Obsah (6)
§ 200§ 199§ 64§ 74§ 75§ 68KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7.06.2011. a, Tallinn Kohtuasja number 1-11-1779 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Julia Katškovskaj
§ 200
lg 2 p 7 ja § 199 lg 2 p 4 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 30.03.2011.a. otsus Apellant süüdistatav Prokurör Natalia Lebed Süüdistatav M.J (ik xxx; elukoht xxxxxxxxx, xxxx xx-xx; kodakondsuseta; keskeriharidusega, emakeel vene keel; töökoht xxxxxx xx; varem karistamata; Tõkend: kahtlustatavana kinni peetud 29.07.2010 kuni 30.07.2010, elukohast lahkumise keeld alates 30.07.2010) Kaitsja advokaat Leelo Viil RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 30.03.2011. a otsus muutmata ja süüdistatav M.J apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1
(4)ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Harju Maakohtu 30.03.
- a otsusega mõisteti M.J süüdi
§ 199
lg 2 p 4 järgi, mille eest teda karistati teda 6-kuulise vangistusega, ning
§ 200lg 2 p 7 järgi, mille eest teda karistati 3-aastase vangistusega.
Kohus mõistis
§ 64
lg 1 alusel ka liitkaristuseks 3 aastat vangistust, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga. Kohus määras
§ 74
lg 2 alusel, et mõistetud karistusest tuleb ära kanda 3 kuud vangistust ning ülejäänud osa mõistetud karistusest, s.o 2 aastat ja 9 kuud vangistust jätta täitmisele pööramata tingimusel, et M.J 3-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab
§ 75
lg-s 1 ettenähtud kontrollnõudeid ja
§ 75
lg 2 p 1 sätestatud kohustuse heastada kuriteoga tekitatud kahju täies ulatuses 5 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
§ 68
lg 1 alusel arvestas kohus karistusaja hulka M.J kahtlustatavana kinnipidamise aja, 29.07.2010 kuni 30.07.2010, so 2 (kaks) päeva. Sellest tulenevalt luges kohus
§ 74
lg 2 alusel koheselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 2 kuud ja 28 päeva.
§ 200
lg 2 p 7 järgi mõisteti M.J süüdi selles, et ta 10.05.2010 ajavahemikus kella 16.00-st kuni kella 17.30-ni Tallinnas Laagna teel asuva bussipeatuse läheduses koos kahe uurimisega tuvastamata isikuga röövis H K portfelli koos selles olnud rahakoti, №kia mobiiltelefoni ja teiste esemetega (vara väärtus kokku 370,06 eurot). Röövimise käigus löödi H K mitu korda rusikaga vastu nägu.
§ 199lg 2 p 4 järgi mõisteti M.J süüdi selles, et ta kella 23.23-st 10.
mail 2010 kuni kella 00.18-ni
- maini 2010 võttis H K varastatud №rdea panga kaarti ja portfellis olnud kaustikusse märgitud PIN-koodi kasutades kannatanu arvestusarvelt välja sularaha kogusummas 405,84 eurot (6350 krooni).
- M.J esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja enda õigeksmõistmist. Apellatsioonis kordab M.J oma maakohtus antud ütlusi, milles väidab, et tema küll võttis H. K pangakaardiga pangaautomaatidest raha välja, kuid kaardi andis talle A-nimeline noormees, kellega ta oli samal õhtul juhuslikult kohtunud ja kellega koos nad tarvitasid alkoholi. A palus temal pangakaardiga raha välja võtta, kuna tahab minna kasiinosse, aga kardab, et naine võib teda taga otsida. Samuti andis A talle mobiiltelefoni №kia, mis osutus H. K röövitud mobiiltelefoniks. Lisaks märgib M.J, et kohus on põhjendamatult tuginenud kannatanu kohtuistungil antud ütlustele selle kohta, et ta tunneb M.J kui ühe röövija ära. Kohtueelses menetluses on kannatanu öelnud, et talle ei jäänud kallaletungijad meelde ja ta ei suuda neid kirjeldada. Kannatanul oli alkoholijoove, tal oli vere alkoholisisaldus 3,7 promilli. Samas näitab telefoni positsioneerimine, et M.J ei saanud röövimist toime panna: kell 16:00 viibis ta oma töökohal Suur-Sõjamäe tänaval, seejärel liikus Majaka tänava kaudu ja 16:00- 17:30 viibis oma elukohas – Pae ja Paekaare tänava telefonimasti levialas. Seega ei saanud M.J koos kahe teise isikuga siseneda kella 17:00 paiku kesklinnas bussi ega osaleda kallaletungis Laagna tee bussipeatuses. Samuti vaieldakse apellatsioonis vastu kohtu argumentidele, miks kohus ei pidanud M.J ütlusi usaldusväärseks.
- Kohtuistungil jäi süüdistatav esitatud apellatsiooni juurde, kaitsja toetas apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ja palus jätta maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Kohtukolleegium ei nõustu süüdistatava seisukohaga, et kannatanu kohtuistungil antud ütlused, mille kohaselt ta süüdistatavas tundis ära ühe talt portfelli röövinud isiku, tuleb lugeda 2
(4)ebausaldusväärseks. Apellatsioonis märgitu kohaselt seab kohtuistungil antud ütlused kahtluse alla asjaolu, et kohtueelses menetluses kinnitas kannatanu, et ta ründajaid ära ei tunneks. Seoses esitatud väitega tuleb arvestada, et nii maa- kui ringkonnakohus saavad KrMS § 15 lg-st 1 ja 2 tulenevalt isiku kohtueelses menetluses antud ütlusi arvesse võtta vaid juhul, kui need on kohtuistungil avaldatud. Ütluste avaldamist juhul, kui kohtueelses menetluses antud ütlused on vastuolus ristküsitluse raames antud ütlustega, reguleerib KrMS § 289 lg 1, mis sätestab: „Tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimiseks võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel ristküsitluse käigus määrata tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega.“ KrMS § 37 lg-st 3 tulenevalt on nimetatud säte kohaldatav ka kannatanu ülekuulamise puhul. Maakohtu istungi protokollist ei nähtu, et kannatanu ristküsitluse käigus oleks ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldatud tema kohtueelses menetluses antud ütlusi, sellist taotlust ei ole esitanud prokurör, kaitsja ega süüdistatav. Seega ei ole ringkonnakohtul võimalik võrrelda kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi ja kohtuistungil antud ütlusi. Kohtuistungil on aga ristküsitluse raames prokurör küsinud, kas kannatanu kohtueelses menetluses rääkis, et suudab teda rünnanud isikud ära tunda (kd II; tl 14 pöördel). Kannatanu vastuse kohaselt ütles ta kohtueelses menetluses tõepoolest, et piltidelt ära ei tunneks, kuid kui inimesed ritta panna, siis ta tunneks ära. Seega nimetatud ütlustest ei nähtu, et kannatanu oleks kohtueelses menetluses täielikult välistanud võimaluse, et ta tunneks ära teda rünnanud isikud. Kohtuistungil selgitas kannatanu ka, milliste tunnuste alusel ta süüdistatavas ühe teda rünnanud isiku ära tunneb („siilisoenguga, paksude huultega, ümmargune poiss“), ning selgitas, milline oli süüdistatava roll röövimise toimepanemisel (oli isik, kes rabas käest portfelli). Kohtukolleegium nendib, et süüdistatav vastab sellisele kirjeldusele. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et kannatanu ütlused selle kohta, et M.J osales röövimises on usaldusväärsed ja alust nende kõrvale jätmiseks ei ole.
- Kannatanu ütlusi ei lükka ümber ka jälitustoimingu protokoll. Erinevalt apellatsioonis väidetust ei näita telefoni positsioneerimine, et M.J viibis 16:00- 17:30 oma elukohas – Pae ja Paekaare tänava telefonimasti levialas ega saanud seega siseneda koos kannatanuga kesklinnas bussi. Jälitusprotokoll kajastab üksnes telefoni kasutamist, s.t M.J telefonilt tehtud kõnesid ja seda, millise tugimasti levialast kõne on tehtud. Jälitusprotokollist nähtuvalt helistas M.J 10.05.
- a süüdistuses märgitud ajavahemikul oma telefonilt või helistati tema telefonile kell 16:03; 16:06; 16:24; 16:28; 17:37; 18:04; 18:11 (kd I; tl 46). Neist kahe esimese kõne ajal viibis M.J Vesse-C tugimasti, mis katab tema töökohta Suur-Sõjamäe tänaval, levialas, 16:24 – Majaka-2 masti levialas, 16:28 Pae-3 levialas ja 17:37 Paekaare-1 levialas. Viimase kahe masti levialas asub ka M.J elukoht. Kuna ajavahemikul 16:28-17:37 ei ole M.J telefoni kasutanud, näitab jälitusprotokoll üksnes seda, et M.J viibis oma elukohas või selle läheduses kell 16:28 ja 17:37, kuid ei tõenda, et ta viibis seal ka neil kellaaegadel toimunud telefonikõnede vahepealsel ajal. Tundes Tallinna linna, peab kohtukolleegium üldteada olevaks, et Pae tn piirkonnast bussiga nr 31, 67 või 68 kesklinna (nt Tallinna Kaubamaja juurde) jõudmiseks kulub ca 20 minutit (vastav väide on kontrollitav ka nt Tallinna linna kodulehe kaardirakenduse abil http://kaart.tallinn.ee/Tallinn/Show?REQUEST=Main&lang=est). Seega oli M.J eespool mainitud kõnede vahelisel ajal võimalik sõita Lasnamäelt kesklinna ja sealt taas – kannatanuga samas bussis – tagasi Lasnamäele, kus pani toime röövimise. Asjaolu, et M.J suhtles telefoni teel suhteliselt aktiivselt ajavahemikul kella 16:00-st kuni 16:28-ni ja alates 17:37-st, kuid telefonikõnedes on pikem paus just ajavahemikus, kui pandi toime röövimine, annab – koostoimes teiste tõenditega – pigem alust järelduseks, et M.J osales röövimises.
- Nagu ka maakohus on märkinud, sobituvad kannatanu ütlustega M.J ühe röövimises osalenud isiku äratundmise kohta süüdistatava poolt kannatanu pangakaardiga sularaha 3
(4)väljavõtmine sama päeva hilisõhtul ning kannatanule kuulunud telefoni valdamine ja käsutamine. Nimelt saadi röövitud mobiiltelefon tunnistaja V. Mihhailovi ütluste kohaselt kätte tema käest, tema oli omakorda saanud mobiiltelefoni M.J-ilt (kd II, tl 15). Jälitusprotokollist nähtub, et ka M.J ise on nimetatud telefoni kasutanud (kd I; tl 49). Sampo Panga 22.07.2010 poolt väljastatud Pae 80 pangaautomaadi turvakaamera videosalvestuse fotodelt (tl 37, fotod 38-40) on näha, et raha väljavõtjaks on M.J-iga sarnanev isik. Sarnaselt maakohtuga peab kohtukolleegium eluliselt mitteusutavateks M.J väiteid, et võttis pangaautomaadist sularaha välja juhututtava palvel ja sai mobiiltelefoni samalt isikult. M.J väite, et ta võttis pangakaardiga raha välja teise isiku soovil, seab kohtukolleegiumi arvates kahtluse alla see, et M.J sõnul ei tundnud ta üldse huvi, kelle nimi kaardil on. On raske uskuda, et kui isik sai enda kätte juhututtava pangakaardi, ei vaadanud ta üldse sellel olevat nime, kasvõi selleks, et saada teada uue tuttava täielikku nime. Ühtlasi pidi M.J kaarti kasutades seda ka vaatama, kasvõi selle kindlaks tegemiseks, mis pidi kaart pangaautomaati sisestada. Et kannatanu ja M.J kohatud isiku eesnimed on täiesti erinevad, oleks lühikesestki pilgust kaardile piisanud, märkamaks, et kaardil olev nimi ei klapi selle väidetava omaniku nimega. Nõustuda tuleb maakohtuga, et kuna pangaautomaatide kohad on valgustatud, oli M.J võimalus näha kaardil olnud nime. Ka oleks põhjendus, miks isik ise ei saanud automaadist raha välja võtta, pidanud tekitama mõistlikus isikus küsimusi: kui M.J poolt nimetatud Aleksei kartis, et naine võib teda taga otsida, takistamaks tal kasiinosse minna, siis miks pidas ta vajalikuks hoida eemale sularahaautomaatidest, aga mitte samas piirkonnas olevast kasiinost; ka tekitab hämmastust, miks pidi Aleksei oma hirmu trotsides jääma piirkonda, kus ta naine ta üles leida võib, ja nägema vaeva just sularahaautomaatidest eemale hoidumisega. Samuti on kummaline põhjendus telefoni ära kinkimiseks see, et telefoni aku on tühi ja kinkijal puudub telefoni laadija. Ühest küljest tekitab küsimusi, miks oli väidetaval kinkijal kaasas telefon, mida ta laadija puudumisel kasutada ei saanud. Teisest küljest ei muuda laadija puudumine telefoni kasutuks, kuna №kia mobiiltelefonidele on võimalik laadijaid osta. Nimetatud asjaolusid arvestades leiab kohtukolleegium sarnaselt maakohtule, et mainitud Alekseid tegelikult ei eksisteerinudki ja tegemist oli üksnes M.J kaitseversiooniga. 7. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Sten Lind Julia Katškovskaja Ivi Kesküla 4
(4)