Obsah (8)

§ 141§ 199§ 75§ 25§ 74§ 142§ 5§ 147

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. aprill 2013, Tartu, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-12-56 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liik

§ 141

lg 2 p 1 ja § 25 lg 2 § 199 lg 2 p 7 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu

1. veebruari 2013 otsus Apellatsiooni esitaja Prokurör Ülle Hõrak ja kannatanu esindaja Armand Mark Prokurör Ülle Hõrak Süüdistatav Kaitsja H.Z, isikukood XXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, keskharidusega, Tartu Maaülikooli üliõpilane, kriminaalkorras varasemalt karistamata, tõkend: elukohast lahkumise keeld, elukoht XXX Advokaat Andres Veski RESOLUTSIOON
2. Maakohtu otsus tühistada osaliselt, täpsemalt osas, millega kohaldati H.Z-i suhtes

§ 199

lg 2 p 7 järgi karistuse mõistmisel

§ 75lg 1 punktis 6 sätestatud kontrollnõuet.

1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt, kannatanu esindaja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu 1 otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kannatanul on kassatsiooniõigus ainult tsiviilhagisse puutuvas osas. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. H.Z anti kohtu alla süüdistatuna järgmiste kuritegude toimepanemises. 1.1

§ 141

lg 2 p 1 järgi süüdistati H.Z-i selles, et ta 17.09.2011 öösel, ajavahemikul kella 01-st kuni 07-ni Põlva maakonnas, XXX , oma elukohas, teadlikult ära kasutades suguühendusse astumise eesmärgil alaealise M.N. (isikukood XXX ) seisundit (alkoholijoove), milles kannatanu ei olnud võimeline vastupanu osutama ja toimunust aru saama, võttis temalt jalast sukkpüksid ja pesu ning katsus teda sugulise kire rahuldamise ja suguühendusse astumise eesmärgil kätega paljastest rindadest. Pärast seda ronis H.Z kannatanule peale ja sisestas sugutit M.N. tuppe, põhjustades suguti tuppe asetamise käigus M.N. ele füüsilist valu. Kannatanu M.N. oli abitus seisundis arusaamisvõimetuse tõttu alkoholijoobest tingituna, kuna alkoholijoove pärssis oluliselt tema taju ja võimet olukorda hinnata, alkoholijoobe tõttu ei saanud kannatanu M.N. aru ümbritsevast olukorrast ja ei suutnud mõista ja takistada tema suhtes toimepandavat tegu, olles seega arusaamisvõimetu ning seetõttu toimus H.Z-i poolt toime pandud tegevus kannatanu tahte vastaselt, s.o nõusolekuta. Kannatanu oli abitusseisundis ka ea (alaealisus) ja varasemate seksuaalkogemuste puudumise tõttu. H.Z kasutas tahtlikult ära tegu võimaldava ja lihtsustava kannatanu seisundi, et selle abil ületada kannatanu tahtevastasus suguühenduseks. 1.2 Veel süüdistati H.Z-i selles, et ta 17.04.2012 kella 23.30 paiku koos G.K. püüdis veoautost Volvo varastada lukustamata kütusepaagi korgi avamise teel 210 liitrit diiselkütust kokku väärtusega 291,90 eurot. See kuritegu kvalifitseeriti

§ 25lg 2 - § 199 lg 2 p 7 järgi.

1. Tartu Maakohtu
2. veebruari 2013 otsusega mõisteti H.Z süüdi

§ 25

lg 2 - § 199 lg 2 p 7 järgi ja mõisteti talle karistuseks 4 kuud vangistust, mis jäeti

§ 74lg-te 1,3 alusel 18kuulise katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata.

Süüdistatavat kohustati järgima

§ 75lg 1 p-des 1-6 nimetatud kontrollnõudeid.

Süüdistuses

§ 141lg 2 p 1 järgi mõisteti H.Z õigeks.

Õigeksmõistva kohtuotsuse peamised motiivid on järgmised. 2.1

1. septembril 2011 toimus XXX külas XXX Gümnaasiumi nn rebaste pidu, kus osalesid peamiselt kümnenda ja kaheteistkümnenda klassi õpilased, sealhulgas kannatanu M.N.
2. klassist, kes oli tol ajal 16-aastane ja
3. klassis õppiv süüdistatav H.Z. Peol tarvitati ka alkoholi. M.N. el oli kokku lepitud, et temale tuleb peole järgi kasuisa, kuid peol selgus, et tal on võimalik koju saada klassivend I.T. autoga. Sama autoga olid peole tulnud H.Z ja T.T. . M.N. tahtis saata oma kasuisale telefoni teel sõnumi, et viimasel ei ole vaja järgi tulla ja palus sõnumi saata T.T. il, kuna M.N. ei saanud joobe tõttu ise sõnumi saatmisega hakkama. Kohtu hinnangul ei olnud alust kahelda ka süüdistatava ütlustes selle kohta, et M.N. vestles temaga peo ajal ning see vestlus oli sõbralik. 2.2 Peolt kojusõiduks istusid I.T. sõidukisse juhi kõrvale T.T. ning tagaistmele keskele M.N. ja äärtesse D. J. ja H.Z. Ainsana neist alkoholi mittetarvitanud I.T. on öelnud, et „M.N. oli vist üsna purjus, sest autos oli ta kogu aeg vait“, samas on ta märkinud, et kõik olid vait. D. J. on kinnitanud, et M.N. magas, H.Z-i ütluste kohaselt jäi M.N. sõidu ajal tema najale nõjatudes 2 tõepoolest magama, kuid eelnevalt oli kannatanu temale sosistanud, et tuleb tema poole ja et H.Z võiks teda ise koju viia. Kohtu hinnangul on usutav, et M.N. ise seda ei mäleta, kuna ta on kinnitanud, et ei mäleta üldse peolt äratulekut ning järgmisel päeval helistas ta D. J. ja küsis selle kohta. Samuti on tõenäoline, et teised autos viibijad seda ei kuulnud, kuna see oli öeldud sosistades H.Z-ile kõrva. 2.3 H.Z-i maja juurde jõudes ongi H.Z teistele autosviibijatele teatanud, et ta viib ise M.N. koju ning nad läksid koos autost välja – Meelis eespool ja M.N. tema järel. Tunnistaja I.T. ütluste kohaselt „oli M.N. Meelise käevangus“, millest võib järeldada nii seda, et ta vajas liikumisel tuge, kui ka soovi olla kontaktis H.Z-iga. Tunnistajad I.T. ja D. J. ei lahkunud H.Z-i elukoha juurest kohe, vaid jäid 10-15 minutiks ootama, et veenduda, kas Meelis ikka saab M.N. koju viia. I.T. käis isegi korraks maja juures, kus ta nägi H.Z-i toa aknast, et kannatanu on voodis teki all ja kui H.Z tuli bokserite väel uksele ning kinnitas, et ta viib M.N. koju, I.T. lahkus. Kohus loeb tuvastatuks ka asjaolu, et H.Z-i ja M.N. vahel toimus vestlus. Lisaks H.Z-i ütlustele tõendavad jutuajamise toimumist ka majas viibinud M.H. ütlused, kelle väitel läks tal uni ära, kui Meelis koju tuli ja ta oli 15 -30 minuti vältel köök-toas, mis asetseb kõrvuti H.Z-i toaga. M.H. kuulis Meelise toast oma poja ja tütarlapse hääli, kuid vestluse sisust aru ei saanud. On eluliselt usutav, et M.N. ei mäleta ka seda asjaolu temal alkoholijoobe tõttu esinenud mälulünkade tõttu, mille esinemist ta on ise tunnistanud nii kohtuistungil kui ka oma õele ja emale juhtunust rääkides. 2.4 Järgnevalt toimunud sündmuste kohta on kohtu käsutuses tõenditena süüdistatava ütlused, kannatanu ütlused ning ekspertiisiaktid – isiku kohtuarstliku ekspertiisi akt ja DNA ekspertiisi akt, samuti asitõendite vaatlusprotokoll. Nimetatud tõendite alusel tuleb tuvastatuks lugeda, et süüdistatava ja kannatanu vahel tekkis spontaanne füüsiline kontakt, mille käigus nad kallistasid, suudlesid ja katsusid üksteise kehapiirkondi – süüdistatav kannatanu rindasid, tuharaid ja häbemepiirkonda ning kannatanu süüdistatava peenist. Sealjuures olid nad erinevates asendites, lõpuks oli süüdistatav oma kehaga kannatanu keha peal. Kui süüdistatav tajus, et kannatanu ei soovi enam sellise tegevuse jätkumist, s.t kui kannatanu teda kätega eemale lükkas, siis lõpetas süüdistatav tegutsemise ning nad mõlemad jäid magama. 2.5 Kannatanu sukkpüksid ja aluspüksid olid jalast võetud juba siis, kui süüdistatav käis vahetult pärast kojujõudmist vannitoas end pesemas, kuivõrd tahtis minna isalt autot küsima, et kannatanu koju viia. Vannitoas viibides otsustas ta siiski autot mitte küsida, kuna arvas, et isa saab aru, et ta on purjus. Tuppa naastes nägi ta, et M.N. e sukkpüksid ja võimalik, et veel mingi riietusese on voodi serva peal. Kannatanu on kinnitanud, et hommikul ärgates olid tal seljas vaid kleit ja varrukad ning sukkpüksid ja aluspüksid oli voodi äärel. Millegagi ei ole tõendatud, et nimetatud riietusesemed võttis M.N. el seljast H.Z. Kohtul ei ole alust pidada süüdistatava ütlusi toimunu kohta ebausaldusväärseteks ning neid tõendina mitte arvestada, sest ka eluliselt on usutav, et kannatanu, olles alkoholijoobes ja väsinud ning saades võimaluse heita voodisse, võtab jalast sukkpüksid, millega ta ei ole harjunud magama heitma. Asjaolu, et M.N. kohe H.Z-i tuppa jõudes voodisse heitis, on tõendatud ka I.T. ütlustega, kes kinnitab, et kui tema umbes 10 minuti pärast vaatama läks, et kas Meelis saab M.N. koju viia, oli M.N. juba voodis. 2.6 Hommikul läks M.N. koju, magas ja õhtul ärgates oli rusutud meeleolus, mistõttu tema õde ja ema pärisid temalt, et mis on juhtunud. Siis ta seletas, et peab võimalikuks, et teda vägistati, kuid ta ei mäleta kõike. Järgmisel päeval käis ta koos emaga arsti juures, arstlikul läbivaatusel ei ole tuvastatud M.N. el tervisekahjustuste esinemist, sealhulgas vigastusi genitaalide piirkonnas, ta ei ole esitanud kaebusi ebamugavustunde kohta nimetatud piirkonnas. Tema neitsinahal ei esinenud ei vanu rebendeid ega värskeid vigastusi. 3 2.7 Kohus leidis, et nende tuvastatud tehiolude taustal ei saa rääkida vägistamise toimepanekust H.Z-i poolt. Vägistamise objektiivne koosseis sisaldab spetsiifilist tegu – suguühendusse astumist. Seega tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas selline tegu on käesolevas asjas aset leidnud. Karistusõiguse mõttes tuleb suguühenduse all mõista eelkõige seksuaalset ühendust, mis tähendab seksuaalse iseloomuga kehadevahelise füüsilise sideme loomist, mis on võimalik peenise või muu objekti viimisega teise isiku kehaõõnsusse, kusjuures see ühendus ületab pelga kehapindade kokkupuutumise.

§ 141

kirjeldatud kuriteo objektiivse koosseisu tuvastamiseks selle lõpuleviidud vormis on vaja tuvastada tungimine kannatanu kehaõõnsusse ehk penetratsioon. 2.8 Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et süüdistatav mingil viisil tungis kannatanu kehaõõnsusse – tuppe. Eelkõige on sissetungimise mittetoimumine tõendatud isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktiga, millega on tuvastatud kannatanul vaginaalse vahekorra mittetoimumine. Kannatanu neitsinahk on vigastamata ning ka mujal genitaalide piirkonnas ei ole märke sissetungist. Isiku arstlik läbivaatus on teostatud ühe ööpäeva jooksul pärast väidetavat vägistamist. Tema genitaalide piirkonnast võetud proovis ei ole leitud spermat ega süüdistatava DNA-d. Süüdistatav on eitanud peenise või sõrmede viimist kannatanu tuppe ning kannatanu on kohtuistungil kinnitanud, et vahekorda ei toimunud. Ainus asjaolu, millele toetudes on süüdistus jaatanud vahekorda, on kannatanu poolt valu tundmine tupe piirkonnas. Arvestades, et süüdistatav oli oma kehaga kannatanu peal ja nende vahel toimus seksuaalse iseloomuga füüsiline kontakt, on kohtu hinnangul objektiivselt võimalik valuaistingu tunnetamine ka lihtsalt teise isiku keha või selle osa surve tõttu. Kriminaalasjas on tuvastatud, et kohe kui kannatanu tundis ebamugavustunnet, lükkas ta süüdistatava endast eemale ning süüdistatav lõpetas seksuaalse iseloomuga tegevuse. 2.9 Kohus jõudis ka veendumusele, et kannatanu ei olnud abitusseisundis või arusaamisvõimetu. Asjaolu, et kannatanu alkoholijoobest tingituna hiljem ei mäleta toimunud sündmusi, ei tähenda automaatselt, et ta oli sündmuste toimumise ajal arusaamisvõimetu või abitus seisundis. Tunnistajad D. J, T.T. ja I. T, kes nägid M.N. t vahetult enne H.Z-i poole minemist, ei ole kinnitanud, et kannatanu oli sellises joobes, mis ei võimaldanud tal toimuvast aru saada – ta oli lihtsalt lõbusam, hiljem väsinud. H.Z-i elukohas lahkus ta autost vabatahtlikult ja kõndis iseseisvalt koos H.Z-iga tema tuppa. Süüdistatava poolt kirjeldatud kannatanu käitumine – temaga vestlemine, hiljem osalemine seksuaalse iseloomuga tegevuses ning seejärel märku andmine, et tegevuse jätkamine ei ole temale enam meelepärane, näitab, et kannatanu sai oma tegevusest aru. Nimetatud asjaolud on tõendatud küll ainult süüdistatava ütlustega, kuid on kooskõlas kannatanu ütlustega selles, et tal esinesid 17.09.2011 öösel mälulüngad, kuid ta mäletab, et süüdistatav teda suudles, katsus rindasid ja oli oma kehaga tema keha peal. Kohus kordab, et puuduvad põhjused kahelda süüdistatava ütlustes. Kannatanu K.N. ja tunnistaja T.N. ütlused on kaudsed tõendid – nimetatud isikud ei ole vahetult sündmusi tajunud, vaid on edasi andnud M.N. elt kuuldut, mille põhjal nad on ise teinud järeldusi. Arvestades süüdistatava ja kannatanu iga – sündmuse toimumise ajal olid nad vastavalt 18- ja 16aastased, on eluliselt usutav, et nende vahel võis kujunenud olukorras tekkida spontaanne seksuaalse iseloomuga füüsiline kontakt. 2.10 Eluliselt ei ole usutav kannatanu arusaamisvõimetus seksuaalse iseloomuga tegevusest tema kogenematusest tulenevalt. Kannatanu ja tema ema on kinnitanud, et teoreetilised teadmised mehe ja naise vahelistest seksuaalsuhetest olid kannatanul olemas – koolis oli läbitud terviseõpetus ning M.N. e iseloomustusest nähtub, et tegemist on igati normaalse neiuga, kes on üks klassi aktiivsemaid õpilasi. Üldiselt 16-aastased isikud omavad sugueluga seotud teadmisi. 4 2.11 Toimunut ei ole võimalik kvalifitseerida ka vägistamise katsena. Süüteokatse peamine subjektiivne tunnus on tahtlus. H.Z on kinnitanud, et ta ei soovinud üldse M.N. ega suguühendusse astuda, kuna arvas, et tegemist on süütu tütarlapsega. Tema ütlused ei ole kohtu poolt uuritud tõenditega ümber lükatud. Pigem kinnitab neid objektiivne olukord – kui kannatanu andis mõista, et ei soovi kaugemale minna, lõpetas süüdistatav koheselt tegutsemise ja nad magasid hommikuni kõrvuti samas voodis. 2.12 Põhjusel, et kohtu hinnangul ei ole tõendatud kannatanu viibimine seisundis, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, ei ole võimalik süüdistatava tegevust subsumeerida ka sugulise kire vägivaldse rahuldamisena

§ 142lg 2 p 1 järgi.

3. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras riiklik süüdistaja ning kannatanu esindaja. Apellantide taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 3.1 Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks. 3.1.1 Esmalt on maakohus apellandi hinnangul jõudnud väärale järeldusele, et kannatanu ei olnud abitusseisundis. Kannatanu oli joobest tingitult arusaamisvõimetu. Tuvastamist leidnud tehiolud kinnitavad, et M.N. ei saanud aru ümbritsevast olukorrast. Ka ei küsinud H.Z kannatanult nõusolekut vahekorraks. Asjaolu, et H.Z allus kannatanu soovile tegevuse katkestamiseks, ei anna alust tuvastada, et eelnev tegevus oli kannatanu tahte kohane. 3.1.2 Süüdistatav H.Z-i ütlused on seejuures vastuolulised, seega on otsus rajatud ebausaldusväärsele isikulisele tõendile. Ebausaldusväärsed on ka tunnistaja M.H. ütlused. Samal ajal puuduvad põhistused selle kohta, miks ei ole usaldusväärsed kannatanu M.N. e ütlused selle kohta, et tema ise voodis aktiivselt ei käitunud. Samal ajal on kohus lugenud tema ütlused usaldusväärseks osas, et süüdistatav katsus tema rindu, oli kehaga tema peal ning et ta tundis valu tupe piirkonnas. Seega on kohus lugenud tema ütlused osaliselt usaldusväärseks. Kohtuotsusest aga ei nähtu, kuidas kujunes kohtu siseveendumus selle kohta, et süüdistatava ütlused on usaldusväärsemad kannatanu ütlustest. Järeldus selle kohta, et isikute vahel võis tekkida spontaanne seksuaalse iseloomuga füüsiline kontakt, on oletuslik ning ei rajane uuritud tõenditele. 3.1.3 Kannatanu tundis valu ja rõhumistunnet tupe piirkonnas, mis tõendab seda, et H.Z sisestas suguti M.N. e tuppe. Ühtlasi märgib apellant, et abitusseisundis alaealise kannatanuga tema tahte vastane seksuaalse iseloomuga kontakt täidab igal juhul

§ 142lg 2 p 1 tunnused.

3.1.4 Riikliku süüdistaja hinnangul on kohus mõistnud H.Z-i õigeks, jättes sisuliselt kõik kohtus uuritud tõendid kogumis hindamata. 3.1.5 Viimasena vaidlustab prokurör ka H.Z-ile mõistetud karistust varguse katse episoodis. Nimelt on kohus kohaldanud karistuse mõistmisel

§ 75redaktsiooni, mis hakkas kehtima alles 1.01.2013.

Süüdistatav pani kuriteo toime aga enne seda. Seega on kohus kohaldanud süüdistatava suhtes raskendavat seadust

§ 5lg 3 mõttes.

3.2 Ka kannatanu esindaja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Alternatiivselt palub apellant teha H.Z-i suhtes süüdimõistev otsus kas

§ 141lg 2 p 1 või § 142 lg 2 p 1 tunnustel.

5 3.2.1 Kannatanu esindaja hinnangul oli M.N. sellises joobeseisundis, milles ta ei olnud võimeline toimuvast aru saama. Usutavaks ei saa ka lugeda kohtu hinnangut selle kohta, et kannatanu soovis olla kontaktis H.Z-iga. Usutav ei ole vestluse toimumine kannatanu ja süüdistatava vahel viimase kodus, spontaanse kontakti toimumine nende vahel ei ole samuti usutav. Usutav on, et süüdistatav kavandas kannatanu viimise enda poole eesmärgiga astuda kannatanuga suguühendusse või kaasata ta sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil. Süüdistatava ütlused ei ole seejuures usutavad. 3.2.2 Kohus on jätnud kõik sisuliselt uuritud tõendid kogumis hindamata või on neid hinnanud valikuliselt ja jätnud osad tõendid hindamata või hinnanud tõendeid vääralt asjaolude tuvastamisel või eluliselt mitteusutavalt, millega on kohtuotsust vääralt põhjendanud. 4. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 15. märtsi 2013 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 1. aprillini 2013. Nimetatud kuupäevaks ringkonnakohtule täiendavaid seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega, leiab, et maakohtu otsus on H.Z-i õigeksmõistmise osas süüdistuses

§ 141

lg 2 p 1 järgi õiguslikult veatu ning apellatsioonid jäävad selles osas täielikult tagajärjetuks (I). Küll väärivad tähelepanu prokuröri viited materiaalõiguse väidetavale väärkohaldamisele H.Z-ile karistuse mõistmisel süüdistuses

§ 199lg 2 p 7 järgi (II).

Selles osas kuulub prokuröri apellatsioon rahuldamisele ning maakohtu otsus tühistamisele. Enda vastavasisulisi seisukohti põhistab ringkonnakohus järgmiselt. I 5. Esmalt võtab kohtukolleegium seisukoha apellatsioonide osas, milles vastustatakse H.Z-i suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist süüdistuses

§ 141lg 2 p 1 järgi.

Nii prokurör kui ka kannatanu esindaja leiavad apellatsioonis, et maakohus on selles osas rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ning taotlevad seetõttu kohtuotsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Selle etteheite osas selgitab ringkonnakohus järgmist.

1. Apellatsioonikohtu esmane ülesanne on olukorras, kus leitakse, et maakohtu otsuses puuduvad motiivid KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, kontrollida, kas otsuses on kajastamist ning analüüsimist leidnud kõik asjakohased kohtus vahetult uuritud tõendid ning edasiselt see, kas otsuses kajastatud kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja missugustele tõenditele ning miks seejuures otsuse tegemisel tugineti. 6.1 Kolleegiumi hinnangul on vaidlustatud kohtulahendis kohtu järelduste kujunemine vägagi jälgitav ja otsuses on enam kui piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele argumentidele ja asjaoludele tuginevalt on kohus jõudnud järeldusele, et H.Z tuleb talle esitatud vägistamissüüdistuses õigeks mõista (vt p-d 2.1-2.11). Oluline on siinkohal ka asjaolu, et kumbki apellantidest ei leia, et mõni tõend kui selline oleks sootuks maakohtu analüüsist kõrvale jäänud; üheselt on aru saada, et tegelikkuses ei soostuta nende järeldustega, milleni maakohus tõenditele hinnangu andmisel jõudis. Kohtupraktikas on seejuures on välja kujunenud kindel arusaam selle 6 kohta, et asjaolu, et menetlusosaline kohtuotsuste põhistustega ei nõustu, ei tähenda otsustes põhjenduste puudumist KrMS § 339 g 1 p 7 tähenduses. Ning nagu öeldud – tegelikkuses kritiseerivad mõlemad apellandid vaid maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut ning esitavad omapoolse versiooni sellest, kuidas nende arvates tuleks neid tõendeid mõtestada ning kuidas neid seostada tõendamiseseme asjaoludega. Sisuliselt ei tähenda see aga muud kui taotlust, et ringkonnakohus hindaks maakohtu poolt uuritud tõendeid erinevalt esimese astme kohtust ning annaks neile omapoolselt uue hinnangu. Nagu öeldud, taotletakse mõlemas apellatsioonis esmajoones maakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks; seejuures on ringkonnakohus aga seotud apellatsiooni piiridega ning ei tohi neist süüdistatava kahjuks väljuda. Tuvastades, et maakohtu otsuses KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sedastatud rikkumist ei esine, puuduks ringkonnakohtul vastava taotluse puudumise tõttu võimalus ka tõendeid ümber hinnata. Selliselt muutub vähemalt riikliku süüdistaja apellatsioon enda olemuselt täiesti sisutühjaks; isegi kui ringkonnakohus leiaks, et maakohus on tõenditest teinud ebaõiged järeldused, ei annaks see alust tühistada kohtuotsust KrMS § 339 lg 1 p 7 minetuse tõttu, millele riiklik süüdistaja enda lõpptaotluses aga ainukesena tugineb. Selles mõttes n.ö päästab olukorra riikliku süüdistaja jaoks kannatanu esindaja apellatsioon, milles taotletakse alternatiivselt ka süüdimõistva kohtuotsuse tegemist H.Z-i suhtes.
2. Järgnevalt põhistabki ringkonnakohus, miks tuleb maakohtu järeldust pidada õiguslikult veatuks ning ka ainuvõimalikuks (kuivõrd apellatsioonid on enda sisult peaaegu kattuvad, peab ringkonnakohus edasiselt silmas neid mõlemaid ja seda vaatamata eelnevalt märgitud asjaolule, et riikliku süüdistaja apellatsioon on menetluslikult realiseerimatu). Seejuures tuleb nentida, et seisukoha apellatsioonis esitatud argumentide suhtes saab kriminaalasjas sisalduvat tõenduslikku baasi arvestades avada suhteliselt lühidalt (ühtlasi peab silmas pidama, et maakohtu asjassepuutuvad seisukohad on jätkuvalt kohtulahendi osiseks, vt otsuse p-d 2.1-2.11).
3. Esmalt osundab kohtukolleegium järgmistele menetlusõiguslikele põhimõtetele, millest tuleb isiku süüküsimuse lahendamisel lähtuda. 8.1 Nii on kohtupraktikas süütuse presumptsiooni printsiibile tuginevalt kinnistunud arusaam, et isiku suhtes saab süüdimõistva kohtuotsuse teha vaid juhul, kui kõik võimalikud isiku süüd puudutavad tõsiseltvõetavad kahtlused on kõrvaldatud ja juhul, kui on siiski alles jäänud mingeidki kõrvaldamata kahtlusi, siis on nende puhul edasiselt kohustuslik lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sisalduvast kriminaalmenetlusõiguse põhimõttest, mille kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendada eranditult tema kasuks (selgesõnaliselt niimoodi ka RKKK otsuse 3-1-1-1512 p-s 11; vt ka RKKKo 3-1-1-22-12, p 8). 8.2 Samuti saab kohtuotsus rajaneda vaid objektiivselt kontrollitavatel ning tõendamist leidnud objektiivsetel asjaoludel ehk teisisõnu – kohtuotsus ei saa tugineda oletustele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on rõhutanud, et KrMS §-dest 7 ja 14 tulenevalt ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Tõendite nappust ei kompenseeri näiteks seegi, kui isiku enda ütlused võivad tunduda eluliselt mitteusutavad – ka sellisel juhul peab kohus jätkuvalt lähtuma PS §-st 22 ja KrMS §-st 7 tulenevast süütuse presumptsioonist (RKKKo 3-1-1-10-11, p 26). 8.3 Kui süüdimõistva kohtuotsuse järeldused rajatakse oletustele ja kohtulikul arutamisel tõusetunud kahtlused süüdistatava süüdiolekus jäetakse tema kasuks tõlgendamata, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi on enda praktikas kestvalt toonitanud, et eelnevalt nimetatud asjaolude 7 ilmnemisel tuleb isiku suhtes teha õigeksmõistev otsus (vt nt RKKKo 3-1-1-113-12, p 7.3; 3-1-1-2412, p 8).
4. Kui nüüd küsida, et millised oleksid tõendid, mis kinnitaksid süüdistuses näidatud kuriteo toimepanemist H.Z-i poolt, siis saab ja tuleb sellele küsimusele vastata äärmiselt lühidalt – need sisuliselt puuduvad. Selles mõttes tuleb kriitiliselt osundada mõlemale apellatsioonile, milles on peaaegu täielikult irdutud põhimõttest, et isiku süü peab rajanema konkreetsele tõenditele, mida annaks siduda tõendamiseseme asjaoludega. Selle asemel on kogu õiguslik etteheide tõenduslikus mõttes rajatud määravas ulatuses kas „elulisele usutavusele“ (riikliku süüdistaja puhul) või siis lihtsalt „usutavusele“ (kannatanu esindaja apellatsioon). Riikliku süüdistaja puhul peab ringkonnakohus sellist lähenemist seejuures äärmiselt taunitavaks.
5. Tegu, mille toimepanemist H.Z-ile ette heidetakse, leidis süüdistuse hinnangul aset süüdistatava toas. Ütlusi selle kohta, mis ning millistel asjaoludel seal toas toimus, saavad vahetult anda vaid kaks isikut – nendeks on ühelt poolt H.Z ise ning teiseks kannatanu M.N. . Neist esimene eitab kategooriliselt mingisugusegi kuriteo toimepanemist, s.o abitusseisundis kannatanu seksuaalset ärakasutamist. Isegi kui nüüd soostuda hetkeks apellantidega ning leida, et H.Z-i ütlused ei ole usaldusväärsed, siis tuleb edasiselt küsida, kas oleks mingigi tõend, mis kirjeldaks tõsikindlalt kuriteo asetleidmist seal toas. Vastus sellele küsimusele on kindlalt eitav. 10.1 Mingit reaalset abi ei oleks siinkohal viitamine kannatanu M.N. e ütlustele ja seda äärmiselt lihtsal põhjusel – ta nimelt ei mäleta seal toas toimunust enda kinnitusel sisuliselt mitte midagi. Toas toimunut on ta suutnud kirjeldada vaid järgmiselt: „mäletan, et olin pikali, raskus ja valutunne ja hommik“ (tlk 106 pöördel). Täiendavalt on ta suutnud lisada, et ta tõukas süüdistatava kätega eemale (tlk 107), kusjuures vaidlust ei ole menetlusosaliste vahel selles, et viimane aktsepteeris seda. Ehk teisisõnu – ka kannatanu ütlustes ei ole midagi konkreetselt haaratavat, millele tuginevalt saaks kasvõi oletada, et toime on pandud

§ 141lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu.

Siinkohal on ka arusaadav, et prokuröri etteheide maakohtule selles, et lubamatult on M.N. loetud usaldusväärseks tõendiallikaks vaid osaliselt, täielikult asjakohatu. Nimelt on maakohus kõik selle, mida M.N. toimunust üldse mäletab, ka tõeseks lugenud. Vastus küsimusele, kas ka kannatanu ise oli aset leidnud füüsilises läbikäimises aktiivne või mitte (vt p 3.1.2), ei rajane seejuures absoluutselt kannatanu ütluste ebausaldusväärseks tunnistamisel – viimane nimelt ei mäleta selle kohta mitte midagi ning ainult oletas istungil ütlusi andes, et selline väide ei saa vastata tõele (tlk 107). Mingisugust abi toas toimunu tuvastamisel ei osuta vähimalgi määral ka K.N. e (kannatanu ema) ning T.N. e (kannatanu õde) ütlused, millele mõlemad apellandid viitavad. Ka emale on kannatanu öelnud, et vahejuhtumist ta tegelikult midagi ei mäleta (tlk 108 pöördel), õe kirjelduse kohaselt rääkis kannatanu talle, et ta mäletab ainult seda, et ta üritas süüdistatavat endast eemale ajada, pani siis riidesse ja läks minema (tlk 113). Seega on ainuõige maakohtu järeldus, et ka nendel ütlustel ei ole kuriteosündmuse tuvastamise seisukohalt mingit kaalukat tähendust. 10.2 Sellises situatsioonis on muidugi võimalik pöörduda edasiselt teiste kaudsete tõendite poole, mille abil saab samuti lugeda tõendatuks teatud kuriteosündmuse. Praeguses kaasuses tuleb nentida, et puuduvad ka need. Kriminaalkolleegium peab tunnistama, et nõutust tekitab mõlema apellandi väide selle kohta, et aset leidis süüdistatava ja kannatanu vahel suguühendus õiguslikuks mõttes; millisel tõendil selline väide rajaneb, on täielikult arusaamatu. Esmalt tuleneb juba eksperdiarvamusest, et a) kannatanu suguelunditel ei esine mingeid vigastusi; b) kannatanu neitsinahk on terve ning c) kannatanu vaginaalnäidistes spermatosoide ei esinenud (tlk 55-56). Ka kannatanu ise on enda kohtus antud ütlustes ühemõtteliselt tõdenud, et suguühenduses süüdistatavaga ta ei olnud (tlk 107 pöördel). Kuidas saaks nende kahe asjaolu taustal siiski nentida ning edasiselt ka isikule süüks arvata, et 8 ikkagi toimus suguühendus kannatanu ja süüdistatava vahel, jääb ringkonnakohtule täiesti selgusetuks. Sellekohase järelduse tegemine on kohtukolleegiumi arvates täielikult välistatud. 10.3 Nõustuda tuleb maakohtuga ka selles, et kannatanu M.N. ei olnud

§ 141

(aga ka mitte

§ 142, millele apellandid viitavad) mõttes abitusseisundis.

Iseenesest tuleb nõustuda prokuröriga selles, et abitusseisund on üldmõiste, mille alla kuulub ka alkohoolne joove. Samas on kohtupraktikas aga ka leitud, et joove põhjustab abitusseisundit vaid juhul, kui isik ei saa aru ümbritsevast olukorrast ega suuda mõista või takistada tema suhtes toimepandavaid tegusid (RKKKo 3-1-1-111-10, p 8.3). Isegi kui soostuda apellantidega selles, et süüdistatav lähenes ootamatult ning ühepoolselt seksuaalse tähendusega teoga kannatanule (vt selle kohta aga otsuse p 11), ei ole aga vähimatki vaidlust selles, et M.N. tajus seda tegu ning ka katkestas selle toimepanemise. Seega ei saa rääkida abitusseisundist Karistusseadustiku osundatud sätete tähenduses. Ringkonnakohus nõustub siinkohal erialakirjanduses märgituga, et otsustavalt tuleb eristada ühelt poolt joobest tingitud õiguslikku abitusseisundit ning teiselt poolt lihtsalt joobest tingitud tavalisest vähesemat pidurdusvõimet (vt J. Sootak. Abitusseisund vägistamisel ja sugukire rahuldamisel, Juridica 2011/7, lk 552). Siinkohal tuleb soostuda maakohtu järeldusega, et ükski tõend ei kinnita neist esimese esinemist ning pigem on tegemist teise juhtumiga (vt siinkohal ka nn ühepoolse lähenemiskatse õiguslikku käsitlust kohtupraktikas, kus otsustavalt eitati vägistamise toimumist – Tallinna Ringkonnakohtu 18. aprilli 2011 otsus kriminaalasjas nr 1-10-14737 J.S-i süüdistuses

§ 141lg 1 järgi).

10.4 Kindlasti ei saa soostuda ka seisukohaga, et kannatanu oli abitusseisundis tulenevalt enda alaealisusest (nimelt oli ta 16-aastane). Vastavalt seadusele loetakse vanusest tingitult arusaamisvõimetuks isikud, kes on nooremad kui 10 aastat (vt

§ 147

). Kohtupraktikas on iseenesest tõesti tõdetud, et ole välistatud arusaamisvõimetuse esinemine ka vanemas eas kannatanul, kuid sellisel juhul tuleb see igakordselt eraldi tuvastada, st arusaamisvõimetust ei saa eeldada (vt RKKKo 3-1-1-12-06, p 9). Ühtegi tõendit selle kohta, et vaatamata enda eale oli kannatanu arusaamisvõimetu, kohtule aga esitatud ei ole ning sisulisest küljest tuleb tõdeda, et sellele tunnusele viitamine riikliku süüdistuse poolt on lihtsalt ekslik (vanusest tingitud arusaamisvõimetus on võimalik vaid alla 14 aasta vanuste isikute puhul; kui abitusseisundile arusaamisvõimetuse tähenduses soovitakse tugineda vanemate isikute puhul, ei saa seda argumenti rajada mitte vanusele, vaid vaimutegevuse rikke argumendile. See johtub lihtsast tõsiasjast, et seaduse kohaselt omab inimene alates 14 eluaastast seksuaalset enesemääramisõigust). Abitusseisundit ei loo kindlasti mitte ka argument, et kannatanul puudusid varasemad kogemused seksuaalsuhete kohta (p-s 10.6 väljendatu kontekstis tuleb seejuures ka küsida, kuidas pidanuks H.Z sellest teadlik olema ning seda teadlikult enda huvides ära kasutama). 10.5 Sellises olukorras tuleb iseenesest edasiselt kontrollida, et kas vaatamata abitusseisundi puudumisele ning suguühenduse mittetoimumisele ei olnud tegemist ehk

§ 141

(või ka

§ 142) toimepanemisele suunatud (kõlbmatu) katsega.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ka sellele küsimusele vastata eitavalt. 10.6 Selle variandi lahendamisel tuleb küsida, kas H.Z lähtus (ekslikult) eeldusest, et kannatanu M.N. on abitusseisundis ning tal on võimalik seda olukorda enda kuritegelikes huvides ära kasutada. Tõendid, millele tuginevalt saaks midagi sellist väita, ringkonnakohtu hinnangul taaskord puuduvad. Selles osas on süüdistatav ise seletanud, et kuivõrd ta oli ka ise alkoholi pruukinud, ei osanud ta omavahelise vestluse ajal hinnata, kas ja kui palju oli alkoholi tarbinud M.N. ; eriti purjus ei tundunud kannatanu tema hinnangul aga olevat (tlk 119; 120 pöördel). Põhimõtteliselt sama nähtub 9 ka teiste tunnistajate ütlustest. Nii on D. J. enda ütlustes seletanud, et M.N. ei olnud küll kaine, kuid ei olnud ka väga tõsises joobes (tlk 109 pöördel). Tunnistaja T.T. i ütlustest nähtub, et M.N. e käitumisest oli aru saada, et ta on alkoholi tarbinud, kirjeldades kannatanu käitumist võrreldes tavapärasega rõõmsama ja jutukamana (tlk 112). Tõsi, tunnistaja J. T. on küll öelnud, et M.N. oli üsna väsinud ja purjus, kuid kirjeldanud samas ka seda, kuidas kannatanu väljus ise autost ning läks omal jalal süüdistatava poole (tlk 111; et kannatanu oli võimeline iseseisvalt liikuma, on kinnitanud ka teised autos viibinud noored). Ükski neist asjaoludest ei anna alust väiteks, nagu saanuks H.Z lähtuda eeldusest, et kannatanu on joobest tingitult abitusseisundis ning tal on võimalik seda enda huvides ära kasutada. Siinkohal on apellandid viidanud asjaolule, et kannatanu ei olnud peol viibides võimeline iseseisvalt kirjutama ning saatma sõnumit, paludes seda teha T.T. il (vt nt D. J. ütlused tlk 110 pöördel). Puuduvad aga vähimadki tõendid selle kohta, et sellest asjaolust olnuks teadlik H.Z ning ta saanuks enda arusaama kannatanu seisundist kujundada vastavalt sellele teadmisele. Teiste tuvastatud tehiolude taustal (sh iseseisev sisenemine ning lahkumine sõidukist) ei saa seetõttu kannatanu väidetavale raskele joobeastmele omistada sedavõrd kaalukat tähendust nagu seda teevad apellandid. Seetõttu leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et kannatanu oli küll mõnevõrra purjus ning kellaajast tingitult ehk ka väsinud, kuid kindlasti mitte abitusseisundis

§-de 141/142 mõttes. Siinkohal ei saa üle tähtsustada ka fakti, et kannatanu enda kinnitusel sisuliselt mitte midagi toimunust ei mäleta. Erinevate inimeste aju reageerib alkoholile erinevalt ning ka keskmisele astmele vastav joove võib teatud inimeste puhul tuua kaasa olukorra, kus läbitud sündmused ei talletu mälus. Ka seda argumenti peab ringkonnakohus seetõttu asjakohatuks. 10.7 Ringkonnakohus rõhutab siinkohal täiendavalt, et vastavalt praktikas omaksvõetud seisukohtadele tuleb isiku tahtlus süüteokoosseisu objektiivse koosseisu tunnuste suhtes tuvastada rangelt teo toimepanemise hetke seisuga. Sellele põhimõttele on juhtinud tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegium, osundades nt otsuses nr 3-1-1-8-11, et kui on tegemist tahtliku kuriteoga (ja

§-d 141/142 seda ka on), saab isikut selle eest karistada üksnes juhul, kui tal esineb objektiivse koosseisu asjaolude osas tahtlus teo toimepanemise ajal. Tahtlus tuleb tuvastada nn üldhinnangu raames, mille käigus võetakse arvesse kõik tuvastatud objektiivsed ja subjektiivsed asjaolusid kogumis. Nagu eelnevast nähtus, ei kinnita ükski tõend tõsikindlalt, et H.Z lähtus kannatanuga enda poole minnes arusaamast, et viimane on arusaamisvõimetu. Seega puudub alus ka rääkimaks (kõlbmatust)

§ 141/142 toimepanemisele suunatud kuriteokatsest.

1. Eelnevates punktides sedastatut ei tohi aga mõista selliselt, nagu aktsepteeriks ringkonnakohus apellantide väiteid selle kohta, et H.Z lähenes ühepoolselt ning ootamatult seksuaalse tähendusega teoga kannatanule. Kriminaalkolleegium kordab siinkohal eelnevalt märgitut, et puuduvad vähimadki tõendid, mis annaks alust seada kahtluse alla süüdistatava kirjeldust selle kohta, mis tema väitel toas tema ja kannatanu vahel toimus (vt tlk 119-120).
2. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus seega, et apellantide etteheide selle kohta, et maakohtu otsuses puuduvad motiivid ning tõendeid ei ole kogumis hinnatud, on täielikult alusetu. Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus apellatsioonid osas, milles vaidlustatakse maakohtu õigeksmõistvat otsust H.Z-i suhtes süüdistuses

§ 141lg 2 p 1 tunnustel, rahuldamata.

II 13. Küll tuleb rahuldada prokuröri apellatsioon osas, mille ta on esitanud süüdistatava huvides ja seda seoses karistuse mõistmisega süüdistuses

§ 199lg 2 p 7 järgi.

Nimelt on maakohus

§ 75

lg 1 p 6 alusel määranud, et H.Z on talle määratud katseajal kohustatud saama kriminaalhooldusametnikult loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

§ 75

lg 1 p 6 hakkas kehtima aga alles 1.03.2013, s.o peale H.Z-i poolt talle 10 süüks arvatud teo toimepanemist. Selle täiendava kontrollnõude kohaldamise näol rakendas maakohus tagasiulatuvalt H.Z-i suhtes raskendavat seadust, mille keelab aga

§ 5lg 3 (vt selle kohta ka RKKKo 3-1-1-28-08).

Selle kontrollnõude punkti kohaldamise osas tuleb maakohtu otsus seetõttu tühistada. III 14. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2 ja § 340 lg 2 p-st 4 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Riikliku süüdistaja apellatsioon rahuldada osaliselt, kannatanu esindaja apellatsioon jätta rahuldamata. Paavo Randma Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 11