1-09-4547 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 17. juuli 2012 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-09-4547 Kohtukoosseis Mati Kartau, Paavo Randma, Aarne Sar

§-st 390 jätta Viru Maakohtu

1. juuni 2012 määrus muutmata ning süüdimõistetu R.V määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul alates vaidlustatavast kohtumäärusest teada saamisest. Asjaolud Viru Maakohtu 27.09.2010 otsusega tunnistati R.V süüdi KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi, mõistes karistuseks 10 kuud vangistust. Sama otsusega mõisteti R.V-lt välja menetluskulud üldsummas 11099,60 krooni ehk 709,39 eurot, mida ta pidi tasuma 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Otsus jõustus 16.02.
2. Viru Maakohtu 29.06.2011 määrusega rahuldati R.V taotlus ning pikendati Viru Maakohtu 27.09.2010 otsusega R.V-lt välja mõistetud menetluskulude tasumise tähtaega ühe aasta võrra alates kohtumääruse jõustumise tähtajast. 15.05.2012 R.V esitas kohtule uue taotluse, milles palub pikendada Viru Maakohtu 27.09.2010 otsusega välja mõistetud menetluskulude tasumise tähtaega veel üheks aastaks või vabastada teda menetluskulude tasumisest, kuna ta viibib vanglas ja ei tööta. Esimese astme kohtu määruse sisu Maakohus, tutvunud taotlusega, kohtuotsusega ja määrusega, leidis, et R.V taotlus menetluskulude tasumise pikendamiseks enam kui aastaks ei kuulu rahuldamisele. Viru Maakohtu 29.06.2011 määrusega juba pikendati Viru Maakohtu 27.09.2010 otsusega R.V-lt välja mõistetud menetluskulude tasumise tähtaega 1 aasta võrra. Seega R.V oli võimalus teha aasta jooksul jõukohased maksed menetluskulude katteks. Kuna seadus sätestab, et rahalise karistuse tasumist võib pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra, ning selline võimalus on süüdimõistetule Viru Maakohtu 29.06.2011 määrusega juba antud, ei pea kohus võimalikus R.V-lt välja mõistetud menetluskulude tasumise tähtaega pikendada seaduses ettenähtust pikemaks ajaks. Vastavalt

§ 180

lg-le 3 menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. R.V on tunnistatud süüdi varavastase kuriteo toimepanemises. Seega isiku vanglasse sattumine ja sellest tulenev olukord on tekkinud tema enda süül kuritegeliku käitumise tagajärjel. Kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmist ei saa pidada ebaõiglaseks. Isik, kes paneb kuriteo toime, peab arvestama olukorraga, et süüdimõistmise korral peab ta hüvitama menetluskulud. Menetluskulude tasumisest vabastamine eesmärgiga kergendada süüdismõistetu poolt menetluskulude tasumist oleks ebaõiglane ühiskonna suhtes, kellel on ootuspärane õigus nõuda kurjategija poolt menetluskulude tasumist. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et menetluskulude sissenõudmine ohustaks põhjendamatult võlgniku või tema pere olukorda selliselt, et võlgniku olukord oleks ebaproportsionaalselt raskendatud võrreldes ühiskonna huviga nõuda kurjategijalt menetluskulud välja. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu R.V palub tühistada maakohtu määruse ja pikendada kriminaalasjas nr 1-09-4547

§423

sätestab, et kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel järgitakse

sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. 3.

§ 424

sätestab, et mõjuvate põhjuste olemasolu korral võib süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. 4. Esmalt käsitleb ringkonnakohus võimalust korduvalt pikendada või ajatada rahalise karistuse ja väljamõistetud menetluskulude tasumise tähtaega

§ 424alusel.

Seejärel käsitleb ringkonnakohus R.V-lt välja mõistetud menetluskulude tasumise tähtaja pikendamise põhjendatust. 2 5.

§ 424

võimaldab rahalise karistuse tasumise pikendamist või ajatamist kuni ühe aasta võrra. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kui süüdimõistetule on selline võimalus juba antud, ei võimalda kehtiv seadus pikendada väljamõistetud menetluskulude tasumise tähtaega pikemaks ajaks. Riigikohus on sedastanud, et

§ 424

võimaldab rahalise karistuse tasumise pikendamise tähtaega mõjuval põhjusel korduvalt pikendada. Nimelt kuigi

§ 424

tekstist nähtuvalt võib tähtaega pikendada või ajatada korraga kuni ühe aasta võrra, ei tulene nimetatud sättest keeldu teha seda korduvalt (RKKKm nr 3-1-1-212, p 8). Seega on kehtiva seaduse kohaselt võimalik pikendada või ajatada rahalise karistuse ja väljamõistetud menetluskulude tasumise tähtaega

§ 424alusel mitu korda järjest.

6.

§ 424

alusel saab kohus rahalise karistuse ja

§-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita (RKKKm nr 3-1-1-57-12, p 9).

1. Riigikohus on sedastanud, et sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist. Siiski ei saa sissetuleku puudumist käsitada otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb otsuse täitmise tähtaja pikendamist. Tal tuleb esitada tõendid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Mõjuva põhjuse puudumisel tuleb rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamise taotlus jätta rahuldamata (RKKKm nr 3-1-1-2-12, p 9).
2. Ringkonnakohus leiab, et R.V ei ole esitanud ringkonnakohtule mõjuvat põhjust menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks. Nagu eelnevalt mainitud, ei ole sissetuleku puudumine iseenesest mõjuvaks põhjuseks. Samuti on Riigikohus sedastanud, et pelgalt kinnipidamisasutuses karistuse kandmist ei saa käsitada mõjuva põhjusena

§ 424

mõttes, mis annaks aluse menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks (RKKKm 3-1-1-5712, p 10). Kuna R.V lasub mõjuva põhjuse tõendamise kohustus, oleks ta pidanud esitama tõendid oma majandusliku olukorra kohta. Sellist tõendamiskohustust ta täitnud ei ole. 9. Seega leiab ringkonnakohus, et R.V poolt toodud põhjuste puhul – viibimine Viru Vanglas ja töökoha mitteomamine – ei ole tegemist mõjuvate põhjustega

§ 424

tähenduses ning Viru Maakohtu 27.09.2010 otsusega välja mõistetud menetluskulude tasumise tähtaja pikendamine ei ole põhjendatud. 10. Puutuvalt määruskaebuses esitatud taotlust R.V menetluskulude tasumisest täielikult või osaliselt vabastada, märgib ringkonnakohus, et pärast Viru Maakohtu 27.09.2010 kohtuotsuse jõustumist, millega mõisteti R.V-lt välja menetluskulud nimetatud summas, ei saa ringkonnakohus R.V menetluskulude tasumisest täielikult või osaliselt vabastada.

§ 180

lg 3 kohaselt võib kohus jätta osa menetluskuludest riigi kanda, kui menetluskulude hüvitamise ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu. See küsimus lahendatakse aga süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel, mitte kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamisel. 11. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Mati Kartau Paavo Randma 3 Aarne Sarjas 4