← Eesti

1-11-11069/35

Obsah (9)§ 238§ 180§ 339§ 331§ 189§ 45§ 175§ 185§ 337

1-11-11069 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. aprill 2012. a Tallinn Kriminaalasja number 1-11-11069 Kohtukoosseis Kohtuistungi sekreär Eesi

§ 238

lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 10 kuud vangistust. Karistusest loeti kantuks eelvangistuses viibitud 9 päeva ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 9 kuud 21 päeva. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu

  1. juuni
  2. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 3 kuu 21 päeva võrra ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 1 kuu 12 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus
  3. detsember
  4. a.

§ 180

lg 3 alusel vähendati temalt välja mõistetavaid kriminaalmenetluse kulusid, mõistes välja sundraha 100 eurot ja kaitsjatasu 50 eurot. 1.2 N.P süüdi KarS § 199 lg 2 p 7,9 - § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p 5,7,9 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust.

§ 238

lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust. Karistusest loeti kantuks eelvangistuses viibitud 8 päeva ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 7 kuud 22 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 20. detsember 2011. a. N.P-lt mõisteti välja tsiviilhagi 765,20 eurot kannatanu M. U kasuks.

§ 180

lg 3 alusel vähendati temalt välja mõistetavaid kriminaalmenetluse kulusid, mõistes välja sundraha 100 eurot ja kaitsjatasu 50 eurot.

  1. H.G tunnistati süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna taas ajavahemikul
  2. juunist
  3. a kuni
  4. detsembrini
  5. a pani isikute grupis toime 11 vargust Tallinna linnas asuvatest kauplustest, millest 7 jäid katse staadiumi, sest turvatöötajad pidasid ta kinni. N.P tunnistati süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna taas ajavahemikul
  6. aprillist
  7. a kuni
  8. detsembrini
  9. a pani isikute grupis toime 9 vargust 2

(6)Tallinna linnas asuvatest kauplustest, millest 6 jäid katse staadiumi, sest turvatöötajad pidasid ta kinni. N.P tunnistati muuhulgas süüdi
  1. mai
  2. a öösel Tallinnas Tööstuse tänav 11 maja trepikojast M. U kuuluva kahe jalgratta varguses. Kannatanu hindas temale tekitatud kahju suuruseks 116,72 eurot. Maakohus rahuldas tsiviilhagi 765.20 euro väärtuses.
  3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni süüdistatavad ja nende kaitsjad. 3.1 Süüdistatav H.G taotleb kohtuotsuse tühistamist talle mõistetud karistusaja pikkuse osas ja lühema vangistuse mõistmist. Taotlust põhjendab sellega, et eelmise kohtuotsusega mõistetud karistusega võrreldes on käesolev karistus liialt karm. Lisaks sellele taotleb temalt välja mõistetud menetluskulude vähendamist seoses sellega, et viibib vanglas ja tal puudub sissetulek. 3.2 Kaitsja taotleb H.G-le lühema vangistuse mõistmist ja jätta mõistetud vangistus tingimuslikult kohaldamata. Kaitsja põhjendab taotlust sellega, et V. Logunova oma süüd tunnistab ja lubab edaspidi kuritegusid mitte toime panna. Kohus oleks pidanud neid asjaolusid arvestama KarS § 57 lg 2 alusel muude karistust kergendavate asjaoludena. V. Logunova soovib hakata hüvitama tekitatud kahjusid. Ta on lubanud narkootilisi aineid mitte tarvitada ja hoolitseda oma lapse eest. 3.3 Süüdistatav N.P taotleb jätta talle mõistetud vangistus tingimisi täitmisele pööramata või asendada see üldkasuliku tööga. Taotlust põhjendab sellega, et viimati karistati teda vangistusega
  4. aastal. Tingimusliku vangistusega või üldkasuliku tööga ei ole teda varem karistatud. Kuriteod pani ta toime mitte varalise kasu saamise eesmärgil, vaid selleks et toita ennast ja oma peret. Ta oli 2 aastat arvel töötuna, kuid tööd ta ei leidnud. Lisaks sellele taotleb ta kannatanu M. U kasuks välja mõistetud tsiviilhagi vähendamist 500 euroni, sest varastatud jalgrattad ei olnud uued. Nad olid halvas seisukorras ja kannatanu ei esitanud kohtule kaupluse maksekviitungeid jalgrataste maksumuse kohta. Lisaks sellele taotleb temalt välja mõistetud menetluskulude vähendamist seoses sellega, et viibib vanglas ja tal puudub sissetulek. 3.4 Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist N.P-le mõistetud karistuse ja temalt M. U kasuks välja mõistetud tsiviilhagi osas ning kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Taotlust põhjendab sellega, et kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (

§ 339lg 1 p 7 ja 8), sest kohtotsuses puudub M.

U tsiviilhagi osas põhjendus ja kohtuotsuse järeldused ei vasta selles osas tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. M. U oli esitanud tsiviilhagi 900 eurot. Kohus rahuldas tsiviilhagi osaliselt ja mõistis N.P-lt M. U kasuks välja 765.20 eurot. Kaitsja leiab, et kohtuotsusest ei selgu, miks kohus just sellise summa süüdistatavalt välja mõistis. 4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatavad ja kaitsjad toetasid esitatud apellatsioone ja taotlesid nende rahuldamist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata, sest see on seaduslik ja põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 3

(6)
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et apellatsioonide väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt. 5.1 Esmalt peatub kohtukolleegium N.P kaitsja taotlusel kohtuotsus tühistada ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus, sest kannatanu M. U kasuks tsiviilhagi väljamõistmise osas puudub kohtuotsuses põhjendus ning kohtuotsuse tuvastatud asjaolud ei vasta selles osas resolutiivosa järeldustele. Kuigi ringkonnakohtul on TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi põhimõtteliselt õigus maakohtu otsust tühistades saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule, on see viidatud sätte järgi lubatud juhul, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada (vt ka Riigikohtu
  2. aprilli
  3. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-11-11, p 13). Ringkonnakohus peab seega selgeks tegema, mis on need menetlustoimingud, mida ta ise teha ei saa. Asja tagasisaatmist maakohtusse õigustaks eelkõige see, et asi on n-ö algusest peale valesti lahendatud, st ei ole selgeks tehtud, mida nõutakse, ja sisuliselt on vaja korraldada uus eelmenetlus. Asja tagasisaatmist ei õigusta üldjuhul see, et maakohus on seadust ebaõigesti tõlgendanud või kohaldanud, kui pooled on asja lahendamiseks vajalikud asjaolud esitanud. Kui varasemas kohtupraktikas luges Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtuotsuses tsiviilhagi rahuldamise materiaalõigusliku aluse äranäitamata jätmise kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg 1 p 7 mõttes, mida ei olnud ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada, siis 12.

mai 2009. a otsuses nr 3-1-1-41-09 muutis Riigikohus oma varasemat praktikat ja leidis, et ringkonnakohtul tuleb see puudus üldjuhul ise kõrvaldada. N.P kaitsja apellatsioonist ei nähtu, miks ta leiab, et M. U kasuks välja mõistetud tsiviilhagi summat ei ole piisava aluse olemasolu korral võimalik ringkonnakohtu otsusega vähendada. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja taotlus kriminaalasja maakohtule uuesti arutamiseks saatmise kohta Riigikohtu senist praktikat arvestades menetluslikult alusetu. VÕS § 127 lg-te 1 ja 4 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks olnud. Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 132 lg 1 kohaselt tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli kahjustamise hetkel, võrreldes uuesamaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Kuna apelleeritud kohtuotsuses on tuvastatud, et kannatanu M. Ule tekitas jalgrataste vargusega varalise kahju süüdistatav N.P, siis on temalt jalgrataste maksumuse väljamõistmine põhjendatud. Kannatanu taotles kahju hüvitamist 900,00 euro suuruses summas. Kuna jalgrattad ei olnud uued ja nende täpne maksumus ei olnud tuvastatav, siis rahuldas kohus tsiviilhagi 765,20 euro suuruses summas. Käesolevas kohtuasjas ei nähtu asjaolusid, mis tingiksid kannatanu M. U kasuks välja mõistetud tsiviilhagi vähendamist. Neid asjaolusid ei esitata ka N.P ega tema kaitsja apellatsioonides. 5.2 Kohtukolleegium rõhutab, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. 4

(6)Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid KarS § 56 väärale kohaldamisele, ei esine. Maakohus on arvestanud H.G ja N.P süü suurust, kuritegude paljusust, varasemat karistatust samalaadsete kuritegude eest ning lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest eesmärkidest. Maakohtu veendumuse kujunemine karistusmäära valikul on igati arusaadav ja mõistetav. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud seisukohaga, et H.G-le ja N.P-le kui varem korduvalt kuritegusid toime pannud isikule tuleb mõista reaalne vangistus. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium N.P kaitsja apellatsiooni väitega, et kohtuotsus on N.P-le mõistetud karistuse osas motiveerimata ja vastuoluline. Asjaolu, et eelmise kohtuotsusega oli H.G-le mõistetud lühem vangistus (4 kuud), ei ole talle mõistetud vangistuse lühendamise aluseks, sest iga järgnev karistus peabki olema eelmisest rangem. Lisaks sellele oli H.G-le mõistetud vangistus asendatud üldkasuliku tööga, mida ta aga tegema ei asunud, vaid jätkas kuritegude toimepanemist. Seega ei ole varasemad karistused H.G käitumisele mõju avaldanud. Karistusest tingimuslikku vabastamist on N.P suhtes juba varem rakendatud, kuid ta ei järginud kriminaalhoolduse all viibides kontrollnõudeid, mistõttu kohtuotsus pöörati täitmisele. Seetõttu leidis maakohus põhjendatult, et kriminaalhooldus tema suhtes karistuse eesmärke ei täida ja teda tuleb karistada reaalse vangistusega. KarS § 69 kohaselt on lisaks üldkasuliku töö tegemise kohustusele süüdimõistetul kohustus järgida kontrollnõudeid ning täita talle pandud kohustusi vastavalt KarS §-75 sätestatule. Kuna N.P on oma käitumisega näidatud, et ta ei suuda kriminaalhoolduse all viibides kontrollnõudeid ja kohustusi täita, siis ei pea kohtukolleegium võimalikuks jätta talle mõistetud karistust tingimisi täitmisele pööramata ega asendada seda üldkasuliku tööga. 5.3

§ 331

lg 3 alusel apellatsiooni piiridest väljuvalt peab kohtukolleegium vajalikuks peatuda H.G ja N.P kuritegude lõplikul kvalifikatsioonil. Kohtutoimiku materjalidest nähtub, et osa H.G ja N.P poolt toime pandud kuritegudest jäid katse staadiumi. Ilmselt seetõttu on maakohus H.G süüdi tunnistanud KarS § 199 lg 2 p 7,9 ja KarS § 199 lg 2 p 5,7,9 - § 25 lg 2 ning N.P KarS § 199 lg 2 p 7,9 - § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p 5,7,9 järgi. Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus sellega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, sest kuriteokatse on hõlmatud lõpuleviidud süüteost. Jõutakse ju iga süüteo lõpuleviimiseni katse kaudu. Seega läbitud ja madalama intensiivsusega staadiumisse jäänud teo ebaõigus kaotab oma iseseisva tähenduse ning õiguslikult käsitletakse seda kui mittekaristatavat eeltegu. Samasugust seisukohta on väljendanud Riigikohtu kriminaalkolleegium 22. juuni 2007. a otsuses nr 3-1-1-28-07 p-des 8-9. Eelnevat arvesse võttes tuleb H.G ja N.P lugeda süüdimõistetuks KarS § 199 lg 2 p 5,7,9 järgi. Kohtukolleegium teeb apelleeritud kohtuotsuses kuriteo lõpliku kvalifikatsiooni osas täpsustuse, sest see ei halvenda süüdistatavate olukorda. 5.4 Viimasena peatub süüdistatavate taotlusel jätta osa menetluskulusid riigi kanda.

§ 180

lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Tõsi, et sama paragrahvi 3. lõikest tulenevalt võib kohus, arvestades süüdimõistetu varalist seisUt ja resotsialiseerumisväljavaateid jätta osa menetluskuludest riigi kanda. Kohus võib ka määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Käesoleva kohtutoimiku materjalidest nähtub, et maakohus on juba

§ 180

lg 3 alusel tunduvalt vähndanud H.G-lt ja N.P-lt välja mõistetavate kriminaalmenetluskulude suurust ja mõistnud kummaltki välja vaid 100 eurot sundraha ja 50 eurot kaitsjatasu. Kohtutoimiku materjalidest ega süüdistatavate apellatsioonidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et H.G ja N.P kui töövõimelistel isikutel esineksid takistused niigi oluliselt vähendatud menetluskulude hüvitamiseks. Asjaolu, et isik põhjustab ise enda kuritegeliku 5

(6)käitumisega menetluskulude tekkimise ja peab kandma vanglakaristust, ei saa olla menetluskulude veelgi suuremas osas riigi kanda jätmise aluseks. Kohtukolleegium osundab

§-le 424, milles sätestatu kohaselt võib mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. 5.5 Kohtukolleegium rahuldas

§ 189

lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras H.G ja N.P kaitsjale välja maksta 19,60 eurot. Maakohtu kohtunik oli

  1. veebruaril
  2. a rahuldanud H.G kaitsja taotluse välja maksta talle apellatsiooni koostamise eest 38,40 eurot (IV kd tl 65-66). Ehkki kohtukolleegium nõustub kaitsjale sellises summas tasu maksmisega, peab kohtukolleegium siiski vajalikuks märkida, et selle küsimise lahendamine oleks pidanud toimuma koos ringkonnakohtu otsuse tegemisega. Seega on maakohus lahendanud küsimuse, mis tema kompetentsi ei kuulu. Maakohtu otsusele esitasid apellatsiooni süüdistatavad ja nende kaitsjad.

§ 45

lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

§ 185

lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337lõike1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Kuna ringkonnakohus tegi H.G ja N.P suhtes

§ 337

lg 1 p-s 2 nimetatud kohtulahendi, millega jättis nende suhtes tehtud kohtuotsuse sisuliselt muutmata, tehes selles täpsustuse, siis jääb määratud kaitsja tasu riigi kanda. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 20.

jaanuari 2012. a otsuse H.G ja N.P suhtes sisuliselt muutmata, kuid teeb täpsustuse kuriteo lõpliku kvalifikatsiooni osas. Apellatsioonid jäävad rahuldamata. Meelika Aava Julia Katškovskaja Sten Lind 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.