1-11-7855/17

1 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5.detsember 2011.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 28.november 2011.a. Kriminaalasja number 1-11-7855 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus F.B süüdistuses KarS § 121 järgi lühimenetluses. Pärnu Maakohtu otsus 4.oktoobrist 2011.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava F.B kaitsja adv. Andres Rüütel Prokurör Indrek Kalda Süüdistatav F.B (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsja RESOLUTSIOON Adv. Andres Rüütel Pärnu Maakohtu otsus 4.oktoobrist 2011.a. F.B suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse 2 poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Pärnu Maakohus otsustas 4.oktoobri 2011.a. otsusega süüdi mõista F.B KarS § 121 järgi ja karistada vangistusega 1 (üks) aasta. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada karistust 1/3 s.o 4 kuu vangistuse võrra ja mõista F.B-le karistuseks vangistus 8 (kaheksa) kuud. Vastavalt KarS § 74 lg 1, 3 jätta ärakandmata vangistus F.B suhtes tingimuslikult kohaldamata ning määrata, et mõistetud ärakandmata 8-kuulist vangistust ei pöörata täitmisele kui F.B 24 (kahekümne nelja) kuulise katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. F.B mõisteti süüdi selles, et tema tungis alkoholijoobes olles 06.04.2011 kella 17.00-18.00 paiku XXXX XXXXXX XXXX XXXXX asuva 8-korterilise elumaja lähedal isiklike suhete pinnal tekkinud vastastikuse tüli käigus tühisel ajendil kallale A A, keda lõi ühel korral rusikas käega näo piirkonda, põhjustades kannatanu A A füüsilist valu ja mitteeluohtliku lühemaajalise tervisekahjustuse, s.o. ninajuure turse. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. A.Rüütel taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega süüdistatava õigeksmõistmist. Apellant leiab, et kriminaalasja kohtulik arutamine on olnud ühekülgne ning kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, võttes süüdimõistva otsuse tegemisel aluseks kannatanu ütlused, jättes kõrvale süüdistatava ütlused. Kohtuotsus põhineb sisuliselt ainult ühel tõendil - kannatanu A A ütlustel ja tema ütluste edasirääkimisest tekkinud tunnistajate ütlustel. Kaitsja on seisukohal, et A A kohtueelses menetluses antud ütlused on omavahel vastuolus. Kõik muud tõendid, millele kohus F.B süüdimõistmisel tugines, on kaudsed tõendid, mis põhinevad kannatanu poolt edasiräägitule. Kuna A A on kohtueelses menetluses muutnud oma ütlusi mitte tehnilise üksikasja, vaid vastutuse aluseks oleva asjaolu osas, siis tuleb tema ütlused ebausaldusväärsetena kõrvale jätta. Kuna kohtu poolt KrMS § 66 lg.21 p.2 alusel tõendiks loetud tunnistajate A P ja perearst E K ütlused tuginevad üksnes kannatanu A ütlustele, mis tuleb ülaltoodud asjaoludel ning põhjendusel ebausaldusväärsuse tõttu kõrvale jätta, siis tuleb ebausaldusväärsetena kõrvale jätta ka tunnistajate A P ning E K ütlused. 3 Süüdistatav F.B eitab kannatanu suhtes igasugust füüsiliseks vägivallaks loetava teo toimepanemist. Vastavalt KrMs § 7 lg.3 tuleb igasugune kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks. Neil asjaoludel ja põhjendustel ei ole usaldusväärsete tõenditega tõendatud F.B poolt süüdistuses kirjeldatud KarS § 121 tunnustele vastava süüteo toime panemine ja F.B tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Oluline on, et F.B käitumises puuduvad süüteo tunnused isegi juhul, kui kohus loeb tõendatuks sündmuste käigu ning A A valu ja tervisekahjustuse saamise vastastamisel (tl. 38) kirjeldatud viisil: kui F.B võttis kannatanu õlgadest, A A sülitas talle näkku, F.B sülitas kannatanule näkku, vehkis kätega ja tabas kätega vehkides kannatanu nina. KarS § 121 näeb ette kriminaalvastutuse kehalise väärkohtlemise eest. Samas ei ole nimetatud normi kohaselt kehaline väärkohtlemine mitte igasugune kehalise puutumatuse rikkumine, vaid ainult selline, millega kaasub KarS § 121 ettenähtud tagajärg: valu või tervisekahjustus. KarS § 121 ettenähtud kuritegu on tahtlik kuritegu ehk selle eest on võimalik kriminaalvastutus, kui see on pandud toime tahtlikult. Oluline on, et tahtluse olemasoluks peab süüdlasel olema tahtlus nii teo kui õigusvastase tagajärje suhtes. Seega pidi F.B KarS §121 sätestatud süüteo toimepanemiseks vähemalt möönma ja soosima asjaolu, et tema poolt käega vehkimine võib tekitada kannatanule valu. Seda asjaolu, F.B tahtluse voluntatiivset elementi ehk arusaamist, et ta võib kätega vehkides tekitada kannatanule valu, asjas tõendatud ei ole. Seetõttu puuduvad F.B käitumises karS § 121 süüteo tunnused ja ta tuleb ka seetõttu esitatud süüdistuses õigeks mõista. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Apellatsioonis esitatud väide maakohtu poolt kohtuliku uurimise läbiviimise ühekülgsuse kohta on paljasõnaline. Apellant leiab, et kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus väljendub selles, et maakohus on kohtuotsuse rajanud tema arvates vaid kannatanu ütlustele. Kohtukolleegiumi seisukohast ei mõjuta kohtuliku uurimise igakülgsust ja täielikkust mingilgi määral see mitmele tõendile kohtuotsus rajaneb ja mitu tunnistajat e. sündmuse pealtnägijat on olnud. Antud juhul ei saa rääkida kohtuliku uurimise ühekülgsusest. Kõik, kes sündmusest osa võtsid ja sellest midagi teadsid, kõik kuulati üle – süüdistatav, tunnistajad, kannatanu. Vahetult uuriti maakohtu istungil ka kirjalikke tõendeid. Kaitsjal ja süüdistataval oli võimalus küsitleda kannatanut ja tunnistajaid. Nad 4 said esitada omapoolseid taotlusi. Kaitsja ja süüdistatav nõustusid kohtuliku uurimise lõpuleviimisega. Seega puudub igasugune põhjendatud alus rääkida kohtuliku uurimise ühekülgsusest maakohtus. Apellatsioonis tuleb kaitsja omapoolse ja maakohtust erineva tõendite hindamise tulemil järeldusele, et F.B süü ei ole tõendatud. Sisuliselt ei ole apellatsioonis esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ning selles taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt süüdistatava õigeksmõistmist. Sellest taotlusest lähtudes ringkonnakohus, hinnates kogutud tõendeid nende kogumis leiab, et maakohtu otsus süüdistatava süü , tema käitumisele antud juriidilise hinnangu ja mõistetud karistuse osas, on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses süüdistatava süüd tõendavaid tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses, jõudnud põhjendatult järeldustele süüdistatava süü osas. Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust – miks eelistab süüdistatava ja kannatanu sisuliselt erinevate ja omavahel vastuolus olevate ütluste puhul, just viimatinimetatuid. Maakohtu sellekohane järeldus rajaneb kõigi tõendite põhjalikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ja kohtu poolt tuvastatud tehioludega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav . Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab oma motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. Eraldi vajab rõhutamist ka see, et maakohus on otsuse põhistuste ülesehitamisel järginud deliktistruktuuri ja see muudab otsuse jälgitavaks. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohtu otsuses on kohus eraldi pööranud tähelepanu ka süüdistatava poolt kohtumenetluses esitatud versioonile toimunust ja ka kaitsja poolt kohtuvaidluses esitatud väidetele ning motiveeritult need ümber lükanud. Esitatud apellatsioonis korratakse sisuliselt neid väiteid, millistega vaidlustati süüdistust maakohtus. Apellant ei nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotleb tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ning süüdistatava õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks kuna nad ei lükka veenvalt ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. 5 Arvestades asjaolu, et apellatsioonis esitatud väited on umber lükatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ning kohtukolleegium nõustub nendega täielikult, ei pea kohtukolleegium vajalikuks maakohtu otsuse motiive korrata. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 4.oktoobrist 2011.a. F.B suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Sten Lind