4-13-790 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. märts 2013 a Tallinn Väärteoasja number 4-13-790 (2302,12,018393) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekret

§ 224lg 3 p 1 ja Kar

S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Manetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: J.B, ik XXX, elukoht: XXX RESOLUTSIOON 1. Jätta J.B kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 14.01.2013 otsusele nr 2302,12,018393 J.B karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses,

§ 224lg 3 p 1 ja Kar

S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 14.01.2013 otsus nr 2302,12,018393 J.B karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses,

§ 224lg 3 p 1 ja Kar

S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6 kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema 1 advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 14.03.
3. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 22.03.
4. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 15.04.
5. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 16.04.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 14.01.2013 otsusega nr 2302,12,018393 karistati J.B LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses,

§ 224lg 3 p 1 ja Kar

S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 15.12.2012 kell 02.45 Tammsaare tee ja Nõmme tee ristmikul Tallinnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris juhi väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,48 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märgiti, et määratud trahv on väga suur ja juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks on ränk karistus kuna kaebuse esitajal ei ole varasemaid rikkumisi ja ei rikkunud seadust väga suurelt. Taotleb trahvi tasumise määramist maksimaalse tähtaja jooksul, leevendada karistust, so trahvi suurust ja juhtimisõiguse äravõtmist. Juhtimisõigus on sissetuleku ja liikumise jaoks vajalik töövahend. Tööobjektid asuvad erinevates piirkondades, on vaja liikuda töö ja kodu vahet, töö ja kooli vahet. Ka tööl on juhtimisõigus vajalik. Alkoholi tarvitamisest oli möödunud 4 tundi ja tundis ennast kainena. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et oli sünnipäeval, kus tarvitas rummi koolaga alates kella seitsmest õhtul. Tarvitas kolm kokteili, seejärel pidas pikema vahe. Ei saanud aru, et nii suur kogus sees oli. Arvas, et läheb välja, kuid eksis. Järgmine päev oli tööpäev. Puudusid abivahendid kontrollimiseks. Soovib, et juhtimisõigus jäetaks alles, juhtimisõigus on vajalik. Trahviga on nõus, kuigi selle tasumine on raske. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et on tehtud õige otsus, määratud õiglane karistus. Karistuse määramisel on arvestatud kõigi KarS § 56 lg 1 nõuetega. On üldteada asjaolu, et pärast alkoholi tarvitamist on keelatud rooli asuda. Kaebuse esitaja läks sõidukit juhtima nelja tunni möödumisel kange alkoholi tarvitamisest. Seega on tegu tahtlik. Varem on kaebuse esitajat karistatud trahvidega, need ei ole oma mõju avaldanud, kaebuse esitaja ei ole teinud järeldust, et õigusrikkumised tuleks lõpetada. Lisakaristus on vajalik õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt ja tagab ohutuse teistele vähemalt ajaks, mil isik juhina liikluses ei osale. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui mingid õigusrikkumised muutuvad massiliseks, siis tuleb muuta kas karistuse liiki või kohaldada lisakaristusi. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. 2 Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses,

§ 224lg 3 p 1 ja Kar

S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra mõningal määral ületavas ulatuses ja lisakaristus keskmises määras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,53 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,48 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on sätestatud rikkumise keskmises määras. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on keskmine. See aga omakorda tingiks karistuse ranguse. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul ei ole kohtuväline menetleja karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on kaebuse esitajat liiklusalase väärteo toimepanemise eest karistatud ning viimane karistus määrati 22.10.

1. Selle otsusega määratud trahvi tasus kaebuse esitaja 08.11.
2. Sellele eelnevalt on kaebuse esitajat samuti karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Menetlusesemeks oleva väärteo pani kaebuse esitaja toime ühe kuu möödumisel viimase trahvi tasumisest. Seega ei ole eelmised rahatrahvid suutnud kaebuse esitajat sundida hoiduma uute süütegude toimepanemisest ja liikluses nõuetekohaselt käituma ning kaebuse esitaja pani sedakorda toime juba suurema ohtlikkusega väärteo. Sellised asjaolud aga näitavad kohtu arvates ilmekalt kaebuse esitaja suhtumist liikluskorda ja –ohutusse. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Ohtu kujutavad aga endast juhid, kes ei pea nende kohustuste täitmist vajalikuks. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et väidetavalt nelja tunni möödumisel alkoholi tarvitamisest oli sõiduki juhtimiselt kinni peetud menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus endiselt alkoholi ja seda 0,48 mg/l. Seejuures oli kaebuse esitaja alkoholi tarvitamisest teadlik, kuid see ei sundinud teda oma seisundit kontrollima ega takistanud liikluses osalemist juhina. Varasema elukogemuse põhjal pidanuks kaebuse esitaja oma seisundit tajuma ja sõiduki juhtimisest loobuma. Kaebuse esitaja seda aga ei teinud. Seega teadis kaebuse esitanud isik hilisõhtul tarvitatud alkoholi kogust ja ilmselgelt ka selle mõju. Selle teadmise põhjal pidanuks kaebuse esitaja ka aru saama, et ta on endiselt juhile keelatud seisundis. Sellise seisundi olemasolu tajumiseks ei ole isegi alkomeetri kasutamine vajalik. Sellele vaatamata pidas kaebuse esitaja vajalikuks sõidukit juhtida ning pidas täiesti tähtsusetuks teiste liiklejate elu ja tervist. Kui isik peab end sellises seisundis kaineks, kujutab ta juba oma mõttelaadilt teatud ohtu ja näitab tema suhtumist sellesse. Kui ta aga sellises seisundis asub sõidukit juhtima, muutub ka temast tulenev oht reaalseks. Seetõttu on oluliseks põhikaristuse määra ja lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse valiku puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra, karistust kergendava ja raskendava asjaolu puudumist, seda, et kaebuse esitajat on eelnevalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud rahatrahv ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas 3 määras ja lisakaristuse kohaldamine keskmises määras täielikult põhjendatud ja kohtu arvates puudub igasugune alus selle põhikaristuse või lisakaristuse kergendamiseks. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et menetlusalune isik ise viis end seisundisse, mis piirab tema taju ümbritsevast või ajast ja kohast, siis ei ole selline seisund kohtu arvates sellise puudena arvestatav, kuivõrd menetlusaluse isiku selline seisund on üldjuhul mööduv. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kohtule esitatud kaebuses märgiti ja kohtuistungil ka rõhutati, et kaebuse esitajale on juhtimisõigus eluliselt vajalik. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on olnud liiklusseaduse sätete tundmine ning juhtimisõiguse andmine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud, sh ka juhi kohustused ja juhti puudutavad keelud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui ka karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud sellisesse seisundisse ja teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid, kuivõrd kaebuse esitajal on juba piisav kogemus karistuste osas olemas. Kohus leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus töö tegemiseks ja sellest tulenevalt elatusvahendite saamiseks ning igapäevaelu korraldamiseks ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Samas on menetlusalune isik kui isik, kellele on antud juhtimisõigus, teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese süülise käitumise tõttu ei halveneks ja senine mugav elulaad ning sissetulek säiliks. Kaebuse esitanud isiku väärteo iseloomust saab järeldada, et kaebuse esitanud isik viis end teadlikult seisundisse, millises ta on liikluses iseenesele ja teistele liiklejatele ohtlik ning kohtu arvates tuleb selline isik lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 6 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kohus asub seisukohale, et olukorras, kus kaebuse esitajal on liiklusalase väärteo toimepanemise eest kustumata karistus, on lisakaristuse määramine süü suurust ja süüteo iseloomu arvestades keskmises määras täiesti põhjendatud. Kohus leiab, et arvestades isikul tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra ja kaebuse esitanud isiku sellest tulenenud ohtlikkust liikluses, mida kaebuse esitaja oma karistusandmete kohaselt regulaarselt tõestab, on kohaldatud põhi- ja lisakaristuse määrad põhjendatud ning igasugune alus põhi- või lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Kaebuse esitaja on kohtule esitanud ka taotluse määrata rahatrahvi tasumine ositi, põhjendades seda suhteliselt väikese sissetulekuga. Vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Seega peab sellise taotluse esitaja esitama kohtule või kohtuvälisele menetlejale tõendid, mille pinnalt saaks tuvastada põhjused ning neid tõendeid kogumis hinnates otsustada, kas põhjused on ka mõjuvad. Kaebusele ei ole lisatud ühtegi tõendit ning ka kohtuistungil ei pidanud kaebuse esitaja tõendite esitamist vajalikuks. Seega ei saa kohus teha mingeid järeldusi isiku majandusliku olukorra kohta, kuivõrd kohtule ei ole esitatud 4 põhjendusi, mida saaks hinnata mõjuvatena ja otsustada selle pinnalt trahvi tasumist ositi. Peale selle nähtub väärteoasja materjalidest, et 30.01.2013 on koostatud määrus, mille kohaselt on kohtuväline menetleja lükanud määratud trahvi täitmisele pööramise edasi alates 08.02.2013 kuni 08.10.2013, määrates trahvi tasumisele igakuistes võrdsetes osades kaheksa kuu jooksul. Sellest tulenevalt jääb esitatud taotlus kohtule arusaamatuks. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et vaidlustatud otsuse tuhistamiseks või muutmiseks alus puudub ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming Kohtunik 5