1-13-2583/11

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. mai 2013, Tartu Kriminaalasja number 1-13-2583 Kohtukoosseis Paavo Randma, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas Vaidlustatud kohtuotsus Viru Maakohtu
2. mai 2013 otsus G.S-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 5,7,8,9 järgi, kokkuleppemenetluses G.S, elukoht XXX, viibib Viru Vanglas, isikukood XXX, kodakondsuseta, põhiharidus, emakeel – vene keel, töötu; kriminaalkorras varasemalt karistatud. Apellatsiooni esitaja Resolutsioon
3. Jätta G.S-i apellatsioon osas, millega vaidlustatakse maakohtu otsust temalt välja mõistetud tsiviilhagi osas, läbi vaatamata.
4. Appellatsioonis esitatud taotlus menetluskulude vähendamiseks jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Viru Maakohtu
6. mai 2013 otsusega tunnistati G.S kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 5,7,8,9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust. Kannatanute kasuks mõisteti G.S-ilt välja ka kuritegudega tekitatud kahju. Samuti mõisteti G.S-ilt välja menetluskulud, sh kaitsjatasu summas 192 eurot.
7. Maakohtu otsuse peale esitas G.S apellatsiooni, milles ta märgib järgmist. Esmalt ei ole ta nõus kannatanute kasuks väljamõistetud tsiviilhagide summaga – temalt on mõistetud välja summad asjade eest, mida ta tegelikkuses varastanud ei ole. 1 Samuti ei soostu ta kaitsjale väljamõistetud tasuga, kuna viimane ei teinud G.S-i hinnangul enda tööd korralikult. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leiab esmalt, et puudub alus G.S-i poolt esitatud apellatsiooni menetlemiseks osas, milles ta vaidlustab temalt väljamõistetud tsiviilhagi summat; nagu võib mõista, vastustatakse apellatsioonis osade inkrimineeritud tegude toimepanemist või siis toimepanemise mahtu/ulatus. Selles osas tuleb osundada, et käesolev kriminaalasi on lahendatud kokkuleppemenetluses, mis seab konkreetsed piirangud kohtuotsuse apelleerimisele. Kriminaalmenetluse seadustiku § 318 lg 3 p 4 sätestab, et apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud juhul, kui on tegemist käesoleva seadustiku
9. peatüki
10. jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et kui kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonis pole osutatud ühelegi KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud rikkumisele, tuleb apellatsioon jätta KrMS § 326 lg 2 ls 1, § 323 lg 2 p 2 ja § 318 lg 3 p 4 alusel läbi vaatamata (RKKKo 3-1-1-38-06, p 9). Seejuures osundab kriminaalkolleegium, et edasikaebe korra tingimustele on selgesõnaliselt viidatud ka vaidlustatud kohtuotsuses.
11. Ühelegi KrMS § 318 lg-s 4 sätestatud alusele apellatsioonis ei viidata, mistõttu puudub juba sel põhjusel alus apellatsioonimenetluse läbiviimiseks. Nagu öeldud, on G.S asunud apellatsioonis sisuliselt toimepandud kuritegude ulatust eitama. See ei saa aga tingida apellatsioonimenetluse läbiviimist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-79-05 väljendatud seisukoha kohaselt on kohtu ülesanne kokkuleppemenetluses eeskätt kontrollida ning teha kindlaks, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud ja et seda sõlmides on ta väljendanud oma tõelist tahet (vt osundatud otsuse p 10). Lisaks eelnevale märkis Riigikohtu kriminaalkolleegium viidatud otsuses, et kahtlustataval ja süüdistataval on olemas kõik võimalused mitte nõustuda kokkuleppemenetlusega ja taotleda enda kohtuasja lahendamist üldmenetluses. Samuti on süüdistataval õigus loobuda juba sõlmitud kokkuleppest kohtuliku arutamise käigus. Kokkuleppest loobumise õiguse aktsepteerimiseks edasises kriminaalmenetluses, s.o pärast seda, kui kohus on lahkunud otsuse tegemiseks nõupidamistuppa, puudub aga igasugune mõistlik alus.
12. Otsuses nr 3-1-1-81-11 on Riigikohtu kriminaalkolleegium uuesti toonitanud, et tulenevalt KrMS § 247 lg-st 2 saab süüdistatav sõlmitud kokkuleppest loobuda hiljemalt kokkuleppe kohtulikul arutamisel maakohtus ning apellatsioonis ei ole enam võimalik kokkuleppest loobuda. See järeldub üheselt KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4, mis ei nimeta apellatsiooni võimaliku alusena asjaolu, et süüdistatav on pärast kokkuleppe arutamist maakohtus oma seisukohta kokkuleppe suhtes muutnud (vt viidatud otsuse p 27).
13. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad praegusel juhul igasugused alused, mis tingiks apellatsioonimenetluse läbiviimise. Ennekõike tuleks ehk kõne alla KrMS
14. peatüki
15. jao sätete rikkumine, mida tuleb aga üheselt eitada. G.S on sõlminud kokkuleppe, milles on kirjas nii tema poolt toimepandud kuritegude kirjeldus, selle käigus kannatanutelt äravõetud esemed kui ka sellega kannatanutele põhjustatud kahju ulatus. Edasiselt on kokkuleppes sedastatud kannatanute poolt esitatud tsiviilhagi suurused ning seejärel 2 märgitud konkreetselt, kui suur summa tuleb ühe või teise kannatanu kasuks G.S-ilt välja mõista (tlk 113). Sellele 18.03.2012 sõlmitud kokkuleppele on enda kaitsja juuresolekult kirjutanud alla ka G.S (tlk 114).
16. See kokkulepe on edasiselt avaldatud
17. mail 2013 toimunud kohtuistungil, mille käigus on G.S selgesõnaliselt kinnitanud, et ta on kokkuleppega nõus, selle sõlmimine on olnud tema vaba tahe ning ta palub see kinnitada. Ühtlasi avaldab G.S, et ta on nõus ka kannatanute esitatud tsiviilhagidega (tlk 123; s.o G.S on tsiviilhagisid tunnistanud TsMS § 440 lg 1 mõttes). Seega puudub igasugune alus väitmaks, et kokkuleppe sõlmimisel või siis selle kinnitamisel kohtus on rikutud kokkuleppemenetluse sätteid, mistõttu tuleb tõdeda, et G.S on apellatsioonimenetluses asunud lihtsalt eitama enda süüd. Nagu öeldud, ei ole see aga apellatsiooniõigust loovaks aluseks KrMS § 318 lg 4 tähenduses. Seega puudub G.S käesolevas kriminaalasjas apellatsiooniõigus ning tema apellatsioon tuleb selles osas jätta läbi vaatamata.
18. Apellatsioonis vaidlustab G.S edasiselt ka temalt väljamõistetud menetluskulusid, täpsemalt siis kaitsetasu. Siinkohal osundab ringkonnakohus KrMS § 189 lg-s 3 sätestatule, mille kohaselt juhul, kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi Kriminaalmenetluse seadustiku
19. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 ei ole ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut. Seega tulenevalt KrMS § 189 lg-st 3 ei laiene KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatud kaebepiirang G.S-i poolt ringkonnakohtule esitatud kaebuses sisalduvale taotlusele muuta maakohtu otsuses ette nähtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. Järelikult tuleb ringkonnakohtul G.S-i taotlus menetluskulude vähendamiseks lahendada lähtudes Kriminaalmenetluse seadustiku
20. peatükis sätestatud menetluskorrast, s.o määruskaebemenetluses.
21. Kriminaalkolleegiumi hinnangul alused selle taotluse rahuldamiseks puuduvad. Kaitsja poolt kohtule esitatud taotluste kohaselt on ta G.S-i osutanud kokku õigusabi 10 pooltunni ulatuses, konkreetselt on märgitud seegi, millise G.S-iga seotud kriminaalasja raames (paralleelselt toimus nimelt mitu kriminaalasja G.S-i poolt toimepandud vargustes) on üks või teine menetlustoiming tehtud (vt tlk 61 ja 115). Neid toiminguid peab ringkonnakohus põhjendatuteks ning taotlus kaitsjatasude vähendamiseks tuleb juba sel põhjusel jätta rahuldamata.
22. Teiseks osundab ringkonnakohus, et ka siinkohal ei saa mööda vaadata asjaolust, et kohtuotsus käesolevas kriminaalasjas tehti - ning mõisteti välja ka menetluskulud - just kokkuleppemenetluses. Kuigi seaduse kohaselt ei pea süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega kaasnevate menetluskulude väljamõistmine kajastuma sõlmitavas kokkuleppes, ei takista miski samas ka sellekohase märke tegemist sõlmitavasse kokkuleppesse; ning selliselt on käesoleval juhul ka toimitud. Nii on G.S enda kaitsja ning prokuröri kohalolekul sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt tuleb tal seoses süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega kanda ka menetluskulud kaitsjatasu, toimiku koopia tegemise ning sundraha näol (tlk 100). Väljamõistetava kaitsjatasu summana on kokkuleppes seejuures selgelt märgitud 192 eurot (tlk 113). Sellist kohustust sisaldava kokkulepe on G.S allkirjastanud, see on edasiselt avaldatud kohtuistungil ning nagu ringkonnakohus p-s 7 juba märkis, on G.S kohtuistungil kinnitanud, et kokkulepe on talle arusaadav, ta on sellega nõus ning selle sõlmimine oli tema vaba tahe, mistõttu soovib ta selle kinnitamist. Ka see näitab, et kokkuleppes märgitust kõrvalekaldumiseks puuduvad vähimadki argumendid ning määruskaebus jääb täielikult tagajärjetuks. 3
23. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 1, § 323 lg 2 p-st 2 ja § 318 lg 3 p-st 4 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium G.S-i apellatsiooni osas, milles ta vaidlustab temalt kohtuotsusega väljamõistetud tsiviilhagisid, läbi vaatamata. KrMS § 337 lg 1 p-st 1 ja § 390 lg-st 1 lähtudes jätab kriminaalkolleegium G.S-i taotluse menetluskulude vähendamiseks rahuldamata. Paavo Randma Maarika Kuusk Aarne Sarjas 4