1-11-5210/16

1-11-5210 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juunil
2. a Tallinn Kriminaalasja number 1-11-5210 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Ivi Kesküla ja Sten Lind Kriminaalasi G.K süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. aprilli
4. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Kaitsja Süüdistatav G.K Anneli Lumiste G.K ik. xxx, vene keel, Eesti Vabariigi kodanik, keskharidus, ei tööta, kindlat elukohta ei oma, varem kriminaalkorras karistatud:
5. 17.12.2004 a. Tallinna Linnakohtu poolt KarS § 121 järgi 6 kuu vangistusega tingimisi 18 kuulise katseajaga;
6. 29.06.2006 a. Harju Maakohtu poolt KarS § 121 järgi rahalise karistusega 2500 krooni;
7. 09.12.2008 a. Harju Maakohtu poolt KarS § 121 järgi 3 kuu vangistusega tingimisi 18 kuulise katseajaga. Advokaat Rein Kiviloo Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus Süüdistatav RESOLUTSIOON
8. Harju Maakohtu
9. aprilli
10. a kohtuotsus G.K suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
11. juunil
12. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
13. Harju Maakohtu
14. aprilli
15. a otsusega lühimenetluses tunnistati G.K süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks 2 (kaks) kuud vangistust. Mõistetud karistust vähendati KrMS § 238 alusel ühe kolmandiku võrra ning mõisteti lõplikuks karistuseks 1 (üks) kuu 10 (kümme) päeva vangistust. Mõistetud karistuse kandmist arvestati tõkendi – vahistamine – kohaldamisest s.o. alates
16. aprillist 2012 a.
17. G.K tunnistati süüdi KarS § 121 järgi selles, et tema viibides 05.07.2010 a. kella 20.10 ajal Akadeemia tee 48 varjupaiga magamistoas, tõukas kätega J F rindkere piirkonda, mille tagajärjel F kukkus ja lõi ära pea ning parema käe küünarnuki, seejärel läks G.K uuesti F juurde ning lõi vähemalt ühe korra jalaga F rindkere piirkonda. Oma tegevusega põhjustas G.K F füüsilist valu ja tervisekahjustused – parema küünarnuki marrastuse ning kuklas haava. ESITATUD APELLATSIOON
18. Süüdistatav G.K vaidlustab maakohtu otsuse tema süüdimõistmises KarS § 121 järgi. Apellant märgib, et tema pole toime pannud talle süüks arvatud kuritegu ning taotleb enda õigeksmõistmist. PROKURÖRI VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE
19. Prokuratuur leiab, et maakohtu otsus G.K süüdimõistmises KarS § 121 järgi on seaduslik ning põhjendatud ning palub jätta maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
20. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni ning vastuse väidetega, leiab, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest see on seaduslik ja põhjendatud.
21. Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatav maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning enda õigeksmõistmist KarS § 121 järgi. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-177-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis ning neid omavaheliselt kõrvutanud. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonile järgmist. 2