitseks. Kaitsjale arusaamatutel põhjustel ei ole maakohus arvestanud L.O, N.P. ja V.G. ütlustega ning on rajanud kohtuotsuse vaid A.P. ütlustele. Sellest tulenevalt ei tugine maakohtu otsus kaitsja hinnangul kogutud tõenditel. KarS § 120 episoodi osas märgib kaitsja, et süüdimõistev otsus rajaneb samuti A.P. mitte eriti usaldusväärsetel ütlustel. Kaitsja hinnangul on A.P. ütlused ebausaldusväärsed seetõttu, et tema abikaasal N.P. l oli suhe L.O-ga, mistõttu on A.P. il olemas põhjus L.O mitte sallida. Eelnimetatud episoodis on kohtus ütlusi andnud veel tunnistajaid, sh A.E. , A.P. , M. M., kelle ütlustega maakohus arvestanud ei ole. Kaitsja maakohtu sellesisulise arvamusega ei nõustu. Kaitsja hinnangul on tunnistajad põhjendanud selgelt ja arusaadavalt, miks nad eeluurimisel valetasid ning seetõttu ei ole õige jätta tunnistajate ütlused tõendite hulgast välja. Lisaks on N.P. kinnitanud, et relva L.O käes ei olnud. Kriminaalasja juurde lisatud fotode osas õhupüstolist ja välgumihkel-püstolist, ei ole kaitsja arvates tõenditena arvestatavad, sest isegi A.P. ei kinnita, et teda oleks sihitud ühest neist relvast. Seega puuduvad kaitsja hinnangul tõendid, mis kinnitaksid L.O süüd. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus jäid süüdistav ja kaitsja apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. Prokurör palus kaitsja apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
16. Alljärgnevalt käsitleb ringkonnakohus kaitsja poolt apellatsioonis tõstatatud väiteid. Apellatsioonis taotleb L.O kaitsja tõendite ümberhindamist. L.O süüdistuses KarS § 121 järgi on kaitsja seisukohal, et maakohus on jätnud arvestamata L.O, N.P. ja V.G. ütlustega ning kohtuotsuse rajanud vaid A.P. ütlustele. Väär on maakohtu poolt leitu, et sündmuste kohaselt ründas L.O A.P. it, kuna tegelikult oli vastupidi. Kaitsja, tuginedes L.O ütlustele, leiab, et kannatanut lõi ta enesekaitseks. Ringkonnakohus kaitsja eeltoodud seisukohtadega ei nõustu. Maakohus on õigesti, järgides tõendite hindamise põhimõtteid, leidnud, et L.O süüd kinnitavateks tõenditeks süüdistuses KarS § 121 järgi on nii kannatanu kui ka V.G. ütlused. L.O ütlustega ei pidanud maakohus võimalikuks arvestada, kuna need on vastuolus teiste tõenditega. Samuti põhjendas kohus, miks ei ole võimalik lähtuda ka N.P. ütlustest, kuna need on vastuolus nii kohtueelses 4 menetluses antud ütluste kui teiste kogutud tõenditega, mistõttu ringkonnakohus peab esitatud põhjendusi veenvateks ( kohtuotsuse lk 7). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning leiab, et maakohus on piisavalt ja selgelt põhjendanud, miks peeti või ei peetud süüdistatava ja tunnistaja N.P. ütlusi usaldusväärseteks ning miks oli või ei olnud kohtuotsuses võimalik neile kui tõendile tugineda. Ühtlasi leiab ringkonnakohus, et maakohus on tõendite hindamisel lähtunud Riigikohtu praktikast (3-1-1-7405, 3-1-1-61-08, 3-1-1-3-10) tulenevast põhimõttest, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb lisaks teiste tõenditega kõrvutamisel hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et tõendite hindamisel, sh usaldusväärsuse kontrollimisel, on peamine kõrvutada tõendeid teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ning seejärel hinnata neid „elulise usutavuse“ kontekstis. Seega on ringkonnakohtu arvates maakohus järginud tõendite hindamise põhimõtet, kuna tuginedes ütlustele, mis ei ole usaldusväärsed, oleks maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toonuks kaasa kohtuotsuse tühistamise. Lisaks ei ole kaitsja apellatsioonis välja toonud tõendite kogumise või hindamisega seotud menetlusõiguslikke probleeme, mis mõjutaksid maakohtu otsust. L.O süüdistuses KarS § 120 järgi on kaitsja arvates maakohus tuginenud valesti üksnes A.P. ütlustele, kuna tunnistajad A.E. , A.P. ja M.M. on andnud ütlusi, mida maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata, ja kaitsja hinnangul on eelnimetatud tunnistajad põhjendanud selgelt ja arusaadavalt, miks nad on kohtueelses menetluses andnud teistsuguseid ütlusi, mistõttu tuleks nende ütlustega ka arvestada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kaitsja poolt nimetatud tunnistajate ütlused tuleb jätta kõrvale ning neile ei ole võimalik tugineda, kuna kohtus on nad tunnistanud, et kohtueelses menetluses andsid nad valeütlusi. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks viidata Riigikohtu praktikale (lahendid 3-1-1-89-06, 3-1-1-1-07, 3-1-1-52-06), mille kohaselt tuleb kohtul otsustada kas tunnistajat saab tõendiallikana usaldada, mitte milliseid tema erinevatel menetlusetappidel antud ütlusi eelistada ning kui kohus leiab, et tõendiallikat ei ole võimalik usaldada, tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Vastasel juhul rikuks kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Samuti on maakohus põhjendanud, miks ei ole antud juhul võimalik tugineda tunnistaja N.P. ütlustele ning ringkonnakohus peab neid põhjendusi asjakohasteks (kohtuotsuse lk 8). Õige ei ole kaitsja seisukoht sellest, et kohus on rajanud L.O süüdimõistmise antud kuriteos ainult kannatanu ütlustele. Kaitsja on jätnud tähelepanuta, et maakohus on käsitelnud ka Lõuna Prefektuuri patrullpolitseinik A. Reisbergi ütlusi, mille kohaselt väljakutse Roosi tänavale said nad relvaga ähvardamise tõttu ning sündmuskohalt paarimehega relva otsides leidsid nad valvuriputkast kaks relvataolist eset, so õhupüssi ja tulemasina, mis oli püstolikujuline. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nimetatud ütlused toetavad kannatanu ütlusi. Ühtlasi ei ole kaitsja arvates tõendina kasutatav kriminaalasja juures olevad fotod õhupüstolist ja välgumihkel-püstolist, kuna isegi kannatanu ei ole kinnitanud, et teda sihiti ühest neist relvadest. Ringkonnakohus peab vajalikuks viidata KrMS § 60 lg-le 1,2, mille kohaselt saab kohus tugineda asjaoludele, mis on ta tunnistanud tõendatuks, mis tähendab, et kohtul on tõendamise tulemusena kujunenud siseveendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole tuginenud mingisugustele fotodele relvataolistest esemetest, vaid on, tuginedes kannatanu ja A. Reisbergi ütlustele leidnud, et relvataolise esemega ähvardamine L.O poolt leidis aset. Asjaolu, et kannatanu ei tundnud üheski talle esitatud esemes ära relva, millega teda sihiti, ei tähenda et nimetatud asjaolu (relvaga ähvardamist) ei ole toimunud. Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et L.O kaitsja apellatsioon on põhjendamatu ja Tartu Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, mistõttu menetluskulu, so kaitsjatasu tuleb hüvitada süüdistataval. 5 Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 6 Aarne Sarjas