1-10-14254/19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2011.a Tallinn Kriminaalasja number 1-10- 14254 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Ivi Kesküla ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Tõlk Kea Lemming Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. märts 2011.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi J.G süüdistus KarS § 118 p 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. novembri 2010.a otsus Apellatsioonide esitaja Süüdistatav J.G ja tema kaitsja adv Merike Allikmäe Prokurör Žanna Morozova Süüdistatav J.G isikukood XXX, kodakondsuseta, elukoht XXXXXX Tallinnas, kohtu poolt karistatud 12 korral, viimati 05.05.2010.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi 6-kuulise vangistusega Kaitsja Adv Juho-Enn Aule RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
4. novembri 2010.a otsus muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 24.11.2010.a otsusega tunnistati J.G süüdi KarS § 118 lg 1 järgi ja karistati 5aastase vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 3 aastat ja 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 moodustati liitkaristus mõistetud karistusest ja Harju Maakohtu 05.05.2010.a otsusega mõistetud karistusest ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat ja 8 kuud vangistust. Liitkaristusest arvati maha eelmise otsusega mõistetud ja ärakantud karistus – 6 kuud ning kandmiseks mõisteti 3 aastat ja 2 kuud vangistust. Karistusaja alguseks loeti 03.11.2010.a, s.o eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmise päev. J.G tunnistati süüdi selles, et ta 01.05.2010.a kella 17 paiku Aia ja Viru tänavate ristmikul Tallinnas võttis D.A tekkinud konflikti käigus, pärast seda kui D.A oli teda rusikaga näkku löönud, välja noa ja lõi D.A le mitu korda selja piirkonda, mille tagajärjel tekitas kannatanule kaks torke-lõikehaava selja piirkonnas, millest üks – lülisambakanalisse tungiv torke-lõikehaav kuulub vastavalt kohtuarstliku ekspertiisi aktile eluohtlike tervisekahjustuste hulka. APELLATSIOONIDE SISU J.G maakohtu otsusega ei nõustu ning taotleb ringkonnakohtult asja materjalide veelkordset läbivaatamist. Süüdi ta ennast ei tunnista ja palub arvestamata jätta tema poolt kohtuistungil antud ütlused, kuivõrd ta tundis ennast halvasti. Palub erilist tähelepanu pöörata tunnistajate ütlustele ja sellele, et puuduvad asitõendid. Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega oma kaitsealuse õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et maakohus tegi ebaõige järelduse süüdistatava süüditunnistamise kohta põhjendusel, et kord tunnistas J.G oma süüd, kord ei tunnistanud. Kaitsja leiab, et maakohus on vastuolus Riigikohtu otsusega nr 3-1-1-52-96 alahinnanud kohtualuse ütlusi võrreldes teist liiki tõenditega, vastuolus Riigikohtu otsusega nr 3-1-1-4-99 tõlgendanud kahtlused J.G süüdiolekus tema kahjuks ja vastuolus Riigikohtu otsusega nr 3-1-1-398 jätnud põhistamata, miks ta on osa tõendeid tunnistanud mitteusaldusväärseiks. Apellant märgib, et J.G oma süüd ei tunnistanud. Teda süüstavaid ütlusi andsid D.A, P.Š, D.S, S.S ja A.P, kes on märgitud süüdistusaktis. Neist neli olid kannatanu tuttavad. Nimetatud tunnistajad olid kõik joobes. Kohus on andnud aga hinnangu, et uurimistoimingute ajal olid tunnistajad kained, mis ei vasta tegelikkusele. A.P kuulati üle joobeseisundis. Sündmuse ajal oli kaine vaid S.S, kelle ütlused on lk 42-
5. Otsuses on aga tema ütlused erinevad. Kaitsja peab võimalikuks, et menetlusest on jäetud kõrvale isik, kes vahetult sündmust nägi. 2 Apellant on seisukohal, et uurimine on toimunud tõendeid ühekülgselt kogudes. Kes tegelikult sündmuse hetkel sündmuskohal olid, on vaieldav, kuna ekspertiisiaktist nähtub, et Tallinna Kiirabi väljasõit toimus kl 16.45 ja lahkumine sündmuskohalt kl 17.
6. Kiirreageerija Kesklinna politseiosakonnast sai väljakutse kell 17.
7. Ettekandes on S viidanud noale, kuid keegi seda kirjeldanud ei ole, nuga asitõendina asja juures puudub. Raskes joobes kannatanu ütlused ei saa olla usaldusväärsed. Täiesti erapooletu tunnistaja on taksojuht S.E, kes pussitamist ja kaklust pealt nägi ning kelle kirjelduse järgi oli noaga lööja ja peksja J.T kirjeldusele vastav isik. S.E ei ole suutnud J.G ära tunda. Menetlusse ei ole kaasatud tunnistajaid V.L. J.T ei ole üle kuulatud, kuid nad mõlemad on märgitud ettekandes ning on võimalik, et nende ütlused kinnitaksid või lükkaksid ümber kohtualuse väited selle kohta, et ta ei ole kedagi noaga löönud. Ettekandest nähtub, et kurjategija oli 180 cm pikk, pruun jope ja nokamüts peas. Tunnistaja Š sõnul oli isikul peas soni ja pikkuseks oli 180-185 sm. Üldiselt leiab kaitsja et kurjategija isiku kirjelduses on vastuolud ning ei ole võimalik kindlalt väita, et kuriteo on toime pannud J.G. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta on osa tõendeid ebausaldusväärseiks tunnistanud. Hinnangut ei ole antud süüdistuses märgitud DNA proovile. Välja selgitamata on jäänud osa faktilisi asjaolusid, mis puudutavad süüdistatava käitumise subjektiivset külge. J.G on võimalik süüdi tunnistada üksnes siis, kui oleks noaga löömise suhtes tuvastatud vähemalt kaudne tahtlus. Pole teada, mis sündmuskohal toimus enne noaga löömist, kuna kannatanu ja 4 või veelgi enam isikut, kellest osa antud asjas on tunnistajad, olid n.ö ühel pool ning süüdistatav üksi teisel pool. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Prokuröri poolt esitatud seisukoha kohaselt on maakohtu otsus igati põhjendatud ja seaduslik, apellatsioonid selle tühistamiseks alust ei anna. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid esitatud apellatsioone ning taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja uue, õigeksmõistva otsuse tegemist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalidega ja apellatsioonide sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna apellatsioonid alust. Kuivõrd apellatsioonides vaidlustatakse tõendite hindamine maakohtu poolt, siis osundab kohtukolleegium esmalt Riigikohtu praktikas juurdunud ja mitmetes lahendites esile toodud seisukohale, et kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite 3 hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (nt Riigikohtu otsused 3-1-1-16-04; 3-1-1-77-05; 3-11-89-06; 3-1-1-85-07; 3-1-1-33-08; 3-1-1-48-09 jt). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel vigu teinud. Kohus on kõiki kohtuistungil kontrollitud tõendeid vastastikuses seoses analüüsinud ja kogumis hinnanud, kohtu järeldused on loogilised ja igati põhjendatud, need on kohtuotsuse lugejale jälgitavad. Kohtukolleegium nõustub kohtuotsuse põhiosas esitatud asjaoludega ega pea nende kordamist vajalikuks. Apellatsioonidesse puutuvalt märgib üksnes järgmist. Kaitsja väide, mille kohaselt on maakohus süüdistatava ütlusi kuidagi alahinnanud, on eksitav. Kohtukolleegium osundab, et sisuliselt ei ole J.G selliseid ütlusi, mis sisaldaksid sündmuse kirjeldust ning millest võiks teha tõsiseltvõetavaid järeldusi asja tehiolude kohta, andnud ei ole. Kohtueelses menetluses on ta igasuguseid konflikte ja kellegi noaga löömist väga lühidalt eitanud /tl 78/. Kohtuistungil on J.G esmalt kinnitanud, et ei soovi ütlusi anda, kuid nõustunud, et pani selle kuriteo toime. Järgnevalt aga öelnud, et ei oska öelda, miks ennast süüdi tunnistas, kohe järgnevalt aga kinnitanud, et lõi tõepoolest kannatanut noaga, sest ei kontrollinud oma käitumist. Järgmisel hetkel väitnud aga, et ei löönud kannatanut ikkagi noaga, ei pannud seda kuritegu toime, oli alguses kohtuistungil segaduses. Viimases sõnas taotles J.G aga võimalust kanda talle mõistetav karistus mitmes osas /tl 118-119/. Eelnevast tuleneb, et ka neis väga nappides ütlustes sisalduvad diametraalsed lahknevused, mida ei ole süüdistatav mõistuspäraselt selgitada suutnud. Seega, lähtudes juurdunud kohtupraktikast, tuleb J.G ütlused tervikuna kui ebausaldusväärsed tõendamisprotsessist kõrvale jätta (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-11306; 3-1-1-3-07; 3-1-1-86-08 jt). Tegelikult ongi maakohus sellest põhimõttest lähtunud, mistõttu jäävad kaitsja apellatsioonis esitatud väited arusaamatuks. Samas ei saa maakohtule ette heita kohtuotsuses esitatud arutlust, mille kohaselt juhul, kui J.G poleks talle etteheidetavat tegu toime pannud, puudunuks ka igasugune vajadus kohtuistungil enda süüditunnistamiseks. Asjaolu, et neli tunnistajat olid sündmuse toimumise ajal joobes, ei kahanda iseenesest nende poolt hiljem, kainena antud ütluste usaldusväärsust. Tuleb siiski tähele panna, et nad kirjeldavad toimunut ühtviisi. Kohtukolleegium peab eksitavaks kaitsja väidet ka selle kohta, nagu oleks A.P olnud ülekuulamise ajal joobes. A.P l tuvastati 01.05.2010.a kell 17.20 kerge joove – 0,20 mg 1 liitris väljahingatavas õhus /tl 13/. Tema ülekuulamine toimus aga märksa hiljem /tl 14-17/. S.S i ütlused on kohtuotsuses toodud vastavuses tema eeluurimisel antud ütlustega. Need ütlused on fikseeritud toimikus lehekülgedel 8-
8. Kaitsja poolt viidatud leheküljed kajastavad S.S i täiendaval ülekuulamisel öeldut, kus on täpsustatud tema telefoni sattumist E nimelise noormehe kätte. Kaitsja kahtlused, nagu oleks menetlusest keegi isik, kes vahetult sündmust nägi, kõrvale jäetud, ei ole tõsiseltvõetavad, viiteid sellisele asjaolule kriminaaltoimiku materjalides ei ole, kaitsja kahtlused tuginevad üksnes oletusele. Tõsi, et haigusloo andmetel oli kannatanu D.A, nagu tema kaaslasedki, alkoholijoobes, kuid andmed raskele joobele, nagu seda kaitsja märgib, puuduvad. D.A ütlusi on maakohus koos tunnistajate ütlustega analüüsinud, need on tunnistajate ütlustega kokkulangevad, neis ei ole alust kahelda. Tunnistaja S.E ütlusi on maakohus oma otsuses samuti objektiivselt käsitanud. Tegelikult kirjeldab S.E toimunut täpselt samuti, nagu seda nii tunnistajad kui kannatanu. Et S.E nägi aga sündmust suhteliselt kaugelt, ei suutnud ta noa või muu terava esemega lööjat ära tunda. See ei saa aga kuidagi J.G õigustavaks asjaoluks olla. 4 Ka ei ole tuvastatav, et kurjategija isikut oleks vastuoluliselt kirjeldatud, nagu seda kaitsja väidab. Olukorras, kus üks isik kirjeldab kurjategijat kui ca 180 cm pikkust, pruuni jope ja nokamütsiga meest, teine kui 180-185 cm pikkust soniga meest, saab kahtluseta väita, et need kirjeldused langevad kokku. Kaitsja jätab märkimata, millised tõendid on kohus ebausaldusväärseks tunnistanud. Seega on apellatsioonis väidetu paljasõnaline. Tegelikult tuleneb kohtuotsusest, et kohus ei ole ühtki tõendit ebausaldusväärseks tunnistanud. Kaitsja märgib oma apellatsioonis, et kohus ei ole andnud hinnangut DNA proovile. Millist tähendust see märkus tõendamiseseme asjaolusid silmas pidades peab tähendama, apellatsioonist ei selgu. Tõsi, et kriminaalasja materjalide juures on sündmuskohalt võetud DNA proovid, kuid DNA ekspertiisi ei ole asjas läbi viidud. Kohus on otsustanud, et need DNA proovid tuleb kohtuotsuse jõustumisel hävitada. Kohtukolleegium möönab, et J.G poolt kasutatud nuga ei ole leitud, kuid see asjaolu ei kahanda J.G süüstavate tõendite väärtust ega saa olla maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Kohus on tuvastanud, et J.G pani kuriteo toime kaudse tahtlusega ning oma seisukohta piisavalt põhjendanud (lk 4-5). Eksitavalt märgib kaitsja ka seda, nagu poleks teada, mis toimus sündmuskohal enne noaga löömist. Nii kannatanu kui tunnistajad on ühtviisi kirjeldanud kogu sündmuste käiku ning midagi sellist, nagu oleks tüli toimunud vähemalt nelja või veelgi enama isiku ja süüdistatava vahel, ei ole tuvastatud. Vaieldamatult leidis kinnitust fakt, et konflikt tekkis kannatanu ja süüdistatava vahel. Kohus on sündmuste käiku põhjalikult analüüsinud, tõdenud, et esimeseks vägivallatsejaks oli kannatanu ja seda asjaolu ka süüdistatavale karistuse mõistmisel arvestanud. Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioonid on põhjendamatud, neis esitatu ei saa kaasa tuua maakohtu otsuse tühistamist. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 24.11.2010.a otsuse J.G süüditunnistamises ja karistamises muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Malle Preimer Ivi Kesküla 5 Urmas Reinola