lg 2 alusel vähendada K.Z-ile mõistetud karistust 1/3 võrra ja mõista lõplikuks karistuseks 2 (kaks) kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada karistust Harju Maakohtu 02.11.2011.a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (9 kuud) ja mõista liitkaristuseks 11 (üksteist) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda kahtlustatavana kinnipidamise aeg. Karistusaja alguseks lugeda 06.03.2012.a K.Z-i suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine – jätta muutmata kohtuotsuse jõustumiseni. Otsuse jõustumisel tõkend tühistada.
lg 1 p 1 alusel välja mõista K.Z-ilt sundraha 435 eurot.
lg 1 alusel välja mõista K.Z-ilt menetluskulud: Määratud kaitsjale makstud tasu summas 326, 40 eurot.
lg 3 alusel jätta tasu ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi eest 414,38 eurot (Ekspertiisiakti nr 116) riigi kanda. K.Z mõisteti süüdi selles, et tema 06.03.2012.a. ajavahemikus 11.00 kuni 11.13 helistas kolmel korral Tallinnas Lossiplats 1a asuva Riigikogu kantselei telefoninumbrile 6316 331 abonentnumbrilt 633 7506 ja ähvardas kõned vastu võtnud kantseleitöötajat P P´t tervisekahjustuste ja surma tekitamisega, lubades tulla kurikaga ja lömastada kõigi päid, kes uksest tuleb ja teised inimesed püssiga maha lasta, hiljem lubas koheselt tulla ja konkretiseeritult kõne vastuvõtja (P.P) tappa. Kui P.P katkestas kõne, siis uuesti helistades ähvardas K.Z, et tuleb kohe kohale ja tapab teda kurikaga, kui ta veel telefonitoru ära paneb ja et tema (K.Z) teab, kus ta töötab ja tunneb kõiki kantseleitöötajaid nägupidi, mis tundus P.P´le tõsiseltvõetava ähvardusena ja ta tundis hirmu oma elu ja tervise pärast ning P.Pl on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, sest hääle järgi tundus kannatanule, et helistaja on kaine, ähvardaja kõne oli selge ja raevunud ning ähvardus oli suunatud personifitseeritult kõne vastuvõtja (P.P) aadressile, kantseleitöötajate fotod ja andmed on Riigikogu kodulehel avalikud. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja on seisukohal, et Harju Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ning taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega K.Z-i õigeksmõistmist. 3 1. Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine Apellant leiab, et kohtuotsuse põhistused ei ole veenvad ja kohtu siseveendumise kujunemine ei ole jälgitav. Kriminaalasjas puuduvad tõendi selle kohta, et K.Z oleks kannatanut ähvardanud tapmise ja tervisekahjustusega, et oleks olnud alust karta ähvarduse täideviimist. K.Z eelmenetluses end süüdi ei tunnistanud. Ta selgitas, et tema korteris oli võõras mees, kes küsis luba helistamiseks. Tema tarbis samal ajal korteri rõdul akna pesu vahendit, et surra. Kohtuistungil ta ebalevalt kinnitas, et tema oli see, kes rääkis kannatanuga telefoni teel. Ta on nõus kohtu järeldusega selles, et salvestisel on tema jutt, kuid ta leiab siiski, et teda provotseeris või „sokutas toru otsa“ (nagu K.Z ka kohtus väljendus) keegi võõras, kes teda 06.03.2012.a. tema, s.o. K.Z-i elukohta toimetas peale tema tänaval kukkumist ja kes tema korteris pärast seda alkoholi tarvitas. K.Z avaldas kohtule, et soovib esimesel võimalusel vabandada kannatanu ees, kellele ta tegelikult midagi halba ei ole soovinud ega soovi. Seega tunnistas K.Z end sisuliselt süüdi. Kohus järeldas, et K.Z enda süüd ilmselt ei tunneta, millega kohtualune eelpool toodud põhjustel ei nõustu. Samas on kohus, vastupidi tehtud järeldusele, arvestanud K.Z-i puhtsüdamlikku kahetsust karistust kergendava asjaoluna. Kohus ei pidanud usaldusväärseteks K.Z-i ütlusi, kuna ta on neid korduvalt muutnud (esimesel korral on andnud ütlusi mingi enda korteris oleva võõra kohta, selle kohta, et tema ei ole helistanud, teisel korral (vahistamise küsimuse otsustamisel) on ta väitnud, et ta ei mäleta sündmusest midagi, Kaitsja leiab, et kohtus antud seletust, et keegi võõras mees helistas ja sokutas telefoni talle, ei saa hinnata kui tõendit, kuna ülekuulamine ei toimunud
Kohtus ütlusi anda K.Z ei soovinud ja kinnitas, et on kogu aeg tõtt rääkinud. Asjaolud, et tema korterisse tuli võõras mees ning et ta ei mäletanud peale aknooli joomist sündmusest midagi, ei ole põhjuseks, et hinnata tema ütlused vastuoluliseks ning tõendite kogumist K.Z-i ütlused kui mitteusaldusväärsed kõrvale jätta. Tema käitumist põhjendab eksperdi arvamus, mille kohaselt (tl 45-50) esineb K.Z alkoholsõltuvus ja pikaajalise alkoholitarvitamise foonil avalduv valdavalt alkoholsõltlastele iseloomulik isiksuse- ja käitumishäire. K.Z-i süüd kinnitavad kohtu arvates aga veenvalt teised tõendid kogumis, millede sisu on kohus otsuses ära toonud. Apellant on seisukohal, et kohus ei ole kõrvaldanud kahtlust, kas K.Z üldse kannatanule helistas või neile tervisekahjustusi tekitas. K.Z oli helistajaks, kuid milliste tõendite põhjal ta sellisele järeldusele jõudis, ei ole jälgitav. Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitseosakonna poolt tehtud kõnesalvestis, selle stenogramm ja saatekiri kinnitavad vaid asjaolu, et 06.03.2012 kl 11.13 tehti kõne telefonilt 633 7506. Mitte ükski tõend ei kinnita helistamist K.Z poolt. Kannatanu P P ei ole öelnud, kes talle helistas. Tunnistaja K N leiab, et helistaja hääl on kõneviisi ja kõne sisu poolest sarnaneb K.Z-i häälele tl 20-21. Vaid üks tõend, s.o. 05.04.2012 äratundmiseks esitamise protokoll lk 16-17, on E A kõnelejas ära tundnud K.Z-i, samas tunnistajana lk 14-15 E A vaid oletas, et kui K.Z-i võtab rohkem alkoholi, siis vihahoos võib ta midagi teha. Sealhulgas on kohus analüüsinud kannatanu P P ütlust, kelle arvates hääle järgi mees purjus ei olnud, sest tema diktsioon oli selge, mõte ning lauseehitus oli selge. 4
lg 3 sätestab: Kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Kuna ei ole kõrvaldatud kahtlust asjaolu suhtes, kas K.Z oli helistajaks, kes oma tegevusega pani toime tapmise ja tervisekahjustusega ähvardamise, tuleb K.Z õigeks mõista.
lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel
lg 2 järgi eeldab aga tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-127-06, 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab
Ka leiab kohtukolleegium, et maakohtu poolt on K.Z-i käitumisele antud õige karistusõiguslik hinnang. Kohtukolleegium nõustub ka selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ning ei pea neid vajalikuks korrata. Vastuseks kaitsja apellatsioonis esitatud väidetele peab kohtukolleegium vajalikuks omalt poolt märkida järgmist. Ähvardamine KarS § 120 mõttes tähendab võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, vara rikkumine või hävitamine) tekkimise ettekujutuse loomist kannatanul, mille realiseerimine võib olla seatud tingimusse sellest, kas ähvardatud isik tegutseb vastavalt ähvardaja tahtele või mitte. Ähvardamisega on tegemist vaid siis, kui ähvardaja loob kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki sõltuvast asjaolust, seega peab ta jätma endast mulje kui toimuva valitsejast. Seejuures ei oma tähendust, kas selline loodud mulje on tegelikkuses ka reaalne või pelgalt näiline. Toimuva valitsemisega nimetatud tähenduses on tegemist mitte ainult siis, kui isik loob ettekujutuse temast endast lähtuvast ohust (st endast kui ähvarduse realiseerijast), vaid ka siis, kui ähvardatakse kahju tekitamisega kellegi kolmanda kaudu või kaasabil, jättes mulje, et tal on selle kolmanda (või kolmandate) tahte üle teatav mõju. Ähvardus peab täideviija tahte kohaselt jõudma kas vahetult või vahendlikult ähvardatud isiku teadvusesse (arusaamisesse). Seejuures ei ole isegi oluline, et ähvardatu mõistaks näiteks öeldut vahetult ütlemise hetkel kohe ähvardusena KarS § 120 tähenduses. Nii võib öeldu tähendus, et isikut ähvardati näiteks tervisekahjustuse tekitamisega, jõuda ähvardatuni alles hilisemalt – vahetu ajaline seos avalduse tegemise ning öeldu tajumisel ähvardusena vahel ei ole nõutav. Oluline ei ole ka see, kas ähvardaja saab ja ka tahab enda ähvardust realiseerida. Karistusseadustiku § 120 realiseerimiseks piisab, kui ähvardus tekitab objektiivselt tõsiseltvõetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiseltmõelduna (ähvardamisega on tegemist ka siis, kui täideviija teab, et kannatanu tajub tema käitumist ähvardusena ning ta kasutab seda ära). Nende eelduste alusel on ühtlasi ka selge, et tähendust ei oma asjaolu, kas tegelikkuses on ähvardus täideviidav või mitte (kriminaalkolleegium 7 toonitab samas, et hõlmatud ei ole mõistagi antud tähenduses nn täielikult irratsionaalsed ähvardused nagu ähvardamine teispoolsusega, needmisega vms; ebausu ärakasutamine ei ole käsitletav ähvardusena; ähvardamisena ei ole võetav ka lihtsalt nn praalivas kõnepruugis öeldud lubadus keegi maha lüüa jne). Ähvardaja ei pea ise uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse; piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu seda usub. Ähvardus võib olla esitatud ka tingimuslikult selles tähenduses, et teatud kahjuliku tagajärje saabumine on seatud sõltuvusse mingi kindla asjaolu saabumisest või siis mittesaabumisest. Kannatanul peab tekkima arusaam, et öeldud ähvardust tuleb võtta tõsiselt („on alust karta ähvarduse täideviimist“). See ei tähenda aga, et kannatanul peaks tekkima sisemiselt hirm või kartus ähvarduse realiseerimise ees. See paneks koosseisu realiseerituse täielikult sõltuvusse kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist, mis ei oleks aga tõsiseltvõetav seisukoht. Inimene ei pruugi öeldud ähvardust karta, piisab sellest, kui ta peab selle võimalikkust ja realiseeritavust tõsiseltvõetavaks. Seetõttu peab ka ähvardus olema sellise teatud intensiivsusastmega, mis on kohane, et mõjutada keskmist inimest täideviija poolt soovitud suunas (ehk siis võimaliku ohu tõsiseltvõtmise suunas). Silmas tuleb pidada samas, et tervisekahjustuse tekitamisega ähvarduse koosseisu ei realiseeri mitte igasugune ütlus, mis on tõlgendatav ähvardusena, vaid ainult selline, mille sisust on võimalik kas otseselt või ka kaudselt mõista, et ähvardatakse tapmise, tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega. Seetõttu peab ähvardaja poolt öeldu olema konkretiseeritav ning mõistetav nimetatud asjaolu(de)na. Ähvardus ei pea esinema ilmtingimata räiges või ülbes vormis, vaid võib seisneda ka "viisakas" nentimises (vt Riigikohtu otsus nr. 3-1-1-65-06). Maakohtu otsuse kohaselt on leidnud tõendamist, et leidis aset ähvardamine, samuti on analüüsitud süüdistatava ja kannatanu üldist käitumist teo toimepanemise ajal , mis andis maakohtu hinnangul piisavalt alust väite esitamiseks, et kõike arvesse võttes tajus kannatanu süüdistatava ähvardusi reaalsena Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub alus kahelda kannatanu vastavasisulistes väidetes ning soostuda tuleb maakohtu seisukohtadega ka selles osas. Põhjalikult on maakohus ka motiveerinud süüdistatavale mõistetud karistust – nii karistusliiki, kui ka karistusmäära. Asjaolusid, mis annaks alust lühendada vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud ja ärakandmisele kuuluvat 2 kuulist vangistust, kohtukolleegium ei ole tuvastanud. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi
prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes
prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 8.juunist 2012.a. K.Z-i suhtes muutmata. 8 Julia Katškovskaja Malle Preimer Sten Lind
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.