1-12-8596/15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2012, Tallinn Kriminaalasja number 1-12-8596 Kohtukoosseis Kohtunikud Ivi Kesküla, Meelika Aava ja Urmas Reinola Kriminaalasi Z.H süüdistuses KarS § 25 lg 2 - 199 lg 2 p 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. septembri 2012 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Z.H Prokurör Prokuröri abi Enge Selge Süüdistatav Z.H, ik: xxx, varem korduvalt kirminaalkorras karistatud, kinni peetud 10.09.2012 Kaitsja Vandeadvokaat Talvi Vaske Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
3. septembri 2012 aasta otsus kriminaalajas nr 1-12-8596 Z.H süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 - 25 lg 2 järgi muutmata. Z.H apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. 1 SÜÜDISTUS:
4. Z.H on antud kohtu alla süüdistatuna KarS § 25 lg 2 - 199 lg 2 p 4 järgi selles, et tema isikuna, keda on 28.02.2008 Harju Maakohtu poolt karistatud korduva varguse toimepanemise eest, uuesti 10.09.2012 kella 17.00 paiku viibides Tallinnas Paldiski mnt 102 asuvas ja Prisma Peremarket AS-le kuuluvas kaupluses Rocca al Mare Prisma, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis müügisaalist 5 toorsuitsuvorsti maksumusega 4,34 eurot üks, kogumaksumusega 21,70 eurot, 4 pakki lõhe maksumusega 3,99 eurot üks, kogumaksumusega 15,96 eurot, 1 pakk lõhe tükk maksumusega 3,99 eurot, 2 pakki teed maksumusega 5,22 eurot, kogumaksumusega 10,44 eurot, 1 tükk „Hollandi juust“ maksumusega 6,58 eurot, 1 tükk „Hollandi juust maksumusega 6,21 eurot ja 1 tükk „Hollandi Juust“ maksumusega 6,31 eurot, kaupa kogumaksumusega 71,19 eurot, peitis kauba endaga kaasas olnud kilekotti ning väljus müügisaalist kauba eest tasumata, kuid vargus jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, sest ta peeti kinni turvatöötaja poolt. MAAKOHTU OTSUS:
5. Maakohus tunnistas Z.H süüdi KarS § 25 lg 2 - 199 lg 2 p 9 järgi ja mõistis karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. Vähendas KrMS § 238 lg 2 kohaselt Z.H-le mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistis ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 4 (neli) kuud. Kohaldas Z.H suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni tõkendina vahistamist ning karistuse algust arvas alates kinnipidamisest 10.09.2012.a. APELLATSIOON:
6. Süüdistatav märgib, et pole nõus kohtuotsusega. Põhjendab seisukohta esmalt sellega, et tema arvates on mõistetud karistus karm, kuna pole üle viie aasta kuritegusid toime pannud. Ta viibis 7 kuud vabaduses, kogu aeg töötas mitteametlikult. Pani oma ainukese varguse toime seoses võlakohustusega, süüd tunnistab, toimepandut kahetseb. Teiseks apellant märgib, et kohus on rahalise karistuse mõistmata jätmist põhjendanud sellega, et tal puudus töökoht. Tegelikult tegi ta ühes firmas tööd ja saab ka sinna tagasi minna ja siis ta võetakse ametlikult tööle. Seega on tal võimalik ka rahalist karistust ära maksta. Kolmandaks leiab, et kohus ei ole arvestanud, et tal on väike laps ja eakas ema, kes vajavad tema toetust ja abi. Neljandaks märgib, et pole nõus menetluskulude väljamõistmisega. Need on liialt suured ja tal pole võimalik vangistuses neid tasuda. Palub apellatsioon läbi vaadata ja mõista talle siis kas lühemaajaline vangistus, rahaline karistus või asendada vangistus üldkasuliku tööga. Suulist menetlust ei taotle. PROKURÖRI SEISUKOHT:
7. Prokurör leiab, et kohus on jälgitavalt ja veenvalt põhjendanud nii mõistetud karistuse liigi kui määra valikut. 2 Z.H apellatsioonist ei nähtu ühtegi asjaolu, millest kohus otsuse tegemisel teadlik ei olnud ning seega Z.H-le mõistetud karistus vastab kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kohus on õigesti märkinud, et Z.H ei ole võimalik ega otstarbekas karistada rahalise karistusega. Z.H ise põhjendas oma kuriteo toimepanemist sellega, et ta oli võlgu, seega nõustub prokurör kohtu seisukohaga. Samuti on kohus otsuses põhjendanud, miks Z.H-le ei kohaldatud tingimisi vangistust või vangistuse asendamist üldkasuliku töö tegemisega. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 palub prokurör jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
8. Kriminaalkolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni väidetega, leiab, et kohtuotsus on seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Vastavalt karistusregistri õiendile/ t.lk.32-37/ on Z.H tõepoolest kriminaalkorras eelnevalt karistatud 2008 aastal ja nimetatud Harju Maakohtu otsusega mõisteti ta muuhulgas süüdi 2007 aastal toimepandud varguste eest. Seega on tema poolt kuritegude toimepanemistest kuni vaidlustatud varguse toimepanemiseni tõepoolest möödunud 5 aastat. Samas on apellant ka väitnud, et tegelikult on ta vabaduses viibinud vaid 7 kuud. Registriandmed näitavad, et 09.02.2009 aastal on maakohus teinud määruse ja vabastanud Z.H 3 aastase vangistuse kandmiselt tingimisi ennetähtaegselt KarS § 76 alusel ja temal jäi kandmata 1 aasta 5 kuud ja 3 päeva vangistust. 2010 aasta jaanuaris ja 2010 aasta veebruaris on aga ta toime pannud uued varavastased süüteod. Seega ei ole Z.H suutnud olla õiguskuulekas 5 aastat. Asjaolu, et tegemist ei ole kuriteoga vaid väärteoga ei oma isiku seaduskuulekusele hinnangu andmisel tähtsust. Siinjuures kolleegium märgib, et karistuse mõistmisel eripreventiivsete eesmärkide saavutamise küsimuse vaagimisel ei ole oluline mitte ainult viimane kriminaalkorras karistamine vaid arvestada tuleb süüdistatava kogu eelnevat käitumist. Seega oli kohus õigustatud arvestama asjaoluga, et ta on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud ja seda varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Rahalise karistuse osas peab kolleegium vajalikuks märkida, et maakohus on Z.H-le kergemaliigilise karistuse mõistmata jätmist põhistanud mitte ainult sellega, et tal puudub kindel töökoht ja sissetulek vaid välistanud sellise kergemaliigilise karistuse ka seetõttu, et talle määratud rahatrahvid on osaliselt tasumata, et selline karistusliik oleks vastuolus kohtupraktikaga, et selline karistus ei täida karistuse eesmärke. Apellandi poolt märgitud asjaolu, et tal on võimalik ametlikult tööle asuda ja seniajani oli tal ka sissetulek, maakohtu põhistatud järeldust ei kummuta. Kolleegium märgib, et kuigi iseenesest sissetulekuallika puudumine ei ole rahalise karistusega karistamise seadusejärgne takistus, siis kõik ülalnimetatud ja maakohtu poolt arvestamist leidnud asjaolud annavad aluse ka ringkonnakohtule jõuda järeldusele, et Z.Haotlus tema karistamiseks rahalise karistusega rahuldamisele kuuluda ei saa. Apellandi poolt tehtud etteheide, et kohus pole arvestanud väikese lapse ja eaka ema ülalpidamiskohustusega on asjakohatu. Laps ja ema olid Z.H ka kuriteo toimepanemise ajal, kuid perekonna ja ülalpidamiskohustus ei takistanud teda kuritegu toime panemast. Ülalpidamiskohustuse olemasolu ei anna ringkonnakohtule seaduslikku alust karistuse kergendamiseks. 3 KarS § 199 lg 2 näeb ette kuni 5 aastase vangistuse. Maakohus on süüdistatavale mõistnud 6 kuulise vangistuse. On arvestanud karistust kergendava asjaoluga ja raskendavate asjaolude puudumisega. Apellatsioon ei kajasta mingeid KarS § 57 loetletud asjaolusid, millised jäid maakohtu poolt ebaseaduslikult arvestamata. Ka ringkonnakohus selliseid asjaolusid ei tuvastanud. Apellant on taotlenud ka tema tingimisi karistusest vabastamist. Kolleegium leiab, et taotluse rahuldamiseks vähimadki põhjendused puuduvad. Maakohus on juba jälgitavalt otsuses põhistanud miks Z.H karistamisel pole seadusega kooskõlas KarS § 74 sätete kohaldamine. Kolleegium maakohtu järeldusega nõustub. Karistusregistri andmestik näitab, et kohus on korduvalt juba usaldanud D.Golkovkot ja ta vabastanud tingimisi karistuse kandmisest. Sellist usaldust pole Z.H aga osanud hinnata vaid on jätkanud õigusvastaste tegude toimepanemisi. Arvestada tuleb asjaoluga, et Z.H vabastati tingimisi ennetähtaegselt ka viimase mõistetud karistuse ärakandmiselt, kuid ta ei läbinud katseaega edukalt, vaid rikkus temale pandud kohustust mitte tarvitada narkootilisi aineid ja kohus pööras ärakandmata karistuse täitmisele. Maakohus on piisava põhjalikkusega motiveerinud ka järeldust miks Z.H ei ole isikuks, kellele mõistetud vangistust on võimalik asendada üldkasuliku tööga. Kolleegium täielikult sellise põhistuse ja järeldusega nõustub ega pea seda vajalikuks korrata. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et Z.H enda käitumine annab aluse jõuda järeldusele, et ainuvõimalik ja kooskõlas seadusega on tema karistamine reaalse vangistusega ja seetõttu maakohtu otsus Z.H-le 6 kuulise reaalse vangistuse mõistmise osas tühistamisele ei kuulu.
9. Z.H on vaidlustanud ka temalt menetluskulude väljamõistmist. Põhjenduseks on esitanud asjaolu, et viibib vanglas ja menetluskulude tasumise võimalus puudub. KrMS § 180 lg 3 kehtestab, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdismõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Juhul kui kulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetul üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kolleegiumi veendumuse kohaselt peab nimetatud sätte kohaldamiseks seadusliku aluse andma süüdistatava vastavasisuline põhistatud taotlus. Antud juhul on apellant vaid märkinud, et viibib vanglas ja sellega seonduvalt rahalised vahendid puuduvad. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt asjaolu, et süüdlast karistatakse kuriteo toimepanemise eest vangistusega, pole aluseks osa menetluskulude riigi kanda jätmiseks. Täiendavalt märgib kohtukolleegium, et süüdimõistetul on võimalik vangistuses samuti töötada ning teenitud rahast tasuda temalt välja mõistetud rahalised nõuded. Vastavalt VangS § 37 lõikele 1 on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti. Erandid töökohustusest on sätestatud VangS § 37 lõikes 2 (pensioniealised, tervislikud põhjused, üldhariduskoolis õppimine jne). VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Seega on kinnipeetav Eesti Vabariigis kohustatud töötama, kui vanglal on kinnipeetavale pakkuda talle füüsiliste ja vaimsete võimete poolest sobivat tööd ja seadus ei sätesta konkreetse isiku osas erandit. Z.H ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta kuuluks VangS sätestatud erandite hulka ning seega puudub igasugune põhjendatud alus arvamuseks, et süüdimõistetu ei ole võimeline töötama ja menetluskulusid tasuma. 4 Kolleegium leiab, et maakohtu poolt menetluskulude süüdimõistetult väljamõistmine on kooskõlas seadusega ja ka selles osas maakohtu otsus tühistamisele ei kuulu. Seda enam, et tegelikult on maakohus juba kohaldanud KrMS § 180 lg 3 ning on menetluskulude tasumise tähtajaks määranud seaduses ettenähtud 1 kuu asemele 12 kuud.
10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
11. septembri 2012 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Ivi Kesküla Meelika Aava Urmas Reinola 5